Saturday, May 29, 2010

Koja sünnipäev kui kojategemiste palgapäev :)


Olen juba mõnda aega oodanud pikisilmi, millal algab suvi ja saab JCI-tegemistest natukenegi puhata. Ma ei ole ühtegi asja otseselt enda teha võtnud, kuid ometi olen ju igas asjas sees. Ja see võtab päris võhmale… Tervisekonverents, Aastakonverents, sünnipäev, sotsiaalsed üritused, ärifoorumid, koosolekud, igapäevane suhtlus kodalastega, Eesti kojaga… jne. Õnneks on palju tublisid tegijaid toimetamas, meeskonnatöö töötab hästi. Samas on mind ainult üks ja mul peale töö ka lapsed, kool, ootamatud emotsionaalsed pinged suhetes... Iseenda olen aastaks vaikselt juba ootele pannud…

Mis seal salata, nii mõnigi kord meenutan mõrult seda, mis alustel poolteist aastat tagasi koos selle (presidendiaasta võtmise) otsuse tegime. Ehh.. ei olnud Elul minuga sellist plaani…
Vastutus juba kord võetud, ei ole mulle kombeks püssi põõsasse visata. Kui just mind maha ei hääletata, nagu mulle Eesti koja poolt vihjati, kui käsitlesime taaskord neid lõputuid teemasid, et meie projektid liigselt “vaimse kallakuga” on. Eks igal presidendil on ilmselt omad õppetunnid läbida :)

Eile tähistasime meie koja 19. sünnipäeva.  Viimastest nädalatest kurnatud olemisega oleksin tahtnud töölt otse koju magama minna, selle asemel et minna peole, teha head nägu ja pidada veel kõnet ka! :P

Aga oh üllatust! Nähes inimeste rõõmsaid nägusid ja säravaid silmi,  kallistades tervituseks, läks enesetunne juba paremaks. Ja kui siis loksudes paadiga mõnusalt sooja kevadise õhtupäikse käes chillisime, paadilonksu manustasime ja laulu lõime, siis tundsin, kuidas kogu mu õlgadele kogutud koorem vaikselt vette libiseb ja põhja vajub:) Ja nii see järjest lõbusamaks ja lustlikumaks läks!

IMG_7547 IMG_7560
IMG_7574 IMG_7575

Muide, võtsin esimest korda üle pooleteist aasta alkoholi. Alates 2008 aastal toimunud Art Of Livingu Yes Plus koolitusest alates olen oma keha sellistest asjadest puhta hoidnud. (Koolitusest ja põhjustest saab lugeda siit. Seda kirjatükki sirvides tundus, nagu ma oleksin taas spiraali sarnase keeru peal:)) Aga iga korraga läheb areng sügavamaks ja tase kõrgemaks ;) )

Enne “Paadilonksu” (Pirita ürdilikööri) võtmist tegin taotluse, et see aitaks mul lõdvestuda. Ja tõesti, see lõdvestas ära kõik mu pinged.  :)
Lõbus ja vaba oli olla. Nautisin tõesti iga hetke! Olin vaba. Olin õnnelik.

IMG_7605 IMG_7617
IMG_7607 IMG_7611
E-koja Tiina mulle nende kingitust, rõõmunektarit manustamas :))
Aitäh selliste imeliste hetkede eest! :)

Tuesday, May 25, 2010

Süttimine, põlemine, rahunemine, selgus…


See on lihtsalt sõnulseletamatu, kuidas on võimalik ühe päeva jooksul koguda tervet elu vikerkaart. Selle kõigis värvides, vihmas, rajus, tormis ja päikeses!
Kas see tuleb sellest, et ma olen valinud tunda kõike, mida ma tunnen? Et ma ei peida ühtki olukorda enda eest, ei lükka kõrvale, vaid lähen sinna sisse, et seda lõpuni tunnetada, ära mõista ja seeläbi endas muuta neid mustreid, mis mind ei toeta?

Hommik algas kummaliste unenägudega. Põlemise, kirega. „Millal ma ometi vabanen sellest!?“ mõtlesin ängistuse ja mõistmatusega!
The sacred journey of the soul9Olin tänulik, et sain enda läbielatut väljendada ja et see sai vastu võetud.

Ja ühtäkki mõistsin. Olen oma meeles lahti lasknud, teadlikult. Sain ka oma südames lahti lastud, armastusega.
Mu keha näitab, et tema ei ole veel lahti lasknud.


Ja ma kannan ikka veel endas kahetsust ja süütunnet…

Töö olin nagu uimas. Ma olen kõigest nii väsinud… Olen väsinud neist tuulistest ilmadest mu elus. Olen laineharjalt mõnuga otse põhja ratsutanud…

Kui tööpäev lõpuks läbi sai, sõitsin koju, et lastele süüa teha, karask kaasa küpsetada ning tuld külakostiks võtta. Mind ootab ees naisteõhtu. Naiseõhtule koguneb üks kümmekond vägevat naist ühisesse ringi, et jagada oma mõtteid, jagada rõõme ja võtta vastu toetust.
Autos teel sinna nutsin end tühjaks. Tundsin end kui pisike pihutäis lootusetust ja mõtlesin, et kuidas ma ometi sellisena naisteõhtule lähen?! Samas teadsin, et just sinna pean ma minema, et toetust saada. Lasin pisaratel endast voolata ja tundsin end nii tühja, õnnetu ja väsinuna. Väsinuna olemast selles emotsionaalselt nii kurnavast protsessist,mis mu elus praegu toimub, väsinud olemast ema, pühendunud töötaja, president.... Olen kõigest nii väsinud...

Sõitsin, nutsin ja palusin: "Palun aita mul näha, mis on see, mida ma siit õppima pean?! Miks see ära ei lähe?! Mida ma pean veel nägema?!! Palun aita mind!!"

The sacred journey of the soul8Ja minus tõusid vastused: "Tunneta, et Sina oled väärtuslik. Väärtusta iseennast. Ja teisi. See ei saa ära minna, kuna tegeled sellega. Võta see vastu ja lase tal olla sellisena, nagu ta on praegu. Väärtusta ennast selles olukorras. Seda mida Sa tunned. Seda kõike on OK tunda. Väärtusta Teda selles olukorras. Kõik on täpselt nii nagu see olema peab." Hingasin sügavalt sisse, sisemised vapped vaibusid nagu iseenesest ja minu südamesse puges hea tunne.
Minu jaoks on see minu enda väärtuslikuks pidamise teema nüüd juba nädalapäevad üleval olnud. “Huvitav, et see ka siit välja koorub,” mõtlesin.

Naisteõhtu edenedes sõlmusid mu sisemised pinged lahti. Ma ei tahtnud seda teemaks võtta, kuid vastused jõudsid hoopis teisi teid pidi minuni. Mõtisklesime teemal külluslikkus meie eludes
Abstraktselt küll, aga valjusti mõtiskledes, sain ma kohati täiesti valgustumise osaliseks. Selline tunne tekkis, nagu kõik elu põhitõed laotusid mu ees laiali. Ja ma sain aru.. ma mõistsin väga sügaval tasandil, kuidas iga olukord mu elus on minu enda peegel!

Palusin juhatust ülestõusnud meistrite kaartidelt. See on huvitav, kuidas on vahel võimalik saada nii selgeid vastuseid endas sees painavatele küsimustele! Sest eks me ju ise panema   Tegin selge taotluse seoses selle suhteprotsessiga, mis mus toimub ja võtsin kolm kaarti.
Üks mis näitaks minevikku. Teine seda, mis on praegu. Ja kolmas tulevikku.
Esimene kaart oli Trust. "Kõik see, mis on ja on olnud, on nii nagu see pidigi olema. Kõik on osa suuremast plaanist. Sa ei ole midagi valesti teinud. Kõik on sündinud, olles osa suuremast plaanist. Usalda Elu kulgu"

Teine kaart oli Energy Healing. “See, mis praegu toimub, on tervenemine. See on muutumine, kasvamine, arenemine.”

Kolmas kaart oli Silence. “Sa ei pea midagi tegema, ega kuhugi minema. Ole vaikselt ja kuulata. Küsi juhatust. Kuula, ja sinuni jõuavad selgus ja arusaamine.”

Minusse tuli nende sõnumite peale kummaline rahu.

Jah see oli... tõesti sõnulseletamatu, milliseid kuldseid elu põhitõdesid selles õhtus mu jaoks välja koorus. Üks asi on neid teada, osata sõnastada. Selles oleme me kõik meistrid :) Hoopis teine asi on need läbi tunnetada, mõelda ja mõtiskleda ja näha erinevaid olukordi, mis rulluvad lahti, nii pea kui sinna selle tõe lisad.  Veel kõrgem pilotaaz on neid järjepidevalt oma elus rakendada. See ongi õppimine ja arenemine…

mirror

Oskus võtta vastu. Mitte ainult tänu, abi, häid sõnu. Aga ka võtta vastu ennast sellisena nagu ma olen. Ja siin on peegel. Kui ma olen rahus endaga, siis ma olen rahus ka Sinuga. Ja Sa saad olla selline nagu Sa oled. Ning tunda end seeläbi väärtuslikuna. 

Pidades ennast väärtuslikuks, on võimalik oma tunnete, soovidega nähtavale tulla. Pidades ennast väärtuslikuks saan ma ennast väljendada.
Ja saada olema vastu võetud. Aga ainult siis, kui ma olen ka iseenda silmis vastu võetud. Enda silmis aktsepteeritud.

See peegliefekt kehtib isegi sellistes olukordades, kui ma tunnen kellegi tegevuse suhtes hinnangulisust. Sest ka  see näitab teatud mõttes - oh üllatust! – minu väärtuslikkust. Seda, et ma saan aru, et mina olen milleski hea. Võib öelda, et milleski hea olemine on  mõõdetav, nähtav võrdluses millegi/kellegi vastu. Ma kogen, et ma olen mingis oskuses või teadmises kaugemale jõudnud.  Mul on põhjust end väärtuslikuks pidada! Selle mõtte peale hakkasin naerma, nii vabastav oli see! Enamasti tunneme me selles kohas hoopis süüd!

Ja kui ma näen enda väärtuslikkust, enda kogemuslikkust, siis ma mõistan ja aktsepteerin, et teised on oma arengus selles kohas, kus nad praegu on. Ja ma luban neil olla sellised nagu nad on. Ma võtan nad vastu sellisena, nagu nad on. Ja  usaldan, et kõik sünnib just nii nagu peab.

Ja see kõik on on vabadus. See on usk ja usaldus. Usaldus Elu vastu. Usaldada Elu kulgu sellisena nagu see on praegu. Et kõik “head ajad” ja “rasked ajad” on sellised just selleks, et  jõuda siia, kus oleme praegu. See kõik on üks osa suuremast pildist.

Usun, et on inimesi, kelle jaoks ei ole siin midagi arutleda. See on ju lihtne! Headel päevadel on ka mul ilmselt nii. Aga praegu, on mulle ja võibolla kellelegi veel selliseid mõtisklusi ja arutlusi vaja, et saada juurde usku ja usaldust. Et olla rahus sellisena nagu ma olen. Julgust tunda end igas olukorras väärtuslikuna.
Sest see kõik on peegelefekt. Vaid see lubab omakorda partneril ja lähematel kaaslastel tunda ennast meiega koos väärtuslikena, sellisena nagu nad on. Vastuvõetuna.

Jah, tõesti, ei oleks iial osanud arvata, et suhe, mis juba läinud sügisel ju “kirjade järgi” nagu lõppema pidi, võib minule veel nii palju kingitusi tuua! Uskumatult palju kogemusi saab veel sellest suhtest! Minus nii palju avada, tunnetada, mõista ja näha kogu oma elu, tegemisi ja valikuid hoopis uues valguses ja värvinguis!

Ja veelgi enam – mõista Elu toimimise põhimõtteid nii sügavuti! Ma ei kujuta et oleksin sellesse kohta jõudnud, kui mu hing ei oleks nii tundlik ja vastuvõtlik, nagu ta praegu selles protsessis on olnud. Minus on armastus ja tänulikkus.

Sunday, May 23, 2010

Päritolu armastus sul.. muud ma ei näe...


Seda südames kiirguvat soojust, armastust, rõõmu ei olegi nii lihtne sõnadesse valada. Tahaksin osata sõnu lauluks ja luulereaks seada.. et väljendada seda, mis toimus minus, minu sees ja minu ümber täna hommikul Vabaduse väljakul, kui Kristiina ja Martini eestvedamisel avardasime ühises meditatsioonis Südame Asi oma südameruumi. Lõime enesesse ja maailma armastust, heasoovilikkust, andeksandi, ühtekuulumistunnet juurde. Tegime südamemeditatsiooni.

Alustasime tantsuga. Olen sellist vabastavat tantsulusti varem viie rütmi tantsudes kogenud. Jalad, põlved, puusad, selgroog, õlad, küünarnukid, käed, kael, pea... kõik tantsis. Kõik elas rõõmus, armastuses, kõigiga koos ja samas iseendaga olemises. Tundsin täielikku kohalolu ja kontakti iseendaga. Eilne Bazaari Trummipidu oli olnud sobivaks eelsoojenduseks :))

4 8
Syamemeditatsioon_EE2 Syamemeditatsioon_EE5

Meditatsioonis tegime ette, kõrvale, ja taha liikumist, kõiki 6 minutit, Karuneshi muusika järgi.
Andes oma käeviipega maailmale oma armastust, ja tuues maailma armastust enda südamesse.

Ma ei tea, kuidas teised end selles ajas ja liikumisega tundsid, kas tundus pikk ja füüsiliselt pingutav, aga ma nagu hõljusin läbi terve meditatsiooni. Hetkegi ei tekkinud sellist mõtete, et kaua veel kestab. Pikkades meditatsioonides, kui ei suuda kohal olla, kipub see mõte ikka külastama. Sedakorda nautisin ma iga hingetõmbega, iga käeviipega.

Jalad ühenduses maaväega, pea sirutumas taevasse, olles ühenduses vaimse tarkusega. Armastus mu südames.

Kui muidu, püüdes meditatsiooniks pea mõtetest tühjaks teha, kipuvad need just korduma ja keerlema. Pistan need siis oma vaimusilmas muudkui õhupallide sisse ja lennutan taevasse. Ma ei tea, kas abi oli liikumisest aga täna ei olnud üldse vaja tegeleda korduvate mõtetega, mis peas tiirleksid. Küll aga sain eneses vastuseid minu jaoks olulistes küsimustes :)

24

Näen K-d koos oma uue suhtega… Annan neile oma õnnistuse, lükkan nad kaugele, eemale oma südameruumist. Näen neid vaimusilmas väikeseks ja minu jaoks ebaoluliseks taandumas. Iga liigutusega andsin neile armastust ja andeksandmist. Iga liikumisega andsin maailmale oma armastust ja andeksandmist.  Ja võtsin armastust enda südamesse. Minevik… Ja tulevik. :)
Samuti liikusid minu südameruumist välja pinged tööga, puhkuse, ülemusega… need nagu pudisesid tuhaks. Kõik pinged ja mured, mis mu elus on või on olnud – pudenesid väljaspool minu energiaruumi põrmu.

Ja võtsin maailma armastust oma südamesse. Andsin endale andeks kõik, mida ma olen kunagi teadlikult või mitteteadlikult teinud, kuid mis pole mind teeninud.

Kõrvaleliikumisega tundsin toetust. Minu elus olevate inimeste toetust. Usaldust. Usaldamist. Mõistsin, et usaldamiseks tuleb lihtsalt lõdvestuda ja öelda:“Jahh!“. Ja kõik, mis sünnib, vastu võtta. Nägin oma ema, kes niiväga vajab minu armastust. Minu lapsed. Raymond, kelle teisme-ea segased olemised mind vahel endast välja ajavad :)) Sylvia, kes on nii üdini hea, et ennast vahel ära unustab…

Tahaliikumisega tõusis üles minu väärtuslikkuse tunnetus. Ma olen hea. Ma olen väärtuslik. Ei ole põhjust end vähendada ning tagasi hoida. Minus on ürgjõud. Kui eile Edda Paukson rääkis tõusumärgi olulisusest ja Skorpionile omasest ürgjõust (minu tõusumärk on Skorpionis), siis ma tundsin end ära. Ma lihtsalt ei julge seda kasutada. Kardan hoogu minna ja teistega mitte-arvestada. Ning seetõttu hoian end tagasi, hoian end alla. Kuid – võibolla vaid läbi minu väljendamise võtavad ka nemad end väljendada?

Peale liikumist olime iseendas. Vaikuses koos Karuneshiga. Väga jõuliste ja võimsate vibratsioonidega minus.

39_kuklane

Nägin kuidas kõikide inimeste, kes me siin seisime, südamed kiirgasid nagu teemandid. Meie armastuse kiirgus pani vastu helendama ka inimeste südamed, kes olid pealtvaatajateks tulnud. Kellel rohkem, kellel vähem. Ja see kiirgus tõusis meie peade kohale, kõrgele-kõrgele. Tallinna kohale, võttes enda alla terve linna. Kiirgus tõusis ka teistest kohtadest, mis meditatsiooni tegid. See ühines terve Eesti kohale, kõrgemale, haarates enda alla Euroopa, Aasia, terve maakera. Terve Emake Maa mähkus nagu energeetilise kiirguse sisse, särades armastuses.

Viimases osas võtsime kätest kinni ja koondusime platsi keskosas ringidesse . Seistes, vasak käsi enda südame kohal ja parem kaaslase seljal, südame kohal, panime silmad kinni ning tunnetasime ühist armastuse voolamist, üksolemist. Tunnetasin energia voolamist ning nägin vaimusilmas, kuidas mööda inimringe liigub välkudes ja sähvatades armastuseenergia. Ikka kiiremini ja kiiremini... Muutudes valguse ja energiakeeriseks. Ja lahvatades suurte kiirtena üles taeva poole. Valgusekeerisest alguse saavad lained laienevad ja küllastavad oma armastusega järjest kõike – inimesi, loomi, linde, taimi... tervet maailma. Nii et terve maakera helendab ja sädeleb... meie galaktikas... nagu täht :)

31 32

Margus Aru hakkas laulma „Südames meil armastus“ ja meie kõik temaga. Kõikusime nagu üks suur pesa:) ja laulsime: „Mina olengi armastus. Sina oledki armastus...“ :) Küll oli hea tunne!

Lõpetades kallistasime järjest segiläbi.. ja ma nautisin iga inimest, keda enda südame vastas hoidsin!! Imeline, taevalik kogemus! Tundsin kergust, soojust, armastust, tänulikkust.

Lapsed olid ka linnas kaasas, aga nad käisid omapäi. Tulid ka peale meditatsiooni minu juurde kallistama, nii mõnus oli! . Enne teele asumist otsisime  sirelitest õnne, hullasime tänaval ja läinud me olimegi :)

IMG_7484 IMG_7490

Muide, kõige parema pildilise ülesvõtte (koos muusikaga ja üllatavalt paljude piltidega minust :)) leiab siit: http://www.ekspress.ee/slide/sydameasi/

Saturday, May 22, 2010

Tervisekonverentsil


KreetMKR Hommik algas Kreet Rosina armastuse ja andestamise meditatsiooniga.
“Just seda on mulle tõesti vaja” mõtlesin. Õlg-õla kõrval ühes tiimis olles, omavahel suheldes, ninapidi kokku puutudes… ei ole olnud lihtne oma mõtteid Temast vabastada.

Kreet rääkis, et kõik probleemid elus tulevad armastuse puudumisest. Järelikult on võimalik kõike lahendada armastusega.

 

Alustuseks tegime  südamelainetuse koherentsi harjutust. See aitab meie südamerütmi korrastada ja tekitab hea tunde. Ka siis, kui oled kesk tormi…
See käib nii:
Keskendu südamele. Koonda oma tähelepanu südamepiirkonnale. Tunne, nagu Sa hingaksid läbi südame. Meenuta kogemust oma elust, hetke, mil tundsid end hästi. Tunne seda tunnet oma südames.
Sa tunned, kuidas Sa rahuned, kuidas Sinusse tuleb hea tunne. Hoia seda seni kuni soovid.

#

Inimesed, kes tekitavad meis emotsioone, õpetavad meile midagi. Rohkem ennast armastama. Jah, inimesed mu elus on peeglid. Aga iga ebameeldivus seob end mineviku külge. Et seda vabastada, tuleks neile andestada.
Kellele mul on vaja andestada?
- Endale
- Vanematele
- Loojale

Tee nimekiri neist, kes Sulle Sinu arvates liiga on teinud. Vali välja üks ja kirjuta talle kiri, alustades: „Kallis..., sa tegid mulle seda...“ Kirjuta detailselt, mida ta tegi ja milliseid tundeid see sinus tekitas ja praegu tekitab.

Ja võid lõpetada sõnadega: „Ma saan aru, et Sa ei osanud tookord teisiti toimida. Me kõik õpime ja areneme. Siin ja praegu, selle teadlikkuse ja mõistmisega, mis mul tänasel päeval on, andestan nüüd sulle siiralt, täielikult ja lõplikult kõik selle halva, mis sa mulle kunagi teinud oled, kas siis teadlikult või alateadlikult. Meie vahel on kõik klaaritud. Ma olen nüüd sellest koormast vaba. Soovin Sulle kõike head ja palju armastust!“

Peale seda tee rahustavaid hingamisharjutusi.
Hinga sisse 5 sek jooksul ja siis välja 5 sek jooksul.Tunneta hetkes olemist –märka pisidetaile: vaata valgust, mingeid värve, tunneta oma keha.
Allkirjasta kiri. Hävita see. Tunneta vabanemistunnet. Tee nii kõigiga oma nimekirjast.

Järgmiseks läksin Tiiu Kuilli töötuppa „Uinunud meeleseisundi äratamine läbi värvi ja meditatsiooni“.

Kõigepealt anti meile kätte rasvakriidid, soovitusega valida kõige koledamad värvid ning me pidime endast kõik välja elama, mis meis on. No peale Kreeda meditatsiooni oli esialgu nii hea olla, et ei taht tulla see välja, mis seal sees võiks kipitada. Aga siis ikka tuli. Väga mõnus ja vabastav oli see sodimine, peab ütlema :))
Ja pilt tuli ka täitsa lahe:) Aga seda pilti alles jätta ei tohtinud, vaid pidime selle ära hävitama. Et negatiivsest mitte kinni hoida.

Siis mediteerisime natuke. Meditatsioonis nägin end sügaval südames olevas metsas, kõigepealt olin jalgupidi liivase põhjaga külmas metsaojas… Siis tuli mulle teekaaslaseks väike metskääbus, rohelises. Huvitav oli, et ma kartsin olla jalgupidi selles ojas... Aga temaga läksin heameelega. Metsa keskelt leidsin lagendiku. Seal istusin maha, keset armastuse ringi. Ja tunnetasin armastust endas…soojana, kuumana, pulbitsemas :)

IMG_7460IMG_7457 IMG_7468 IMG_7461

Mitte kõik ettekanded ei olnud väga huvitavad. Teema oli küll, kuid iga kord ei osanud esineja (minu jaoks?) seda huvitavalt ja/või arusaadavalt teha.

Kristi Pääsukese töötuba puudutas mind kõige enam.  Võimalik, et seetõttu, kuna seda tegi Kristi :)

Igast olukorrast on võimalik leida kõrgem mõte. Vaatan ja vaatlen, MIS ON.IMG_7464
TEADVUSTAN ja LOON UUE. Mõtetega. Valin selle, milles on jõud ja vägi.

Aktsepteerin iseennast. Võtan end vastu. Nii nagu ma olen. Nende tunnetega, mis mul on.

Minu sünnihetk, -koht,- keskkond: Miks ma just sellesse aega, just siia valisin sündida? Mida ma tulin siia tooma?

Hingates sügavalt, lõdvestun. Kasutan affirmatsioone, mis mind toetavad.

Hingates küsin endalt:
- Mida ma olen siin tundmas? Mida mu keha tunneb? Mis mu kehas toimub?
- Mida ma tahaksin kõige rohkem teha või väljendada just praegu?
- Mida ma tahan enda jaoks luua? Luua siinolemise tulemusena. Millele ma tahan oma tähelepanu suunata?

Ütlen aitäh endale. Et ma olen selline nagu ma olen.
Ja küsi endalt: Kas ma näen olukorda kui rünnakut või kui toetust?

See küsimus avas minu jaoks ukse.
Jah, ma ei pea end (töö juures) kohati piisavalt väärtuslikuks ja seepärast ei ole julgenud ma  “hingata” täiel rinnal. Ma ei näe seda olukorda enam kui rünnakut, vaid kui toetust – see olukord paneb mind minu enda eest seisma!
Samuti see, mis on toimunud seoses K-ga. See olukord on pannud mind sügavamalt kui varem enda sisse vaatama. Nägema asju, millest ma enne teadlik ei olnud. Mul on ainult põhjust tänulik olla! Eks see ebamugavus ja imelik tunne temaga seoses peabki võtma oma aja. Ta on ikkagi 6 viimast aastat mu elus kõige olulisem mees olnud :)

Baasiline (vale) mõte: Midagi on valesti. Tahan parandada. Päästa. Kas see on siis olukorra aktsepteerimine?

Tegime koos meditatsiooni südamekeskuses. Hakkasime hingama, keskendusime südamekeskusele.
Kutsu sinna oma EMA. Mida ta praegu vajab?
- minu armastust…
- mehelikku toetust enda kõrvale…
- materiaalset kindlust.
Ma soovin talle kõike seda. Näen seda kõike tema elus.

Kutsu sinna oma ISA. Mida ta praegu vajab?
- Aktsepteerimist…

Kutsu sinna SINA ISE, väiksena. Mida ta vajab?
- Tunnet, kinnitust, et ta on väärtuslik...
Näen piimasaali mu lapsepõlvest.. olen vist kuuene. Seekord lõpeb see teisiti: istume kõik ümber laua, naabritädi, kellega sel oleme, küsib: “kas see on teie poolt OK, et Signe saab selle viimase portsu viinerid?” Ja kõik on nõus. Tunnen end väärtuslikuna :)

Niisiis.. mida ma oma ellu luua tahan? :)

Päeva lõpetuseks tegime vahva väikese tänuürituse esinejatele.  See oli soe ja armas.

Ühispilt

Ja projektitiimist  ja meie suurtest südametest ka veel üks:)
Jah, suur asi sai tehtud!

Tiimipilt

Ja seik, mida ma esialgu käsitlesin “rünnakuna” (minu heaolu pihta) avas end lõpuks küllusliku ja üllatusliku toetusena… :) Kõik juba loob :)

Friday, May 21, 2010

Tihe reede


Käisin täna Viru Õlus müügikoolitust tegemas. Nad toetasid eelmisel aastal Eesti Koja suvepäevi, mida meie koda organiseeris ja meie pakkusime neile vastu koolitust. Kuna neil oli huvi saada müügikoolitust, siis mina sobisin hästi. Nüüd sai see siis lõpuks teoks.

Heinamaarjapäev 2009 Vikat Väga põnev! Laua taga istus täielik “raskekahurvägi”, kel 10-15 ja rohkem aastat kogemust. Nii head müügitiimi ei näe ma müügikoolitustel sageli! Aga usun, et koolitusel ei ole sugugi oluline see, kui vähe või palju keegi teab või oskab.  Isegi kõige vilunumal niitjal on aegajalt vaja vikatit teritada. Ja seda me tegimegi :)
Jah, sellistel hetkedel ma tunnen, et see on mu tõeline kutsumus :))

Peale tööd lippasin  Tervisekonverentsi tiimile appi. Nad olid päeval nii tublid olnud! Aga ega must enam palju abi ei olnud, nii et läksin siis ka veel viimaseid loenguid kuulama.

Õhtul Raili lümfiteraapia koolitust kuulates tundsin iga ihurakuga KUI ÕNNELIK inimene ma ikka olen! Mul on käed-jalad terved, toimivad normaalselt…  Mul on, mille eest tänulik olla!

Koju sõites tõin Sylvia ärgitusel koju sülti ja pugisin kõhu täis... Oeh, ma olen nii väsinud. Füüsiliselt. Õhtud on kõik väga tihedad… Kaks päeva olen tõusnud juba kella poole kuuest, et oma asjadega valmis saada. Söönud hilja õhtul... Õues pole olla saanud... kõike seda, mida ise heaks ei kiida :(
Ehk pean veel natuke vastu:)

Thursday, May 20, 2010

Straussi “Nahkhiir” uues kuues


Käisin 20.mail koos E-kojaga Straussi operetti Nahkhiir vaatamas.

Lapsena käisin oma vanaemaga, kelle juures elasin, kõik Vanemuise tükid läbi. Seda Straussi operetti vaatasime omal ajal telekast mitmeid kordi… Lood ja muusika oli sama, aga see oli hämmastav, kui “kaasaegsesse kastmesse” see lugu oli kastetud…. See pani mõtlema, et kas me peame ikka kõik asjad kaasajastama? Eriti kui see tähendab labastamist… Brrh!

Aga õnneks ei läinud ma sinna üksinda. Ja tuli välja, et sellise vahva seltskonnaga teatris olles muutub kõik lihtsaks ja mõnusaks:)
E-koda on tuntud kui seltskond elurõõmsaid inimesi, kes oskavad head õhkkonda luua ja hästi pidutseda. Neid märkab kojarahva hulgas sageli roosade särkide järgi juba kaugelt. Nu kas polnud siis Nahkhiire kostüümivalik tabav – neil seal ka kõik muudkui roosa :))

28.05.

Väga vahva oli see, et meie tubli organisaator Tiina oli meile vaheajaks lauad lasknud katta ja puha. Nii et “ooper käis ka puhvetis, shalallallalaaa” :))

IMG_7438 IMG_7437
Selline mõnusalt lõõgastav õhtu :)

Tuesday, May 18, 2010

Meheliku ja naiseliku peitusemäng

Käisin 18.05 Katariina Liisa Martensi loengul “Mehelikkuse ja naiselikkuse peitusemäng”.
See oli äärmiselt huvitav pilguheit naiseks olemisele. Ta rääkis sellest, kuidas meie Meheks ja/või Naiseks olemist mõjutavad meie lapsepõlv, kooliaeg, meie kultuurikeskkond. Ja selleks, et mõista neid lugusid, mis on meie kasvamist ja arengut mõjutanud, on oluline vaadata ajas tagasi.

MotherEarth2 Kõikides iidsetes usundites on kummardatud Jumalannasid. Eriti oluline on inimestele olnud Emake Maa.

See on seotud aastaringidega, sümboliseerides igikestvat elu jätkumist.
Maaema Jumalannat on kujutatud lopsaka, viljaka, sooja ja loovana. Erinevates kultuurides on Universumi loomist kujutatud Naise üsana, kust voolab välja külluslik Elu. Elu on sündimine, kasvamine, areng. Viljakus sümboliseerib rahu, et kõik saab kasvada.


Kristluses ja Judaismis hakati naist nägema aga ohuna. Naise seksuaalsus kujutas mehele ohtu, mida viimane kontrollida ei suuda. Kardeti et koos naisega kaotab mees oma sihi ja enesekontrolli. Ja hakati naist järjest enam alla suruma.

See valehäbi lugu algab juba Eeva ja Aadama paradiisist väljaajamise loost
adam-und-eva-1513Noored on paradiisis, õndsuses.
Madu (mis sümboliseerib uuenemist) juhatab nad Eluõuna (hea ja kurja tundmise puu juurde). Peale õuna maitsmist miskit muutub. Noored satuvad paradiisist kesk igapäevast elu. Sest Jumal vihastab ja neab nad ära, lubades Aadamale rasket tööd ja Eevale valusaid sünnitamisi.

Ja selle kõige juures süüdistatakse Eevat (?!). Ja Madu. Aga Aadama vaba valik? Võibolla oli Aadam julge mees – maitses õuna ja viis oma suhte teisele tasandile?

Mehelik on hoolitseda naise eest, teha tööd. Naiselik on hoolitseda, kasvatada lapsi, tunda valu.
Samas on selle loo alusel naisi aastatuhandeid süüdistatud, väites, et Naine = patt. Millise jälje on see Naisele jätnud? Kas ta julgeb tunda oma väärtuslikkust? Olla Naine? Või on see ka patt?

Kui me vaatame seda, kuidas tänapäeval naisi kujutatakse (nt reklaamides), siis näeme, nagu oleks naise roll ainult hoolitseda kodu, puhtuse, laste, söögi eest. Hoolitseda mehe eest. Hoolitseja arhetüüp…  Nii et unustab ennast päris ära. Kui palju seksikust on selles hoolitsejas? Kui palju on seal küpset, külluslikku, Maaema energiat?  Kui palju on meis seda Kuningannat, kes ütleb Hoolitsejale endas – “nüüd aitab! Nüüd ma teen oma tegemisi.”? Kui palju mängulisust on selles hoolitsejas? Ja millisena nähakse seda naist tööl? Eesmärgipärase, sihikindlana, emotsioonideta… kesksoolisena?

Mulle väga tuttav… Olen kogu aeg ennast osanud rattasse tõmmata. Töö on pingeline, ei lase just niisama lustida, JCI tegemised, oma koolitused, vahepeal kirjutasin ka müügialaseid artikleid… Kui palju seksikat energiat jääb niimoodi suhtesse?  Jaa, on põhjust peeglisse vaadata. Samas on ju põhjust ka mehelt igapäevastes toimetustes toetust saada? Ja oskust seda ka vastu võtta… Naisena.

Human Angels

Väga huvitav oli kuulda Maarja Magaleenast. Ühest Kristuse apostlist, keda peetakse ka tema naiseks. Maarja Magdaleena lugu on kogemuslik rännak tervenemise suunas. Tema hingerännak, sisemise tervenemise  ja arengu lugu lunastuse ja ülestõusmiseni. Jõudmine valgustumiseni – teadvustatud õnneliku eluni. Maarja Magdaleena rõhutab mõistmist ja teadlikkust, mis sünnib läbi kogemuse. “Tahan mõista asju nii, nagu nemad on”, ütleb ta.  Ja ma tunnen siin ennast ära :) 

Kristuse teisel jüngril, Peetrusel, tekkis Maarja Magdaleenaga tugev vastasseis – naine oli usuliidrina tollele ajastule vastuvõetamatu. Pealegi oli Peetrusel poliitiliselt märksa “parem plaan” – kiriku kui institutsiooni arendamine. Jeesus Kristus inimohvrina oli ka hea sümbol – pealegi vabastas see inimese vastutamast oma tegude eest…  Nii läks koos Maarja Magdaleenaga põlu alla vaimsus, spirituaalsus, tunded, sisemine vastutus iseenda eest…

Tänapäeval on taas mees liikumas lähemale oma mehelikkusele ja naine oma naiselikkusele. Mida enam on naine kontaktis oma naiselikkusega, oma seksuaalsusega, oma tunnetega, seda mehelikuma mehega vastastõmme tekibagu Katariina ütles: “Mida mehelikum on mees, seda enam on ta kontaktis oma sisemise mehega (siht, eesmärk), seda naiselikuma naise ta välja kannatab :))”

Friday, May 14, 2010

Sylvia koolipidu. Kaunite kunstide I etapi lõpetamine

Käisin täna koolis Sylvia kontserdil. Kuidagi mulle endalegi üllatuslikult sai läbi tema kaunite kunstide programmi I etapp. Juba… Muidugi, ta läheb ju juba IV klassi :)
Nüüd siis võetakse fokusseeritult mõned “kaunite kunstide”õppeained, millega edasi minnakse. Sylvia valik oli kunst, prantsuse keel ja tants.

Tõesti, kui ma võrdlen seda, kui häbelikult esimene klass alustas ja seda, kui vabad ja loovad nad täna on, siis on põhjust ainult rõõmu tunda!
Samuti vaadates nende esinemisi… seal ei ole “ma pean nüüd kõik igesti tegema, piilun teiste pealt” – tunnet. Selles on eneseväljendust, karakterit, vabadust, loovust, elurõõmu! Nii tantsus  kui näitlemises. Superlahe!

_IGP9710_IGP9702
_IGP9723  _IGP9745

Kahju vaid, et kui võrrelda kaunite kunstide klasse ja tavaklasse, siis viimased kipuvad küll vaeslaste ossa jääma…

Thursday, May 13, 2010

Alateadlikud signaalid


JänesRongis olid piletikontrollid.
Väga huvitav olukord tekkis. Niipea kui kuulsin rongi teises otsas: "Esitage sõidudokumendid!" tõmbas kõhus õõnsaks.

Keha reageeris nii, nagu oleks tegu potentsiaalse hädaolukorraga. "Miks?" tekkis minus küsimus. Mul ei ole ometi mingit põhjust selle pärast muretseda, ma ei ole kordagi "jänest" sõitnud ega kavatse ka:)

Mõtisklesin pärast selle peale, miks mu keha niimoodi reageeris.
Muide, nüüd, kui minu sees on toimuma hakanud mingid ootamatud puhastuvad protsessid, tunnen samasugust õõnsat tunnet nähes eksi nime… telefonis või maili saades. Enne seda üldse polnud…

Millest see tuleb? Mida mu keha mulle ütleb?

why

Hmm... teatavasti edastab keha alateadvuses olevat infot. Olen õppinud, et vale on arvata, et selle järgi peaks alati tegutsema. See võib olla mingi programm. Mingi varasem sündmus, mis on minu kehamälus nii tugevalt sees ja aktiviseerub käesoleva olukorra peale. Alateadvusest saadud infot tuleb lähemalt vaadata, mõtestada ja seejärel teha teadlik valik, hetkeolukorrast lähtudes.


Pole ju põhjust rongist välja joosta :)), mõtlesin nendele piletikontrollidele.

Tõesti, keskkooli ajal sõitsin ma pidevalt "jänest", meenus mulle. Kas sellest ajast on mu alateadvusesse sööbinud, et lausele "Esitage sõidudokumendid" tuleb kohe kas põgeneda või pilet komposteerida? :)) Mäletan, et olin bussiga sõites pidevas valmisolekus. Valmis tegutsema – põgenema või komposteerima. See oli hirm vahelejäämise ees. “Ehee… kui nõme :))” mõtlen täna. Kui oleks toona teadnud, et sellise programmi endas käivitan… ega vist oleks uskunud ega end kõigutada lasknud küll :D

Aga jah. Alateadvuses olevale infole ju tavapäraselt väga lihtsalt ligi ei pääse. Seda saab läbi kehaaistingute, tajude, unenägude, keeleapsude…  Seepärast on minu meelest väga huvitav analüüsida sellist reaktsiooni, minna sinna sisse. Kehamälust võib igasugust huvitavat infot saada. Enda kohta. Nagu ma sain teadlikuks reaktsioonist, mis puudutas piletikontrolle.
Tuleb püüda vaid endaga võimalikult aus olla. Leida iseenda jaoks vastus küsimusele, mis põhjusel see toimub.  Kus ma seda tunnen? On see kõhus, päikesepõimiku piirkonnas? Või hoopis kurgus,  kõripiirkonnas? Mida see pinge mulle minu kohta ütleb? Mida ma kardan? Kas ma pean midagi väljendama? Millestki lahti laskma?

Wednesday, May 12, 2010

Kojakoosolek Nukumuuseumis 12.05.2010

Ehh... käies tööl ja toimetades kodus, tehes kogu aeg samasuguseid asju, tekib asjades teatud vilumus. Pannes end aga erinevatesse olukordadesse, tõden ikka ja jälle, kui palju on õppida :)

Nagu täna kojakoosolekul. Oli kenasti kokku lepitud, et Minni juhib koosolekut. Aga kes kogu aeg sõna võttis?! Ikka mina... Mul on aeg õppida olema kohal, toetama, pilguga, sõnatult. Ehh. Ja see vaidlus mis seal tekkis… Mul on aeg õppida olema vaatleja, mõistes et igaüks saab ainult ise uute tõdedeni jõuda. Neid ei saa kellelegi „selgeks teha“.

IMG_7374 IMG_7369

Jah, on mida õppida. Jüri oma vaikse olekuga oli märksa enam... kohal.
“Kas minus on tunne, et peaksin presidendina kogu aeg toimetama ja tegutsema? Jah, ma olen igas asjas see, aga ma ju ei TEE otseselt midagi… " mõtlesin.  Kas seetõttu oli kohati rabe ja ebamugav tunne? Ma väga loodan, et ma õpin selle ikka jooksval aastal ära :))

Issake, kas ma oskan ka üldse nii toimetada, et ei tunne vajadust midagi pärast tagantjärgi siluda?!
Edaspidi - hingan sisse, lõdvestun, ütle „jahh!“ ja vaatan, kuidas asjad ise sujuvad...

Aga Nukuteatri Nukumuuseum oli väga-väga lahe :)

Meid võeti väga uhkelt ja lahkelt vastu! :)

IMG_7269

Meie giid oli Tiina Tõnis, keda mina mäletan etendusest “Rohelise Päikese Maa ja kes ise on nukuteatris juba mitukümmend aastat töötanud. Ta rääkis meile erinevatest nukkudest, näitlejatest ja neist vahvatest lastele põnevat avastamist pakkuvatest tehnikavidinatest :)

 

 

 

 

IMG_7280IMG_7293 

Mis avab kõikide unistuste uksed? :) Kuldvõtmeke muidugi!
Avastamisrõõmu kui palju! Tõsi, neid vastuseid teadsid rohkem tolle põlvkonna lapsed, kui praegused… :))

IMG_7282 IMG_7283

Uudistasime erinevaid nukkusid, nende sünni- ja elulugusid…

IMG_7284  IMG_7288

All vasakul pildil on näha terve tuba, mis tehtud Ferdinand Veike – Buratino looja auks.

IMG_7276IMG_7287

Igasugust põnevat vaatamist-uudistamist oli!
Vermisime nukuteatri münte… kohe kahju oli, et minu lapsed kaasa ei viitsinud tulla!

IMG_7301 IMG_7302

Käisime klaassillal, mille kohal rippusid ämblikud ja lendasid draakonid :)

IMG_7312IMG_7313
IMG_7315 IMG_7316

Kolistasime ringi liikuvate nukkude seltsis…

IMG_7324IMG_7335

Uudistasime õuduste tuba…

IMG_7339IMG_7340

Ja kergendasime keha kõige omapärasemas tualettruumis, mida ma näinud olen :))

IMG_7354IMG_7355 IMG_7357IMG_7359

Lõpetuseks ka üks ühine pilt Naksitrallide etendusest pärit linnarahvaga:))

IMG_7351 IMG_7353

Väga-väga vahva ekskursioon oli! :) Tõesti kahju, et mu lapsed sellest ilma jäid. Nu tuleb siis millalgi veelkord ette võtta :)
Kogu pildivalik on üleval Flickris.