Meil on kamin! :)

Ühel sügisõhtul K. juures olles ja seltskonnaga kamina ääres istudes tuli mulle mõte. Me elame ju eramajas, meile peaks olema ka võimalik kaminat panna…?

Võtsin siis julguse kokku ja rääkisin oma mõttest omanikule. (Hihii, tuues kohe välja ka tema kasu,  kui meie ükskord läinud oleme ja ta jälle uusi üürilisi otsib :)  “Ma võin ise kamina osta, kui ta vaid nõus oleks…” mõtlesin. Tema aga: “Jah, ma olen seda ise ka mõelnud, mul on kamingi olemas, aga pole ette võtnud…”  (?!? – Jehuuu:)) hõiskas minu sees).

Aega võttis, aga asja sai ja eile tegime esimest korda kodus tuld!!

Asukohaks sai köök, kuna siin oli korsten juba olemas.
Ja ootamatult sai kööginurga põrand meile armsaks :))

Elus tuli on ikka nii tohutult mõnus!

“Valgust püüda ei jaksata Seda hoitakse sisimas Halg peaks hüüdma, kui naksatab, praksatab Minu puu, minu puu, ehkki puudub sul suu Sinu lehed on liha ja tüvi on luu Tuli näsib su säsi mu leel Aga siiski su sosinat mõistan ma veel”

Kontekstist väljarebitud read Kate`i “Tulepuuhuulte huule” sõnadest :)

Üürike ilu

Kas märkasid, kui ilusaid lumehelbeid täna taevast alla langes? :)
Avastasin, et ma polnud ammu pannud tähele üksiku lumehelbe ilu. Muidu ikka vaatad, et näe, maa saab valgeks.  Väga tore ju! Aga üksikut lumehelvest imetlenud, seda pole ma ammu teinud. Perspektiiv muutus, kui viimati Nõmme raamatukogus imetlesin üht Eesti fotograafi lumehelbenäitust. Kahjuks ei mäleta ma ta nime ja see ei tulnud ka otsingust välja.  Siia panin Kenneth Libbrechti fotod.
Jaa, täna oli lumehelbeküttidel hea päev! :)

Lumehelveste kohta näeb pilte ja saab rohkem lugeda siit.

Lastega õhtul koju tulles püüdsime tänavalaternate valgel koos, suud pärani, keelele taevast alla langevaid lumehelbeid. Küll oli ilus ja lõbus! :)

Päeval aga imetlesin iga langevat helvest, püüdsin neid kindale, piilusin neid aiateivastel ning tundsin nagu ümbritseksid need imeilusad kristallid mind igal pool, tuues minusse sügava rahu.

Minus tekkis pilt, nagu see oli Avataris, kui Seeds of SoulTree ümbritsesid Jake`i…

Eriku juures WordPressi koolitusel

Olen juba mõnda aega soovinud oma koolitusfirma veebilehte Wordpressis luua, kuid esialgsel näppimisel tundus, et oleks vist juhendamist vaja. Ja just nagu “tellimise peale”, nagu viimasel ajal minuga asjad juhtuvad:), saatis Erik Allas kutse Wordpressi koolitusele :) (!) Erikut ma tean läbi JCI.

Erik tegutseb firmas AutomatWeb, mis asub Pärnu mnt-l parajasti nii kõrges majas, et vaade läbi nende 8. korruse klaasseinte paistis lausa Toompeale! :) Milline inspireeriv keskkond ;)

Alustasime veebikursusele sobivalt, kuid mulle ennenägematult oma ootuste kaardistamisega veebivormile, mis samal ajal ekraanil olevale GoogleDocs´is olevale excel tabelile tekkisid. :) Väga lahe lähenemine!

Seejärel tegime suusõnalise enesetutvustuse ning veebitreenerile üllatuslikult, kuid JCI-treenerile omaselt pani Erik meid enda kõrval olevaid inimesi käsipidi tervitama ning ütlema, et “Sa oled võitja!” – sest pühapäeva hommikul kell 10:00 koolituselele tulla on ikka erakordne:), nagu Erik ise tõdes.
Vaatasime koos üle veebi lisatud ootused ning Erik pani need flipchardile, et kõigil oleks hea ülevaade ning et ta ise saaks hinnata, kas koolitus ikka neid ootusi katab.

Koolitusmaterjalides hoidsime näppupidi järge Eriku lehelt, toimis väga hästi!
Sealt võib leida näiteks järgmise mõttearenduse.

Internetiäri alustamise eeltöö Peep Laja blogist 7 taktikat jm materjalid: http://internetmarketing.ee/ Esmalt oma internetiäri toodet-teenust või nišši valides ning oma pakkumist kujundades tuleks hoolega läbi mõelda järgmised punktid: mille suhtes ma kirglik olen? mis tekitab minus entusiasmi? kas keegi vajab seda toodet? kui paljud inimesed? kes? kuidas pakkuda täiesti unikaalset toodet? Kuidas olla ainus, kes teeb seda, mida sa teed?

Nagu tegelikult iga äri või ettevõtmise puhul, eksole:)

Eduka internetiäri kontrollnimekirjast jäi kõlama ka selline huvitav mõte:
Osa pakutavast tootest saab "tasuta proovimisele anda. Nt. kui Wordpressi koolitus maksab 100 eeku, siis järgmisel tasemel (nt. veebiturundus) koolitus maksab juba märksa rohkem. Samas aga oled end koolitajana juba tuttavaks ja usaldusväärseks teinud. Samamoodi võib teha nt. arvutimängudega – üksi mängides saab seda teha tasuta, kui aga tahetakse teistega koos (nt.ühes serveris)mängida, siis tuleb selle eest maksta.

Vaatasime inspireerivat videot 5-minutilisest veebipoe ülespanekust WP-i ja “käärisime” ka ise käised üles.
Õppisime Wordpressi serverisse laadima ja siis sealt käivitama. Seejärel lõime prototüübi – mudeli. Põhimõtteliselt sama skeleti järgi moodi käibki WP-s kodulehe loomine.
1) Idee
2) Kategooriate ja alamkategooriate sõnastamine
3) Lehekülgede (pages) loomine
4) Välimuse kujundamine
5) Lisame pluginad
Ja ongi mudel valmis! Kui kõik sobib, siis saab hakata juba luudele liha kasvatama:)
Siis veel väike grupitöö ja oligi 4h pühapäeva hommikust koolitust läbi!

Minu jaoks oli Eriku koolitus täpselt see, mis vaja. Lisaks sain koolitusest nii palju indu, et häämeelega teeks ühe jutiga kohe veebilehe valmis! :) Aga praegu tuleb tuleva nädalasteks koolitusteks veel natuke ettevalmistusi teha. Küll ma nüüd selle kodulehe ka valmis saan!

Talverõõmud. Mitmes mõõtmes…

Sylvia kaevab oma üürikese sulaga ehitatud kitsesid suurest lumehunnikust välja. Need on üleni lumme mattunud, kuna peremees ajas katuselt lume alla ja meie õue, otse akna taha kerkis hiigelsuur lumemägi.

Liumägi kohe akna taga :)

Hullasime pimedani. Ega see muidugi end peale lõunat kaua oodata ei lase:))



Ning auto leidis, et kui teda siiamaani eriti vaja pole olnud (käin ju enamasti rongiga), et siis võtab nüüd endale selle suure külmaga puhkuse ning ei läinudki käima… Nii et nüüd olen mõnda aega ametlikult jalamees.

Kohvik “Moon”

Käisime viimasel tööpäeval (22.01),s.t. enne mu kahenädalast puhkust töökaaslastega Ilmarise kvartalis asuvas suhteliselt uues kohvikus “Moon”.
Kohvikud tunduvad üldse popiks saanud olema:), kuid sellesse kohta tõmbab tõenäoliselt paljusid asjaolu, et selle koha loojateks on restoranimaailma kaks vägevat peakokka - Roman Zastserinski (Ö) ja Igor Andrejev (Tchaikovsky).
Olen mõlemas mitmeid kordi ärilõunatel käinud. Tipprestoranid, mõistagi. Ma saan aru, et selle kohvikuga on tippkokad tahtnud rahvale lähemale tulla. Ja see on ju hea! Jah, eks see kohvik restoranimaiguline ole. Nii söökide kui hindade poolest.
Furoori on uus kohvik kõvasti löönud. Olen kuulnud mitmenädala pikkustest sabadest, kõvasti on ilmunud artikleid, nagu nt. Ekspressis ja ajakirjas Köök. Romanist ilmus ka raamat “Köögiorja päevaraamat”, mis mullegi ootamatult koos Romani autogrammiga tee minuni jõudis.

“Road on kohased restoranile, aga Moon on nime poolest kohvik. Lihtsamas kohvikumiljöös tunneb külastaja end mõnusamalt ja vabamalt ning põhitähelepanu koondub toidule. Juhukliente Roman ei püüa ja ega Võrgu tänavat ning seal asuvat kohvik Mooni polegi Ilmarise kvartali külje alt lihtne leida.” ~Eesti Ekspress~

Jagan siin natuke oma muljeid. Ette võin ära öelda, et suurt vaimustust ma ei jaga.

Interjöör.
Pelae vaadates oli kõik kena. Kuid - istudes esimeses toas, tõmbas tuul igakordse uksest käimisega.

Samuti oli tualetruum ootamatult külm. Ruumi ülesehitus privaatset eraldatust ei pakkunud, erilist hubasust ei tekkinud. Seintele olid maalitud stiilsed pilkupüüdvad moonid. Samas olid sinnasamasse riputaud pisikesed 10x14 mõõtu isetehtud halvakvaliteetsed fotod. “Milleks?” tekkis minul küsimus. Moonidest oleks piisanud!

Teenindus oli igati okei. See tähendab, et ei olnud erilist soojust, aga midagi polnud ka pahasti. Mina ootan teenindajalt rohkem inimeselähedust, seda just suhtlemisstiililt. Soovituste tegemist, nalja viskamist, midaiganes. Siin oli selline teenindus, mis oli nn. JOKK -teenindajad olid ju igati kiired ja igati viisakad.
Midagi jäi aga minu jaoks puudu.

Toit. Eelroaks võtsime pirukad (hind 20.-) . Päris huvitavad - mina valisin kapsa–skumbria ja teised peedi-peekoni piruka. Peekonit ei olevat eriti tunda olnud, mina oma oli küll väga maitsev. Põhiroaks tellisin lambalihakotleti röstitud baklazaani ja tomatikastmega (135.-) ja magustoiduks shokolaadi-trühvlikoogi kirsimoosiga (50.-). Baklazaan oli nagu ikka, liha oli lihtsalt kenasti tehtud liha… Kook oli päris maitsev, tummine. Peale poolt kooki läks liiga magusaks… Kreembrülee (50.-) võtjad kiitsid aga seda kui üht parimat maiust, millist ammu pole saadud.

Aga hoopis enne sööki tellitud idamaiste chai-tee (kann 35.-) oli üllatuslikult nii maitsev, et ületas igati mu maitseootused! Mulle serveeriti kannus soe piim koos purustatud (mitte jahvatatud!) chai vürtsidega. Väga huvitav ja nauditav maitseelamus!

Menüü on kohviku kohta suhteliselt lai ning meenutab nii nimetuste kui sisu poolest rohkem restorani, kui kohvikut. Valikus on 5 eelrooga, 3 suppi ja 6 pearooga. Hinnaklass on kohviku kohta suhteliselt kõrge, loodetavasti on need seda väärt. Supid olid hinnas 45-55 kr, eelroad 70-110 ja pearoad 150 ringis. Menüü ja hinnadvahemikud on ülal ka kohviku kodulehel.

Kokkuvõtlikult ütleksin siis seda, et koht on sobilik siis, kui tahaks restorani-tüüpi söögielamust, aga päris nii palju ei tahaks maksta. Samuti on igati ok minna suurema seltskonnaga, kui tahaks seal midagi arutada, asjalik olla. Õdusat õhtut ma sinna veetma ei läheks. Mina läheksin järgmisel korral sinna vaid siis kui keegi just kutsub, ise sinna kohti kinni ei paneks.

Ole nagu oled..

Elu eesmärgiks on need põnevad hetked, kui meile üha rohkem meenub, kes ja mis me oleme.
Ning me anname nii endale kui teistele vabaduse olla need, kes me soovime olla.

~ Elu~

Unistuste töötuba

Kui töö juures ülemus lohutas meid, et ehk sel aastal tekib meile taas koolituste rida eelarvesse, siis mind jättis see suhteliselt külmaks ja ma kehitasin endamisi vaid õlgu.
Jah, tõesti, sageli on nii, et koolitusi tellitakse mitte selleks, et soovitakse end teatud valdkonnas arendada, vaid et inimesed saaksid tööst vaheldust. Siis tehakse n.ö. soft-koolitusi - et oleks kasulik, huvitav ja lõbus ka:)
Mina sellest osast õnneks sel aastal puudust ei tunne, kuna koolitusi, nagu juba mitmetest sissekannetest järjest võib märgata, on mu ümber koolitusi nii JCI-s kui mujal kuhjaga:))

Kolmapäeval, 21.01.10 korraldasime oma kojale Haraldi poolt läbiviidava Unistuste töötoa. Harald Lepisk on noor mees, kes oma teadmiste, teadlikkuse ja lähenemise poolest annab silmad ette nii mõnelegi endast tükk maad vanemale tegelasele.
Harald koolitab läbi oma koolitusfirma Victory Trainings, peab inspiratsiooniblogi, on sel aastal JCI Toomemäe President ning korraldab kevadel JCI Balti Konverentsi. Eemalt tundub, nagu oleks ta ülivõimekas, üliambitsioonikas või lihtsalt hull:)
Lähemalt vaatamisel saad aru, et see kõik tuleneb sellest, et see tähelepanelik, soe ja elurõõmus noor mees on endale lihtsalt selgeks mõelnud, mida ta Elult soovib saada. Ja teeb oma samme lähtuvalt puhtalt oma elunägemusest.
Ja just sellesamas juhendas ta kolmapäevasel koolitusel ka meie kojarahvast.

Mis me seal siis tegime?
Mõtisklesime teemal: “Milline võiks olla maailma lahedaim organisatsioon?” ja ennäe, tegelikult iseloomustasimegi meie enda organisatsiooni - JCI-d! :))
Seejärel:
- Visualiseerisime oma unistuste päeva. Mmm :) Ma tean, see ootab mind!
- analüüsisime oma erinevaid rolle. Me kõik kanname mingeid rolle – lapsevanem, sõber, kaaslane, töötaja (tööandja), tütar/poeg… Kaardistasime olulisemad enda elus. Muide, Ülo Vooglaid ütleb, et meie elus hakkama saamine oleneb sellest, kui hästi ja paindlikult me suudame oma rolle vahetada.
Kaardistasime, miks me selles rollis oleme, mida teised meilt selles rollis ootavad ja milline tegevus annab/annaks 80% tulemust (Pareto printsiibi järgi annab 20% meie tegevustest 80% tulemust).
- kujundasime eneseanalüüsi ja piiridevaba rollimängu kaudu oma kutsumust;
- lõime tegevuskava oma eesmärkideni jõudmiseks.

Olen seda ennegi öelnud, et ma usun ja tean, et ükski koolitus ei tee meist veel oskajat*. Ammugi mitte tegijat. Aga iga koolituse käigus on võimalik saada juurde teadmisi, oskusi, kogemusi. Materjali, mida analüüsida, mõtestada, teadvustada. Kui koolitusele minnes mõeldakse:”Vaevalt et ma siit midagi uut saan”, siis kindlasti ei saadagi. Me ju ise loome oma elu:) Ja iga olukord on unikaalne.
Usun, et igast koolitusest, vestlusest, raamatust saadud mõtetest edasi tegutsedes on kõik võimalik. Vaadake kasvõi Haraldit! :)

____
*Treeningute käigus on see mõistagi võimalik:)

Mõttetera

Kui te tahate tajuda seda, kes te olete ja mis te olete, siis tõmbate te magnetina ligi kõike seda, mida te ei ole.
Sest kui ei ole olemas seda, mis te ei ole, ei ole ka olemas seda, mis te olete.

~ Neale Donald Walsch~

Inimeseks olemine

Täna oli mul tööl OPEXi vari. OPEX ehk operational excellence on meil töö juures ellu kutsutud projekt, mille eesmärgiks ongi operational excellence. :)
Niisiis istus terve päev otsa minu kõrval tüdruk, kes kõik mu tegemised kirja pani. Et siis hiljem analüüsitiim saaks välja nuputada, kuidas oleks kõige parem meie töökorraldust organiseerida.
Olukord tekitas ka endas teadlikkuse igast hetkest oma töös. Muidu muudkui tegutsed ja tegutsed, aga ei jälgi end sedasi. Sain teadlikuks sellest, kui hinnanguline ikka veel olen. Ja kui töökas. :)

Päev oli tihe ja töine nagu ikka. Taas tuli tõdeda, et see, mis päeva tegemisteks plaaneerisin, sellest jõudsin vaid natuke ette võtta, kuna muud teemad tulid nii jõuliselt sisse. Päeva lõpus võttis mu “opexi vari” tulemuse kokku: 8h-ga oli ta loonud minu tegevuste kirjapanekul 110 erinevat rida....

Tänasin teda tema töö eest. Ta katkestas oma asjade kokku pakkimise, vaatas mulle otsa ja ütles: " Jah, ma ei saa ka aru, miks esialgu keegi ei tahtnud Sind mõõtma tulla" - Hakkasin naerma, kuid olin sellest avaldusest esialgu päris jahmunud. "Ilmselt olen taas väga otsekohene olnud..." mõtlesin. "IT teemad ka, (selle projektitiimiga) mul tõesti sageli oma seisukoht ja olen suht palju sõna võtnud ka".

Kummalisel kombel see öeldud lause vabastas mind. Kui mind oli kammitsenud kojakoosoleku järgselt esialgu jäänud rusuv tunne, et äkki ma olengi "tõrjuv" inimene, siis ühtäkki ma adusin, et oh muidugi mitte! Meis kõigis on lihtsalt mingi külg, mis on meie kiiks. See ei pruugi meeldida ja võib vahel koguni närvi ajada.
Kes räägib kogu aeg liiga palju ja liiga pikalt; kes ei räägi üldse, hoiab kõik endale, sisistab ja elab välja selja taga või kes ütleb otse ning teinekord ilustamata ja tervalt, nagu minul seda vahel ikka juhtub...

Ega see ei vähenda meie, minu inimeseks olemist. Võibolla just suurendab seda :)

Elame ettepoole...

“Elu saab mõista vaid tagasivaates, ometi tuleb seda elada ettepoole vaadates”

~ SØren Kirkegaard~

Tallinna kodade juhatuste koolitus Võsul

Mul on see nädal väga koolitusrohke nädal olnud:)
Laupäeval, 13.01.2010, kulmineerus see Tallinna kodade juhatustele mõeldud kaasava juhtimise koolitusega Võsul Eesti Posti Hostelis. Koolitust tegid Noortekodalased Ene Seidla ja Hanno Jarvet, kes on teevad koolitusi läbi oma koolitusfirma Hal koolitused.

Väga huvitavalt tõmbasid Ene ja Hanno koolituse käima – nii diagnoosimisega kui pastakate ralliga.
Nagu alati koolitustel on koolitusmängude kõrval kõige olulisem sellele järgnev analüüs.
Sealt sain kinnitust sellele, et juht loob keskkonna.
Meeskond loob ise eesmärgi ja otsustab kuidas see saavutada. Juhi roll on seada ajalised piirangud, korrata aegajalt suurt pilti, summeerida ja visualiseerida. Ja tänada! :)
Ja veel - juhil on igati ok näidata oma haavatavust. Ei pea kogu aeg parim olema (hambad ristis) :)

Kogemuse omamine on mustrite nägemine. Muide, sarnaselt sõnastas seda ka Merle Lõhmus, neljapäevasel koolituspäeval: “Harituse mõõt on ettenägemise ja äratundmise võime”. Aga siit tõid koolitajad välja huvitava nüansi – kogenud inimesed kipuvad probleeme vältima: “nii ei saa, sedasi ei õnnestu”. Ära teevad asjad need, kes ei tea, et see “võimatu” on!

Huvitav ja teistmoodi oli ühine raamatute lugemise aeg. Pidime teatud aja jooksul leidma lauale tõstetud kotitäiest raamatutest leidma igaüks 5 head mõtet, mida saaks kohe rakendada. Mul ei olnud nendega sedakorda eriti õnne. Mõned terad, mis haakusid, ikka tekkisid:
* Hetkedel, mil Elu tundub liiga keeruline, tuleta endale meelde, et Elus on teatud vankumatud tõed;
* Tea selgelt, mis on Su elus kõige tähtsam ja otsusta, kas Sa elad nende väärtuste järgi, juhtugu mis tahes;
* Suhtlemisprotsessi lähtekohal seisab alati vastuvõtja.
Kõik vastuseks just sellele, mis sees kipitas:))
Ja veel üks:
* Visiitkaardi pöördele esmaste motivatsioonifaktorite loetelu: “Mis on Sinu meelest kõige olulisem?”

Igati kordaläinud päev ja rõõm tõdeda, et kuigi ma olen Ene ja Hanno koolitustel rohkem kui kord käinud ning ka ise Enega koos koolitanud, on neil ikka midagi uut ja huvitavat, mis paneb elu ja ennast hoopis teise nurga alt asju nägema.
Lisaks meeldis mulle koos teiste kodade inimestega koos olemine. See seob ja lähendab:)
Igati kordaläinud päev oli!

Õppeprotsessi kvaliteet @ Ülo Vooglaid

Reedel käisime Ülo Vooglaiu Loone õppetalus.
Olen seal varem ka käinud, mul oli hea meel, et seekord oli koolitus sisukam ja vana professor positiivsem :)

Andragoogidena soovime, et inimesed õpiksid/hakkaksid ise mõtlema, mõtestama:)
Prof. Vooglaid tõi selleks (minu jaoks isegi natuke rõõmsalt ja üllatuslikult) välja järgmise:
* looduses olemist (oskus märgata, seoste tekkimine)
* vaimsus, esteetilised ja eetilised väärtused (raamistik, mis toetab)
* muusika, tants, sport.

Mis mulle päevast enam kõlama jäi:
- Õppeprotsessi hinnates ei saa anda hinnangut õppeprotsessile. Hinnangu andmiseks on vaja hinnata õppe tulemusi ja nende sobivust protsessidega, kuhu tulemused olid mõeldud.
- Eesmärk – soov tulevikust. Eesmärk võetakse ise, millegi konkreetse saavutamiseks. Eesmärgi taga on aga siht. Siht on nagu tee, millel tuleb püsida kogu aeg. Eesmärgi saavutamiseks tuleb rakendada vahendeid. Ja põhifookus ongi vahenditel.(Tulemuse kohta vt. eelmist postitust.)
- Arengu alus on loovus! Õppimisega ei saa areneda – saab teadmisi, infot, aktiivõppes ka kogemusi. Arusaamine ja seosed tekivad mõteldes, mõtiskledes. Oskus tekib tehes!

Koolituse efektiivsus seisneb selles, milline on valmisolek peale koolitust tegutsemiseks.

Ülu Vooglaid täies hoos:)
Õues oli ilus nagu piltpostkaardil :)
Peale lõunat käisime ka Loone talu ümbrusega tutvumas. Küll on loodus siin ikka lahke olnud!
Ja praegu, talvisel, härmas puudega lumisel ajal oli kogu õu nagu üks muinasjutt!

Andragoogika radadel

Selle nädala neljapäeval-reedel olid taas andragoogika päevad. Läksin sügisel Andrase poolt korraldatavatele kursustele, mille läbimisel ja peale oma portfolio kokkupanemist, lõputööd jmt saan ehk ka andragoogi kutse:)
Kui esimesed, sissejuhatavad koolituspäevad tekitasid minus küsimärke, siis sellest hetkest kui sisulise külje juurde jõudsime, olen tõeliselt nautinud iga koolituspäeva!

Need on olnud nii sisukad ja infomahukad, et siia pole kokkuvõtteid jaksanudki tõmmata, aga sedakorda püüan mõned mõtted välja tuua.
Muide, töö juures tegi see meestele hirmsasti nalja, et täiskasvanute koolitajaks õpin. “Kas meiesuguseid on siis võimalik veel õpetada?” küsisid nad itsitades. “Ei, õpetada mitte” vastasin. “Aga luua keskkonda, kus te huvi korral saaksite teadmisi, oskusi kõige paremini omandada, seda kindlasti”. ja ennäe, nad noogutasid nõusolevalt :)

Seekord käsitlesime esimesel päeval Merle Lõhmuse juhendamisel Õpiprotsessi kavandamist ja juhtimist. Merle käsitles loovalt koolitusprotsessi osade määramist ning nende osade tegevusmahukuse hindamist. Tuleb tunnistada, et tõesti võtab ühe koolituse ettevalmistav osa lõviosa kogu protsessist. Sellest järgmise tegevuste arvuga on järeltegevused – analüüs, tagasiside, ettepanekud osalejatele ja organisatsioonile jmt… Koolitus ise võtab tõesti kõige vähem “auru”.

Aga eks samuti toimib ka õppeprotsess inimeses. Koolitus mängib palju väiksemat rolli “targaks” saamisel, kui sellele on harjutud omistama. Koolituse mõte ei ole ju koolituses eneses. Olulise kaaluga on eel- ja järeltegevused. Ehk siis reaalse vajaduse,tulemuse ja õppe-eesmärkide mõistmine enne koolitust ja saadud teadmiste ellu rakendamine – tegemise tasandile viimine peale koolitust.

Informatsiooni ja teadmiste omandamine ei ole õppimise tulemus, vaid eeldus. ~Peter Jarvis ~

Huvitav oli käsitlus eristada eesmärki ja tulemust. Ma ei olnud sellele varem niimoodi lähenenud. See tuleneb lähtekohast, et eesmärk on inimesel, mitte protsessil. Viimasel on tulemus (Ülo Vooglaid).
Näiteks, kui Lisamüügi koolituse tulemus võiks olla “klientide toodetega kaetus uues müügis tõuseb 60%”, siis eesmärk võiksid olla näiteks “oskus ja julgus kliendile sidustooteid pakkuda”.

Väga huvitav ja praktiline oli ka teadlik tagasiside ülesehitamise protsess (Donald Kirkpatrick) ja sellega omakorda seotud koolituse üleehitamine.

Rõõmuallika metsas ja allikal

Noorkuu, kuus vägevat naist, lumi, allikas ja laul helisemas läbi öö…

Maa on mu keha
vesi minu veri
õhk minu hingamine
tuli minu hing…

Päike minu südames
soojenda mu hinge
ole minu hingamises
ärata mind…

~Kati Lumiste~

Andesta, lase lahti…

Hetkel, mil sa tõeliselt andestad, saad sa tagasi oma väe, mille olid kaotanud oma mõistusele ja mõtetele.

~Eckhart Tolle~

Kuidas kasvatada poistest häid mehi

Käisin neljapäeva õhtul HTI ruumides kuulamas Bruno Brauni ja Ardo-Heiki Ingari värsket loengut poiste hingeelust ja nende tublideks meesteks kasvatamise võimalustest .
Väga huvitav oli.
Eelkõige andis oma mõju juurde see, et seda viisid läbi kaks kolmekümnendates noort meest, kes nagu nad ise ütlesid:” Me oleme ka ise kunagi poisid olnud :)” .

Loeng oli tehtud kaasahaaravaks läbi erinevate rollimängude meile kõigile tuttavlikes situatsioonides lastega.

Esimeses osas avas Bruno meile meeste sisemaailma, mis sageli teiste eest varjatuks jääb.
Tegelikult on iga mees tundlik ja kannatav, vastuoksa levinud arvamusele, nagu meestel polekski tundeid.
Me kõik oleme kohanud vihaselt või ka agressiivselt probleemidele vastavaiD poisse.
Koolitajate sõnum oli, et “igal “probleemsel” poisil on selle taga emotsionaalne võhiklikkus ja eraldatus. Nad ei ole saanud turvaliselt õppida tundma oma emotsioone.” Seetõttu tekib sarnane käitumine sellest, et poiss või (noor)mees ei mõista oma tundeid - ta ei saa aru, miks ta nii tunneb. Paraku eeldatakse, et poisid on väheemotsionaalsed, sõltumatud ja nad ei vaja abi. Ja nii piinlevad nad oma tunnete käes, kannatades, nagu nad oleksid “ebaõnnestunud”…

Koolituse teises osas jagas Ardo-Heiki soovitusi, kuidas siis võiks.
Näiteks:
- loo suhtluses pojaga regulaarne “teie aeg”. Mingi ühine tegevus, mida tehakse. Kasvõi midagi nii väikest kui prügi väljaviimine või sauna ahjule tule alla panek.
Need on hetked, mil laps on avatud ja võib käsitleda probleeme, mis muus olukorras jääksid suletuks.
- Rääkida poistega nende keeles. Mitte küsides “kuidas Sa end tunned?”. Sellisele küsimusele oskavad tüdrukud suurepäraselt vastata. Pigem “KUI vihane sa oled?”- “Miks Sa arvad, miks ma Sinuga sel teemal räägin?” – kasuta projektsiooni: ”kui sinu sõbral oleks selline olukord, kuidas ta end tunneks?”
- aktsepteeri poisi kõrget aktiivsust ja loo selleks võimalused.
- õpeta, et ka emotsionaalne julgus on julgus. Rääkige lugusid, vaadake koos filme, mis jutustavad vaprusest. Analüüsige neid. Et poisid saaksid aru, et vaprus ei ole hirmu puudumine, vaid hirmu kiuste tegutsemine.
- Õpeta, et mehelikkus väljendub erinevalt. Et haavatavus on inimlik ja lubatud.
- Pidage meeles, et distsipliin rajatakse armastusele ja lapse soovile vanemale meele järgi olla.

Soovitusi anti nii isadele kui emadele.
Isadele: poisid vajavad lähedust – emotsioonide ja tunnete väljanäitamist. Eriti oluline on suhe isaga vanuses 7-14!
Emadele: kui pojal tekib murdeeas püüd iseseisvuda – toeta teda! Ära hoia kinni…

Sellised mõtted jõid sõelale. Kel huvi, soovitan jälgida infot ja osaleda!

Võta kõigest parim

Kui olukord on sitt, on see meie tuleviku väetis.

~Lennart Meri~

Esimene kojakoosolek presidendina

Nagu ma juba kribasin, on noortekoja aasta alguses detsembri hoolsatest planeerimistest hoolimata (või just seetõttu? :)) olnud käed-jalad presidenditoimetamisi täis. Suur osa neist päädis kolmapäeval kojakoosolekuga, mida nüüd siis esimest korda presidendina vedasin.

Kui tavaliselt käime kojakoosolekul tutvumas erinevate ettevõtetega või teeme muud huvitavat, siis seekord kutsusin inimesed endale “külla”, et keskenduda peamiselt oma kojaasjade ajamisele.

Aasta esimene koosolek oli pikk ja sisutihe – tutvusime koja eelmise aasta rahulolu uuringu tulemustega, vaatasime koos kojaga aastaks planeeritut (suured ja huvitavad asjad ootavad meid ees!), panime paika eelarve jmt. Jätsime hüvasti liikmetega, kelle tee oli meie juurest muudele radadele viinud ning võtsime kaks uut liiget :)
Nii nagu lootsin, oli koosolek peale sisukuse ka parajalt lõbus ja dünaamiline. Kui vahepeal väsitama kippus, võtsime kohvi-teed ja suupisteid ning tegime ühe vahva meeskonnamängu.

Tore, et koosolekule oli nii palju rahvast tulnud! Ning hea oli tunda kodalaste toetust – me ju kõik oleme ühe asja eest väljas – areneda, kogeda uusi, muutuda ise paremaks ja seeläbi viia positiivseid muutusi ellu ka enda ümber :)

Lastega Jägala joal

Käisime lastega pühapäeval Jägala joal. See on nii imeline koht, et püüame sinna ikka igal talvel jõuda. Ja suvel muidugi ka:)

Õues oli imeilus – kõik puud on kaetud valge härmatisega, põldudelt voogasid talvele nii haruldased uduloorid, taevas hakkas juba päike vaikselt oma ringkäiku lõpetama, joonistades varjud pikaks ja lume kiiskav-kuldseks.

Peterburi tee ääres oli igas bussipeatuses valgust ja udu püüdmas fotograaf või paar… Nii minagi :)

Jägala joa tee oli autosid täis ja nii tuli meilgi enda oma jätta vaat et mitusada meetrit joaparklast eemale. Asi läks seikluslikumaks - niipea kui olin auto kenasti teeperve ligi parkinud, hakkas see küljeli vajuma! Tee ääred olid lumest nii pehmed, et ei pidanud auto raskusele vastu. Õnneks oli häid inimesi, kes appi ruttasid ja mind koos autoga välja tõmbasid. Peab ütlema, et see oli hea tunne :) Tänuga võtsin vastu.

Juga oli võimas nagu alati – oma hiiglaslike purikatega, jää taga pulbitseva veega, suurte härmatisekristallidega, mis katsid jäätunud pealiskihti… Suurejooneline looduse looming!
Lapsed said kogemuse, mida tähendab, et õues on pea 20 kraadi ja tuleb end soojalt riidesse panna. Õnneks olid meil kaasas nii soe tee kui just värskelt küpsetatud piparkoogid (ma armastan niiväga piparkooke, et tegin just uue laari tainast:). Need andsid sooja ja juba sai uudistada purikate taha koobastesse ning katsetada tekkinud liumägesid.

Loojuv värvis lahkelt maastikke :



Tagasiteel avanesid eriti lummavad vaated:

Küll on ikka imeilus Eestimaa loodus! Olen õnnelik siin elades:)

Täna oli esimene hommik, kus ma kuulsin linde laulmas! Muidu on kogu aeg väga vaikne olnud. Kass ei tahtnud kohe tuppagi tulla, istus videvil silmadega lindude söögikoha all...

Ühtlasi avastasin täna, et kell pool üheksa on õues juba täitsa valge! :) Päikeseloojangu lillakat kuma näeb läbi udutava taeva kella nelja paiku.

Hoolitse enda eest…

"If I'd known I was going to live this long (100 years), I'd have taken better care of myself."

~Ubie Blake~

Ma näen Sind. I see You…

Reede õhtu, sõbrad koos…
Käisin täna uuesti Avatari vaatamas. Meie sõpruskond (kellest muide enamik on seda filmi juba korra näinud) tahtis veel koos minna seda filmi vaatama, et siis pärast ka üheskoos sel teemal arutada. Nii hää mõte ja saigi tehtud! :)

Oma esmaseid emotsioone juba eelmises postituses kirjeldasin. Mõtlesin, et koondan siia ka muud, mis mul kumama jäi.
* Nagu näiteks JakeSully, peategelase oskus
- olla tõeliselt “tühi tass”.
(Tõesti, meie “tassid kipuvad sageli olema liiga täis, et uut vastu võtta…)
– võtta kõik vastu, tänuga, nalja ja lõbususega, osates lapse moodi rõõmustada ja nautida; (minul on küll rumal komme asju liiga tõsiselt võtta)
- julgust teha kogu aeg järgmine samm tundmatusse , ületades kogu aeg mugavustsooni piire, lastes lahti, usaldades. Elu ja oma keha; (Minu väljakutse:)
- andes endast kõik ühiskonna hüvanguks, oma elueesmärgi nimel. Andmata hetkegi järgi kahtlustele. Minnes vaid edasi!
(Selget pilti, selget nägemust…)
- astudes järgmisele tasemele Toruk Makto`na.. (tuleb vaid küsida, ja vastused ning võimalused tulevad ise!)

Kuidas Pandoral elav Omaticaya rahvas
- ühist energiaringi lõi
- oskas hoida loodust pühana, olles osana sellest
- kuidas tsahaylu (side, ühendus) toimib.
Ja see toimib. Nagu filmis, nii ka elus.

P.S. Muide, filmi kohta on loodud ka päris oma wiki.
Filmi nimilugu “I See You” Leona Lewise esituses saad kuulda siit.

“When my heart was never open
and my spirit never free
To the world that you have shown me
But my eyes could not division
All the colors of love and of life ever more

You teach me how to see
All that’s beautiful
My senses touch your world I never pictured
Now I give my hope to you
I surrender
I pray in my heart that this world never ends…”

Presidenditoimetamised

Jaanuarist on peatselt juba 10 päeva läinud!
Terve see aeg on olnud ülitihe presidenditoimetamiste nädal… Detsembris said hoogsalt panustatud planeerimistöödele,  nüüd läks reaalne tegutsemine lahti. Niimoodi näppupidi iga asja sees toimetades kulub ikka õige palju aega ja energiat… Mõistan ja loodan, et alguses kulub seda rohkem, et kõik käima joosta. Usun, et saan peatselt asjad sujuma ning ka oma elus tasakaalu tagasi.
Avalöök sai antud kohe 5. jaanuaril juhatuse koosolekuga. Hea oli kogeda, et tiim, mis on kokku saanud, on hingega asja kallal, mõtted olid vahvad, inimesed avatud ning lõbus oli meil ka:) Järgmisel nädalal on kokkusaamised juba erinevate projektide loomiseks ning esimene kojakoosolek.

Presidendiroll… tänasel hetkel (see võib suuresti aasta lõpuks muutuda :) mõistan ma seda nii, et presidendi roll on kojas koondada suurt pilti, hoida koda liikumises ning tasakaalus ja jõuda samas iga inimeseni. Olen valinud oma sihiks aidata inimestel leida ühisosa selle vahel, mida JCIsse on otsima tuldud või mida elus soovitakse/vajatakse ja JCI võimalused.  Ja neid on palju!

Avatar

Käisin nädalavahetusel vaatamas filmi Avatar.
Inglise keeles Avatar, eesti keeli Avataara, on India usundites, eriti hinduismis jumaluse inkarnatsioon üleloomulikuks olendiks, inimeseks või loomaks. Hinduismi traditsiooni järgi kehastub Jumal avataarana maailma, kui kurjus võtab võimust ja õiglus on hävimisohus.
Selles filmis käis mäng läbi DNA-de kokkusulandumise.

Kui film läbi sai, pitsitas rinnus. Valus ja piinlik oli... (selliste) inimeste pärast.
Teisalt ma olen tänulik selle ja sarnaste filmide eest. See, et selliseid filme tehakse, näitab et inimesed on ärkamas!
Loodan, et see film puudutab igaühe südant, kes seda vaatama läheb! Hoidma meie emakest maad. Väärtustama elus seda, mis on püha. Tuletama meelde meie esivanemate tarkust ja elama selle järgi, nii palju kui see linnastumise tingimustes võimalik.

Seda enam olin jahmunud, kui komistasin (ilmselgelt oma sinisilmse vaate avardamiseks) blogi otsa, kus autor leiab, et tegu on vaid “vahule klopitud vormis naiivse filmiga, mis mõeldud eelkõige lastele”. Kahju, kui selles filmis vaid vormi ning Titanicu ja Terminaatori kuma nähakse ning selle filmi sisulist sügavust, mitmekihilisust ning hingest tulevat appikarjet ei märgata!! Aga jah, eks me kõik oleme oma teel just selles kohas, kuhu me jõudnud oleme…
Kuid, armsad inimesed, kas mäletate, ka meie oleme (olnud) põline loodusrahvas…

Keeran uue lehe oma Elu päevaraamatus

Alates uuest, 2010 aastast vahetan oma blogikeskkonda. Senise suhteliselt piiratud funktsionaalsusega MSN Live Spaces keskkonna jätan oma vanaks päevaraamatuks. Keeran uue puhta lehe ette ning alustan Oma Elu jagamist väärivate Hetkede talletamist siia.

Iga kogemus on väärtuslik. Igas hetkes on võimalik ennast tunnetada. Nagu näiteks seesama - uue blogi kasutuselevõtt. See on ju nii väike asi, kuid sellegipoolest toob ta kaasa erinevaid emotsioone :)

Nagu näiteks:

- Kahjutunne, soov kinni hoida vanast - olen ju eelmist kodulehte mitu aastat oma pesaks pidanud. Ta on kena välimusega, kõik on korraldatud, midagi ei ole vaja enam sättima hakata.

Ja samas...

- uute võimaluste põnevus - kuidas kujundan, milliste märksõnade all kirjutan... kõik on uuena loodav:)

Kui puudub julgus rannik silmist kaotada,

siis uusi maailmajagusid ei avasta

~Andre Gide~