Kinoelamused: “Wall Street 2” ja “Söö, palveta, armasta”

Istun kinosaalis, kuulates võimsat kinoheli, mis kõlab nii, nagu see liiguks ja vibreeriks ruumis ja minu sees…Vaatan filmi nii nagu oleksin ise selle sees… nagu see oleks kogu elu ja mitte miskit muud väljaspool ei olegi.. Ja tõden taas, et mulle on hakanud kinoskäimine väga meeldima! :)
Võibolla tuleb see ka sellest, et telekat ma üldse ei vaata. Kui rämpsu ei söö, siis ehk oskan head kraami rohkem nautida? ;)

Viimasel ajal on järjestikku olnud kaks kinoelamust: “Söö, palveta, armasta” ja “Wall Street 2”, mida olen käinud vaatamas koos suurema seltskonnaga.

“Wall Street 2:Money never sleeps” esilinastus tekitas meil töö juures nii palju melu, et otsustati koguni ühiskülastus organiseerida. Nii me läksime 40 inimesega koos kinno :) Märkasin, et saalis oli peale meie (Swedbanki) ka Sampo Privaatpanganduse  ja LHV poisid. “Ei tea, kas siin ka “normaalseid” inimesi on :))” mõtlesin.

See film on meie jaoks tähenduslik, kuna kajastab (omas võtmes) 2008 aasta Lehman Brothersi kukkumisest alguse saanud finantskriisi. Meie äri puudutas see ju väga otseselt. Nii et väga tuttavlik oli näha neidsamu emotsioone…
Samas  - iga asi on millekski hea. Usun, et just tänu sellistele kaotustele hakkasid inimesed taas enda sisse vaatama, said ühenduse sellega, mis tegelikult väärtuslik on.
Minagi jõudsin vaimsele teele just tänu sellele kriisile, ja sellele mis minu (töö)elus seetõttu toimus. Hakates selles määramatus ja tohutus tormikeerises, mis mu elus toimus, otsima enda sisemist vaikust ja rahu. Enda keset. Leidsingi selle. Enda seest :)

Mulle väga imponeeris Jacob Moore, üks filmi peategelasi. Mulle meeldis see, millise kirega ta oma asja ajas. Leian, et kui inimene teeb seda, mis teda kirgastab, siis ta teeb õiget asja. See pani talle kaasa elama.
Kui enamik meie inimestest oleks tahtnud näha rohkem ärilisest ja kauplemisega seotud poolt, siis mind hakkab see investeeringute, tootluse ja suure raha järgi jooksmine mind väsitama… Naudin hoopis lihtsust ja ehedust. Ning seda, kui inimesed teavad, mis neile väärtuslik on ja jäävad sellele kindlaks ka raskes olukorras.

Söö, palveta, armasta.

Ootasin seda filmi väga. Olen juba aastaid tagasi ja rohkem kui üks kord lugenud raamatut “Söö, palveta, armasta”, mille  hea sõber Merle mulle peale Indiast tulekut kinkis. Raamat on tõesti imeline!  Epp on sellest tabavalt kirjutanud, mina ise vist polegi kokkuvõtet teinud…
Tjaah… aga raamatut  lugenute jaoks on minu meelest film pealiskaudne ja jätab nii palju rääkimata…
Mulle ootamatult aga ma nautisin hoopis mitte niivõrd sisu (mis, nagu ma ütlesin, oli nii pealiskaudne.. võtmelaused olid raamatust vaat et otse võetud, aga nii palju oli ütlemata jäetud…), vaid kohti!
Rooma oli nii mõnusalt tuttav ja itaalia köök… mmm :) Tähistasime seal 2008 aastal K-ga koos minu sünnipäeva.
Indias ashramis olemine oli nagu kojuminek… nii tuttav ja kutsuv oli seal kõik!
Ja Bali… vaadates neid tänavaid ja kohti, mis paljud mulle Merle piltidest tuttavad ja hingelähedased ja kujutasin ette, kuidas mu armas sõber seal plätade ja lehviva seelikuga kõndinud on ning jalg- ja mootorrattaga roheliste põldude vahel ringi kihutanud… mõnus soe tunne puges põue :)

Muusika.. Minus ja minu ümber

Meil oli täna Sylviaga neljas kitarritund. Minu unistuste nimekirjas on juba mitu aastat soov osata kitarri mängida. Aga ettevõtlikkust pole piisavalt olnud… Kõigepealt insipireeris mind Meli juures olles Maris, kes ütles, et tema sai meie LifePlanning koolitusest nii palju inspiratsiooni, et hakkas otsast oma unistusi täitma. Ja õppis kitarri mängima.

Mul ei ole varem muusikaga üldse mingit kogemust olnud... olin end kammitsenud lapsepõlvest pärit uskumusega, et mina ja muusika.. ei lähe kuidagi kokku.. Elevant kõrva peale astunud ja mis-kõik-veel...
Aga muusika on mind viimasel ajal väga valjusti kutsuma hakanud. :)
Olen juba kogenud, et mu hääl on võimeline "häält tegema" :) Läbi mantrate laulmise, Euphorias bhajanitel ühislaulmise ja Kristiga häälimise. Ja trumm kutsub väga ka. Õigemini kutsub mind rütm. :) Dzembe.. või ka shamaanitrumm. :)

Ja nüüd me siis käime Sylviaga Nõmme Noortemajas kitarritunnis.   Õigemini tema käib ja mina jõlgun kaasas :)) Tahtsime minna tundi, kus me saame mõlemad õppida... Aga võimalikud variandid olid kas alates 16 a. Või kuni 19 a. :))
Niisiis mina endale õpetajat ei saanud. Aga ma vaatan, mida Sylvia õpib ja teen õhtul kodus järgi. Eile mängisime noodilehtedelt juba oma esimesi lugusid – Rongisõit ja Vares Vaga linnukene :)) Väga abiks on ka olnud Kristo Käo magistritöö tulemusel loodud eestikeelne ja õpetaja tagasisidega e-õpe aadressil www.kitarrikool.ee.
Eks näis kuidas läheb:)

On high tide :)

Ma olen nii õnnelik, et lihtsalt ujun mingis magusas emotsioonis… Kõik sujub nagu iseenesest, parimal võimalikul moel:)

Armastus, nagu vesigi,
kirjeldamatu, asendamatu…
~Ants Paikre~

JCI Estonia Aastakonverents: Laupäev

Hommikul ärgates, polnudki  sellist tunnet, nagu polekski uneaeg vaid paaritunnine olnud. Ma püüdsin selle peale ka mitte mõelda, käisin dushi all ja tegin ühe hommikujooga. Peale seda olin värske nagu uus inimene:)

Ees oli põnev päev! Kui Heidi tegi mulle ettepaneku laupäeval suures saalis modereerida, siis esimese hooga ütlesin ma “ei”. Koolitamine on ju hoopis miski muu… Kuna ma tundsin ära, mis hirmud mu ei-ga seotud olid, siis peale mõningast seedimist otsustasin nendega rinda pista. Ja ütlesin, et ma olen nõus laupäevast päeva modereerima. Ja tõesti – see oli väljakutsuv ja pingutav, kuid olen uue kogemuse (ja oskuse) võrra rikkam! Ja usun, et tuli täitsa OK-lt välja :)
Pealegi oli selliste tegijate kätt suruda väga austav. 



Teise päeva esinejate tausta saab lugeda konverentsi kodulehelt. Seal, avalehel, on väljas ka kõigi osalejatega tehtud intervjuud.

Minu noppeid.

* Erki Nool rääkis teemal “Kas minna võitma või vältima kaotust?” - Lõppeesmärkide saavutamiseks loodud vahe-eesmärkide täitmine ei huvita mitte kedagi. Aga need hoiavad sind õigel teel. Vaid siis, kui teed vahe-eesmärgid ära, on lõppeesmärk saavutatav. - Küsi endalt: Kui kõvasti ma tahan? Mis paneb mind üldse tahtma? - Tihti ajame me unistuse ja eesmärgi segi. UNISTUS (mõtteline nauding soovitud situatsioonist) ja EESMÄRK (mille nimel tööd teed) on täiesti erinevad asjad. *Viive Einfeld rääkis NLP-st (neuro-lingvistilisest programmeerimisest). - Looja on teinud inimesest täiusliku loomingu ja inimene hakkab end ise ära rikkuma. - Me kasutame endalegi teadmata erinevaid programme. Sageli avalduvad need meie väljendites. Jälgi ennast! - Mõtted, mis on peas üle 5 sekundi, loovad seisundi. - Aju töötab suvaliselt kui tema omanik oma aju teadlikult ei mõjuta. - Inimese käivitamiseks on kaks võimalust: inspiratsioon ja/või meeleheide (A. Nekrassov) - Maailm,  milles me elame, on maailm, milles me valime elada. Kas teadlikult või alateadlikult. *Anu Virovere rääkis Spirituaalsest Intelligentsusest. Mis on vaimne identiteet? Mis on elu mõte? Kuidas olla õnnelik? - Kõigis maailma religioonides on miskit ühist: tarkus ja teadmised, vaprus, armastus ja humaansus, õiglus, kannatlikkus, spirituaalsus. - Elu mõte on leida iseennast (Jung). - Maailma tajumine teistmoodi annab võimaluse näha teisel viisil. * Urmas Sõõrumaa ettekande teema oli “Läbi iseenda arengu ümbruse mõjutamine. - Urmas jagas nagu tellitult konverentsi põhisõnumit: Vaid ennast juhtides oled võimeline teisi juhtima, öeldes: “saa kõigepealt endaga hakkama, siis saad ka teistega hakkama”. - Teadmised on pidurdusmehhanism. See, mis ühes keskkonnas õnnestus, ei pruugi mujal õnnestuda. Arvesta ja lepi sellega, et TEERADA on alati uus! - Faktidest olulisem on õige tunnetamine. Harjuta ja arenda seda igal sammul. Ka niisama kõndides :) - Ettevõtluses on kõige olulisem kirg ja vabadus. - Kui ei sügele, ei saa ka sügada.

Tallinna koja president Peeter Tars kirjutas hiljem Tallinna kojale: "JCI Aastakonverents 2010 oli tõeline juhtimisalane konverents! Just selline nagu JCI-le vääriline ja vajalik! See konverents aitas kaasa sellele, et juhid ja liidrid mõistaks juhtimise tegelikku sisu, sest ainult seda mõistes saame teisi juhtida."

Tõepoolest, juba reedest alates kuulsin ma erinevate osalejate suust vaid tunnustavaid ja tänavaid sõnu! Seda kuuldes, nähes inimeste rõõmsaid ja rahulolevaid pilke ning lugedes pühapäeva õhtul FaceBookis inimeste kiitvaid kommentaare, tundsin ma ääretut tänutunnet ja uhkust, et me sellise suurepärase ja meeldejääva konverentsi korraldasime!
Seda kõike ei oleks muidugi, kui ei oleks olnud Marjut, kes ütles mulle "Jah", kui ma temalt aasta aega tagasi septembris küsisin, et mis tema arvab, kas me võiksime nii suure asja teha võtta. Ega Heidit, kes ütles, et ka tema võiks seda projekti vedada.
Eelkõige see suurepärane tandem, kord ühe, kord teise eestvedamisel selle suure õnnestumise taga ongi!  Suur-suur kummardus neile mõlemale!

Peale laupäevast konverentsipäeva oli ees veel ainult pidutsemine :)
JCI Aastakonverentsil on tavaks, et reedene pidu on stiilipidu ja laupäeval on meie korraldada ja läbi viia Gala. Sedakorda juhtisid seda õhtut vist küll meie kõige säravamad tähed :)
Gala on ülipidulik üritus, kus antakse üle ka TOYP (The Outstanding Young Person) tunnustus väljavalitud Eesti tegijatele ja tunnustatakse auhinnatseremoonial kohalikke  kodasid. Sellest võib lähemalt lugeda kojablogisse tehtud kokkuvõttest.
Gala juhatab sisse sellele eelnev pidulik JCI Estonia Presidendi vastuvõtt. Peale tunnustamisi on galasse hea söögi kõrvale pikitud muusikat, erinevaid etteasteid ja tantsu.
Ja pidulikule galaõhtule järgneb muidugi after-party, mis sedakorda jätkus üleval Str&ndis ja kestis taas kella viieni :))

Hästi rõõmus, tänulik ja uhke tunne oli teha erinevaid ühiseid pilte.
Kogu Toompea kojaga, presidendina:
 
Ma ei mäleta, et meid kunagi ühelgi konverentsil niipalju kohal oleks olnud :)

Kõigi 2010 aasta presidentidega:
  Sel aastal on meievaheline koostöö tõesti hästi toiminud:)

Tallinna kodade presidentidega: JCI Tallinn, JCI Toompea, JCI Go-koda ja E-koda.
Heade suhete üle meie nelja vahel on mul eriliselt hea meel :)

Pühapäeval mõnulesime Estonia termides ja käisime imeliselt hubases ja äärmiselt maitsva köögiga Supelsakstes söömas. Tasub külastada!
Mõtisklen tagasi vaadates möödunud nädalavahetusele… ja minus on ääretu rahu, armastus ja tänulikkus! See ... oli lihtsalt nii imeline kogemus! :)

JCI Estonia Aastakonverents Pärnus: Reede

Sel nädalavahetusel sai ühele poole pea aasta jagu tehtud ja hulga erinevaid arenguid pakkunud JCI Estonia Aastakonverents. Sel aastal siis meie, Toompea koja, korraldatud! Konverentsi läbivaks teemaks sai “Teadlik juhtimine” ja see lähtus mõttest, et vaid ennast juhtida suutes oleme võimelised teisi juhtima.

See nädalavahetus tõi mulle nii üle ootuste palju, et seda kõike on lausa keeruline sõnadesse panna.
Nädalapäevad olime Raymondiga kodused – tal kummitab põskkoopa oht ja ma jätsin ta koju. Nohuvaevused hakkasid mulle ka külge ja nii me magasime suure osa nädalast… Aga samas – sain ise oma aega juhtida ja ma ei kujuta ette, et ma tööl käies oleksin saanud nii palju AK teemadega tegeleda… Nii et pole halba heata! :)

Täiesti hämmastav oli, et esimesel konverentsipäeva, reede hommikul kell 10:00, JCI Estonia Presidendi sõnavõtu ja esimeste esinejate ajaks oli saal, mis mahutab 200 inimest, pilgeni täis! Samuti ka kaks paralleelset töötuba. Neisse tuli lausa toole juurde viia :)

Muide selle kohta kirjutas JCI maailmapresident 1997 Petri Niskaneni Facebookis peale konverentsi külastamist: "JCI Estonia is very special national organization in the JCI world. Imagine, there are convention delegates just about the same amount than the membership in Estonia. After travelling the world around several times representing the organization: This can happen in no other country. Great job Estonians, you are unique!" :)

Seda ei olnud minu silmad tõesti JCIs varem näinud! Tavaliselt laekutakse reedel poolest päevast või siis alustatakse reedese peoga:)) Muide, sama kordus laupäeva hommikul - teise päeva hommikul kell 10:00 oli täismaja!
Koguni senaatorid, kellele oli linnaekskursioon korraldatud (nad nii tegijad, et nad tavaliselt esinejaid kuulata ei viitsi ja nad chillivad niisama), aga nad ei läinud sinna, öeldes, et nad tahavad esinejaid kuulata. See oli täielik kompliment meile kõigile, kes me programmi selliseks teinud (et mitte öelda võidelnud olime:).

Kokkuvõtteid konverentsi esinejate kohta võib lugeda nii Siimu kui Liisi blogist. Väike ülevaade ka minu nopetest. P.S. Esinejate tausta saab lugeda konverentsi kodulehelt.

* Mikk Sarv viis läbi töötuba Olemise Olemusest. Pärimusliku maailmapildi 5 tunnust, mis on eduka inimese jaoks vajalikud: - Keel peab suus olema. Unistus ei tohi olla ähmane, peab olema selge. - Meel peab peas olema. Meelega valid välja. - Elusal inimesel peab süda sees olema. Et “söandaks”. - Südamega tehtaval on hing ja see hingab. - Hinge eluase on iva, seeme – see, millest (uued) asjad luuakse. * Kristjan Puusild tõdes oma Elujooksust rääkides, et nagu ka elus, on ka jooksus peamised küsimused: - Kes ma olen? - Kuhu ma jooksen? - Kuidas ma jooksen? - Milleks ma jooksen? Oluline on tagasi vaadata oma tegemistele. Analüüsida. Mõtiskleda. Teha omad järeldused. Elu on liikumine. Kontsentreerumine peaks elus, nagu spordiski, vahelduma lahtilaskmisega. Kuidas end kokku võtta ja lahti lasta üheaegselt? Tekib teatud rütm. Kristjan soovitas: Hakka märkama, mis toimub? 1) Kehas. Mis on puudu? Mis on üle? 2) Keskkonnas? 3) Teistes inimestes? Kaasjooksjates? 4) Mõistmine, kui väike on inimese elu kõigi suuremate elude suhtes.   * Tarmo Noop. Tarmo ettekanne oli filigraanne kui avaliku esinemise raamatust võetud. Väga nauditav! Lihtne ja selge slaidshow, mis toetab, aga ei domineeri. Palju lugusid elust enesest. Hea diktsioon, vali hääl. Konkreetsed mõtted. Super! Tarmo rääkis põhilistest tegevustest, mis mõjutavad kõige enam ettevõtte tulemuslikkust  ja seda mõistagi A Le Coqi näitel. - Kvaliteet on kui kinopilet. Kui Sul kvaliteeti ei ole, siis sa kinno ei saa. Aga konkurentsieelist see sulle ei loo. - Inimesed armastavad uuendusi. Nagu Omo või Ariel – midagi sisulist ilmselt ei muutu, kuid sõnum ja fookus on igal aastal natuke teine. - Oluline on kliendisuhted. Kui ma näen reklaami, kehitan ma õlgu. Kui sõber soovitab, proovin ka. - Ettevõtte areng oleneb sellest kuidas töötajad arenevad.  * Tõnu Vanajuur. Tõnu ettekanne “Juhtimise suured valed” tekitas minus kõige enam hüüu- ja küsimärke. Kuni ma mõistsin, et igaüks jagab ju oma seisukohti. Ja see on täesti ok. A la:  – Koolitajad teenivad ju lihtsalt raha, aga teile jääb teie elu. (?!) - Hea juhtimine ja ausus päris kokku ei käi. - Sa suudad oma elus midagi ära teha siis, kui sa oled negatiivne. Jah, inimesed räägivad kõike oma väärtuste kastmes. Ja see on ka ok. See aitab meil määratleda meie piirid, kõige ja kõigiga ei saagi ju nõus olla. Kust siis algaks mina ja lõpeks sina? *Aivar Haller "Muutuse juhtimine” - Defineerimine on võtmesõna. Muidu me räägime lõpuks erinevatest asjadest. - Probleem – soovitu ja tegeliku erinevus. Edu – soovitu saavutamine kooskõlas saavutaja väärtushinnangutega. - Vanasti tahtsin saada ainult head  elu. Nüüd saan aru, et halb teeb terviku. Tõde peitub vastandite ühtsuses. - Ühtegi probleemi ei saa lahendada selle probleemi loonud teadvuse tasandil (Einstein) - Kõik saab alguse vaatenurgast. Vaatenurk -> taju -> uskumus –> käitumine (harjumus)  -> (sündmuse) kogemus (mõte, tunne, emotsioon, kogemus) –> reaalsus –> vaatenurk… Milline vaatenurk/uskumus selle reaalsuse lõi? Sina ise paned sündmusele sildi külge, olenevalt oma tõest. - Ükski saavutus ega võit ei ole nii tähtis kui see muutus sinu sees, mis selle saavutamiseni jõuda aitas. - Probleem on kõige olulisem arengu eeldus. - Haridus on (peaks olema) valmisolek. - Lugu kajakiga merel olemisest: “keskendusin sellele hetkele, suur pilt oleks liiga õudne olnud”. - Mõte loob tunde. Kas me suudame olla sõber oma mõtetega? Millest mõtled? Kas saad seda muuta? - Õpi protsessis olema ja seda nautima, siis tulevad ka tulemused. - Valu on tingitud muutusega mitte kaasaminemisest (Luule Viilmaa). - Sa võitled muutuse vastu. Aga muutus on elu. Elu on voolamine. * Business Network Event, mille eesmärk on ärikontakte vahetada, oli ainus, millest osavõtmist kahetsesin. Formaat ja läbiviimine… ei loonud minu meelest häid võimalusi. Aga kõik teised – mõõdik oli saja peal!

Päev oli huvitav, kuid õhtuks olin täitsa läbi.
Peale seminare, kui teised läksid õhtuseks peoks sättima, läksin ma üldkogule, kus osalevad kõik kodade presidendid, Eesti koja juhatus ja seekord ka palju külalisi:). Kuigi me olime kõik teemad mõni päev varem Presidentide Ümarlaual läbi vaielnud, venis päev ikkagi pikaks. Valiti ju ka Eesti koja uus juhatus.

See oli minu jaoks omapärane kogemus, kuna ma olin ju ka alguses valitavate hulgas. Aga ma võtsin oma kandidatuuri tagasi. Miks?
Mu otsus sai tehtud kutsumise peale ja algselt "miks mitte?"-stiilis. Tundsin, et sellise presidendiga nagu Anneli, ühes tiimis tegutseda oleks minu jaoks suur au ja õppimisvõimalus!
Samas aga - mu tõeline sisemine soov on järgmisel aastal veeta rohkem (kui sel presidendiaastal võimalik oli) aega oma perega ja pühenduda oma arengule koolitajana. Seda nii koolis õppides kui võimalikult palju koolitades... :)
Ja nähes sellesama VP Individuali (isikliku arengu asepresidendi) kohale, kuhu ka mind kutsuti, nii sisemiselt motiveeritud ja visiooniga kandidaati, nagu Harald, siis ma tõesti ei tahtnud, et kojad meie vahel valima peaksid. Või meie hiljem oma VP kohti jagama peaksime, kui mõlemad valituks osutume:))
Pigem lähen ma ikkagi oma südamesoovi täitmise juurde tagasi. Hea tundega iseendas - juhatuses olles ma oleksingi end natuke kahele poole kiskunud...Ei taha ju asju poolikult ka teha... Nii et võibolla see polnudki minu jaoks juhus, et Harald mängu tuli;).

Kui ma väsinult ja kerge peavaluga üldkogult hotellituppa jõudsin, olid teised juba valmis. Aga see, kuidas mind vastu võeti, lõi mu täiesti pahviks.
Mõtlesin, et viskan natuke pikali ja lähen peole poole pealt…  Aga minu eest hoolitseti sellise armastusega, et kogu mu väsimus sulas nagu kevadine lumi, kui  Mariliis mulle vahvlilokke ja meiki tegi ning oma garderoobist mulle riideid otsis (ma ei olnud sellega jõudnud eriti tegeleda:P). Muidu ma alkoholi üldse ei tarbi, aga minu jaoks kokkusegatud rummikokteil tundus hea mõte lõdvestumiseks. Ja nii see oli.
Kirsiks tordil oli Priidu tehtud kaelamassaaz ja see, et terve kojatäis rahvast ootas, kuni ma valmis saan, et koos Mirage´i minna.
Tundsin esimest korda, mida tähendab nautida täiel rinnal presidendiks olemist :)) Ja seda ma tundsin terve nädalavahetuse! Mõistsin, et kõik see, mida ma sel aastal, ilma midagi vastu tahtmata ja küsimata olen koja jaoks teinud… toob mulle nüüd tagasi. See oli kui presidendiks olemise palgapäev! :)

Reedeseks peoks oli 80.-90.aastate videodisko-stiilipidu. Nautisin täiega!! Niipea kui kleidi selga tõmbasin ja mulle vahvlilokid pähe said, oleksin nagu käima läinud :)) 100-ga pidutsemine! :)
Õhtu tõmbenumbriks oli kodade videodisko. Juba suvepäevadel sai kodade vahel videodisko videod, mida iga koda esitama hakkab ja see pani rahva käima:)

Lõpetasime peo siis, kui ööklubi oma uksed kinni pani, ehk siis poole viie ajal:)) Vinge oli see, et Toompea koja rahva hulk võrreldes tavaliselt kõige kauakestvamate peolõvide  - E-kodalastega oli oluliselt suurem :)

Mul jäi paar tundi magada… Järgmise päeva suure saali esinemised olid minu modereerida, aga ma ei olnud sellega jõudnud veel väga tegeleda. “Selles uneajast piisab mulle täiesti, mu keha puhkab kenasti välja” olid mu viimased mõtted, enne kui unne vajusin.

Soovide õhtu

Soovimine on üks kummaline asi. Mida selgemini ja konkreetsemalt me oma soovid endale sõnastame, seda kindlamini hakkavad need täide minema. 
See on minu meelest üks suur vale, mida lastele õpetatakse – et kui sa soovi soovid ja tordilt küünlad ära puhud, ei tohi teistele oma soovi välja öelda. Kuidas siis saavad teised su soovide täitumisele kaasa aidata?!

Noorkuuaeg on looduses aeg, mil kõik hakkab looma, kasvama. See on väidetavalt ka aeg, mil meil on universumiga otseühendus. Seda viimast ma ei tea, aga kuuloomise toetavat mõju kasutan ma küll oma soovide sõnastamisel  juba mõnda aega. Tean, et mitte ainult mina:) Ja tõesti, asjad loovad justkui iseenesest mu elus. Sageli muidugi mingi oma kiiksuga ;). Aga nuh, ma ei saa ju oma elu lõpuni ära planeerida –  Elul on kindlasti minuga veel paremad plaanid kui need, mis ma ise endale välja mõelda olen osanud :))

Jagasin oma kogemusi noorkuu loomise väe kasutamise kohta ka koolikaaslastele ja nii tekkis meil mõte teha üks ühine soovide õhtu. Otsustasime seda ühe kursavennaga koos teha. Juba see mõte ja ettevalmistus täitis mind magusa ootusega. “See on päris võimas asi, mis sündima saab!” mõtlesin.

Meid tuli täna õhtul kokku kaheksa inimest, mis on minu meelest sellise tegevuse jaoks ideaalne arv. Suures plaanis võis õhtu kahte ossa jagada.
Esimeses osas tegime A. juhendamisel soovikaarte. Lõikasime ja kleepisime – tegime pildid sellest, mida oma ellu soovime. Aluseks tugevam A3 paber (värvilised on eriti vahvad) ja pildid saime erinevatest ajakirjadest, mida igaüks kaasa tõi. See protsess oli eriti lõbus. Lahe oli ka jälgida, kui erinevalt inimesed toimetasid. Kes tegi kiiresti kribinal-krabinal oma pildi valmis, kes otsis, lappas ja suhtles samal ajal.

  

Kui pildid said valmis, siis igaüks jagas meiega oma soove ja mõtteid. Hästi inspireeriv oli kuulata kuidas inimesed oma soove lahti sõnastasid. See, mida nemad nende piltide taga nägid või mida pildid sümboliseerisid. Huvitav tähelepanek minu enda jaoks oli, et minu meelest kujutas iga inimese sellel pildil ennast. Nende sümbolitega olid muidugi soovid seotud, kuid pilt joonistas välja inimese enda – mida ta väärtustab ja kes ta on. Nii et minu meelest on see täiesti selge, et kõik need soovid täide lähevad :))

Teise osa moodustas soovide väestamise meditatsioon. Istusime ringi, tegime ruumi valguse mahedaks ja panime veel mõned küünlad põlema. Iga inimene istus järjest ringi keskele, võttes oma soovikaardi kaasa. Kaart lasti kõigile meeldetuletuseks ringi käima. Inimene ise istus meie keskel, ning tiibetikellade kokkukõlamise helina ja plaadilt kostvate ülemhelide saatel kujustasid ümberistujad tema soovide täitumist. See oli päris vägev!
Selle õhtu mõnusas emotsioonis loksun ilmselt veel päris pikalt :)

Areng. Kirg. Vabadus.

Öeldakse: “Be careful what U wish for.. It might come true ;)”

Teeme kooli raames coachingu treeninguid. Ma olen coachingust vist siin põgusalt kirjutanud… Et kui teraapia on hingehaavade parandamine,  kus minnakse tagasi ning otsitakse üles probleemsed kohad ning tervendatakse neid, siis coachingus aga lähtutakse seisukohast, et inimesega on kõik hästi ja tema sees on olemas kõik vastused.

Coaching on minu meelest üks suur peegeldamine ja trepiehitamine.
Mis on eesmärk? Miks sa seda üldse tahad? Mida peaks ette võtma? Jne-jne. Põnev protsess mõlemale poolele. Kui palju on tegelikult meil teemasid, mis vajaks pooleks tunniks–tunniks coachimist ja saaks endale selguse majja!

    
Seekord coachiti mind... Väga huvitav.. ma ei oleks osanud arvatagi, et see saab niimoodi mõjutama minu elu... :) Täpsemalt kunagi edaspidi. Nüüd tuleb vaikselt härjal sarvist haarata:)

Esimene september

Võtsin täna laste koolimineku puhul vaba päeva. See on nii mõnus! Seni kui lapsed on veel selles vanuses, kus nad rõõmustavad mu kodusoleku üle :) Ja rõõmu see neile tegi! :)

 

Pealelõunal läksime koos Hannese perega Viikingite külla. Olles sealt küll vist juba paar aastat mööda sõitnud, pole ma sinna varem sisse keeranud. Ja kui ükskord nii sattus, siis olin vaimustunud, kui vahva koht see on! Olin arvanud, et see on selline Vembu-Tembumaa moodi hullamise koht… aga pigem on ta ikka trahter – söögikoht. 

 
Kõigepealt olime vaimustuses puidust ja karusnahast kaantega menüüde üle. Aga ka sisu oli väga ahvatlev:)

Nii ümbruskonna, interjööri, teeninduse kui toitude poolest väga meeldiv leid!