Kas Sina teenid piisavalt?

Mõtisklesin siin ükspäev ja tegin plaane uueks aastaks (minu (tegevus)aasta algab valdkonnast tulnevalt teadagi sügisel :) ). Mõtlesin, et mida tahaks teha…? Milline võiks olla minu väljund uuel tegutsemisaastal?

Koolitusi on juba kalendris päris mitu, tahaksin teha ka mõned töötoad, teemadel mida ma näen, et inimesi puudutavad ja mis mind ennast ka kõnetavad.
Sügisel ja ehk ka juba suvel - tahaksin teha rohkem teraapiaid - (regressiooni)rännakuid. Inimesed ikka küsivad aegajalt, aga praegu on ajagraafik selleks liiga tihe olnud… ja palju olen ju mööda Eestit ringi sõitnud. Ehk juba mais saab selleks aega võtta :)

Vaatasin oma plaane ja küsisin endalt, et “kas ma teenin sellega piisavalt?”
“Jah, ma arvan küll…” leidsin kukalt kratsides ja suures plaanis arvutades.
“Ja kui ma küsin nüüd uuesti, kas ma TEENIN sellega piisavalt?”, kordus küsimus minu sees, omamoodi tungivalt. Oii… alles nüüd ma saan aru, mida ma endalt küsimas olen...!

Ma ei taha ju TEENIDA raha (s.t. teenida – to serve, töötada tema heaks). 
Ma tahan TEENIDA inimesi. Töötada inimeste heaks.
Selle tegevusega KAASNEB raha, sest see on ilmselge energiavahetus.

Ja ma sain aru, et “Ei, ma ei teeni selle tegevusega piisavalt…”.
“Mida mul oleks siis vaja veel teha, et teenida (inimesi) piisavalt?” kõlas uus küsimus.

Kuulatasin ja sain aru, et minu roll on ka kirjutada.
See kutsub mind viimasel ajal nii tugevalt…, nagu siin ka ükspäev kribasin… eks mul on sellega seoses mingi oma teema… omad hirmud ja kahtlused vaja lahti lasta… A la, et kõik kirjutavad juba igal pool, kas minu poolt loodu ikka kas eristub ja annab olulist lisaväärtust… ja bla-bla-blaa….  aga miski sisemine (kirjutamise)sund on praegu eriti üleval…
Eks näis milline see saab olema, aga ju ma võtan selle ette. :P Kas siinsamas blogis või mingis muus vormis.

Ja ilmselt ootab ees ka mõni päris uus väljund läbi kehatöö ja hingamistöö… Näen koolitustel sageli, kuidas inimesed saavad oma sisemiste probleemide ja ka ressurssidega kõige paremini ühendust just läbi keha. Kehasse on see ju kõik talletunud.

Tahan edaspidi hoida rohkem fookust sellel, kas teenin inimesi, inimkonda piisavalt.  Või - kuidas ma saaksin rohkem teenida? Ja kui ma teenin, siis polegi ju võimalik, et jään rahaliselt hätta – universumis on kõik tasakaalus. Usun, et kui ühelt poolt liigub minu energia, teiselt poolt tuleb vastu külluse- ja rahaenergia. :)

Paulo Coelho “Maagi päevik”

Enne Indiasse minekut tahtsin lugeda midagi, mis aitaks sellesse energiasse sisse saada. Sattusin Lii Undi Varanasi päevaraamatule 2 “Illusioonimeistrid”, aga ei suutnud seda lugeda. Liiga… sinine… liiga maine ja materiaalne tundus see mulle selle rännaku kõrval, mida mina tahtsin kogema minna…

Nii pakkus ennast mulle näppu Paulo Coelho esimene raamat “Maagi päevik” ja niipea kui selle lahti lõin, tundsin, et see on õige kaaslane nii lennukisse kui pimedatesse õhtutesse, mis Indias teadupärast nii kiiresti kätte jõuavad, nagu tõmbaks keegi kardina ette. Siis ma ju veel ei teadnud, et ka/just õhtud saavad mu põnevateks kaaslasteks ;)

Toon siin ära tsitaadid, mis mind kõnetasid, nii leian ka ise need hiljem lihtsasti üles :)
Mitmetes kohtades tundus, et me kogeme Coelhoga midagi väga sarnast, ainult et tema Hispaanias ja mina Indias… ja tema on need oma äratundmised nii võrratult sõnalisse vormi valanud.

Laeval on kõige turvalisem sadamas. Aga ega neid selleks ei ehitata. (lk 24)

*

Et näha, kas mägi on kõrge või madal, ei pea ilmtingimata üles ronima (lk 24)

*

Ringi rännates kogetakse taassündi kõige otsesemas mõttes. Tekivad täiesti uued olukorrad, päevad mööduvad aeglasemalt, ning enamikul reisidel ei mõista sa isegi keelt, milles inimesed räägivad. Sa oled justkui äsjasündinud laps. Sa hakkad ümbritsevale palju rohkem tähelepanu pöörama, sest sellest sõltub Sinu ellujäämine. Sa muutud palju avatumaks teiste inimeste suhtes, kuna raskes olukorras võib neist kasu olla.
Ja iga kõige väiksemagi teene võtad Sa jumalatelt rõõmuga vastu, justkui oleks tegu milegagi, mida mäletada oma elupäevade lõpuni. Kuna kõik asjad Su ümber on uued, näed Sa neis vaid ilu ja oled õnnelik, et elad. (34)

Tema sõnad kinnitasid minu mõtted, et rännak võib olla (ja ongi, kui su taotlus on selline) kui sisekaemus.

Kasvamiseks on vaja liikuda edasi, üha edasi. (34)
Eesmärgi poole liikudes on vaja pöörata tähelepanu teele. Just tee annab parimaid vihjeid kohalejõudmiseks ja õpetab nii mõndagi. (38)

Sageli me ei märka siseharjunud rutiini tõttu neid vihjeid - märke, mida meie tee või elukulg meile annab. Coelho käis koos oma teejuhiga 5-6 korda sama teed, ilma et ta oleks märganud, et nad tiirutavad juba päevi sama teed pidi ringi.

Mina kogesin seda, et esimesi kordi mööda Rishikeshi tänavaid käies ei märganud ma pooli asjugi. Mida enam sai see piirkond tuttavamaks, seda rohkem hakkasin ma nägema. Ja rohkem kui ühel korral imestasin: “Kust see kauplus, kohvik või hotell siia sai? Eile teda ju veel kindlasti ei olnud!”
Mida enam me oma käiku aeglustame, seda enam ümbritsevat märkame. Ja vaid nii on võimalik hakata märkama märke või kuulma oma sisemist juhatust.

See, kui ruttu aeg läheb, sõltub meist endist. (40)

*

Kui sa ei mõtle muust, kui kohalejõudmisest, on teekond piin. Aga see võib olla nauding – otsimise mõnu ja seiklemise rõõm. Sa toidad midagi väga olulist – unistusi. (51)

*

Unistused toidavad meie hinge nagu toit meie keha.

Millal Sina viimati unistasid?
Kui sageli Sa lubad oma mõttel rändama minna radadele “tahaks seda näha… kogeda… saada…tunda…omada”? Tjahh, ilma meie ettekujutluse eostava jõuta ei sünni suurt midagi…

Esimene märk unistuste tapmisest on ajapuudus. Ka kõige hõivatumad inimesed leiavad alati aega. (52)

*

Elu on kui seiklus. Talt tulebki palju küsida :)  Julge tahta! Ära rahuldu rahulike  pühapäevahommikutega. (52)

*

Surnud unistused meie sees hakkavad kõdunema ja mürgitavad kogu meie olemuse.
Nii tekivadki haigused ja psühhoosid.

*

Me teame iga kord, milline on kõige parem valik, kuida läheme sageli hoopis seda teed, millega kõige enam harjunud oleme. (54)

*

Ainus viis, kuidas me oma unistuse päästa saame, on enda vastu helde olla.

Millal Sina tegid midagi vaid iseenda pärast? Hellitasid ennast? Mis on see, mida Sa tahaksid teha? Mis sest, et meel hakkab kohe üles loetlema põhjuseid, miks ei saa… Kuulata seda soovi, selle kihi all… Ja tee, hoolimata kõigist põhjustest miks see võimalik ei ole… Ja vaata, jälgi, mis juhtub? :) See võib olla hindamatu kingitus iseendale.

Igasse katsesse end nuhelda tuleb suhtuda karmilt. Iga püüe endale vaimselt haiget teha, tuleb muuta reaalseks valuks.

Coelho teejuht õpetas talle, et iga kord, kui me teeme endale vaimselt haiget – tunneme kadedust, süüd, enesehaletsust, süüdistame end otsusevõimetuse pärast, kogeme argust, kadedust, enesehaletsust, armukadedust, vihkamist... tuleks suruda pöidlaküüs nimetissõrme küünealusesse nahka, et teadvustada endale, et see on enda suhtes tuntav vaimne terrror ja et me lõpetaksime selle.

Kui sa ei tunne oma saatanat (oma isiklikku deemonit), avaldab ta ennast tavaliselt esimeses vastutulevas inimeses.

*

Oma eesmärgi suunas liikumiseks ja õigete sammude tegemiseks vajame kõige ümbritseva abi. Seda mõistmata muutume ülbeteks sõdalasteks. Lõpuks see meid hävitab, sest olles liiga enesekindlad, ei märka me püüniseid lahinguväljal. (64)

*

Enne oluliste otsuste vastuvõtmist on alati tark tegeleda millegi lõdvestavaga. (89)

*

Inimesed rahulduvad väga vähesega. Ja virisevad selle pärast. (98)

*

Vestlemine on kasulik, kui inimesed tahavad ennast veenda oma arvamuste õigsuses. Me püüame alati inimesi oma usku pöörata. Arvame, et mida rohkem inimesi nii arvab, seda kindlamalt on see õige. Aga see pole mõistagi tõsi.

*

Tee ja tõde ja elu on Sinu enda südames.

*

Vaenlased ei saa meile meeldida, sest nad on meie vastu nii julmad ja põhjustavad kannatusi. Kuid agaape-armastus haarab su täielikult endasse ja nii saab ka vaenlasi armastada, nagu ka Kristus rääkis.

*

Entusiasm on armastuse vorm, mis on suunatud kindla idee teenistusse. Ta aitab meil otsuseid teha ja neid ellu viia.

*

Tegeledes igapäevaste toimingutega, millel pole eksistentsi üldisemas plaanis mingit tähendust, laseme oma entusiasmil raugeda.
Me kaotame oma innukuse tänu väikestele vältimatutele lüüasaamistele. Ja kuna me ei anna endale aru, et entusiasm on kõige olulisem jõud, mis võiduni viib, siis laseme sellel sõrmede vahelt välja voolata, mõistmata, et laseme käest oma elu tõelise tähenduse.

Me süüdistame maailma igavuses ja kannatustes oma kaotuste pärast ning unustame, et mitte keegi peale meie ei lasknud kaduda sel nõiduslikul jõul – agaapel entuasiasmi kujul.

*

Kõik, mis Sa õppinud oled, omandab mõtte alles siis, kui see ellu rakendatakse. Tarkus on väärtus ainult siis, kui see mingeid takistusi ületada aitab. (136)

*

Leia igal ronimise hetkel tuge kõikehõlmavast armastusest – ta juhib igat Su sammu.

*

Et agaape (tingimusteta armastus) õitseks, ei tohi karta muuta oma elu.

*

Õige otsuse saad teha siis, kui tead, missugune on vale.

*

Elu annab meile igal hetkel õppetunde ja saladus on seles, et ainult igapäevases tegevuses saame näidata oma salomonlikku tarkust ja Aleksander Suure jõudu (185)

*

Meie jõupingutused on kiiduväärt ja vajalikud, aga ilma tagajärjeta pole neil mingit väärtust.

*

Õnnelik olemine ei ole patt.
Pool tosinat harjutust ja tähelepanelik kõrv on piisav, et teha teoks ka kõige võimatumana tunduvad unistused.

*

Õige asja eest võideldes sünnib sinus vägi.

*

Me kalduma fantaseerima olematute asjade üle, kuid seeläbi jäävad omandamata suisa nina all seisvad õpptunnid.

*

Minu mõõga saladus, nagu iga vallutusretke saladus meie elus, oli maailma lihtsaim: Mida ma mõõgaga tegema pean? Miks ma seda vajan? Mis sellega peale hakata?

*

Jalgrattaga sõitma õppimisel lase rattal end sõidutada.

Tee hakkas mind kõnnitama, ütles Coelho. Seda kogesin ka mina. Nii nagu laul on laulnud läbi mina, hakkas tee mind kõnnitama, Rishikesh läbi minu elama.

Kirjutamisest… ja otsustamisest

Ma nii rõõmustan, kuidas mu (väljapoole) kirjutamise soon on taas lahti minemas :)

Endale kirjutan ma ju nagunii, ja ilmse(lge)lt on see ka põhjus, et miks pole enam sisemist kipitavat vajadust siia veebiveergudele oma mõtteid ritta lükkida. Tunnen küll teatud kutset oma lugusid ja kogemusi jagada… Aga nägemus, kas kirjutada oma lugusid või oma mõtteid… või mõlemaid koos… pole piisavalt selge ega kutsuv olnud.  Ja sisemine kutse pole olnud nii selge kui mitmed välised kutsed. Aitäh teile, kes te olete valinud jagada minuga, et minu lood või minu poolt jagatu on teid mingil moel inspireerinud ja/või toetanud! Ilma teieta ma ilmselt siin ei jätkaks.

Kuna motivatsioon ei tulnud seestpoolt, läbi oma vajaduse, siis ei suutnud ma ikka piisavalt otsustavalt oma täidesaatvat jõudu sellesse kirjutamise kanalisse suunata. Ja - bingo! Olen seda ju varemgi kogenud, et täpselt see ongi vajalik, et tahe saaks ellu viidud – on vaja OTSUST.

Mõned nädalapäevad tagasi, koos sõpradega istudes, sain nii palju inspiratsiooni ja toetust, energia tõusis nii üles, et tundsin ära, et sisimas ma tahan ju kirjutada… ja tegin otsuse, kirjutada. Tahan uskuda, et mul on, mida jagada.
 
Soovin, et see otsuse energia kannaks mind endaga, sest ma tean, et niipea kui me järgime oma südame sisemist kutset ja oma tegevuse voolu sisse saame, siis võib vabalt lõdvestuda ja lasta end kanda, täiesti pingutuseta.

Samas, ka selles voolus end kanda lastes on hea tunda karisid, mis varitseda võivad. Ja nagu kümnesse, oli täna toetuseks Epu viimane sissekanne , kus ta tõi välja kõige enam alahinnatud soovituse alustavale kirjanikule.
See on: “Get rid of internet! Mine kusagile, kus internetti ei ole, ja tee kindlaks, et seda sinna lihtsa vaevaga panna ei saa. See on kõige esimene oluline samm kirjutama hakkamisel!”  Eks olen isegi korduvalt sellesse kinni jäänud, et võtan arvuti lahti, sirvin läbi mõned lehed, vaatan korra FB-sse… suhtlen mõne sõbraga… ja siis märkan, et kirjutamise energia ja inspiratsiooni on kadunud nagu õhk laste poolt unustatud ja tühjaks läinud õhupallist…
Aga ma arvan, et selleks pole ilmtingimata vaja metsa minna või kaugele maale sõita. Võib teha otsuse – kõigepealt kirjutan. Ja kui lugu valmis, siis võin kiigata internetiavarustesse :).

Olen mitmeid kordi kogenud, kuidas OTSUS on kõik, mis meil on vaja teha. Olen tundnud, et otsuse tegemisest vallandub nii palju energiat, et asjad hakkavad ise liikuma. Tuleb muidugi oma otsust ja pühendumist hoida, et energia koos püsiks.

Nii juhtus siis, kui 2010 aastal ütlesin endale: “Jah, ma tulen pangast töölt ära.” Otsuse energia tõi mõistagi kaasa nii minupoolse tegutsemise, kantuna sisemisest jõust, mis tekkis, aga ka täiesti välispidisest (ja pealtnäha minust sõltumatust) liikumistest.
Nii juhtus siis, kui ütlesin eelmise aasta sügisel endale, et “Jah, ma tahan minna rändama ja ma lähen Indiasse.” Teadmata, kuidas see rahaliselt võimalik on ja kuidas saavad lapsed sel ajal hoitud. Kõik sujus kiiremini ja lihtsamini, kui arvanud oleksin.
Soovin, et ka ka nüüd toetaks ja kannaks mind ikka saatnud Paulo Coleho mõte:” Kui Sa midagi väga tahad, aitab sind salamisi kogu maailm”. Tean, et nii see on. Aitäh :)

Olen avatus

Minu meel ja minu mõte on viimasel ajal pidevalt sama kahtlev kui Neckeri kuupi uudistav meel… No milline külg siis ikkagi on eespool…?!

Varem tegi see mulle meelehärmi… No kuidas ma ei suuda mingile “vormile” kindlaks jääda…. ikka ja jälle näen olukorras/oma arvamuses/seisukohas n.ö. mündi teist külge ja ütlen endale: “Noo, see päris nii ka ei ole.. näed, teine külg on ju ka… Kumb siis on õigem..?! ” :)

Täna seda taas kogedes sain aru, et see on hoopis avatus – olla ilma end mingisse vormi fikseerimata, ütlemata: “mina olen selline”, “elu on selline”…

Aitäh selle äratundmise eest :)

Namaste.

Lugesin oma viimast sissekannet enne Indiasse sõitu …On kuidagi eeltähenduslik, et olin valinud tsiteerida Paulo Coelhot. Sest kõige enam toetas mu rännakut Paulo Coelho kõige esimene raamat “Maagi rännak”. See resoneerus nii tugevalt sellega, mida minagi kogesin, ainult teises kontekstis.

“Ringi rännates kogetakse taassündi kõige otsesemas mõttes. Tekivad täiesti uued olukorrad, päevad mööduvad aeglasemalt. Sa oled justkui äsjasündinud laps. Sa hakkad ümbritsevale palju rohkem tähelepanu pöörama, sest sellest sõltub Sinu ellujäämine. Sa muutud palju avatumaks teiste inimeste suhtes. Ja iga kõige väiksemagi teene võtad Sa jumalatelt rõõmuga vastu, justkui oleks tegu milegagi, mida mäletada oma elupäevade lõpuni. Kuna kõik asjad Su ümber on uued, näed Sa neis vaid ilu ja oled õnnelik, et elad.”

Täpselt nii see oligi. Tajusin, et märkasin rohkem kui varem. Iga hingetõmbe juures olin kohal ja võtsin vastu kõik selle ilu (ja ka kohatise ebamugavuse ja oma piiride laiendamise), mida Elu mulle järjest kinkis.

Mõistsin ka seda, et 2008.ndal Indias käies ja kinnises ashramis elades, ei olnud ma üldse Indiat näinud. Eks ma nüüd nägin seda ka vaid läbi ühe linna silmade läbi, aga see oli märksa enam kui eelmisel korral. Kogu aeg ühes paigas kohal olemine loob suhte selle paigaga. Ja täna ma ei imesta enam üldse, kuidas Rishikeshis  kohatud rändurid juba vaat et aastakümneid igal aastal siin käinud.

Eks kogetut on praegu veel raske sõnadesse põimida. Tunnen, et India, õigemini Rishikesh, loksutas minus olevad mustrid paigast lahti. Ja alles nüüd, kodus olles, olen ma nägemas, mis mustrid need olid. Näen täiesti selgelt, kuidas need vanad mustrid on oma kuju minetamas, lagunemas ja kuidas ma olen valimas uusi lähenemisi. Neid, mis toetavad minu elu, sisemist rahulolu ja õnne järjest enam.

Kogu reisi võtavad väga hästi kokku Mooji sõnad: “If you choose life, life chooses you. “ Eesti keeles: “Kui valid elu, valib elu sinu. ” Nii see tõesti on!

Mida ma siis nägin, tegin, kogesin…? Kõige esimene, mis tuleb – India on kontrastide maa. Nägin musta ja valget, püha ja räpast, endassehoitust  ja avatust… jpm.
Esialgu nägin Indiat, millisena see paistab (värskelt turvaliste koduseinte vahelt tulnud) valge inimese silmade läbi, kes on ebakindel ja kardab, et kohalikud näevad temas vaid rahakotti. Eks seda on palju ja me olemegi ju nende elatusallikas. Aga mida aeg edasi, seda enam nägin Indiat, mida võib täiesti usaldada, mis on avatud ja abivalmis. Aga eks see on vastastikune… Nagu mu kohalik sõber ütles, et ta pole enne näinud valget turisti, kes hooliks nii palju restoraniomanikust, poepidajast või oma majutuskoha teenindajast… :)
Nagu sees nii ka väljas, kogen seda kogu aeg.

Nautisin parimat teenindust maailmas– minu ja paljude teiste vaieldamatult lemmikus söögikohas Ganga Beach Cafe.  Peale seda, kui esimesel nädalal sai käidud läbi kõik ümberkaudsed toidukohad, sai Ganga Beach Cafest minu teine kodu.
Küll on tore astuda uksest sisse, kui Sind võetakse vastu kui vana sõpra – “Namaste, Signeji, how are You?”

Namaste on sõna, millega indialased tervitavad. See on märksa enam kui tere. ““Hello” või “Hi” ei tähenda ju tegelikult midagi”, ütlevad nad ise. Namaste tähendab seda, et ma tervitan Sind sellisena nagu Sa sügavaimal tasandil oled - kummardan Sind ja jumalikkust Sinu ees.
Jumalikkus minus austab jumalikkust Sinus. 
“Namaste” tuleb sanskriti keelest, kus Namah tähendab “kummardama”, ja “te” – “Sind”. Aga nagu enamikel sanskriti sõnadel ei ole tähendus nii lihtne ja ühene. Lisan siia pildina ka ühe pikema kirjelduse selle sõna tähendusest.

Ja sõnaliide –ji – lisatakse ülima austuse märgiks.

Ja kõige selle juures ma ei imesta, et Ganga Beachi omaniku ja peremehe (kes meid ka peamiselt teenindas) tema nimi on Mohan – mis tõlkes tähendab “lummav”, “vaimustav” või “võluv”. Muide enamik India nimesid tähendab midagi, nii et nad olid väga üllatunud, et meie nimed ei tähenda midagi…
Imetlesin, kui palju Mohanil jätkus sooja tähelepanu kõigi oma külaliste jaoks, kuidas ta oma energia ja olemusega lõi õhkkonda… nii et (eriti õhtuti) seal istuvad, omavahel võõrad inimesed, oleksid nagu olnud üks mõnus ühine seltskond… jään seda väga-väga igatsema :)

Nägin kohalikke kodusid, kuidas ülimas lihtsuses osatakse olla õnnelik ja rahul sellega mis on. (Paratamatult meenusid meie kodud, mis on häärberid nende kodude kõrval… ja kuidas nagu ikka pole küll… ikka tuleb rabada, lihvida, vuntsida…ja ikka pole nagu päris rahul…).
Süüa tehakse väikesel gaasipliidil, toitu tükeldatakse ja chiabattitainast rullitakse põrandal (põrandapinda on ju piisavalt, milleks mingeid laudu juurde tekitada!), väikestel marmortahvlitel ja selleks pole ruumi vaja enam kui paar ruutmeetrit… Ja millised keelt-alla-viivad road niimoodi valmisid! 
Ja kuigi päevinäinud ja väsinud, olid kodud puhtad ja hoolitsetud.

Ja ilmselgelt kõige  vaesemate ulualused, kes olid oma kodud lihtsalt jõesängi ehitanud… Tekkis küll küsimus, et kas jõesäng on päris tühi… et üldse ei täitu?

 
Muidugi oli ju palju ka neid, kes elasid päris tänaval, aga ma kahtlustan, et nemad küll kõige vaesemad ei ole. Pealegi ei olnud neil enamasti vaja kellegi eest hoolitseda…

Nautisin iga oma ihurakuga kohalikku kööki (vähemalt esimestel nädalatel... hiljem oli energia nii kõrge, et süüa polnud üldse vaja, hihh…) – nurr, kui sõnulseletamatult maitsev! Ja keha ei ole pärast üldse väsinud ega liiga täis, vaid lihtsalt nurrub mõnust :)
Mul ei olnud kordagi mingit probleemi seedimisega, korduvalt sai söödud tänaval (mmm… suu hakkab kohe samosade (õlis küpsetatud vürtsikad suupisted, mis kujutavad endast taignasse keeratud ohtrate vürtsidega maitsestatud purustatud kartuli, herneste jm köögivilja segu) või värskelt pressitud mahla järgi vett jooksma.
Oled Sa kunagi joonud päikese käes küpsenud, värskelt pressitud viinamarjade mahla?! Või küpse mango ja magusa laimi mahla… Ooeh :)

Rishikeshis süüakse vaid taimetoitu (ja ka alkoholi ei müüda kusagil) ning see on tõesti võrratult hea. Huvitav oli kuulda, kui suure teadlikkusega kohalikud inimesed, (peamiselt mehed!), rääkisid oma toitumisest. Mida nad eelistavad süüa hommikul, mida õhtul, mida jahedal ja mida soojal ajal – põhjendades vastavalt, kuidas ühe või teise toidu mõju oma kehas tuntakse. Ja kui teadlikud meie oleme (või näiteks meie mehed on, kes siin vastu rinda löövad, et “roheline on jänestele ja kui lihata pole söök?!”) ? Kui suur on teadlikkus oma kehast  ja keha tegelikest vajadustest siin, “arenenud kultuuris”?

Indiaskäigule pühendatud blogis võtan kindlasti kõik need teemad ka lähema vaatluse alla, siin tahaksin lihtsalt linnulennult ülevaate teha, nii põgusa ja ülevaatliku kui parasjagu minust välja voolab. Toidule pühendan kindlasti mitmeid artikleid – koos soovitustega, kus ja mida Rishikeshis süüa, kuni retseptide ja õpetusteni välja. Käisime seal kokakursustel, tõin kaasa mitmeid vürtse, maitseaineid, retsepte ja kokaraamatuid - hakkan järjest katsetama :)

Eks kindlasti tunnevad inimesed huvi, kuidas siis oli selle prügi ja rämpsu ja tänavatel liikuvate lehmadega. Miskipärast kütab see alati kirgi. Muidugi oli kurb vaadata suuremat sorti prügihunnikuid, aga ma võtsin seda lihtsalt nii nagu see on.  Tänavad olid minu meelest suhteliselt puhtad. Arvan, et suurlinnad mujal maailmas on märksa hullemad. 
Tasub tegeleda asjadega, mida ma saan mõjutada – olin oma prügi suhtes tähelepanelik, püüdsin seda võimalikult vähe tekitada (ei lasknud enam poes kaupu jälle uude kotti pakkida),  sorteerisin, viisin puuviljade jäägid jmt lehmadele. Kohalikud sussutavad sageli õhtuti oma kodu juures oma prahti põletada. Või viivad kohalikule, keset linna asuvatele prügimägedele – tühjadele kruntidele… Huvitav oli, et sellest prügilõhna üldse ei tulnud – meenutan võdinaga, kuidas meie prügilad vanasti haisesid… 
Ja oli kuidagi täiesti normaalne kõndida mööda tänavat, koos inimeste ja loomadega :) Eks nad ise ikka peletasid neid eemale nagu tüütuid kärbseid :))

 

Ega ma ei teadnud ise ka, miks ma Indiasse üldse läksin. Lihtsalt tundsin juba mõnda aega, et pean kusagile minema. Ja Rishikesh kutsus mind juba mitu aastat.

Mõtiskledes, et mida ma kogeda tahan, sain selgust, et mul on suur soov saada Rishikeshis ühendust veelgi sügavama pühalikkusega. Tegu ikkagi maailma spirituaalse pealinnaga, nagu öeldakse. Olin algul päris pettunud ja rahutu sellest, et see “pühadus ja pühalikkus” ei paistnud üldse avalduvat… Mõtlesin, et “hmhh… isegi mu igapäevases eesti elus on rohkem pühalikkust ja ühendatust Loojaga kui siin!”. Aga Rishikesh ilmselgelt kõigepealt vaatles mind… sest siis kui lahti läks, siis see oli nagu kiirteele oleksin sattunud… Nii intensiivne oli kõik :)
Ja “kuidas saab sellist ühendust üldse oodata ja tellida?!” :)) ajab mind praegu naerma. Kust ma üldse võtsin, et ma tunnen kohe pealtnäha ära, mis on ühenduses sügavama pühalikkusega ja mis mitte?! Nagu sellel oleks mingi vorm! :))  Jah, selleks et tekiks suurem ühendus, tuleb luua vastav ruum enda sees... 
“Where is no expectations, there is no limitations” nagu ütleb mu kallis sõber Elina. Niipea, kui lahti lasin ja vastu võtma hakkasin, tundsin end kui Alice imedemaal.

Muidugi on ka mitmeid sellised kohti ja ettevõtmisi, mis tunduvad meile pühaduse ja jumalikkusega enam seotud olevat ja me ootame neilt nagu mingit ilmutust... Eks nad ongi, väga otseselt, aga tõeline liikumine toimub ikka iseenda sees.
Päikeseloojangu pujad, aarti, raagad, Mooji satsangid, erinevad templid, pühakojad, Babade külastused, mantrate laulmine, püha Gangese jõgi ja enda pühitsemine selles… Isegi kui sa ei saa aru, kuidas see sulle mõjub, siis mõjub ikka. Miski minus lihtsalt laoti ümber… seda ei oskagi teistmoodi põhjedada, kui et toimus mingi energeetiline nihe. Sa ei pea saama aru hinduismist ja selle jumalatest, aga isegi läbi nende jumalakujude saad sa sellegipoolest otseühenduse suure energiaväljaga. Mõnede puhul oli see täiesti selgelt tuntav ja tajutav. Mida päev edasi, seda enam.
Minu meelest oli lõpuks isegi Rishikeshi õhk pühalikkusest ja Lord Shiva kohalolekust tiine.
Kirjutan kõigest lähemalt India blogis. Loodetavasti õige peatselt :P

 

Viimasel pildil on Shivalingad – Lord Shiva loova jõu ja viljakuse altarid. Enamasti on lingam (fallos) koos yoniga (vagiina), et pühitseda jagamatut ühtsust meheliku ja naiseliku, aktiivse aja ja passiivse ruumi vahel, millest pärineb kogu elu. Parempoolsel pildil on lingamil roosid, mis mulle kingiti (olin küll imestunud – Indias ja roosid!) ja milled ma koos oma palvega Shivale ohverdasin.

Kui ma arvasin, et ma lähen Rishikeshi kindla soovi ja kavatsusega osaleda erinevate kursustel ja palju joogatada (et saada ka oma elus joogarütm tagasi), siis elul oli mulle oma plaan varuks. Lihtsalt nautida ja elust rõõmu tunda. Kohe päris erinevatel tasanditel… Algul maadlesin sellega, et see mida ma siin kogen, on teistmoodi, kui plaanisin (kas pole naiivne!:)) aga siis sain aru, et minu meel, minu ego on teinud endale mingi plaani, kuidas asjad peaksid käima… Niipea kui lõdvestusin ja lasin oma enda nägemusest, soovidest ja ootustest lahti, tuli minuni lainena elu tõeline, mänguline ja naudinguline pale.
Toidunautlemine. Hennamaalingud. Massaaz. Seelikute ja ehete ostmine:)). Suhtlemine. Lihtsalt olemine.  Üksiolemine – koosolemine – üksolemine. Naer, rõõm ja lust. Loodus. Vabadus ja kergus.  Tsiklisõidud looduses ja öises linnas. Uued sõbrad, imelised ühendused erinevate inimestega. Õhtused mantrate laulmised… ja veel palju muud :) Selle kõige meenutamine paitab mu hinge kui pehme ja soe suvine tuuleiil…

Olles kõige selle sees, ma lihtsalt ahmisin neid kogemusi endasse, tajusin, tunnetasin… olles kogu aeg kohal, igas hetkes… võttes kõik endasse, salvestades oma rakumällu... Tajudes kuidas neist hetkedest moodustub elu parimate hetkede kee. :)

Enamikust neist muidugi pilte pole… Ostlemisest vaid natuke :)

 


Joogatunnis käisin ka, aga kõige enam joogatasin enda kodu katusel :)

Igatsugu inimesed avaldasid soovi minuga koos pilti teha.. :)) Nii enda fotokatesse kui minu omasse :D Ma ei olnud muidugi kade – mul on energiat küll, mida jagada ;)
Ja pealegi – paljud inimesed ei näe kunagi muud maailma kui see, mis on Indias. Isegi India piires ei liigu paljud kunagi kogu oma eluaja jooksul. Miks siis mitte viia nendeni teiste, kaugete ja võõraste maade ja kultuuride hõngu :)

Tore oli naudelda erinevates kohvikutes, lihtsalt istuda ja olla, kirjutada või suhelda inimestega, kes seal läbi voolasid.

 

Loodus… Rishikesh asub Himaalajate mäestiku jalamil ja on väga ilus ja roheline linn. Ühel pool kõrguvad mäed, teisel pool rahvuspargid neis (metsikult) elutsevate elevantide, tiigrite ja leoparditega… Ja kui veel linnast natukenegi välja sõita, siis loodus võtab sõnatuks ja lihtsalt lummab…
Esimesel pildil on vaade Rishikeshile, mägedest.

 
 


Loodus tuli muidugi ka koju kätte – minu kodu oli kohe Gangese kaldal. All vaated minu terassilt. Viimane pilt on tehtud üle jõe vaatena, kus hoonetekompleksi paremas osas on kollakas-oranzikalt näha minu peatumispaik :)
Kodust ära minnes olin valmis elama märksa kesisemates tingimustes… Aga tegelikkus oli hoopis suurejoonelisem. Hommikuti  vaatasin terassilt kui näitemängu - kuidas kohalikud mehed, naised ja lapsed end Püha jõe Gangese vette kastsid. Õhtul algasid uued etendused – inimesed tulid loojangu ajal jõe äärde tuleseremooniaid tegema… Viibutasid põlevate tulega igasse ilmakaarde ja ohverdasid lilli jõele.

Istudes õhtuti terassil, vaadates päikese loojumist ja lastes tema viimastel soojadel kiirtel oma põski paitada, tundus Eestimaa nii kauge ja vaevuhoomatav kui lumi kuumal juulikuu ööl…

 

Nagu väga sageli, kogesin ka siin, et mulle teeb rõõmu inimestega suhtlemine. Saada luba näha inimesi päris lähedalt, saada nendega sügavamat ühendust, võlub mind väga.
Esimesel pildil pere, kelle juures me  hennamaalinguid käisime tegemas ja hiljem ka kohalikku kokakunsti õppisime.

Sõbralik reisifirmajuht Surya (tõlkes Päike) meie ashramist (Sant Sewa Ashram), kellega koos käisime nii Kunjapuri templis kui Beatlesite järgi kuulsaks saanud Maharishi Maheshi mahajäetud ashramis.
(Muidugi enamik ashrameid Rishikeshis on pigem hostelid kui ashramid :) )

Vennad Nittu ja Satya (kelle nimi on tõlkes Tõde), kelle ehetekaupluses Jewellery Mines me imelisi poolvääriskividega ehteid käisime imetlemas. Ostsin endale sealt kuukiviga sõrmuse ja elulille, mis all paremal pildil mul kaelas on. Õigupoolest pani Nittu mulle ka sinna kuukivi sisse, enne oli seal minu jaoks üldse mitte ahvatlev karneool…

Nendega oli huvitav kogeda seda, kuidas ma algusel pelgasin, et mul nahk üle kõrvade tõmmatakse. Esimene kord ei julgenud ostagi, äkki on mingi petuvärk… Aga kui ma neid inimestena lähemalt tundma õppisin, nägin kui siirad ja pühendunud nad klientidega töötades tegelikult on.

Vinod Kumar, kes on ayurveda arst ja koolitab ka sel teemal. Eestlastest said nii mitmedki tema käest abi oma haiguste ja tervisehädade puhul ja/või konsultatsiooni oma ayurveda kehatüübi määramisel, et osata oma keha paremini jälgida ja oma toitumist vastavalt sellele kujundada.



Kohalike naistega lähemalt suhelda ei saanudki. Nägin neid ainult tööd tegemas või kodus toimetamas…  Mõtlesin, et päris huvitav oleks kuulda ka just naiste vaatenurka sealsele elule. Mehed on oma tegemistes ja liikumistes vabamad, nendega oli lihtne suhelda ja ühendust saada. Aga kuidas naised oma elu näevad, seda ma tegelikult teada ei saanudki.

Eestlasi oli Rishikeshis kogu aeg! :) Kui mina kohale jõudsin, oli neid seal juba mitu – hea sõber Janek ja Kersti, pikaaegne hea sõber Kelli, kes elab praegu Delhis, värskelt vabaks maailmaränduriks hakanud Taivo… saime tuttavaks Lehoga, kes õpib Rishikeshis flööti ja käisime tema ja ta õpetaja kontserdil… ja siis tulid mu head sõbrad Kristi ja Martin väikese tütre Leenaga… siis juba  Erki, Karl, Merilin, Tom ja Jane ning koos nendega paalju eestlasi :) Nii et minu viimase õhtu peol Ganga Beachis oli kokku 14 eestlast :)

Siin pildil ongi kõik (teadaolevad) eestlased kokku tulnud (aga ka mõned kohalikud sõbrad), sõime kooki ja tähistasime minu viimast õhtut Rishikeshis.

…

Mul pole üheltki reisilt olnud nii raske tagasi tulla. Esimestel päevadel vaatasin ennast, oma käsi ja jalgu… nägin seda, et mu keha on siin… nägin, mis on minu ümber… aga minu sees oli tühjus -  ei olnud kedagi kodus. See miski ei olnud veel kohale jõudnud. “Kas ta jäi Rishikeshi või alles lendab siiapoole…?” mõtisklesin. Tegin mitu meditatsiooni ja sõna otseses mõttes kutsusin enda osad koju.

Tänaseks olen igati maandunud.
Just koolitused aitasid mul esmajärjekorras tagasi tulla. Hea on teha tööd inimestega, näha et sellel on inimeste eludele positiivne mõju. Tunda, et see on minu panus, oma oma loomingulises voolus.
Ja sõbrad. Nii imeliselt ilusaid koosloomisi olen kogenud ka siin, ühist energeetilist kudumit koonud… see paitab hinge ja teeb elu võrratult elamisväärseks kogemuseks! Avab südame ja  täidab tänulikkusega… tundega, mille kirjeldamiseks pole veel sõnu välja mõeldud. Ainus mida tahaks öelda, on: “Namaste…. Ma kummardan sügavalt Sinu (jumalikkuse) ees. “ 
Soovin kummardada kõigi nende ees, kelle hing on minu hingega kokku puutunud selles ühises loomingulises ja mängulises elutantsus.


See, mida kogesin, on iga päev - kogu aeg, minuga koos. See töötab ja tegutseb minu sees… puudutab, paitab, lagundab ja ehitab uuesti üles… Mängib ja armatseb minuga…
Ja ma tunnen, et – see ei ole selle loo lõpp…. see on alles algus ;)