Naiste vägi

Olen kunagi pikka aega arvanud, et ega naiste vahel mingit sõprust pidada ei saa. Et meestega ju palju lihtsam;). Et naiste suhted lähevad mingist hetkest alates imelikuks ja lõpuks lähevad päris sassi (kadedus, silmakirjalikkus, solvumised, ka mehed jmt).

Olin seda nii kooliajal kui töö juures kogenud ja - endale toona hoiaku kujundanud. Ammu polnud küll selle peale mõelnud.

Eile õhtul aga, istudes ühises ringis oma kogukonna Naistega, adusin eriti tugevalt naistevaheliste suhete jõudu ja vägevust.

Ja tõesti - mu ellu on viimastel aastatel tulnud Naisi, ilma kelleta ma ei kujuta oma elu enam ettegi. Nende ürgnaiselik tarkus, toetus, tingimusteta armastus on aidanud ka minus oleval Naisel ja naiselikkusel küpseda. Saada paremaks inimeseks. Mitte kõik neist ei ole igapäevaselt mu kõrval, küll aga mu südames ja mu meelel.
 

Sellega meenus mulle, et tegime eelmisel korral koolis, kui Terje Paes käsitles meiega teemat „Nõustamine täiskasvanukoolituses“, üht väga huvitavat ja valgustavat suhete kaardistamise harjutust. Mõtlesin tookord kohe, et soovin seda siin jagada, aga pole jõudnud. (Mõistagi ei peaks vastamisel vaid naiste piirduma :))

Kui Sul on soovi seda kaasa teha, siis kirjuta iga küsimuse taha inimese nimi.

- Kui Sul on vaja head kuulajat, kelle juurde Sa lähed? - Kui Sa tahad lihtsalt lobiseda, kelle juurde Sa lähed? - Kui Sul on vaja ausat tagasisidet, kelle juurde Sa lähed? - Kui Sul on vaja arutelda maailma asjade ja inimeste üle, kelle juurde Sa lähed? - Kui Sa tunned end üksikuna, kelle juurde Sa lähed? - Kui Sa tahad tunda armastust, kelle juurde Sa lähed? - Kui tahad tunda head seksi, kelle juurde Sa lähed? - Kui tahad head pidu panna, kelle juurde Sa lähed? - Kui vajad emotsionaalset toetust, kelle juurde Sa lähed? - Kui Sul on vaja rahalist toetust, kelle juurde Sa lähed? - Kui tahad jagad suurt rõõmu, kelle juurde Sa lähed?

Vaata, kas nimesid kordub? Kas Sa teadsid seda? Kas nad teavad, kui olulised nad Sulle on?
Neist inimestest tuleb meie elujõud.
Mina märkasin näiteks, et mõned nimed hakkasid korduma. Tundsin endas voogatavat tänutunnet.
Ja mõned kohad jäid ka tühjaks. Ja see pani mõtlema...

Kas tead, kelle nimekirjas oled Sina?

Puhas rõõm

Täna oli Rahumäe koolis laste Tantsupäev. Kõikidest klassidest esinesid erinevad grupid enda poolt koostatud kavadega. Enda koostatud – mitte õpetajate!! See, et need tantsud õpetaja korrastavat kätt ei olnud näinud (või kui, siis õige vähe) ja  et mõned (1-3 klasside) tantsud peamiselt keksimist ja hundirattaid sisaldas see näitas õpetajate usaldust laste loomingu ja väljenduse vastu. Nii loovat ja elurõõmu täis esinemist ja pidu ma pole koolis mitte kunagi näinud!  Lihtsalt  võrratu!

 

Tantsudega esineti publikule (loe: lapsevanemad ja koolikaaslased) ja züriile.
Nüüd ma sain aru, miks Sylvia juba kaks nädalat hommikul tund aega varem kooli oli kippunud, et sõbrannadega tantsuproove teha :)) Ise mõtlesid välja tantsusammud, kava, riietuse… Muide, ise korraldasid ka pärasteks meile (vanematele) koos nendega istumise koos snäkkidega. Kolmanda klassi tüdrukud! Õhh, kui armas! :))

Mul olid vist kõik need kaks tundi suunurgad kõrvade taga koos. Nii uskumatult palju rõõmsat energiat oli kõige selles:) See, kui vabad lapsed oma eneseväljenduses olid, kuidas keegi ei  olnud õnnetu ega pahane, kui miskit natuke sassi läks (a la nüüd on küll õpetaja kuri) oli lihtsalt lummav!
Ja muidugi Herbert oma andekate väljahüüetega! Mul on nii hea meel, et Rahumäe kool pole ta tiibu kärpinud, vaid vastupidi, on julgustanud olema nii omanäoline ja julge, kui ta tunneb, et olla tahab. Ja seda tehakse kõigiga, seda näitaski tänane pidu. Tõesti, suur kummardus Rahumäe kooli ees!

Seni kui zürii oma otsust tegi (ca 20-25 min), toimus saalis (laps)osakeste vaba liikumine. Ma ei mäleta, et ma oleksin ühtki vaatepilti ammu niimoodi nautinud! Muusika mängis, lapsed-noored sagisid saalis ja laval ringi. Tantsisid spontaanselt, läbisegi, suured ja väikesed, poisid ja tüdrukud, suuremate ja väiksemate gruppidega ja isegi üksi. 
See oli nii puhas rõõm, nii puhas energia, mis neis pulbitses! Ma istusin oma koha peal, õõtsusin muusika taktis, vaatasin neid lapsi ja noori ja lootsin, et see hetk ei lõpe kunagi! Jah, sellist energiat koolis kandes ei tule siit koolist läbipõlenud, raami surutud lapsi! Tulevad elurõõmsad, loovad, enesekindlad ja julged noored inimesed. Ja mul on nii hea meel, et mu lapsed selles koolis käivad!

Torm veeklaasis

Huvitav, kui kaua me teiste energiaid endas kanname? Käisin sel nädalavahetusel üht huvitavat sisemist protsessi läbi.
Oleme K-ga tänaseks lahus üle poole aasta. Lahkuminek oli mulle ootamatu. Aga veelgi ootamatum oli see, et mu elu lõi peale lahkuminekut õitsema nagu lill. Seevastu tundus, et K. ise vist lakkus oma otsuse haavu veel jupp aega.

Jah, lahkuminek oli kõige õigem asi, mis mu elus võis juhtuda. Tollaste (minupoolsete?) pingete ja nääklemiste asemel on praegu kodus tõeliselt armastav, toetav ja kokkuhoidev õhkkond – ka suhted lastega muutusid taas nii nauditavaks! Ma olen leidnud endale uusi väga lähedasi sõpru, ja see uks avanes just siis, kui teine sulgus. Ühel õhtul nendega koos olles rääkisime suhetest ja ma ütlesin, et mul on selline tunne, nagu seda koosoldud aega K-ga polekski olnud. Nagu oleks ainult aeg enne teda ja peale teda. Mulle vaadati sõbralikult otsa ja öeldi: „Ju sa ei ole selleks siis veel valmis“. “Jah, võibolla tõesti…”, mõtlesin. Sest tõesti, temaga suhelda ma pingevabalt ju miskipärast veel ei osanud.

Ja nüüd siis ühtäkki see juhtuski. Nimelt kuulsin juhtumisi, et peole, kuhu pidin minema, tuleb ta naiskaga, kellega ta pidi nüüd koos olema. Ootamatult tõstis see olukord minus üles emotsioonid, mis lahkumineku järel olid ilmselt minus tookord ikkagi lahendamata, lahti laskmata jäänud.
Tõesti väga ootamatu :P Mu elu oli ju nii ilusti paigas :))

Ühtäkki meenusid mulle kõik toredad ja ilusad asjad, mis me koos teinud ja kogenud olime.
Jälgisin imestusega oma mõtteid – kust see nüüd kõik tuleb? Kuidas, mis põhjusel ta nüüd muudkui mu mõtetes on?! See ei ole ju armastus?! On see lihtsalt kadedus? Ei tea..

Igatahes tundsin ma, et minus toimub mingi puhastav protsess.
Tegin nende mõtete vabastamiseks ühe rituaali. Kirjutasin talle, tänasin koos oldud imeliste hetkede ja õppetundide eest, tema armastuse ja hoolivuse eest. Seksuaalsete naudingute eest. Väljendasin lootust ja soovi, et me tunneme seda kõike ka oma järgmistes suhetes. Ja lasin ta vabaks. Ja lasin iseenda vabaks. Tänuga. Armastusega. Ning põletasin kaminas selle kirja ära. Sel õhtul magasin ma küll imehästi!

Kuni selle hetkeni, kui pidu oli algamas. Meil oli nimelt tegu sellise vahva stiilipeoga E-koja 10. juubeliks, kus kõik naised on pruudid ja kõik mehed on peigmehed. Mina küll mitte, mina olin lihtsalt külaline:) Nemad küll. Ja neid koos vaadata... oli uskumatult valus ja paha. K. nägi väga kena välja, minu kingitud lips kaelas...
Ma ei usu, et keegi väljastpoolt märkas, kui valus ja paha mul oli. Jaa, ei olnud lihtne näha oma eksi niimoodi avalikult teisega suudlemas ja miilustamas.
„Everything changes, this will change too“ ütlesin ma endale. Ma pean selle lihtsalt läbi elama, et suuta ja osata seda suhet lõplikult lahti lasta. Tantsisin, naersin ja hingasin oma valusse. Tunnetasin seda ja lasin tal olla. Mu suu naeris, kuid sees oli valu, nukrus, kadedus, segadus. „Kust see kõik tuleb?“ imestasin ise. “Me oleme juba nii ammu lahus, elame eraldi elusid. On need tõesti väljapõdemata valud, peidus hoitud pisarad..?!“ Noh, eks ma siis hoian end avatuna ja lasen sellel valul tulla ja olla.

Koju sõites tundsin kuidas mu valu koos peopaigast eemaldumisega hakkab raugema. Nagu siis, kui oled valuvaigistit võtnud, tasahilju.

Ja ennäe, asemele tekkis.. viha.
Kui teised „päris“ paarid vahel suudlesid, siis see oli see teiste pilkude eest pigem vargsi, armastavalt. Aga nende puhul tundus see olevat nagu... demonstratsioon-esinemine...? Ta pidi ju väga hästi teadma, et selline käitumine võib mind puudutada. See oli kindlasti mitteteadlikult, kuid siiski, esinemine.... Mulle, võibolla ka teistele, millegi näitamine… jõudis minuni äratundmine! Ja endalegi ootamatult hakkas mul neist kahju.
Eks me kõik igatseme sooja, siirast sügavat armastust.

Nagu juhuse tahtel pidi K. tulema järgmisel päeval minu juurest veel oma asju võtma. Kui ta siia jõudis, siis sain aru, et ei mina ole nii vagur, et teine põsk ette keerata. Väljendasin talle seda, mida tundnud olin. Eks ta ehmatas ära. Aga teate mis – see oli äärmiselt vabastav ja isegi energiseeriv!
Natuke kahju oli K-st... kui ta oleks tulemata jäänud, oleks kõik see vaid minu sisse jäänud… aga nüüd sai ka tema loksutatud. Või on see – tasakaal?

Nii need emotsioonid tulid, olid ja läinud nad ongi!
Uskumatu, kui ootamatult, nagu välk selgest taevast, võib ellu tekkida selline emotsioonide virrvarr! Ilmselt mulle meelde tuletamaks, et Elu suudab ALATI üllatada :)
Mul on hea meel, et elasin endas uuesti läbi meie ühiseid rõõmsaid (huvitav, et mitte pingelisi) hetki. Huvitav, et selleks oli vaja sellist protsessi, et leida väärilist kohta minu mõttelises ajaloos meie suht pikal (ikkagi üle 6 aasta) suhtel?! Inimtaju on ikka imelik:))
Mul oli hea meel, et olin kogu aeg olnud kontaktis oma tunnetega. Tundsin valu, pahameelt, kadedust, pettumust, mis muutus vihaks ja see omakorda kaastundeks, isegi armastuseks. Mitte armastuseks mehe vastu, vaid kui Inimese vastu. Usun, et selline muundumine saab olla võimalik vaid siis, kui end avatuna hoida. Me kõik oleme ühenduses.
Väga omapärane kogemusesähvatus. Ei olnud mugav. Kuid olen tänulik.

Tants iseendale

Reede õhtu, kell on 17 saamas. Võtan kiirustades oma töökostüümi seljast, panen selga ühe lemmikpluusidest ja pika oranzi lemmikseeliku, piserdan kaelale natuke uut (mmm kui head!) parfüümi ja libisen teiste vahelt riietusruumist välja.
Jätan sinna endast maha kõik oma nädala kiirustamised, töörutiinid, pinged, isikliku elu mured.
Saali astudes tunnen paljaste taldade all koolivõimla parketi jahedust ja oma kõhus magusat ootusärevust. Keset saali liigub tantsiskledes vanem naine, kes on sale ja nõtke nagu noor sälg ja kelle silmad nagu pilluksid väikseid sädemeid. "Hey, I´m Berit!" tutvustab ta ennast.
Olen esmakordselt 5 rütmi tantsude tunnis.

Ameerika tantsu- ja teatriõpetaja Gabrielle Rothi loodud viie rütmi tants on ühtaegu nii meditatiivne kui ka ekstaatiline teekond keha salatarkuseni. See tants koosneb viiest rütmist, milleks on voolavus, katkendlik rütmikus (staccato), kaos, lüürika ja vaikus. Meile tuli seda õpetama Berit Hague Rootsist.

 

Saali kogunesid järjest inimesed. Nooremad, vanemad, naised, mehed... Berit muudkui tantsiskles mööda saali, naeratas ja tervitas saabujaid. Esialgu eestlasliku kohmetusega seisvad inimesed hakkasid Beriti eeskujul ja üleskutsel vaikselt liikuma.
"Liigutage oma jalgu! Kõike, mis jääb puusadest allapoole. Libisege edasi! Hoidke oma tasakaalu ja ühendust iseenda ja maaga!" - "Nüüd liigutage oma puusi... pihta.. käsi... käsivarsi, sõrmi... kaela, pead... liikuge, tunnetage ennast!". Me liuglesime igaüks oma tempos ja oma rütmis, kaaslaseks muusika voolavad rütmid. Esialgne kerge piinlikkus (ega ma liiga palju ei vehi, kas ma teen ikka õigesti, kas ma äkki pean rohkem ühe koha peal olema) asendus peatselt kerguse ja rõõmuga. Julgusega liikuda, lennelda, hüpelda, liuelda just iseenda moodi.  Kes liikus vaiksemalt, olles rohkem ühes kohas, kes mõõtis tervet saali... "Nii, see nüüd ongi voolamine" sõnas Berit. "Tunnetage ennast, oma keha erinevaid osi. Tunnetage seda voolavat rütmi iseendas!" ja liugles ise muudkui edasi.

 Nii me tegime läbi kõik erinevad rütmid.

Staccatio - liigutused muutuvad katkendlikuks, tarduvad hetkeks, ja siis uus asend, uus poos. Väike poosimuudatus, suur... kõik kehaosad liikuma.. käed, jalad, pea, pööre.... Äärmiselt huvitav! Et tabaks rohkem iga hetke, võtsime paaridesse. Kehad hakkasid teineteist peegeldama, katkendlikku rütmi teineteise jaoks toetama. Ja siis uus partner. Ja siis uus. Silmside, mis iga uue partneriga oli algul võõrastav, ebalev, isegi kohmetu, muutus tantsu käigus vabamaks, soojemaks, avalamaks. Nips ja poos, nips ja poos... Igasse hetke, igasse poosi panin iseennast, oma tunded, allasurutud, läbielatavad, oma rõõmu, oma ängi. Nips ja poos, nips ja poos...
Tõeline hetkes olemine. Igas hetkes, täiega kohal. Samas isegi ei pannud tähele, et olime terve staccato (10-15 minutit ?) täiesti muusikata tantsinud!

Vaikselt võttis maad järgmine rütm, kaos. Liikumine läks kiiremaks, järjest kiiremaks. Berit näitas meile ette, kuidas tema kaost tantsib. Jalad, puusad, käed, keha, pea... kõik liigub nii kiiresti, raputades, nagu sakutades kehast välja kõik selle, mis seda enam ei teeni. Tsahh-tsahh-tsahh... jalad, puusad, käed, keha, pea...
"Ärge     tehke minu järgi" sõnab Berit  "mina olen sedasi tantsinud 13 aastat iga päev."- "Tehke igaüks oma rütmis, iseennast tunnetades. Raputage, liigutage, hüpake, kiiremini, aeglasemalt... tehke häält, ohake, hüüdke, laske lahti kõik, mis tahab lahti laskmist!" Jaa.. see tõeline kehaline, füüsiline väljaelamine. Tundsin, kuidas keha on kohati nõtke, kohati vastupuiklev. On piirkondi mis tulevad lihtsasti kaasa ja piirkondi, mis nagu protestiksid :)) Kõhus, kus asuvad emotsioonid, hakkab pistma. Hingan sügavalt sisse, lõdvestan, liigun.. tean, et seal pesitseb ärevus homse peo pärast... Keha liigub nagu omatahtsi, tsahh-tsahh-tsahh…

Vaikselt hakkavad ruumi kanduma laulvad, meloodilised helid, mis kutsuvad kaasa uude rütmi, lüürikasse. Kergelt, nõtkelt, lendlevalt liigume uues rütmis. See rütm on seotud õhuga, mis peale kaose lahtilaskvat ja vabastavat mõju täidab meid uue hingamisega. Tantsime iseendaga, paarides peegeldades, neljakesi liikudes nagu punuks kuldseid energianiite - ühe ümber, teise ümber... Peale väikest kohanemist uue grupiga tunneme tantsurõõmu, toetust, omaksvõtmist, ühist loomingut... Et siis jälle lenneldes, tantsiskledes liikuda oma teele.
Tunne on imehea, energia keerleb õhus, kõhus, kätes, jalgades, rinnus :)

 

Viimane rütm on vaikus, rahunemine. Liikumine on rahulik, muusika mahe.  Täielik omaksvõtt. Iseenda. Teiste. Liigun mööda saali, vaikselt, pehmelt, nõtkelt… Täname silmadega vastastikku neid, kellega tants viis kokku – paaris, grupis, möödaminnes. Nende silmist särab vastu äratundmine, rõõm ja tänulikkus. Mõnel ka sisemine üllatus, teatud segadus – nad on kogenud midagi, mis neid endidki rabas.
Jah, olen just kogenud imelist, suurepärast kogemust! Kui ma varem arvasin, et ma tean, mis on tantsimine, siis nüüd võin alles öelda, et olen seda nuusutanud :)

“Need nüüd olidki viis rütmi” ütleb Berit. “Nägite, kui lihtne on seda selgeks saada! Nüüd kus teil on rütmid selged, hakkame nüüd tantsima! Alustame voolamisega…”
:)

Elu on kiire… kuid põnev :)

"Elu on kiirem kui ma tahaksin..." olen ma vastanud, kui keegi viimasel ajal küsinud, et kuidas läheb. Eks seda on siinsetest sissekannetest (õigemini nende puudumisest) ka näha.. ei ole mul olnud aega võtta, et oma elu siin peegeldada.  Praegu ootan leiva küpsemist ahjus, kõik juba magavad…

Teadsin seda ette, et märts-aprill-mai kiired kuud olema saavad. Aga et reaalselt neis kiirustavates hetkedes olles  tunnen niiväga puudust aja maha võtmisest, kogemuste reflekteerimisest (mida enda jaoks kirjalikult teha armastan), vaikusest, hetke nautimisest, looduses liikumisest ja füüsilistest treeningutest... seda ei osanud ette prognoosida.

Elu on nagu erinevate rollidega zongleerimine – vaata vaid, et miski maha ei kukuks…

 

Tjahh, olles eeltoodud lauset: "Elu on kiirem kui ma tahaksin..."  siia kirja pannud, tundsin, et on aeg see lause ennast toetavaks ümber muuta. Muide, lugesin andragoogika lõputöö raames ükspäev psühholoog Anti Kidroni raamatut "122 õpetamistarkust" ja seal jäi silma peatükk NLP (lüh- neuro lingvistiline programmeerimine) kohta. Ma pole küll seda kunagi õppinud, kuid paljusid asju avastasin end tegevat nii, nagu seal räägiti. NLP on viis oma sõnu kasutada enda positiivseks toetuseks. Ja üldse mitte teiste mõjutamiseks, nagu ma olen kuulnud arvatavat :)

Et siis - kuna see lause, et "Elu on kiirem kui ma tahaksin..." tekitab minus (kasvõi alateadlikult) tunnet, et 1) ma pole rahul, et elu on nii kiire, 2) lisab ärevust, et mul on nii palju asju "kukil", siis ümbersõnastamine näiteks viisil: "Minu elus toimub praegu palju põnevat" - ja nii see ju on! toetab mind positiivselt, aitab nautida seda olukorda ja olla võtta sellest maksimumi! :)

Mis siis mu elus põnevat toimub? 
Igal pool :) Andragoogikas kirjutan lõputööd. Huvitav on, aga ajamahukas, mõistagi. Kirjutan inimeste hoiakutest ja uskumustest. Seda peamiselt müügi ja koolituste võtmes. Ja kui Andragoogika läbi, siis on peatselt uus koolituskursus ja uued arenemisvõimalused ees ootamas!
Töö juures on kevaded alati kiired ja tegusad. Nii et töö kõrvalt hingamisruumi eriti ei jää. Koja presidendiks olemine võtab rohkelt aega ja energiat. Viimast annab muidugi õnneks tagasi ka. Aga üksi lapsi kasvatades on see tõeline challenge ja taskaalu otsimine. Nii et lastega olemiseks jääb praegu vähem aega kui see mulle meeldiks. Aga õnneks on nad arusaajad ja meil on suhted head ning lähedased ka. Nii jääbki päris iseenda jaoks vaid unetunnid. Neid olen viimasel ajal otsustanud ikka magades veeta. Aga seegi aeg on päris põnev;) Peaks ikka unenägude päeviku voodi kõrvale tekitama :))