Puhkus ja Jaan :)

Jaaniaeg on võimalusi täis. Võtsin töölt puhkust kolm ja pool päeva ning sain kümme :)

Käisime venna pere juures Tartumaal. Naudin seda alati!
Seekord olid märksõnadeks ema värskelt korjatud metsmaasikad ja Lõunakeskuses uisutamine, koosloodud pizza ja kodumunadest kollane kook kollase mangojäätisega, sõnamängud, koosolemine ja muidugi saunamõnud :)  

  

Jaanitulel olime nagu juba traditsiooniks saanud, Meelise ja Cerly juures Kõrvemaal. Armastan seda kohta. Armastan neid inimesi.. Nad on minu inimesed:)

   

Esialgu arvestatud suure rahvaga pidustustest sai ühtäkki kolme pere koosolemine. Täpselt just seda ma vajasin!
Grill, chill, tünnisaun koos mõnusate vestlustega hommikuni… Hing puhkas!

Võtsime lastega mu puhkust mõnuga. Nautisime ilusaid ilmu, lugesime, hullasime, olime lihtsalt koos.

 

Mis veel?

Ahjaa, käisin naistevaimus pööripäeval Siniallikatel. Tegime tuld, musitseerisime, jagasime, võtsime vastu, tantsisime… olime ühenduses oma naiselikkusega. :)

     
 

Ja 26.06 tegin esimest korda elus ise täiskuutseremooniat. Et me saaksime kahanema hakkavasse kuusse lahti lasta kõik,  mis meid enam ei teeni. See võib olla mentaalne mäng, aga see on igal juhul toetav.
Võtsin viirukid, küünlad, tulepuud. Soovisin ennast lasta lahti sellest, millest kunagises suhtes veel kinni hoian. Ja üldse, oma sisemistest hirmudest ja piirangutest.

 
Täiskuu pilt: Margus Muts

Kirjutasime selle, mis meid ei teeni, paberile. Lugesime selle ette ja põletasime ära. Heitsin tulle ka ühe foto, kus me neljakesi Katariina käigus seisame (nautisin seda päeva Vanalinnas!) ja valge pehme elevandi, mille kinkisin Talle meie suhte arengu alguses, mida ta oli alles hoidnud ja mulle koos teiste asjadega tagasi tõi. Seda viimast oli kõige valusam teha.. Aga vabastav.

Puhkuse lõpetas andragoogika sümpoosion 28.06. Rääkisin seal natuke enda lõputööst ja hoiaku seotusest õpioskustega.

  
Kuidagi ei viitsinud alguses kodust, lastega puhkamisest välja astuda. Aga oi, küll oli hea näha enda õpingukaaslasi andragoogika kursuselt  ja tunda end nii oodatuna ja rõõmsasti vastuvõetavana :)

Peale minu puhkuse lõppu 29-ndal on lapsed nüüd poole augustini issi päralt ja issiga koos.

Ja mul on ka omamoodi puhkus:) Olen kõik pikad suveõhtud täitsa iseenda päralt :)

Kuidas taastada lähedus abielus ning väärikus ja rahulolu iseendas

JULGUS ALISTUDA 
Laura Doyle
Elmatar 2003

Võõristades natuke pealkirja, aga lugedes raamatut, tundsin paraku küll end ära, olles mõistagi just viimasel suhte-etapil kolistanud paljusid neist ämbreid, millest seal juttu…

Nagu paljud teised naised, oli ka Laura Doyle 30-aastaselt õnnetu, oskamata näha selle põhjust. „Olin üksildane ja väsinud kõigest sellest, et ma pidin kõike ise tegema.  Tundsin masendust, üksindust ja vastutust kõige eest. Tundsin, et olen ainus täiskasvanu peres, et abikaasa näol on üks laps lisaks....”
“Kui ma õppisin, kuidas lahti saada oma kontrollivajadusest, kuidas oma abikaasata mitte arvustada ja kuidas tänulik olla, juhtus midagi imelist. Ma taastasin läheduse oma abielus ja väärikuse ja rahulolu iseendas. Ma sain endale abielu, millest olin alati unistanud. Elasin jälle koos mehega, kellega kunagi olin abiellunud.“ kirjutab Laura Doyle.

„Kui see tulenes minu kontrollivajadusest, kust see siis pärineb?“ mõtlesin hämmastusega. Olen juba esimestest suhetest alates põlanud ja peljanud teadlikult selliseid käitumisjooni naiste juures. Kuidas ma ometi ise sellesse lõksu astusin?

Kust pärineb nimetatud kontrollivajadus?
”Ükskõik, mis need põhjused ka polnud, me jõudsime kuidagi sisimas järeldusele, et meie eest ei suudeta hoolitseda nii, nagu me tahame. Me uskusime, et kui me ohjad enda käes hoiame, saame kujundada oma elu selliseks, nagu me tahame.” ütleb Laura Doyle.

Kontrolliva inimese peas kumiseb teadvustamata lause: „Ma tean paremini kui tema“.  Kommentaarid selle kohta, kuidas teinepool peaks kõiki asju tegema, on tegelikult lugupidamatuse avaldused. Me harjume ise kontrollimisega nii ära, et ei kuulegi enam, kuidas need kommentaarid kõlavad, ja ei näegi enam, et oleme näägutavad naised, mitte kirglikud armastajad.
Kui mehed tunnetavad, et neist ei peeta lugu, tõmbuvad nad tagasi – istuvad teleka, arvuti ees, mängivad golfi, nokitsevad garaazis, püüavad kala...

Kontrollivajaduse taga on hirm. Paljud naised kardavad, et nende mehed ei tea, kuidas igapäevaseid toimetusi teha. Nad kurdavad, et kui nad ei juhendaks oma abikaasat (lapsi kasvatama, majandama, isegi tööd tegema vmt) siis läheks kõik allamäge.

Laura Doyle rõhutab, et “kui te solvate, näägutate, kritiseerite või olete kaasa vastu lugupidamatu, siis te hävitate ka tema usalduse, mõtlemisvõime ja suutlikkuse – nii emotsionaalses kui majanduslikus mõttes.”

See, millele Laura soovitab tähelepanu pöörata on tegelikult nii elementaarne. Paraku argirutiinis, stressis, väsinud, haige või kurnatud olles vajab tõesti teinekord meeldetuletamist…

Lugupidamine
Võime ära tunda oma lugupidamatu suhtumine on oluline algus.

Lugupidamine on see, kui aktsepteerite tema valikuid, nii suuri kui väikseid, isegi siis, kui te pole temaga nõus.
Lugupidamine on see, kui te ei ütle talle, kuidas nõudepesumasinasse taldrikuid panna või kui ta valib kiirteelt vale väljasõidutee. Ükskõik, mida ta ka ei tee, ei peaks te teda õpetama, kasvatama, noomima...
Kui teie kaasa on kindel, et suhtute temasse hästi, ei pea ta teie rünnakut kartes teesklema või endale paksu nahka selga kasvatama. Kui ta teab, et olete tema poolt, võib ta end lõdvaks lasta ja turvaliselt tunda.

Väärikus

Te tajute, et armastatu ei taha teie lähedale tulla, sest te torgite nii hirmsasti.
Ja te ise tunnete alatist ebamugavustunnet nääklemiste ja vaidluste pärast. Kui te oma okkad maha ajate, ei tunne enam seda õudust, et olete muutunud täpselt selliseks nagu teie ema oma kõige halvematel päevadel. Laura ütleb:” Mäletan, kui eemaletõukavana ja häbistatuna ma ennast tundsin, kui ma Johni käsutasin ja temaga õiendasin.  Ükskõik, kuidas ma oma sõnavõtte ka ei õigustanud, pärast materdasin ma ikkagi ennast ja loomulikult tundsin ennast seetõttu veel halvemini.

Nüüd kohtlen ma oma abikaasat austusega ja mitte ainult selleks, et tekitada lähedust meie vahel, vaid ka selleks, et säilitada oma väärikus. Ma ei tunne nendest tülidele järgnenud pohmelustest kunagi puudust. “

Paluge abi

Seda muutust on raske läbi viia. Me oleme nii harjunud kõige eest ise hoolt kandma, et meile ei tule pähegi abikaasalt abi paluda. Lisaks veel soovimatus teha asju ükskõik missugusel teisel moel kui meie enda väljamõeldud moel...

Laura kirjutab:” Enne uut käitumisviisi tegin ma kõike ise ühel väga lihtsal põhjusel – ma tahtsin, et kõik oleks tehtud ja seatud minu järgi. Ma ei lasknud Johnil midagi teha, sest ma teadsin, et ta ei tee nii, nagu mina tahtsin. Ja lõpuks ei pakkunud ta ennast enam midagi tegema. Mõne aja pärast tegin ma järelduse, et ta on laisk ja ükskõikne.
Ma vahetasin läheduse, mida ma oleksin tundnud, selle vastu, et kõik saaks tehtud minu tahtmist mööda. Samas teine pool minust oleks tahtnud väsimusest kokku vajuda ja teda, et minu puudumine ei ole veel maailma lõpp.”

Hoolitsege kõigepealt enda eest

“Kõige otsem tee leida enda parem mina, on enda eest hästi hoolitseda” ütleb Laura "Doyle.
Ja soovitab teha nimekiri neist asjadest, mida teed lõbu pärast ja teine nimekiri asjadest, mida teed, sest see parandab su enesetunnet. Mõlemaid 10. Iga päev peaks tegema enda hoolitsemise nimel mõlemast nimekirjast vähemalt 2-3 asja.

Väljendage oma soove

Paljud inimesed on võõrdunud sellest, et öelda:“Ma tahan“. Meile on õpetatud, et nii me oleme enesekesksed. Sedasi on meis tekkinud valearvamused, nagu oleks oma tahte väljendamine ebaviisakas või teistega mittearvestamine. Aga see ei ole ju tõsi.

Teadmine, mida sa tahad ja valmisolek seda väljendada on kõige ehtsam viis iseendaga aus olla, mis on vägagi veetlev omadus. Soovide väljaütlemise asemel kasutatakse teinekord manipuleerimist, mis on väga ebameeldiv. Või ignoreeritakse oma soove, jättes ennast ilma millestki, mis teeb meid õnnelikuks. Nii tunneme me pidevat puudust energiast ja elujõust ning me pole oma eluga rahul. Kui te väljendate oma tahtmisi, siis see näitab, et olete oma tunnetest ja soovidest teadlik ning austate neid.

Õppige tänuga vastu võtma

Me ei oska mõnikord teeneid ja kingitusi vastu võtta kahel põhjusel.
Esiteks on meil nii raske uskuda, et me seda kingitust väärt oleme ja püüe näida tagasihoidlik.

Paljudel naistel on raske komplimenti vastu võtta, neil tekib vajadus selle üle nalja heita või see tagasi lükata. Tegelikult aga ei julge me olla nii haavatavad kui komplimente vastu võttes ollakse.
Teenete ja kingituste tänuga vastuvõtmine tähendab seda, et saate aru inimeste rõõmust, kui lasete neil midagi endale anda ja tunnustate seda. Tänulikkus nõuab leebust ja haavatavust.

Pane tähele kõiki abikaasa poolt tehtud kingitusi, tegusid! Kasvõi kõige väiksemaid :)

Vastuvõtmise üks uurimaid eeldusi on tähele panna ja tänada, tunnustada, hinnata!

Loobuge võrdsuse müüdist

Mõelge soolistest erinevustest kui vastanditest. Vastandid on külgetõmbavad, nii et mida suurem on erinevus, seda suurem on külgetõmme. Olge oma mehega koos nii naiselik kui võimalik. Mida naiselikumalt te käitute, seda naiselikumalt te ennast tunnete ja seda kütkestavam te mehele olete. Enamiku paaride puhul on nende sooline kontrast suhte alguses väga suur, seepärast ongi seks alguses nii erutav.

Suhte arenedes, kui naised on palju kohustusi ja vastutust enda õlgadele võtnud ja omandanud palju mehelikke iseloomujooni jääb sugudevaheline kontrast suhteliselt väikseks.

Sugudevaheline erinevus joonistub hästi välja järgmises näites: “Ma olin ma pinges, kui mina teenisin rohkem, aga John oli hoopis õnnelik ja uhke. Kui rahaasjad panid mind juukseid kitkuma, siis tema suhtub sellesse rahulikult ja suudab teha tasakaalukaid otsuseid. Kui mina tahtsin leida täiuslikku elutoamööblit, siis Johni see ei huvitanud, peaasi, et mina õnnelik olen. Mina tegelen pere sotsiaalse poolega. John naudib seda, aga ei korralda.”

 

Olge haavatav

Saate olla oma abikaasaga lähedane vaid sedavõrd, kuivõrd olete nõus talle paljastama oma kaitsetust, sest haavatavus on see osa meis, mis ühendab meid teiste inimolenditega.

Haavatavus tähendab, et isegi siis kui ma tunnen, et mind rünnatakse, ei aja ma rusikaid püsti, vaid näitan talle välja , et ma olen nõrk. Kui sa loobud pidevast valveseisundist, avaldub tegelikkus kogu oma meeldivuses ja te tunnete rõõmu sellest, et teid armastatakse just niisugusena, nagu te olete, mitte niisugusena nagu te omast arust peaksite olema.

Lähedus ja kokkukuuluvus tärkavad sellest, kui te tunnistate, et te pole täiuslik, ning te leiate, et teid armastatakse sellest hoolimata. Lähedus kasvab jõudsalt, kui te tunnete rahulolu enesega, ilma et peaks olema valvel – sest te teate, et olete kaitstud.

Ärge kiruge ennast

See, kui jõuab pärale, kuidas peaks käituma, ei tähenda, et oma käitumist oleks võimalik päevapealt muuta. Teil on uued teadmised, aga te ei saa neid veel kasutada. Aga see on juba edasiliikumine, kui te oma käitumise ära tunnete ja teate, kuidas seda muuta.

Ouline on teada veel üht lõksu. Kui võrdlete oma oma uut käitumist vanade harjumustega, te tunnete sügavat kurbust. Aga ärge vaevake end süüdistustega. „Tõeline inimlikkus ei peaks tekitama süütunnet. Kahetsust küll, aga mitte süüd. Kahetsus näitab, et te kahetsete ja ei tee seda enam kunagi ja alustate otsast peale. 
Süü tähendab aga seda, et te karistate ennast selle eest ikka ja jälle. Põete, taote endale vastu rindu ja olete enesekeskne. Süü on lõks. Inimestele meeldib süü, sest nad arvavad, et piisav süütunne heastab nende teod. Tegelikult istuvad nad ühe koha peal ja tekitavad lihtsalt liigset kära. Kahetsedes liigute te edasi. See on möödas. Ja olete valmis edasi liikuma, selle asemel, et süüd nautida.“

Jah.. armastavas ja teineteist toetavas suhtes ei peaks nende asjade peale ju mõtlemagi. See on elementaarne osa suhtest.  Aga me kõik võime jõuda olukorda, kus oleme väsinud, stressis, kurnatud… Siis hiilivad sellised olukorrad oma pimedatest nurgatagustest välja. Et selles hetkes toime tulla, on vaja teadlikkust.  Enesest ja sellistest olukordadest.

Tõelise mehe tee

David Deida
Tõelise mehe tee
Pilgrim 2007

Teen taas väikese kokkuvõtte raamatust, mida just lugesin. Sedakorda siis raamat, mis mõeldud meestele. See käsitleb teemasid, mis vajalikud mehele - meheks olemiseks. Ja mõistmiseks, mida naised tegelikult tahavad :)

Olen märganud, kui erinevalt võib sellest raamatust aru saada. Oleneb, kuhu inimene oma vaimsel teekonnal juba on jõudnud. Või millised on tema enda varasemad kogemused.

Väljanopitud mõtteid sellest raamatust:

Veel üsna hiljuti oli mehe ja naise roll kindlapiiriline ja üsna eristatud. Mehed pidid kodust väljaspool raha teenima. Naised hoolitsesid kodus laste eest. Naistega manipuleerimiseks kasutasid mehed sageli füüsilist ja rahalist üleolekut ja ähvardusi. Naised manipuleerisid meestega, andes neile noahoope emotsionaalsel ja seksuaalsel tasandil.

Järgmisel etapil püüdsid mehed ja naised saada rohkem teineteise sarnaseks. Mehed väljendasid oma sisemist naiselikkust, väljendades seda soengu ja riietega, muretuse ja tunneteküllasusega. Naised kasvatasid sisemist sihikindlust, kindlaid eesmärke ja visiooni. Tegid karjääri, keskendusid pikaajalistele eesmärkidele ja õppisid oma soove ja vajaduse kindlalt väljendama.

Naisena oled sa sõltumatum, tasakaalukam ja enesekindlam kui su ema. Mehena oled sa tunnetes väljenduslikum ja avameelsem kui su isa. Või vähemalt aktsepteerid sa selliseid isiksuseomadusi. Seeläbi muutusid mehed ja naised terviklikumaks. Nad ei sõltunud enam niiväga teineteisest. Mehed said hakkama mähkmete vahetamisega ja naised on võimelised hiirelõkse tühjendama :)

Seksuaalse samastumise kõrvalmõju olid õnnetud suhted.

Pangaarved võrdsustusid, kuid kirg kadus. Tõeliseks kireks on vaja vallutajat ja vallutatavat.

Deida ütleb, et vastasel juhul on tegemist semudega, kes on lihtsalt otsustanud voodis suguorganeid teineteise vastu hõõruda. :))

Mehelikkus ja naiselikkus

Kui oled seksuaalselt olemuselt mehelikum, naudid kodus olemist ja lastega mängimist, kuid sügaval sisimas ajendab sind mingi missioonitunne. Sa ei pruugi täpselt teada, mis see on, ent kui sügav eesmärk jääb varjatuks ja sul pole võimalust seda ellu viia, siis tundub elu tühisena isegi siis, kui intiimsuhted ja pereelu on armastust täis.

Kui Sinu seksuaalsus on naiselik, võid töös märkimisväärselt edukas olla, ent su seksuaalsus saab toitu vaid armastusest tulvil perekonnast või intiimsuhetest.

Missioon ehk vabaduse otsingud on alati olnud mehelikkuse, armastuse otsingud aga naiselikkuse näitajaks.

 

Samas kaotavad paljud naised väärtuslikku aega tunnetekeerises, mehed aga raiskavad elu kohustuste täitmisele. Tasakaal on oluline.

 

Ära looda,et naine mõistlikuks muutub

Mehe vaatenurgast on naine alati kaootiline ja komplitseeritud. Naine ja ümbritsev maailm on alati täis ootamatuid väljakutseid.
Mees peaks vallutama maailma, nagu ta vallutab naist: mitte omakasu ega naudingu, vaid armastuse, avatuse ja sügavuse nimel.

Deida soovitab mehel, keda ärritab naise käitumine, rahuneda ja näidata naisele oma armastust. 
Naine näikse proovile panevat mehe võime oma tõde ja eesmärki otsida. Ta testib, kas mees tunnetab vabadust ja armastuse sügavust ja usaldusväärsust.

Naine esitab väljakutseid, kuid mees ei tohiks kunagi arvata, et naine lõpuks need katsed lõpetab ja tema elu kergemaks muutub, ütleb Deida. Ta peaks hoopis tänulik olema – selle kaudu tunnetab naine mehe tugevust, terviklikkust ja avatust. Naine januneb sügavama tõe ja armastuse järele.

 

Naised väljendavad oma tundepuhangut – nad ütlevad, mida tunnevad. Mees ütleb seda, mida mõtleb.
Hetk hiljem, kui tegurid muutuvad, teevad seda ka naise tunded. Nii et ei ole mõtet imestades öelda. „Alles sa ju ütlesid...?“ :))

Mehed arenevad väljakutse, naised kiituse kaudu.

Läheduse eesmärk on teineteist teenides areneda ja armastada. Ja seda paremini kui üksinda iseennast teenides. 
Naiselikkus sinu naises avaneb armastuse kaudu (kui kõik on hästi) või sulgub (kui kõik on halvasti) pannes proovile Sinu võime teda avada. Õpi nautima mängu ilu. Ava ta oskusliku armastusega. 
Pelgalt kannatades ei arene te kumbki.
Deida soovitab, et abiks on naer ja füüsiline armastuse (võta sülle, kõdista, tantsi talle, kallista) väljendamine, vahel ka vestlus. Kui sa ei oska teda teenida või ole ta sinu pakutuks valmis, pole ta sinu jaoks ehk see õige.

Naine pole kui karburaatori putitamist vajav mootor, vaid kui vett janunev lill.

Üllatav on see, et 90% naiste emotsionaalsetest probleemidest tekib siis, kui nad tunnevad, et neid ei armastata. Mehena soovid leida probleemide põhjust: “Milles probleem on?” :) Eeldad, et naise halval tujul on kindel põhjus.

Ära oota, ära analüüsi teda, avalda lihtsalt armastust. Vaata talle sügavalt silma, kallista ja paita, ütle talle, kui väga sa teda armastad. Naerata, laula tema lemmiklaulu ning tantsita teda.
 

Naise üks suurimaid lähedust puudutavaid soove on end lõdvaks lasta ja alluda, teades, et mees hoolitseb ta eest. Ta sooviks nautida seda, et mees võtaks juhtimise enda kätte ja laseks tal olla üdini naiselik energia. Naine ei vabane eneseanalüüsis. Naine vabaneb armastuses.

Las naine olla ookean. Julgusta teda olema vaba kui ookean, sügav kui ookean, metsik kui ookean, jõuline kui ookean.

Paljud mehed kardavad naise tundeid. Naine saab sügava naudingu, kui keset tunnetetormi seisab mees vankumatult paigal. Kui mees jääb naise juurde ja armastab teda suletusest ja metsikusest hoolimata, tärkab naises usaldus ja ta rahuneb.

Meheliku ja naiseliku energia jäävuse seaduse kohaselt pakub naine sulle seda, mida ta sinult ei saa. Kui sina hakkad muutuma naiselikkuse poole, muutub naine teravaks ja mehelikuks. Pead ise laiskusest, sõltuvusest ja ebaselgusest välja tulema. 
Mehel peavad olema mõlemad: selgroog ja süda.

Naine saab tantsides, lauldes, naerdes ja rõõmu tundes vabastada oma keha ja vaimu kohustusest olla mehelik. Naise naiselikkust ergutab naistega koosolemine.

Suhete areng on mehe teha, suhete energia (nauding, seksuaalsus, elujõud) on naise.

Meil on kõigil, mida õppida :)

Life is a box of chocolates…

…you never know what your going to get. ;) (Forrest Gump)

Elus on tasakaal. Eilne päev oli vahvalt rõõmsate üllatuste rohke.

Päeval käisime töökaaslastega klientide jaoks Jarek Jõepera stuudios endast pilte tegemas. Uuendamas. Kliendihaldurite värk, junõu:) 
Jumestuskunstnik Merlit Miländer tegi enne meigi ja puha.
Armastan Jarekit tema vahetu loomuse, siiruse ja eheduse pärast! :) Olen näinud teda nii looduses kui stuudios töötamas, tema töid imetlenud igas kategoorias... Vaieldamatult minu lemmikfotograaf :)  Muide, 2008 korraldasime Jareki (ja Remo Savisaarega) meie osakonnale ka ühe fotokoolituse Kõrvemaa rabades:) Nurr, metsa ja rappa tahaks tõesti minna.
Aga stuudios - ei ole ju lihtne poseeritavat pildistada ja poseerida ka mitte! :) Õnneks saab Jareki juhendamisel sellest lihtsalt mäng :)
Shooting pühkis mult kogu viimasegi nukrusevarjundi, mis minusse ootamatutest unenägudest jäänud oli. Hingasin täiel rinnal ja mõtlesin, et pean rohkem aega selliste inimeste seltsis veetma, kes mind niimoodi õitsema panevad :) Võibolla aitavad nad lihtsalt minu sisemised ressursid käivitada? :)

Õhtul olin kojarahva endale külla kutsunud - toimus selle poolaasta viimane Toompea koja üldkogu.
Nagu traditsiooniks on kujunenud, plaanisime teha juunikuu koosoleku pikniku vormis. Lootsin seda pidada oma koduaias ja et kui jahedaks läheb, võib tuppa sooja minna.

Ja kuigi päikseline, osutus ilm nii jahedaks, et tegime piknikulaua hoopis suure toa põrandale :) Väga lahe oli! 

Muidu on vist kojaolemine juba suvine, sest sedakorda tuli liikmeid lausa üle helistada, et hääleõigust kokku saada....Ja kuidagi naistevägine sattus see meil ka olema. Kui Peeter uksest sisse astus, küsis imestunult: "Noh, mis naistekas teil siin on?" Marti vist ei paistnud esimese hooga välja :)) See-eest sibas sedakorda rohkelt maskuliinset järelkasvu.
Laud oli külluslik, seltskond ja õhkkond oli väga lahe ja mõnus, nii et aeg lausa voogas.

Poole koosoleku ajal tuli lastele issi järgi ja võttis nad maale kaasa. Õnneks mitte veel terveks suveks. Meil on praegu selline "harjumisperiood" - mul algab esmaspäevast nädalake puhkust, siis oleme lastega koos. Aga siis jäävad nad peaaegu augusti keskpaigani maale... Ja tulevad tagasi just siis, kui mul on teine nädal puhkust. Mõlemad nädalad sellised pühaderohked, nii saan nappide puhkusepäevadega ehk toimegi :)

Nii siis oligi, et kui rahvas oli kõik ära läinud, jäi toas nii vaikseks. Harjumatu…
"Nii vaikseks kõik on jäänud.. mu ümber ja mu sees..." ümisesin Rujalt pärit viisijuppi. “Mis oli, see on läinud… mis tuleb, alles ees…” tabasin  ühtäkki hetke lootustandvat tõde. 

Hilisõhtul elustus tera Forrest Gumpist: “Life is like a box of chocolates, You never know what You going to get” 
Ja nagu kirss tordi peal, I got my favourite one ;)

Unenägude kütkeis

Peale imelist nelja päeva koolis ei saanud ma üldse aru, miks mu unenäod mind ei toeta. Mida nad öelda tahavad…?! Tekitavad minus vaid segadust ja mõistmatust.. Kas ma ikka veel hoian kinni?

Teadagi on unenäod meie alateadvuse sõnumid meile… “Aga mida nad ometi mulle öelda soovivad?! “ mõtlesin segaste ja kurbade tunnetega.
Vastus tuli iseenesest. Raamatust, mis sattus nagu iseenesest mu pihku ja kohalt, kust raamatu avasin:

“See pole üldsegi kurbus.
Kui oled maitsnud üksiolemise kõige sügavamat tuuma, siis muutuvad igasugused suhted pealiskaudseks.
Isegi armastus ei ole üksiolemisest sügavam. Armastus on kellegagi seotud ja teise inimese kohalolek ei lase sügavuti minna, vaid hoiab sind äärealal. Kui sinu juures pole mitte kedagi - isegi mitte mõtet kellestki - ja sa oled tõesti üksi, siis hakkad sa vajuma, uppuma iseendasse.

Ärge kartke. Alguses tundub, et see on nagu surm ja süngus mässib teid endasse. Teie ümber on kurbus, sest õnn on seni tähendanud teie jaoks teiste inimestega koosolemist, õnn on olnud suhetes. Oodake veidi. Vajuge veel sügavamale ja te märkate endas tärkamas vaikust ja rahu, mida saadab tants… liikumatu liikumine sügaval sees. Mitte miski ei liigu ja samas liigub kõik meeletu kiirusega - tühjus, samas täitumus. Paradoksid kohtuvad ja vasturääkivused lahustuvad.

Varem või hiljem tuleb üksindusega leppida. Ja kui te siis ühel päeval üksindusele silma vaatate, siis muutub üksinduse värv ja laad. Üksindus hakkab hoopis teistmoodi maitsema. Üksindusest saab üksiolemine. Siis pole enam tegu eraldatusega, vaid üksinda olemisega. Eraldatuses on midagi kurba, üksinda olemises on aga õndsuse avarust.”
Osho
”Hingepalsam”

Taas tõusin liblikana?

Olen taas koolis:) Astusin kevadel Holistilise Teraapia Instituuti. Juba 2-3 aastat vaagin, kas minna Tartusse õppima psühholoogiat või valida ikkagi midagi hoopis praktilisemat. Lugedes raamatuid autoritelt, kes on psühholoogiadoktorid ja peale aastaid tööd inimestega tunnevad, et sellest teadmisest ei piisa, et inimesi  päriselt aidata… siis olen hakanud kahtlema ülikoolipsühholoogia suutlikkuses leida ja puudutada seda, mida mina otsin.

Esimene koolitusmoodul toimus aprillis. Neli päeva sügavuti enesesse vaatamist. Peeglisse vaatamist.  Muutunud teadvuseseisundite abiga enda alateadliku, teadliku ja kõrgema minaga tegelemist. 
Mäletan, et neljanda päeva lõpuks tundsin, kui teadlik ja “kohal” ma suudan igas hetkes olla. Olin tänulik saadud kogemuste eest! Ja suurepärase koolitusgrupi eest, kellega ühte sulandumine käis kiiresti ja sujuvalt ning kelle toetust võis kõigis protsessides tunda.

Selle nädala neljapäevast alates olen taas koolituse lainetel.
Rääkisime ühises ringis, mis kellelgi vahepeal toimunud oli. Kuulates teisi sain ma ühtäkki aru, et minu sügav sisemine protsess, need ameerika mäed, mis ma vahepeal läbi tegin, ei olnudki vaid minu lahkumineku ja eksiga üksühele seotud! 
Praktiliselt kõik, ca 95% meist, käis selle 7 nädala jooksul, mis kahe koolikorra vahele jäi, läbi sügavaid, raskeid ja mõistagi ebamugavaid sisemisi protsesse. Minu puhul oli see olukord eksiga ilmselt lihtsalt sobiv väline käivitaja. See ei olnudki põhjus, nagu mina arvasin, vaid käivitaja, kiirendi! Põhjus oli hoopis selles, et mina olin valmis ja küps oma sisemiste teemadega – oma hirmude, alateadlike mustrite, piirangute ja muu taolisega silmitsi seisma!
See teadmine oli nii vabastav! :)

Sest tõesti, ma ei analüüsinud ja peegeldanud ju endas selle aja jooksul ainult suhet temaga.
Vaid ka oma abielu laste isaga. 
Oma ELU üldse. Suhet emaga, lastega, sõpradega. Iseendaga.  Nägin rohkem kui varem. Nägin, mida  uutes olukordades teistmoodi teha. Ja ometi õppisin ennast aktsepteerima sellisena nagu olen. Ja seeläbi ka teisi võtma sellisena nagu nad on. Iseennast väärtustuslikuks pidama. Ja seeläbi ka teisi. :) Nägema erinevate olukordade erinevaid tahke. Usaldama elu ja selle kulgu.

Mul tekkis paralleel rööviku ja liblikaga:) Kas ronisin oma mitteteadlikkuse kookonist välja? :)
Elu on põnev!

Suvi on käes! :)

Mõnusad pikad valged õhtud, loodus on roheline ja lopsakas. Terve ilm on järjest õisi täis olnud, alustades võililledest ja lõpetades õunapuu- ja kastaniõitevahuga :)
Järjest rohkem on aega. Aega enda jaoks, sõpradega olemiseks, lugemiseks… Oh kui mõnus!
Natuke teeb meele mõruks, et mul sel aastal puhkust eriti ei ole. Investeerisin selle oma andragoogika-õpingutesse. Aga ju siis on see praegu millekski hea:)

 

Suvi algab minu jaoks mu sünnipäevaga 2. juunil. See oli imearmsalt õnnitluste ja lillederohke! Esimesed head soovid laekusid kohe, kui kuupäev kukkus ja viimaseid tuleb veel siiani :)) Imeline! Lapsed võtsid mind kodus vastu küpsisetordiga ja õhtu veetsime meile omaselt Kakumäe rannas piknikul. Eelmisel aastal sai suuremat sorti pidu tehtud, sel aastal ei olnud selleks kuidagi jaksu. Järgmisel aastal ehk jälle;)

4. juunil sai lastel kool läbi! Oh seda rõõmu ja lusti!

Tunnistused olid mõlemal igati head – Sylvial 2 nelja (eesti keel ja inglise keel) ja Raymondil 3 nelja (mata,  tööõpetus ja inglise keel). Viimase neljad tulevad pigem easy´lt võtmisest, poisil on tegelt hästi lahtine pea. Sylvia hinded on aga pigem tema töökuse ja kohusetundlikkuse tulemus. Nii erinevad on lapsed! Aga see-eest on Sylvias hästi palju naiselikkust, kodu ja sõprade hoidmist. Temast tuleb vist küll parem perenaine, kui mina seda olen :)) Aga eks igaüks meist ongi oma nägu:)

Siin pildil ootab neljanda klassi tüdruk oma viimase koolipäeva algust. Neil on uskumatu küll, ikka veel nõue panna riidesse must-valgelt (?!).  Minul tekib selles kohas küll trotslikkus… Õnneks Sulvia jagab seda, seetõttu kannab ta valge pluusi ja musta seeliku asemel hoopis musta pluusi ja valget pikka seelikut ;) Väga naiselik ja samas tütarlapselik! NB! Vaadake kindaid ;)

Kooliskäimise üritusi, mis ka vanematele mõeldud, oli sedakorda alates emadepäeva-kontserdist ja lõpetades  Sylvia klassiõhtuga kohe päris palju.

Raymond käis erinevates kohtades kooriga laulmas. Need pildid on Kadriorus tehtud.

 

Sylvia lõpetas sel kevadel Rahumäe Põhikooli Kaunite kunstide klassi I taset, ilmselt seetõttu taheti näidata, mida siis tehtud on.
Ja no tõesti, müts maha! Iga kord, kui koolis käin, imestan jätkuvalt selle loovuse ja loomingulisuse üle, mis nende tegemistest kumab!
Näiteks viimasel korral etendasid loovusringi lapsed meile trollidest muinasjuttu, nii et jutuvestjad vaheldusid, olid erinevad osatäitjad ja kõik lapsed kasutasid pille, et helisid jmt. efekte edasi anda. Ma vaatasin vist terve etenduse suu ammuli, nii imepärane oli see! Ja kuidas nad seda ise nautisid! :) Oh, sõnulseletamatu!

 

Veerandi- ja koolilõpetamisel käime me traditsiooniliselt kusagil väljas söömas. Sedakorda valisid lapsed juba varakult välja Pirosmani, et sealset šašlõkki proovida. Muig, nii suuri lihasööjaid meist küll ei olnud, kui need portsud olid… ma ise liha praktiliselt ei söö, rääkimata sealihast, aga huvitav kogemus oli. Ja lõbus :)

Peatselt lähevad lapsed maale, issi juurde. See tekitab minus alati vastuolulisi tundeid. Üheltpoolt vabadust, teisalt igatsust… Aga see on vist loomulik:)

Ja ikkagi – jeee, suvi on käes!  Päike, soojus, loodus, rohkem aega ja kergemalt võtmist. Ja milline mõnus ootusärevus ;)

Sõnum võib tulla kust iganes :) Usaldan Elu kulgu.

Läksime lastega eile viimase koolipäeva puhul kinno. Shreki viimast osa vaatama. Ja ma oleksin sellest multikast nagu valgustumise osaliseks saanud! :))

Enne kino mõtlesin ühest raamatust inspireerituna kokkusattumistest. Sellest, kuidas meie elus on väikesi ja suuri kokkusattumusi, aga ega me neile eriti tähelepanu ei pööra. Kas siis pööraksime, kui teaksime, et need on osa suuremast plaanist? Kas vaataksime kokkusattumuse sisse ja küsiks endalt:“Mida see olukord võib mu jaoks tähendada? Mis sõnum sellel mulle on?“

Vaadates Shrekki, kel oli kõik olemas, mida õnneks vaja (armastav naine, kodu, lapsed, sõbrad), tundis stressi toimel sellegipoolest, et tahab sellest aega maha võtta. Et tahab kasvõi päevaks sellest kõigest välja saada! Olla nii, nagu ta kõigest sellest “vabana” oli. Ning selle tulemusena ta kaotas kõik….
Ning alles siis sai ta aru, et tal oli tegelikult kõik, mida ta ihaldas. Ja ma tundsin siinkohal teatud samastumist Shrekiga. Tõesti, ka mul oli kõik, mida õnneks vaja (mees, kes mind armastas, lapsed, ühine kodu..), aga ma ei pidanud seda piisavaks. Ma ei osanud toetada K-d selles protsessis, mida tema eelmisel kevadel tööga seonduvalt läbi käis. Ja kui ta testis, kas ma lasen tal ära minna, ma ei hoidnud teda kinni. Kas oli nii- et ma ei hinnanud seda, mis mul oli? (Hmm.. ok, it takes two to tango, ei tasu nüüd kogu vastutust ka enda õlgadele võtta… Aga selline paralleel mulle tekkis). 
Shrek võitles oma armastuse nimel. Tagasi sai ta selle alles siis, kui ta loobus võitlemast, et oma armastatut tagasi saada ning ohverdas ennast tema heaolu nimel. Alles siis sai ta oma armastuse tagasi. Aga see oleks võinud ka teisiti minna.

Jah, sõnum võib tulla kust iganes. Nagu näiteks sellest filmist, Pollyga, mis ükspäev telekast tuli :) See andis mulle nii mõnusat edasiliikumise jõudu. Just julgust lasta lahti ja minna edasi, mis iganes mind ka ees ei ootaks.

„Lase lahti, liigu edasi. Ära hoia kinni minevikust. Oluline on vaid see, et sa naudiksid teekonda. Liigu edasi ja ole valmis kõigeks, mis Sind oodata võib. See võib olla midagi sootumaks paremat, kui sul plaanis oli. :) “ nagu ütles isa ta sõbrale ja see kõlas nagu mulle :)
Olen oma elust viimased 5 nädalat seda protsessi läbi teinud. Poelgi väga pikk aeg kuue aasta kokkuvõtteks? Aga tänases päevas on küll juba pikk. Aeg on lahti lasta :)

Iga kord, kui ma olen suutnud end lõdvestada, uskuda ja loota on mu ellu tulnud vaid parimad asjad!
Jah, ma olen valmis kõigeks, mis mind oodata võib! See võib olla sootumaks parem, kui mul esialgu plaanis oli! :)

Ja nagu ilusaks punktiks tuli tänane sõnum Eilen Caddylt: “Kui Sa oled astunud usus sammu edasi, siis ära vaata enam tagasi. Samuti ära hakka kahetsema olnut. Ole valmis kõige imelisema tuleviku jaoks ning märka selle teostumist. Jäta kõik vana maha, sellega on kõik lõppenud. Täna õpitud õppetükkide ja saadud kogemuste eest. Need kõik on aidanud Sul kasvada ja andnud Sulle sügavamat mõistmist, kuid ära püüa nende külge klammerduda. See, mis ootab Sind ees, on mahajäetust palju palju imelisem.”

 

Ma tundsin, et olen vabalangemises. Et olen lahti lasknud ja kõik läheb nii nagu läheb.
Me oleme nagunii väga sügavas ühenduses, Selleks et minna veel sügavamale, tuleb seda võibolla teha nüüd eraldi? Võibolla saame vaid nii minna veel kõrgematele tasanditele? :)

Kui meil on veel ette nähtud ühist aega, siis see jõuab meieni. Kui ei ole, siis läheb elu teisel moel. Lihtsalt usaldan Elu kulgu.

So suddenly… life wakes You up

So suddenly, so strange
Life wakes you up, things change

I've done my best, I've served my call
I thought I had it all

So suddenly, so strong
My prejudice was gone
You needed me, I found my place
I'm there for now, these days

Now the greatest reward
Is the light in your eyes
The sound of your voice
And the touch of your hand
You made me who I am
You trusted me to grow
I gave my heart to show
There's nothing else I cherish more
I stand by you for sure

Now the greatest reward
Is the love that I can give
I'm here for you now
For as long as I live
You made me who I am

So suddenly, it's clear to me
Things change
Our future lies in here and now
We live it through somehow

Now the greatest reward
Is the love that I can give
I'm here for you now
For as long as I live
You made me who I am…