Minu Elu Hetkede Raamat

Ühendus

2012-01-24T17:53:00.001+02:00

Sa oled mägi, mina veerev lumi
Sa oled laulev laine, mina vaht
Sa oled valvamine, mina uni…
Mina olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne…
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

~tänusõnad Sarasvatile ja Artur Alliksaarele~

Püha kolmainsus

2012-01-23T17:07:00.000+02:00

Küll on mõnus alustada uut päeva, uut nädalat ja – uut (Hiina horoskoobijärgset) aastat hommikuse joogaga!

Liikuda, sirutada, tunnetada ennast... märgata kuidas sini-sinised lumehanged akna taga hommiku lähenedes järjest enam kahvatuvad, kuulatada kuidas punaste pugudega leevikesed pärnaokstel kiikudes hommikule rõõmsalt oodi laulavad ja tunda mõnusat energiat oma kehasse voolamas...

Algul tegin end soojaks (juba see oli NII mõnus! – ma pole ju väga ammu end liigutanud...töiselt tihedal ajal polnud üldse mahti ja viimased kaks nädalat ma ainult magasin:P
ja siis joogaseti peale. Vahva oli kohe harjutustesse viimasest Bhairava shakti õhtul õpitud kõhutantsust elemente sisse põimida ja seekord kaasasin ka mõned tantraharjutused. Pilt: Pelle Kask

Peale joogat jäin mediteerima. Lastes tulla sellel, mis tuleb.
See oli väga huvitav kogemus. Minus hakkas integreeruma minu sisemine mehelikkus – Animus.

Me oleme küll sündinud meeste ja naistena, kuid igas mehes on olemas ka naiselik energia ja igas naises mehelik energia. Neid nimetatakse (Jungi järgi) vastavalt Anima ja Animus.

Ma nägin iseenda mehelikku energiat ja kõike seda, mida ta minus esindada võib – otsuse- ja sihikindlust, tegutsemist, tugevust, saavutamist, soovi olukorda kontrollida ja end maksma panna... Nägin tema varjukülge – tema kangekaelsust, kriitilisust, domineerivust, võitluslikkust, liigset jõulisust, teinekord isegi agressiivsust…

Seejärel nägin ma enda sisemist naiselikkust – Shaktit iseendas. Nägin kõike seda, mida ta esindab – õrnust, kannatlikkust, osavõtlikkust, järeleandlikkust, soojust, avatust, hoolitsust, tundlikkust, andestamist… Ja tema võimalikke varjukülgi – tujukust, jonnakust, jõuetust, nõrkust, vajadust teiste hoolitsuse järgi, aga raskust selle vastuvõtmisel, …aga ka kõhklusi, kahtlusi, tundeid mis ajavad üle ääre…

Nägin, kuidas need kaks kuju on minus - ongi mina. Naiselik vasakul ja mehelik paremal pool. Ja nende keskel lõi õitsema ja särama üks valgus… see oli laps!
Kaks loovad kolmanda – meheliku ja naiseliku energia ühendusest sünnib lapse näol uus elu.
Laps esindab meie usaldust, mängulisust, uudishimu, siirust, spontaansust, loovust ja rõõmu.

Ma vaatasin neid (meid) ja ühtäkki mõistsin. Ja muidugi – meis ei ole ju ainult meie sisemine Mees ja sisemine Naine – meis on ka meie sisemine Laps! :) Neid ei vaadelda kunagi koos, aga nad on koos, meie sisemised isiksuse osad.
Kolm, olles samas üks = Püha kolmainsus! :)

Meditatsiooni lõpetuseks hoidsin neid kolme enda vastas ja sulatasin iseendasse, oma südamesse. Väga hea tunne oli :)

Jung on öelnud, et kui me suudame ühendada iseendas naiseliku ja meheliku energia, siis pole meil enam vaja otsida enda kõrvale “täiuslikku” meest või naist, kes aitaks meil ennast “täiuslikuna” tunda. See annab võimaluse aktsepteerida ja armastada oma partnerit (ja iseennast) sellisena nagu ta on.
Jung lisab veel: “Oma Varju integreerimine isiksusse on õpipoisi töö, oma Anima/Animuse integreerimine aga meistritöö!”. Aitäh! Ma loodan, et ma olen sammumas mööda seda teed :)

Isata kasvanud

2012-01-22T22:41:00.001+02:00

Eelmises postituses lahatud Robert Bly ja Marion Woodmani raamatus “Kuningneitsi” tuuakse väga huvitavaid aspekte välja ilma isata kasvanud tütardest ja sellise elu mõjust nende tulevastele (armu)suhetele. Tundsin ennast ära… Neist mõtetest sain mina nii palju tuge, et soovin seda siinkohal eraldi postitusena jagada.

Nagu autorid ütlevad: suur tühimik haigutab isata kasvanud tütarde hinges. Naispoolus, kelle meespoolus on saanud viga hea isa puudumise tõttu (olgu siin põhjuseks isa füüsiline puudumine või asjaolu, et isa ei ole olnud võimeline tütre tõelist elu märkama) võib avastada, et ta kardab olla otsekohene ning seda eelkõige meesterahvastega, kes kehastavad isalikke ja patriarhaalseid väärtusi. Selline naine kipub rahulduma kas issi väikese printsessi rolliga või hakkab ta püüdlikult oma poisikesest abikaasale ema asendama.

Mina olin 5-ne, kui mu ema ja isa lahutasid. Ma ei mäleta sellest ajast, kui me isaga koos elasime, mitte ühtegi seika :(
Vahel harva ta võttis meid enda juurde, aga ma tunnetasin seal sageli kummalist ebamugavust. Ma ei tea, kas see tulenes isa (või minu ema?) ebamugavusest, et me seal olime. Seda juhtus aga suhteliselt vähe ja toona see sobis mulle. Lihtsam oli teda mitte näha.
Raskem taluda oli lähikondsete pahaseid kommentaare stiilis: “Sa oled täpselt oma isa laps!” - ja seda öeldi ainult siis, kui ma käitusin neile mittesobivalt… Ütlused stiilis: “Sa ei leia endale kunagi sõpru ega meest, kui Sa selline oled!” tekitasid minus uskumuse, et 1) mu isa oli halb inimene, 2) mina olen tema moodi halb inimene 3) ma ei olegi häid inimesi enda kõrval väärt… Mõistagi pole see tõsi. Aga saa siis sellest lapsena aru…

Kuningneitsi autorid ütlevad, et kui naise elus puudub isa, siis on naise sügavaimaks hingehaavaks Issi idealiseerimine.
Kui päris-isa ei ole kohal (kas otseses või ülekantud tähenduses), kes päris-mehena tütre kujutlusi tasakaalustaks, võib naisest saada unistaja, kes usub, et „Kui ainult isa oleks siin, siis oleks kõik hästi“.

Sellist kogemust mäletan ma ajast, kui minu ja J. suhted tema jätkuva kõrvalsuhte pärast järjest valusamaks läksid. Valdav mõte, millega ma end õhtuti magama nutsin, oli: ”Oleks mu isa (või vanaisa!) siin, tema ei laseks sellel jätkuda! Tema aitaks mind…"
Nii et iseendalegi teadmata olin ma oma isa oma alateadvuses idealiseerinud, kuigi oma teadliku meele jaoks olin ta lihtsalt oma elust ära kustutanud.

Täiskasvanueas hakkavad sellised kujutlused naise suhteid mürgitama, sest kui issi koju tuleb (näiteks abikaasa või armastatu näol), ei ole too sugugi täiuslikkus ise, mida naine kogu elu koju on igatsenud. Oma unistustemaailmas kuulub ta oma väljamõeldud Issile ja varem või hiljem kuulutab too: „See noormees pole sinu jaoks küllalt hea“.
Selles seisus on suhe nüüd purunemise äärel, kui naine seda just kiiresti teadvustada ei suuda.

Järgmises suhtes, minu viimases pikemas kooselus, kollitasid tõesti sellises sõnastuses mõtted mind pidevalt. Minu peas ja huvitav, et ka teiste suus…
Tegu oli tegelikult sisemiselt väga hea ja hooliva mehega. (Mul on üldse õnne olnud olla suhetes ainult tõesti sisemiselt väga heade inimestega:), hoolimata mulle lapsena sisendatud uskumustest.) Aga nagu kõigil meil, inimestel, olid tal peale selle ka väikesed vead :) Ja mina ei suutnud neid ilmselt tollal vastu võtta, aktsepteerida teda nii nagu ta oli ja teda nende avaldumishetkedel toetada.
Nuh, ma ei saa küll kogu suhte lagunemise vastutust siin enda õlgadele võtta, tangot tantsitakse ju ikka kahekesi, aga eks oma tõde siin on.

Taaskord ei suuda naine mõistatada, miks ta kogu aeg üksi jääb, öeldakse Kuningneitsis.

Ja me siin arvame muudkui, et tegu on sellega, et oleme liiga tugevad naised! Tegelikult pole meil lihtsalt ees reaalset isakuju… Ja ka meie emad on liiga tugevad olnud...

Suurim kaotus, mis tabab isatut tütart, on tema haavatud seksuaalsus. Kui tüdrukult on võetud ära võimalus isaga mänguliselt flirtida, ei oska tütar ka omaenda erootilist elu järk-järgult omaks võtta. Veelgi enam – ta on ära lõigatud igapäevasest lähedusest oma isa alateadvusega ja seeläbi on ta lahutatud armastavast tuttavlikust läbisaamisest omaenda sisemise meespoolusega.

Seesugune intiimsus võib olla ühenduslüliks naispooluse ja sisemise meespooluse vahel.

Sellest võib saada kindel sild omaenda loova vaimu juurde, mis on piisavalt vägev, et julgeda loovuse metsikut kaost ülepea puutuda. Ning lõpuks võib see viia ka armastava vaimolendist teejuhi ehk daimoni juurde, kellest saab sel juhul tema peigmees sisemises abielus.

Kui noor naine suudab tolle muutumisprotsessi läbi teha, võib ta ühel päeval leida, et on isakompleksi küüsist pääsenud.

Paranemine algab juba siis, kui me tunneme kaotusvalu meilt röövitud naiselikkuse pärast. Valus peitub alati midagi õnnistavat.
Mida enam avardub teadvus, seda enam mõistame, kui kõikehõlmav on see õnnistus. Kõik, kes me terviklikkuse poole liigume, peame selle tee läbi käima. Paradiis peabki olema kaotatud, et seda leida, ütleb Marion Woodman.

Isata tütar on siin muinasjutus tähtis tegelane. Tema on see, kes vaimsetele otsingutele suundub, et selle käigus üsna kiiresti tiivad kasvatada, maapinnalt õhku tõusta ning luikneitsiks saada.

Lõpetan Robert Bly sõnadega: “Armumine on üks neist seiklustest, mille nimel meie hing on üleüldse nõus siia ilma sündima. “ :)

Kuningneitsi

2012-01-22T20:42:00.001+02:00

Ma värsked lilled vaasi torkan....
Ja viskan vanad... minema
Emily Dickinson

Jagan terasid ühest mind väga inspireerinud raamatust. See on Robert Bly ja Marion Woodmani “Kuningneitsi”.

Raamatu aluseks on võetud Vene muinasjutt Ivanist ja Luigeprintsessist- Kuningneitsist. Muinasjuttu analüüsitakse kui mehelikkuse ja naiselikkuse ühendumist meie sisemuses, meie reaalses elus. Lugu lahatakse kahe erineva inimese – mehe ja naise, kirjaniku ja psühhoanalüütiku vaatenurgast. Arutletakse erinevaid sümboleid, metafoorseid rolle, tegevusi, ettevõtmisi - mõtiskledes, mida need meie elus tegelikult tähendavad ja kuidas meid mõjutavad. Autorid ise ütlevad, et “kui me tahame jõuda omaenda hinge ja meie kultuuri sügavate jõujoonte mõistmiseni, siis ei saa muinasjutte enam sedaviisi lugeda, nagu me seda lapsena tegime. Ja kui me lõikame end ära oma sisemisest lapsest, siis lõikame end ära ka neist jõujoontest.”

Kõik loos leiduvad tegelaskujud nagu võlts koduõpetaja, reetlik võõrasema, tulilind, õekesed Baba Jagaad, elutark vanamoor – on meie endi (ja selle teele asunud nooruki) hinges olemas. Selleks, et täiskasvanuks saada, tuleb tal (ja meil) need kujud endaga ühte sulatada ning lükata kogu oma hingetervik liikvele.

Ivan läheb merele kala püüdma. Meri tähistab alateadvust ühes kõige tundmatuga, millest võib ehk üht-teist kinni püüa ja maale viia.
Meres elutsevad kalad. Nad on sild teadvuse ja alateadvuse vahel. Nad on unenäod, mille me hea õnne korral oma parvele suudame tõmmata. Kui meil on piisavalt julgust neile hambad sisse lüüa – neid läbi mäluda, alla neelata ja ära seedida – siis rikastavad nad oluliselt meie teadlikku elu.

Muinasloos tuleb noormehel ärgata ja oma alateadvuse ohjad enda kätte võtta. Sedaviisi tahetakse meile öelda, et täiskasvanutel pole enam abi meie sees toimuva ja meile kuuluva taandamisest millelegi välisele. Meie ülesandeks on ärgata ja püüda mõista seda, mis alateadvuses sünnib, sest sellel on väge valitseda meie käitumise üle. Tuleb ette kohtumisi nii tuttavate kui tundmatutega, olenevalt sellest, kui kaugele me oleme oma siseteekonnal jõudnud.

Loos tähendab koduõpetaja pea maharaiumine seda, et Ivan on otsustanud oma eluohjad enda kätesse võtta. Robert Bly ütleb: “Leidub küllalt inimesi, kes alles siis end inimesena tunnevad, kui on maharaiunud oma kõrgeltkoolitatud peakolu.” Ivan tahab tõepoolest teada, kes ta on. Ta ihkab leida oma armastatut. Särades ülevoolavast vabadusest, mis teda täidab, ei tea ta veel midagi varjatud trotslikest jõududest, mille ta on samuti valla päästnud (võõrasema).
Taoliste vastasjõudude ilmnemine on igivana hingeseadus. Tegu on otsekui tundliku pendliga, mis liigub... Ühel pool – usaldus, lootus ja kindlustunne. Teises ootavad hirm ja haigetsaamine.

Senikaua kui me ei oska aru saada sellest, kuidas meie alateadvuse vägi sekkub meie teadlike ettevõtmiste käiku, ei ole me suutelised midagi muutma. Kuningneitsi puudutab meie alateadvuses peituvaid juuri ja ühendab meid selle kuldaväärt tervikuga, millest osa saada on meie igaühe loomupärane õigus.

Allmaailma minek. Sügavusse ehk allapoole laskumine tähistab hetke, mil teadvuse jõud, mis on meile tavaliselt kättesaadavad, uhutakse alateadvusesse. Inimene satub segadusse. See ongi allmaailma minek. See on seisund, mil kõik loomisväed peavad läbi tegema suure muutuse, ja millest meie egol ei pruugi aimugi olla. Vähemalt mitte niikaua kui need muutused välismaailma kanduvad ja meie ateljee täiesti uutlaadi maalide, heliteoste või skulptuuride paistel särama lööb.
Sügavusse laskumise eesmärk on uue ühenduse leidmine maa ja vaimu vahel. Tihtipeale langevad inimesed sinna siis, kui neid ootab uus eluetapp ja kui miski vana peab surema, et uuele ruumi teha.

Niisugune sügavusse laskumise ajajärk võib kesta aasta, kolm või koguni seitse aastat. Algab ränk aeg, kus tuleb ihuüksi tööd rügada. Kõik endast teistele projitseeritu võetakse tagasi ja see sunnib meid oma hüljatud varju lähemalt uurima.
Psühholoogilises mõttes tähendab projitseerimine oma soovimatute omaduste teisele inimesele ülekandmist. Inimesed, kes püüavad end leida oma projektsioonide tagasivõtmise läbi, uurivad, missuguseid osiseid nad teistele on omistanud. Nad peavad päevikut, jälgivad oma unenägusid, maalivad, tantsivad, kirjutavad muusikat, kuni suudavad teadvustada oma neid omadusi, mida nad noolena kellegi teise peale on lennutanud. Parim viis oma valguse- ja varjupoolest teada saada on uurida seda, mida me endast teistele kipume omistama. Projektsioonide uurimisest võime ammutada parima osa oma elutarkusest! Kui õpime neid ära tundma, siis suudame neid ka ümber kujundada.

Enamikul meist tuleb Sügavikku laskumine elus ette võtta enam kui üks kord.

Varem või hiljem kohtame me Baba Jagaad ning see, kuidas me temaga hakkama saame, otsustab, kas jäämegi hirmunud lasteks või saab meist kord täiskasvanu. Sellest kohtumisest sõltub kas me jääme ellu (ärkame) või heidame hinge ( magame endiselt).

Tavaliselt armastavad kolm õde Baba Jagaad süüa lihtsameelseid inimesi, kes arvavad, et elu peab neile üksnes õnne tooma. Neile on kannatused vastuvõetamatud. Nad mõtlevad dualistlikult – valge – must, hea – halb, teadus – religioon. Nad ei suuda näha vastandites mõlemat poolt täiendavat ja elus hoidvat väge. Nende mees- ja naispoolus on sisemisest abielust veel väga kaugel.

Baba Jagaa annab meile võimaluse täiskasvanuks saada. Alles siis on võimalik temalt midagi õppida, kui me teadlikult temaga kohtumist otsime. Katsumuste korral me saame tigedaks või küsime:“Miks just mina?!“. Püüame endale kinnitada, et toda eidekest pole olemas ja et meie oleme imelapsed, kes on sündinud üksnes selleks, et olla õnnelikud ja elada igavesti siin õitsval aasal. Pole olemas midagi inetut, hävitavat ega surmale viitavat.

Surmajumalanna aga on tõepoolest olemas. Kohtume temaga kaotatud töökohas, purunenud abielus, liivajooksnud lähisuhetes, kadunud nooruses. Kui jääme tema suhtes vaenulikuks, siis ei lõpe ka tema vaen meie suhtes. Meie vastandav mõtlemine teeb tolle surmaheitluse veel raskemaks, sest meile näib, et oleme lõksus.

Esimese Baba Jagaaga kokku puutudes oleme tõenäoliselt hirmust halvatud. Teise juures mängime ehk pisut märtrit. Aga siis hakkame ennast kõrvalt nägema ja mõistame, et kui me ülepea sellest olukorrast edasi tahame pääseda, siis ei jää muud üle, kui vastutus enda peale võtta.

Ja kolmanda Baba Jagaa onnis oleme juba valmis (meid “magamas” hoidva) nõela oma kaela seest välja tõmbama. Ja kui Tulilind tuleb, on see meie oma hääl, mis sarve puhudes meie seest välja tuleb.
Sealt võib tulla kõik, mis on jäänud välja ütlemata: kehas peituv kurbus, armukadedus, viha, häbi, lisaks eri põlvkondade vahele sugenenud ahastus – ühesõnaga kõik see, mida Baba Jagaa sümboliseerib.
Ja kui läheb lahti kurgutšakra, läheb lahti ka seksuaaltšakra.

Meile võib tunduda, et Baba Jagaa ja Võõrasema hääl on üks ja seesama. Aga siin on vahe. Võõrasema ei teeni elu. Tema eesmärgid on isekad. Need kiiluvad kinni igasuguse loovuse ja halvavad meid täielikult. Võõrasema esindab elu, mis teenib surma. Baba Jagaa seevastu tähendab surma, mis on elu teenistuses. Ta ei lähe isiklikuks. Tema otsuse taga on soov olla elule kasulik. Võõrasema on aga halvaloomulise ema nõgimust poolus, mis külvab hävingut.

Senikaua kui patriarhaalne meespoolus naiselikkusele (naispoolusele kui luigeneitsile) jumalannaliku täiuslikkuse omistab, hoiab ta naispoolust vangis. Muidugi teeb see viha, kui inimlikkus kui täiesti kasutu asi minema visatakse :).

Muinaslugu lugedes küsime endalt: kas ka minusse on torgatud koduõpetaja nõel? Kas võõrasema hoiab mind oma kütkes? Kas olen laskumas sügavusse? Kas olen Baba Jagaa onnis? Kas ma lendan juba Tulilinnu seljas?
Kui me oleme juba kord õigel rajal, siis ei pea me enam oma teekonna sihti kogu aega meeles pidama ja sellele keskenduma. Eesmärk on siin ja praegu. Nüüdne hetk ongi. See on jõulisus ilma pingeta.

Võõrasema on hea ema varjupool. Päris-ema all ma peavad autorid silmas seesugust ema, kes elab õnnelikult omaenda kehas ja tunneb rõõmu naiselikkusest.
Lapsi toites ja nende eest hoolitsedes on ta naisidentiteedis kindel seetõttu suudab ka lastele olla otsekui peegliks. Tema tingimusteta armastus toidab lapsi nii hingeliselt kui kehaliselt.
Säherduse ema poolt üles kasvatatud lapsed ei kuluta kogu oma elu sellele, et otsida teiste silmis närviliselt heakskiitu. Ka ei pea nad omaenda soovidele selga keerama, et teisi teenides ellu jääda. Nad ei pea kartma, kui nad ei ole täpipealt sellised, nagu peaks.
Marion Woodman ütleb: “Valdav osa naisi, kes minu kui psühhoanalüütiku juurde tulevad, on reetliku võõrasema haardes. Pärisema on nende siseilmas justkui varjusurmas. “

Ema hääl võib torkida salamisi nagu võõrasema nõel: „ Kelleks sa end pead! Sa ei taha ometi oma ema häbistada, ega ju? Ole nüüd hea tüdruk ja tee, mis ma sulle ütlen!“. Tihtilugu ei öelda neid sõnu päriselt välja. Emad ja tütred mõistavad teineteist poolelt sõnalt... See sisendus saadab sageli argiseid igapäeva-toimetusi, nii et me seda ei märkagi...

Alles siis kui naisterahvas oma hingesisemuses oleva pärisemaga ühendusse astub, leiab ta endas piisavalt väge, et tunda ära võõrasema hääl, mille kaudu ema varjupool tema sisemaailmas oma tahtmist ellu viib.
Kui ego on päris-ema ülesleidmisest piisavalt jõudu ammutanud, võib ta tollele häälele kartmatult vastu vastata: „Sina pole minu hääl. Pole seda kunagi olnud. Ma ei lase sul ennast enam kauem mürgitada.“
Kui naine säärase hingevalu omaks võtab, saab ta tunda, kuidas halvaloomuline ja hirmuäratav ema, kelle ta oma hingesügavusest leiab, aegamööda healoomuliseks muutub. Väge ei ole võimalik hävitada, ainult ümber vormida.

Teadvuse avardumise käigus õpib naine oma ängistusest üle saama. Ta teab, et too elusse põlgusega suhtunud hääl ei kuulunud tema emale ega vanaemale ega ühelegi naisele endale. See hääl võis nad lihtsalt orjastada. Nad rahuldusid teadmisega, et Madu on nende soost ja nende kaasaks on Saatan, et naiselikkus võrreldes mehelikkusega on midagi teisejärgulist...

Aga ega ka meestel lihtsam ei ole…
Marion Woodman ütleb: “Minu meestega töötamise kogemus näitab, et nad on oma materist samavõrd ära lõigatud kui naised. Paljud neist on suurema osa oma lapsepõlvest elu eest pingutanud, et olla „kõige parem poiss maamunal“ ja oma lähedaste ootuseid täita. Nende kehad on niivõrd pingul ja kramplikult üleval, et nad ei oskagi end enam välja sirutada ega lõdvaks lasta. Neid on vajunud nõelaunne.”

Foto: ToonHertz
Vähemalt niisama suur tühimik haigutab isata tütarde hinges. Aga kuna see on nagu lugu minu elust, siis sellest teen ma päris eraldi postituse…

Naiseliku armastuse turvatundest ilma jäänud inimesed hakkavad elu kartma. Naiselikkusel on omadus usaldada kehas peituvat elu, olla avatud ja austada elu tervikuna. Juba lapsepõlves rajame vundamenti valest materjalist... Täiskasvanueas otsime turvatunnet mammona külge klammerdumises ja selle rohkendamises.
Tänapäeva kodudes ei ole haruldane, et isa on oma healoomulise meheliku väe kaotanud ning vajunud varjupoolde, kus kogu vastutus seisab naisterahva õlul, kusjuures naine ei tunne mehepoolset armastust. Nii hülgab naine oma hapra naiseliku erose ning võtab üle patriarhaalse võimutüübi ning tuimestab ära oma sisemise meheliku pooluse.

Meis kõigis on nii mees- kui naispoolus. Nõrguke naispoolus tekitab mehes moonutatud, ühekülgset mehelikkust – sõjardi ja äriroboti oma. Nõrguke meespoolus naises tekitab moonutatud ja ühekülgset naiselikkust. Tulemuseks on nukuke, kes käitub nii, nagu temas oleks kõik või nagu käskijanna, kes käitub nõnda, nagu olekski tema ümber vaid tundetud kivikamakad.

Sideme katkemine oma kehas tungleva eluväega laostab lugematul hulgal inimesi.
Kui loomupärastel igatsustel on lapsepõlves kogu aeg ees keelumärk, siis kaobki aegamööda side omaenda igatsustega, sest püütakse olla teistele meelepärane. Täiskasvanuks saades puututakse nad kokku inimestega, kes armastavad elu. Ja siis hakatakse juurdlema selle üle, et miks ise elu ei armastata.
Nad on juba lapsest saadik teinud näo, et nad lähtuvad oma soovidest. Nende ihad aga ei pärit õigest kohast – omaenda sisemistest loomusundidest – ning seetõttu pole neid võimalik rahuldada. Nad igatsevad saada kontakti omaenda igatsusega, mille läte on vaagnaluu õnaruses paiknevas ellujäämistšakras. See kohutav iseenda allasurumine väljendub siinkohal reeturliku võõrasema näol, kes kehastab pärisema puudumist.

Loomupärased igatsused, mida alateadvuses alla surutakse, annavad endast teada nii unenägudes kui muinasjuttude maailmas. Kõigil meil tuleks heita pilk mitte kuhugi kaugustesse või sügavustesse, vaid otse omaenda unenägudesse, töökohustustesse ja koju – siis võimegi näha õnnetut olevust, kes meile kaikaid kodarasse loobib. Peidetud põhjused hoiavad meid puuris kinni, aga ülesleitud põhjused lasevad jälle priiks.

Ivani elus puuduvad head mehelikkuse ja naiselikkuse eeskujud ja ta on sunnitud alluma nende võltsile aseainele. Kuigi „Kuningneitsi“ maalib meile tumeda ja rahutukstegeva pildi sellest, mida tähendab kasvada ilma vanemateta, pakub ta ka kompromissitu ent lootusrikka võimaluse seista silmitsi sellega, kus me parajasti oleme.

Foto: Stella Marina
Sügaval sisimas põhjustab vajakajäämine hea ema osas meis tugevat hirmutunnet, mis väljendub pinnale jõudvates vihapursetes. Inimene, kes on heast emast ilma jäetud, tunneb liiga suurt valu, et seda teadmist lihtsalt endasse sulatada ning võib langeda kõikehõlmava alateadvuse hämarolekusse, samastades end pahaloomulise väetulvaga.
Ja nii juhtub, et inimesed tõukavad „hellituste loba“ endast eemale ja lasevad jalga, kuna nad ei söanda kedagi läbi lasta tollest võõrasema kaitsekilbist, mis neid oma igatsuste poole püüdlemisel takistab. Igal ühel meist on omad põhjused, miks me säherdusi asju endale ligi ei lase. Torkame oma kaelusesse nõela, lahutame mõtlemisest tunded. Võtame magamajäämiseks uinuteid... kui ainult ei peaks seisma silmitsi tühjusega, mis meie südamesse on tunginud.

Senikaua kui me ei tunne sügavat sidet omaenda eluväega – Looduse endaga, Hea Emaga – ei saagi me tõeliselt tunda oma algupärast mina. Healoomuline ema pole miski, mida saab peas selgeks mõelda. Pigem tuleb seda kehaga tunnetada.
Juhul kui sa jaksad üles ärgata, peaksid sa suutma ka sinu suunas lendavate mürginoolte lennuteelt kõrvale astuda. Tehes relvituks oma sisse pesa teinud varjukujulise võõrasema, ei taba nooled enam märki. Füüsiliselt või psühholoogilises mõttes eemale tõmbudes ei ime sa endasse enam väge, mis pole sinu pärisosa.

Kaosest võib tärgata sadu uusi võimalusi. Aga ainult siis, kui meie kaeluses ei turrita enam meid magamas hoidvat nõela. Ja kaose keskelt ilmub välja Tulilind.

Kui sa oled Tulilinnu turjal, siis on sulle ilmselt juba teada nii mõnedki tema varjupooled.
Nagu kõikuv pendel kannab leegitsev lind Ivani üha kaugemale healoomulisse poolusesse, kui noormees iial on olnud, ja seetõttu võib ta langeda järjest suuremasse meeleheitesse.
Kui lähed ülemeelelisele valgusele liiga lähedale, hiilib sulle selja tagant ligi pimedus. Ohtlik on lasta neil kahel väetulval vastandpoolusteks tõmbuda. Mõlemad poolused võivad olla nii ravitsejad kui surmatoojad.
Seni kuni Ivan suudab säilitada ühtsuse oma kehaga, leiab ta pendli kõikumisel üles kesktee, kus ta saab rahulikult olla, lastes pendlil kõikuda. Siis saab ta endale öelda: „Ma olen meeleheitel. Mina ise ei ole meeleheide. See läheb mööda.“ Või: „Olen armunud. Olen hullupööra armunud. Aga mina ei ole armastus. Ka see läheb mööda.“

Teekond elutarga Vanamoorilikkuse juurde algab pühendumusest ja soovist kätte leida omaenese elu. See pole kiire hüpe valgustatusse. See, mida kunagi pole teadvustatud, ei taha et ta kohe ereda valguse kätte tiritakse.
Hinge püsipunktis jälgib hing kuidas ego pendliga kaasa kõigub, ilma et ta igatsustega samastuks.
Oleme nüüd tundlikumad ning oskame näha, kuidas me varem oma hinnangute ja kriitikaga teisi maatasa tegime. Kuidas me iseennast ühes oma kompleksidega maatasa tegime ning nõnda oma elu kitsendasime. Kui oleme vaeva näinud, et mõlemat poolust endas arendada, siis mõistame, et mehelikkus ilma naiselikkuseta on tapja. Niisamuti on naispoolus ilma meespooluseta õgard.

Sisemine abielu ei saa enne teoks kui meile on selgeks saanud, missuguseid pärisomadusi me oleme seni teisele projitseerinud ehk omistanud. Meil tuleb projektsioonid omaks tunnistada ja tagasi võtta.
Kui too armastusväli meie sisemuses laiali laotub, võetakse tagasi ka kaaslasele suunatud omistused. Siis pole kummalgi enam vaja end jumalannaks või jumalaks teha. Mõlemad saavad lahti tohutu suurest ja ebaloomulikust koormast, mis nende õlul varem lasus. Lähisuhtes hakkab ühtäkki valitsema vabadus, mis võib alguses kõigest hoolimata küllaltki hirmuäratav näida.
Ajapikku võetakse omaks vabadus armastada teist inimest nagu teist inimest – ilma salakavatsuste, petlike ootusteta või võltsvajadusteta. Hingesisene abielu loob põhja välispidise abielu tarvis.

Kui õpime vahet tegema hingesisese abielu täiuslikkuse ja välise abielu ebatäiuse vahel, siis hakkame pikkamööda tajuma, kuidas inimlikust abitusest läbi kumav hinge ilu meile üha tähtsamaks muutub.
Kui naispoolus oma inimliku küljega taas ühise keele leiab, ühendab ta samaaegselt idealiseeritud jumalanna ja Baba Jagaa lõbujanu. Ta ühendab armu ja iha. Säärane küpseks saanud naiselikkus äratab küpse mehelikkuse ja leiab endale nii sisemiselt kui välimiselt võrdväärse partneri.

Autorid väidavad, et noores eas ei saa peaaegu keegi hakkama hingesisesele abielule alusepanemisega, sest pühendume kaaslasele, kes on meist väljaspool. Oleme veendunud, et too partner ongi Armastatu, sellal kui tõeline Armastatu on hoopis kusagil mujal salalaekas peidus. Elu läheb siiski edasi ja aegamööda hakkame taipama, et me ei saa välise suhte loomisega hakkama, kui meie lähtepunktiks ei ole hingesisene abielu. Püha pind vajab kõigepealt ettevalmistamist.

Alateadvus tavatseb kokku viia inimesi, kelle hingehaavad teineteist täiendavad ning kes samal ajal kannavad endas tervekssaamise võimalusi. Meile võib tunduda, et me abiellume omaenese tahtel, kuid tegelikult on ego otsustusvõime küllaltki piiratud, kuna alateadvuses möllavad energiad teineteist sel määral ligi tõmbavad, et meie hinges kõige haavatumad ja kõige tervendavamad kohad kokku puutuvad.
Inimsuhete arengu määrab ära see, mis inimese alateadvuses toimub, aga ka inimeses liikuvate jõudude laialdasem kooslus. Alateadvuse kokkumängud on selle juures tihtilugu liikumapanev jõud, mis võib nii tõmbuda kui ka tõukuda.

Ivan on teel oma hingesisese abielu poole. Naiselikkus on ta omaks tunnistanud ja suudab teda armastada seesugusena, nagu ta tegelikult kuju on võtnud.
See, et Ivan julges nii kaugele minna, näitab, et ta on nii oma hea kui ka halva ema väljalunastamiseks, Baba Jagaadega hakkamasaamiseks ja Vanamooriga läbisaamiseks kõvasti vaeva näinud.
Nende ühinemine sünnib nendest hingesisestest abieludest, milleni kumbki (nii Ivan kui Kuningneitsi) on iseseisvalt jõudnud.

See muidugi ei tähenda, et kokkupõrkeid enam üldse ette ei tule. Ikka tuleb. Kui kaks inimest oma pettekujutelmad ja näitemängu kõrvale heidavad, on neil teineteise jaoks veel nii mõnigi üllatus varuks. :)
Ja kooselu „õnnelikult tänase päevani“ kulgeb kummagi osapoole vaibumatu sisemise töö ja lakkamatute asetleidvate muutuste tähe all.

Tulevad õiged inimesed ja sünnivad õiged asjad

2012-01-22T17:49:00.001+02:00

Eelmise aasta esimesel poolel tundus mulle, et olen selle poole aastaga Elult rohkem võtnud kui andnud. Olen palju lugenud, kogenud, mõtisklenud… aga jaganud seda siin eriti ei ole. Teisel poolel andsin küll, aga hoopis läbi koolituste ja üldsegi mitte siin… Ja nii on mu kirjaread siin blogis jäänud harvaks…

Vahepeal tekkis mul koguni tunne, et äkki olen roninud nii sügavale, et kas on üldse kedagi, kes mu mõtteid, kogemusi, mõtisklusi siin üldse mõistaks… Siin ju tagasisidet ka praktiliselt ei teki, ma ei näe, ei kuule kuidas need lood, need sõnad, need mõtted Sinus elama hakkavad.
Nagu ka C.G.Jung (enda kohta)on öelnud: “Üksildus ei sünni sellest, kui Su kõrval pole kedagi, vaid pigemini sellest, et sa pole võimeline teatavaks tegema asju, mis sulle tunduvad tähtsad, või et sa pooldad ideid, mida teised peavad tühisteks…”

Mul ei ole teema üksildusega. Mul on õnneks lähedasi sõpru, kellega saan jagada. Nad mõistavad mind, me räägime ühte keelt… Ma saan jagada ja vastu võtta. Meie arutluskäigud lähevad sügavatesse kihtidesse… Inimeseks olemine. Naiseks olemine. Elu. Loomine. Surelikkus. Armastus. Seksuaalsus. Õnn. Elamine. Hirmud. Julgus. Vastuvõtmine. Kooskasvamine. Teemasid jagub…
Meie mõtisklused mänglevad, tekitavad äratundmist, puudutavad südant, panevad sügavamalt edasi mõtisklema, tunnetama ja ära tundma, imetlema ja armastama oma elu järjest enam…

Ja ikka olen ma tundnud puudust oma mõtete ja kogemuste jagamisest ka siin.
Ma tahan uskuda, et kuidas ma ka end ei väljenda, siis Sina, kes Sa siia satud ja neid ridu loed, tunned puudutust ja äratundmist just neis kohtades, mis on Sinu jaoks olulised. Mõistad mind just sellisel viisil, kuidas see Sulle vajalik on :). Oleme ju üksteise peeglid.

Aitäh Sulle selle eest.

Mis siin kõigutab? :P

2012-01-20T23:55:00.000+02:00

Aasta alguse esimesed kaks nädalat olid ootamatult väljakutsuvad.
Aastavahetusest alates tundus, et nähtavale tuleb kõik see, mis pole armastus. Minu enda sees, mõistagi. Võtsin seda nii – see on kõik see, mis tahab tähelepanu saada, et jäädavalt mu elust lahkuda. :)

Isegi laste teismeea hormoonid on kuidagi eriliselt möllama hakanud. Tuleb oma teismeiga meelde, kuidas sai vennaga kistud, nii et “karvu lendas” nagu mu ema armastas ikka öelda:) Täna ma ei saa enam absoluutselt aru, kuidas ma sain nii imelist inimest, nagu minu vend on, üldse kiusata?! Eks mina see kurjajuur olin, kes oli toona maailmavalu ja trotsi täis oli, hihh :)
Õnneks lastel pole päevakorral need teemad. Nad lihtsalt ei saa vahel isegi aru, miks nad ootamatult endast välja lähevad ja lõrisema hakkavad. Eks nad järjest enam õpivad tundma ja leidma iseennast.
Ma leian, et oluline on võimalikult sageli väljendada oma toetust ja armastust. Ega ma muud enam väga teha oskagi, täiesti nõutuks võtab ikka vahel.
Eks ikka urisen ka, kui olukord nõuab ja teinekord on just mõnest parajast möiratusest abi :))

Kõrge järjestikuse töökoormuse tõttu tajusin, et olen enda vaimu ja keha nõrgestanud. Otsustasin, et nüüd, koolituste vahelisel perioodil, tegelen ainult puhkamisega. Magan ja ei tee mitte midagi. :) Eriti ei tee mitte midagi, mis võiks tööd meenutada :) Oi, see on keeruline olnud! :)
Alguses oli tegemist juba ainuüksi sellega, et oma mõtetest koolituste ettevalmistamise ja korraldamisega mõtted eemaldada. Koolitamine on nii kaua aastaid mu hobi olnud, et ma ei oskagi nagu ilma… Nüüd otsustasin, et edaspidi on koolitamine mu TÖÖ ja võtan aega tegeleda ka HOBIDEGA :) Eks näis kuidas see muidugi tööperioodil õnnestub :)

Näiteks, nii-nii hea on käia laulmas – Väelaulude ja Bhajanite õhtutel.
Ja kuna Tom sättis 2-3 kuuks Indiasse, oli neid lausa 2x nädalas, nurr :)
Viimasel lauluõhtul enne Tomi ärasõitu ma laulsin ennast täiesti teise teadvuseseisundisse (seda pole jupp aega olnud, hea on seegi olnud, kui pea mõtetest tühjaks saab), seekord lendasin täiega. Keha oli pärast nii pehme ja magusat õndsust täis, nagu oleksin eriliselt nauditavat massaazi saanud või nagu ma oleksin püsivas orgasmijärgses seisundis:) Ja see püsis kuni koju jõudsin ja magama läksin, mmm.

Kodus kitarri näppida ka ikka saab, aga see läheb kuidagi vaevaliselt. Samuti hispaania keelega, kuigi ma, mmm, täiesti jumaldan seda keelt! Mida enam sinna sisse end närin, seda enam see mind võlub!

Kõige rohkem on sel väljakutsuval ajal toeks olnud sõbrad. Ma olen tõeliselt õnnistatud, et mul on sellised sõbrad! Mida enamat võib sellisel ajal kogeda, kui tunda, et ma olen vastuvõetud, aktsepteeritud ja armastatud täpselt sellisena nagu ma olen. Ja seda kogu selles väikeseks õnnetusenutsakaks olemises, kust teed ega valgust ei paista. Sest me kõik teame, et see läheb mööda. Sest me kõik ju teame, et see ei ole mina. See on lihtsalt raske, kitsas koht. Täielik toetus sõpradelt… minus on sügav tänu.
Jah, sellised kohad õpetavad lõdvestuma… lõdvestuma valus, pahameeles, pettumuses, ärrituses…
Mõistma, et kõik need ebameeldivad emotsioonid lihtsalt näitavad, et ma kannan endaga miskit kaasas. Midagi, mida ma olen kunagi sügavale endasse ära peitnud. Ka iseenda eest. Ja et nüüd on see nähtavale tulemas. Oluline on jääda kohale kõigis neis tunnetes, mitte põgenema, peitma, alla suruma rutates. Vaid seisma selles tormis ja tänama iga hetke eest.

See ei ole lihtne. Aga see tunne, mis tuleb, kui torm vaibuma hakkab, on tõeliselt suurepärane. Tundub, et olen seekord taas sadamasse jõudmas:)

Viimased aastad on tõesti õpetanud leidma raskustes kingitusi, õppetunde. Tervendama järjest enam sisemuses peituvad kokkutõmbumisi. Tuleb püüda aru saada, mis minus tegelikult reageerib. Mis sõnum sellel tundel mu jaoks on? Kust tegelikult see hirm, viha, pettumus, kurbus, ebakindlus pärit on? Mida ta mulle öelda tahab? Tegelikult me ju teame. Oma südames me ju teame. Tuleb lihtsalt kuulata ja vastu võtta.

Ja me saame alati aidata inimestel enda ümber näha neis peituvaid vastuseid, nende enda ilu ja armastust, ühendust millega mingitel perioodidel pilved varjutavad. Me saame olla teineteisele peeglid.

Lõpetuseks mõned asjakohased tsitaadid... Rebane Saint-Exupéry raamatus “Väike Prints” ütles: “Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” Seda täiendavad hästi mu hea sõbra Kristi Pääsukese sõnad: “Nähtamatu saab nähtavaks, kui sa vaatad. “ – Ehk siis südamega vaatad:) Raimo Ülavere lisab: “Inimese võimete äratamiseks (äratundmiseks!) ja rakendamiseks on sageli vaja teist inimest”.
Olgem üksteisele head peeglid!

Lõpetan taas Väikese Printsi sõnadega: “Tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahan liblikaid tundma õppida.”

See käib minu meelest ka meie endi kohta – kui tahame näha enda ilu, siis tasub aktsepteerida ka enda “röövikuks” olemise perioode ;)

Iga hetk siin meie elus kingitus on Sinu poolt….

2012-01-01T23:56:00.000+02:00

…kumiseb mu peas laulukatke Tomi laulust. Jah, seda on hea meeles pidada. Ja selle eest tänulik olla. Eriti kui seljataga on üks sellistest päevadest.

Täna on 1. jaanuar 2012. Mu päevas on olnud kõik see, mida ma oma ellu ei taha.
Justkui tuletades meelde, et aastavahetus on puhtalt psühholoogiline faktor ja pelgalt aastanumbri vahetumisega ei muutu meie elu küll mitte midagi.
Olles ühte päeva kokku kogunud, oli see päev musternäidiseks, tuletades meelde kõik selle, mida ma tahan jäädavalt selja taha jätta.
Keha on nagu vati sees (jäin 28.12 haigeks ja selles saadik olen nagu kusagil - in between…Aga aega oli vähe… tegin tööd, mis (kiirustamise tõttu) mulle enam rõõmu ei pakkunud… ja võttis kogu mu aja. Valede valikute tõttu polnud aega lastega olla… Peale mõningat naginat läksid nad lõrinal omavahel kaklema… Külmkapp oli tühi… süüa tegin käigu pealt…
Õue ei jõudnudki, kuigi taevas oli sini-sinine ja maa paksu lumevaibaga kaetud…
Ei jõudnud ette võtta ei joogasetti ega vaikset meditatsioonihetke… Kummaline päev.

Eile, aastavahetuse öösel, sai ühises ringis välja öeldud asjad, mida me 2011 aastasse maha tahame jätta. Kutsusime lauldes jumalanna Kali appi kõike seda ära põletama, mis meid enam ei teeni… aga nagu näha, tuleb päris-elus aega anda. Ja ka mõned reaalsed sammud selleks ette võtta, et soovitu manifesteeruda saaks :)
Või näidati mulle kõike seda seetõttu nii eredalt, et see aitaks teravat selgust silme ette luua? Esimene samm saavutamaks seda, mida soovime, on ju selgus sellest!

Käesolevaks aastaks pole mul õieti olnud aega atra seadagi. Tavaliselt teen ma aasta lõpus tagasivaate ja sean sihte uueks aastaks. Sel aastal oli aastalõpp nii töiselt tihe, et enda jaoks üldse aega ei jäänud. Eks seepärast keha jõuga aja maha võttiski. Nüüd on natuke kõhe ja harjumatult alasti tunne üle uue aasta lävepaku astudes.
Ilmselt tuleb sel aastal palju lihtsalt usaldada. Ja olla tänulik selle eest, mis on.

Jah, mina olengi selline :)

2011-12-29T16:01:00.001+02:00

“Ma olen loovus.
Ma olen naiselikkus. Tarkus. Nutikus. Olen sensuaalsus.

Olen ilus ja ligitõmbav. Olen sile, et mitte öelda siidjas.

Minus on peidus oluliselt rohkem kui pealtnäha paistab.
Ma valmistan rõõmsaid üllatusi. Ja panen nii mõnigi kord mõnusalt muhelema, rõõmsalt naeratama.

Olen hea kaaslane.”

Sellised read lugesin ette ühe värskeltkogetud tantraõhtul, kus me pidime kirjalikult iseloomustama, kirjeldama endaga kaasa võetud olulist eset. Ja siis selle ette lugema, öeldes iga omadussõna kohta: “Mina olen…” :)
Minuga oli kaasas minu uus suhtlemissõbrake – valge Samsung Galaxy Ace.

Jah, kõike mida me iseloomustame, kirjeldame me läbi enda.
Ma polnudki enda kohta ammu selliseid ilusaid sõnu öelnud, et mitte öelda – mõtteid mõelnud :) Koolitustel lasen osalejatel ikka sarnaseid asju teha, aga enda olen ära unustanud… Aitäh, et tänu sellele pöörasin tähelepanu ka iseendas peituvale suurepärasusele :)

Draakonid ja kingitused :)

2011-12-22T18:47:00.001+02:00

Kui mulle varasügisel 300-tunnine koolitusprojekt sülle potsatas, siis ei osanud ma esimese hooga sellest midagi arvata.
Müüja-klienditeenindaja koolitus, kutsestandardile vastavas teadmiste-oskuste mahus. See kõditas ja kutsus, nii võtsingi vastu. Olen ennegi elus asju niimoodi vastu võtnud, et mul pole õrna aimugi, kuidas ma hakkama saan… aga alati olen saanud :)
Ja kui see kõige raskematel aegadel endal meelest kippus minema, siis aidati meelde tuletada – nt. Raymond: “Emme, kas on kunagi juhtunud, et Sa ei ole valmis saanud?” - “Ei ole...” – “No, mis sa siis muretsed?” :)

Huvitav, et mitte öelda ebatavaline oli see, et kippusin tõesti palju muretsema. Tavaliselt ma tean, et ma teen ju nagunii oma parima. Ja seda teades, ei ole ju põhjust muretseda, et äkki ma ei tee piisavalt. Sest ma teen oma parima. Enda idealiseerimine – mida kõike võiks/tuleks veel suuta – toob ainult mõttetut kannatust.
Aga seekord pandi mu võimed tõeliselt proovile. Alustasin oktoobri keskelt. Enne seda olid mitmed projektid lõpusirgel, nii et ma kogu koolitusprogrammi – 30 päeva - ette valmistada ei jõudnud. Oli neli esimest päeva stardiks ja suur pilt kogu koolitusprogrammist, nagu üks suur maakaart:) Niimoodi selle endale abimeheks ka suurele lehele vormistasin. Sain aru, et mul tuleb siin rohkem anda, kui mul üldse täna anda on. Niisiis tuli seda töö käigus juurde luua :)

Edasised päevad kulgesid nii, et päeval koolitasin ja öösel valmistasin järgmist päeva ette.
Ettevalmistus on minu arvates eriti olulise kaaluga. Ülesehitus, jaotusmaterjalid, esitlus, tegevused, lood, arutelud… Teema tuleb koolitusel osalejate peale mõeldes läbi mõelda, mitte ainult sisuliselt (et millest räägin), vaid ka andragoogiliselt (kuidas seda võimalikult parimal viisil edasi anda).
Kuidas anda nii, et see puudutaks neid ja hakkaks neis kasvama. Loodetavasti mõne aja pärast õisi ja vilju kandes.

Huvitav oli jälgida, kuidas tugevaim tiimist - vaim - hoidis töötiimi – meelt, keha ja vaimu koos.
Avastasin, et meel kippus muretsema. Kõigepealt, et kas ma see, mida ma annan, on ikka see, mida neil täpselt vaja on…. Et kas ma ikka oskan selle parimal võimalikul moel edasi anda… jmt. Mida hilisematesse öötundidesse-varasematesse hommikutundidesse tegutsemine kandus, seda rohkem hakkas meel muretsema ka keha pärast.
Mida aeg edasi, seda rohkem saatis keha sõnumeid, et tal on selle koormusega raske hakkama saada. Tekkis suur osa füsioloogilistest näidustustest, mis loetletakse keha stressisümptomiteks.
Viimased on kirjade järgi järgmised: kuivav suu, niisked käed, külmetused või teised infektsioonid, südame puperdamine või pekslemine, hingeldamine , pigistustunne või valu rinnus, nõrkustunne või minestamine , migreenid, ebaselged valud või vaevused, pingepeavalud, seljavalud, seedehäired, ärritatud soole sündroom (viskab toitu üles, valulikkus), kõhulahtisus, nahaprobleemid või allergiad või astma, ülemäärane higistamine, menstruaaltsükli muutus, kiire kehakaalu muutumine, kandidoos või põiepõletik.
P.S. Et kui Sul tekivad sellised vaevused ja Sa ei saa aru, kust see pärit, siis võib see olla keha sõnum, et talle ei sobi see, kuidas tema jaoks on asjad praegu korraldatud.

Mina tempot väga maha võtta ei saanud, aga õnneks muutusin järjest efektiivsemaks ja nii kulus ettevalmistusele vähem aega.
Selleks, et keha suudaks vastu pidada, väljendasin talle pidevalt oma tänulikkust. Silitasin teda oma vaimusilmas hooliva tähelepanuga. Iga kehaosa ja organit.
Igal ööl magama minnes tänasin teda, et ta nii kenasti vastu peab. Ütlesin, et mõistan neid vaevusi, mis tekkinud on. Ütlesin, et olen teda kuulnud. Projekt pidi küll lõppema alles novembri viimasel päeval, aga vahepeal oli ka Pärnus üks neljapäevane koolitus. Lubasin talle, et lasen tal seal olles Estonia Termides mõnuga lõõgastuda. Seda ma ka tegin. Peale projekti lõppu kadusid vaikselt kõik sümptomid, ilma et ma oleks midagi neist kuidagi ravinud. (!)

Aga vaim oli tugev. Teadmine, miks ma seda teen, kuhu liigun, mida sellega soovin luua… see toetas ja tänu sellele ei kukkunud ka meel kunagi päris ahastusse. Tema pidev muretsemine lihtsalt häiris. Segas keskendumast, olema 100% kohal.

Ühel hetkel sain ma aru, et ma tegelen siin usalduse teemadega.

Meele muretsemine on sõnum sellest, et ma ei usalda piisavalt.
Ennast (et ma saan selle kõigega hakkama ja et mu keha tuleb selle pingutusega kenasti toime), osalejaid (et nad võtavad minu poolt antavast maksimaalse välja. Täpselt selle, mida neil selles elutee kohas vaja on) ja Elu (mis on meid kogu aeg, igal hetkel toetamas).
Selleks et leida üles ühendust usaldusega, pidin ma nägema, kus ma hetkel olen. Ja seda olukorda täiesti aktsepteerima.

Ühel ööl kirjutasin oma heale sõbrale M-le. Esimest korda jagasin - kui hullult raske on - nii, et aktsepteerisin ise seda täiesti. Eks olin varemgi siin ja seal öelnud, et intensiivsus on nii kõrge, et teeb murelikuks. Aga alati olin ma varem seda rääkides tahtnud, et see olukord muutuks. Et EI oleks nii, nagu on.
Seda kirja kirjutades avastasin, et võtsin sisimas selle olukorra täpselt nii vastu, nagu see on. Ei pea muutuma. Ongi praegu täpselt nii, nagu see on.
Sel ööl voodisse heites tundsin, et kuidagi palju kergem oli hakanud. Ja ühtäkki tundsin, kuidas ääretu usalduse kergus minusse tuli, nagu õhkõrn tekk, mis otsekui sulas minusse.

Õppisin siit seda, kui märkan ka keerulistes olukordades peituvat jumalikkust ja võtan selle vastu sellisena, nagu see on, saavad nad muutuma hakata. Vastasel juhul hoian ma seda muutumist teatud mõttes oma teadvuses ise kinni. Sest mu tähelepanu kipub olema sellel, millisena ma ei taha seda olukorda näha…
See ei ole endale roosade prillide pähepanek - küll läheb kõik hästi, ma lihtsalt teen näo, et ei näe seda jama praegu. Vastupidi, see on Surmajumalanna – Kali, Rangdanga, Persephone, Baba Jagaa vmt. – Suure Muutuste Jumalanna vastuvõtmine kogu tema hiilguses. Sest see kogemus ON mulle mõeldud. Ja läbi selle vastuvõtmise vabastan ma uue alguse energia. Alles nüüd saan ma meeles looma hakata seda, millist muutust ma soovin.

Kui edaspidi meel ka vahel muremõtteid genereeris, nägin neid vaimusilmas kui ümber maja (minu pea) lendavaid (roosasid ja ümaraid, nagu Shrekis) draakoneid. Minu viis nendega võidelda oli, et ma ei lasknud neist end häirida. Ja kuna ühendus usaldusega oli taasloodud, polnud see sugugi raske:)
Ja selline visuaalne pilt aitas ka.

Kuidas siis lugu lõppes?
Olen ennegi kogenud, et sellised suured ettevõtmised (kuhu tuleb endast palju panustada) toovad palju “kaasavara” kaasa (hea sõna on kaasavara – kaasa toodud vara:) ) . Kingitusi uute teadmiste, oskuste, äratundmiste, uute suhete ja positiivse energia näol jmt.
Kui selliseid ettevõtmisi teha nii, et lihtsalt tehtud saaks, siis on kingitused olematud või väikesed. Sama suured, kui panus:). Olen kogenud, et mida rohkem südant ja armastust ma sisse panen, seda rohkem see tagasi kiirgab.

Ja ometi olin ma koolituse viimasel päeval, tunnistuste jagamise päeval, kui osalejatega lõpuringis istusime, täiesti pahviks löödud. See kestis veel mitu päeva. Lilled, kingitused, isetehtud luuletused ja iseheegeldatud sall… Inimestel oli keeruline kokkuvõtteks sõnu leida, sest paljudel olid pisarad silmas ja kurgus. See pani mõistagi ka minu kurgu kipitama…
Alles hiljem ma mõistsin, kus tulid need pisarad, kust tulid need imelised sõnad koolituse ja minu kohta… See tuli sellest, et ma andsin neile inimestele võimaluse näha nende enda suurepärasust. Luua taasühendust nende enda tõelise olemusega. Nende hingega. Võibolla polnud nad ammu seda näinud või olid unustanud, kaotanud usu…

Mõistagi ei teinud ma seda üksi. Tegin koos oma koolitusel osalejatega, kelle avatus ja valmisolek kogu aeg enda piire mugavustsoonist välja nihutada oli märkimisväärne! Ohati küll, et “mismõttes nagu..?! peangi sellist asja tegema või?” aga tehti ära.

Ja eks kõigi jubedatena tunduvate sildade ületamine on astuma hakates märksa hirmuäratavam kui hiljem tagantpoolt vaadates :)

Heli tervendab ja loob

2011-12-17T22:50:00.001+02:00

“Om shanti-shanti” laulavad hubases laupäevaõhtus Deva Premal ja Miten ning mulle meenub hetk paari nädala tagant. Tundsin, et tahan seda jagada.

Kahlasin läbi lumeseguse porilobjaka hääleseadesse. Kell oli neli saamas, aga sellist tunnet, et täna on päev olnud, ei olnud. Valgeks õigupoolest ei olnudki läinud, tõeline polaaröö….
Ma pole peale oma pikka koolitusprojekti veel välja puhanud, elu on kulgenud unisel käigul. Omamoodi huvitav aeg… ise vaatan ka kõrvalt, et kaua ma niimoodi jaksan kusagil udus olla… :))

Peale kehalise soojenduse laskis hääleseade õpetaja mul hääle soojendamiseks natuke “ommida”. Tean et tavaliselt, teiste õpilastega ta seda ei tee, aga kuna ta teab, et mulle see meeldib ja see silp on ka hääleharjutuseks väga hea, kuna võtab ju läbi päris mitu häälikut – A-O-U-M, siis mul laseb ikka vahel ommida:)

Tema kuulab mind, mina muudkui lasen häälel kõlada. Tema kuulab, kuulab ja ühtäkki ütleb: “Tead, midagi väga kummalist toimub praegu. Mul on olnud täna tõeliselt raske päev. Suur väsimus peal ja kohe täitsa paha on olla. Sinu ommimist kuulates märkasin üllatusega, kuidas kehas hakkab järjest hea ja kerge. Ja nüüd ongi… täitsa hea olla!”

Nii tore:) Ega siis OMi asjata kõikide helide alguseks ei peeta :)
Et siis – vahel tasub lihtsalt ommida:)
Muide, öeldakse, et OM toimib ka siis, kui seda kasvõi lihtsalt teadvuses kõlada lasta. Näiteks juhul kui töö juures tundub, et vaja oleks, aga ei söanda keset kontorit oma häälel sellisel viisil kõlada lasta:))

Isiklik vägi – mis see on?

2011-12-15T12:14:00.000+02:00

Mu hea kursuseõde Kaidi Laur hakkas kirjutama lehele www.alkeemia.ee kolumni 365 tehnika: Kuidas saada seda, mida tahad?.
On huvitav märgata, kuidas teiste teod meile mõjuvad. Kas tõmbavad maha ja panevad virisema-halisema (et kuidas ometi teistel kõigil õnnestub…) või inspireerivad - kannustavad-tiivustavad (kuidas ma saaks ka seda oma ellu luua?). Hihh, kes oli see mees, kes ütles, et välist motivatsiooni pole olemas? :D
Mõte kirjutada kusagil oma kolumni on minulgi ca aastapäevad peas mõlkunud. Kuigi eks ka see siin on omamoodi kolumn:))
Suurelt, ajakirjandusse või suurtele veebisaitidele kirjutamast on miski minus hoidnud tagasi... Pähe tikuvad kohe küsimused “Kas mu ridu oleks ikka huvitav lugeda, kas mu mõttekäigud puudutaksid üldse kedagi, kas annaksid inimestele midagi või oleks see lihtsalt järjekordne väike iseennast oma rullumisega rõõmustav laine, suubumas lõpmatusse info-, eneseabimulli- ja ajakirjandusmüra ookeani?”

Ja peale seda aastat päris omapäi, ettevõtjana, aastat täis imelist loomisrõõmu, intensiivset ja võimekat tegutsemist, ääretult vägevat armastuse ja inspiratsiooni jagamist, mis on puudutanud minu koolitustel osalejaid ja ka mind ennast… küsin ma ikka veel seda?!
Saan aru, et kõik need küsimused on seotud minu enda suhtumisega minu enda väekaks olemisse. Uskumisega endasse. Oma väesse.
Uskumisega, et ma olen vägev Naine, Kirjutaja, Õpetaja, Puudutaja, Looja.

Ok, iseendasse uskumisega olen läbi aastate päris heasse kohta jõudnud. Kuigi mäletan, et aastaid oli mu märkmiku vahel enda toetamiseks mõttetera: “Kui sa usud endasse, siis usuvad sind ka teised”. Pealtnäha lihtne, eks.
Aga kui kusagil ammustel (lapsepõlve) aegadel toimunust alates eneseusaldus pidanud ebakindlatel kanajalgadel seisma, kust seda siis täiskasvanuna võtta?

Need on pealtnäha väga väikesed asjad, mida lapsevanemad teevad (“Ära mine sinna, kukud”, “Ära mine selle pluusiga, see on kole! Pane hoopis see selga!”, “Sa küsid, miks seda tuleb teha?! Sest mina olen sinu ema ja mina ütlen nii!” jne.), mille tõttu võib väike/noor ilmakodanik otsustada, et (ellu jääda) tuleb uskuda teisi, mitte iseennast… Kui Sul ei lubata elu katsetada, uudistada, kui keegi teab kogu aeg sinust paremini…Kui meie tehtud valikud pole kunagi piisavalt head… Siis võib olla juhtunud, et me oleme endalegi teadvustamata teinud elu kohta teinud otsuse: uskuda tuleb pigem teisi, kui iseennast. Kasvata siis tugevaid (elu)korruseid nõrga vundamendi peale…

Kuigi lapsepõlvest on pärit igasuguseid mustreid, mis meid elus kinni või tagasi hoiavad, ei pea siinkohal vanematele otsa vaatama. Eks nemad on kasvatanud meid nii nagu nad tollal oskasid. Õnneks on meil alati võimalik ümber otsustada. Seda tuleb lihtsalt teha piisavalt sügavatel tasanditel, et see elus ka päriselt toimima hakkaks.

Isikliku väe teemadega olen ma sel aastal kuidagi palju kokku puutunud. Ja algusel ma ei mõistnud, miks need teemad ikka ja jälle üles tulevad? Ma olen end ju ometi alati tugevaks naiseks pidanud.. milles üldse probleem?!
Aastaid kõlasid mul kõrvus mu lahutatud mehe, laste isa sõnad, kes ütles kunagi selle peale, kui ma palusin, et ta lapsi rahaliselt toetaks:”Sa oled ju tugev naine, sa saad ise hakkama!” Jah, ma olen alati hakkama saanud. Aga kas see, kui ma surun hambad kokku, keeran selja ja ütlen:”P…sse te kõik! Kui te mind ei toeta, pole mul teid vajagi! Ma saan ise hakkama!” – kas see näitab tegelikult mu tugevust? Olen seda varem alati nii arvanud. Täna tean, et see ei ole nii! See on suur vale!
Tegu on koguni teatud twisted ohvrirolli võtmisega – teised teevad mulle liiga ja mina pean kannatama… Aga olen tugev ja saan hakkama… ise seest närbudes ja endale liiga tehes? Ometi selga sirgeks ajamata ja oma piire kehtestamata?! See ei ole kontakt oma tugevusega, oma sisemise väega!

Oskus ja julgus näidata oma haavatavust on tugevus. Mitte peituda naeratava maski taha, mitte teha nägu et kõik on korras. Teinekord pole sõnu vajagi, keha räägib juba piisavalt valjusti!
Oskus ja julgus küsida abi ja see ka vastu võtta (!) on tugevus. Mitte punnitada ise, vihaga, väevõimuga, tehes sellega liiga endale ja teistele, kes ju näevad ja tajuvad…kuid kelle toetust ei võeta vastu… ise seda teadvustamata. Sest ühenduskoht on katki.
Oskus ja julgus tunnistada endale oma tegelikke tundeid ja neid ka vajadusel väljendada on tugevus! Jumala pärast, miks meid on vastupidi õpetatud?!
Ma mõistan, Vene ajal, sotsialistlikus ühiskonnas, elades aastaid represseerimise (oma soovide ja impulsside allasurumise) all, on vaja olnud kohaneda, lömitada, vaikida, ise omaette nurgas toimetada, vaikselt hakkama saada – et ellu jääda. Aga see aeg on läbi!

Miks on naised nii tugevad, kogu vastutust enda õlgade peale võtmas? Ja mehed mugavalt, kui ema seelikusabast kinni hoides, oma mehelikku rolli minetamas? Kuidas on kodus, suhetes rollid jagunenud? Kas mehed oskavad olla mehed ja naised saavad olla naised?!

Me oleme kaotanud kontakti oma väega. Oma naiselikku väega, oma meheliku väega… Oma emaliku väega, oma isaliku väega. Omaenese sisemise väega, oma loomise väega.
Aga me saame seda muuta! Esimene samm on olukorra teadvustamine. Siis saame hakata valikuid tegema, sammhaaval, üksteist toetades. Ja koos sellega avaneb elus nii palju – rõõm, toetus, usaldus, julgus, armastus, loovus, lust, tänulikkus!

Väge ei saa kasutada jõuga.
Mul on täiskasvanuelus olnud aastaid hirm, et olen liiga jõuline. Mäletan, kui mu eelmine elukaaslane ükskord autos vihaga purtsatas: “Sa oled nii võimukas!”, lõin talle lausa küüned kintsu sisse… Oehh!
Selge on see, et kui me mingi teema peale nii tuliselt reageerime, siis on selle kivi alla üks kopsakas vähk peidetud! Sinna tasub piiluda:)
“What You resist, persists” – see, millele me vastu punnime, kasvab ja muutub tugevamaks, nagu allasurutud vedru. Minu hirm olla jõuline andis mu jõulisusele veel jõudu juurde…

Minu hea õpetaja Marina Paula Eberth ütleb, et kui oled oma väega kontaktis, ei ole jõulisus enam võimukus, vaid on autoriteet.
Kui me lubame endal olla sellised nagu me oleme, oma heade ja vigadega, ei pea meie teatud loomuomadused põranda alla kolima. “Põranda alla“ peitunut nimetab Jung inimese Varjuks. Vari on see, milles sisaldub kõik see, mida inimene keeldub iseendas tunnistamast.
Kui me laseme end vabaks ja usaldame; lõdvestume selle asemel, et pingesse, kokku tõmbuda - vaid siis saab luua kontakti oma väega. Muide, “Varjus võib olla ka terve rida häid omadusi, normaalseid instinkte, normaalseid instinkte, sobivaid reaktsioone, tegelikkuse tõepärast taju, loomingulisi impulsse jmt.”, ütleb C.G.Jung.
Vaid siis, kui me ennast usaldame ja end väge alla ei suru, saavad need kõik esile tulla! Saab esile tulla meie tarkus, meie armastus, meie valikud.

Ja ühtäkki märkad ka ise kõike seda ilusat ja vägevat, mida Sa oma elus lood! Ja märkad seda teistes, rõõmu ja kaasaelamisega.

Keha kõneleb… palub tähelepanu?

2011-11-14T21:22:00.001+02:00

Näen end viimasel ajal oma kujutluses muudkui jooksmas. Nagu teeks trenni. Aga alati pimedas. Väsinuna. Endast kõike andes. Nagu isegi jõuga joostes, ennast tagant sundides….

Ma ei ole kunagi joosta armastanud ning seetõttu on see kujutluspilt minus imestust tekitanud. Mida see mulle öelda tahab? Et ma peaks hakkama jooksmas käima?! Nujah, trenni jaoks pole tõesti viimasel ajal aega jagunud…

Ühel päeval avastasin, kui taas end vaimusilmas jooksmas nägin, et see pilt tuleb minuni siis, kui ma olen väsinud. Kui enam ei jaksa, aga palju on veel teha. Kui asjad kuhjuvad… tahaks aega lastega veeta, tööasjade vahele ka tavalisi asju teha... emana, kodus, iseendale… Aga praegu nu ei ole aega. Et siis läheks ja jookseks… vihaga…?

Täna istusin ühel koosolemisel. Ja nagu juba mitmetel kokkusaamistel viimasel ajal, suuremates või väiksemates ringides, avastasin endast tohutul hulgal hinnangulisust. Vaatan enda sisse ja imestan. Kust see tuleb? Mul ei ole mingit põhjust kriitiline ega hinnanguline olla! Ei sisuliselt ega inimestest tulenevalt… Tegu on olnud vahvate ja toredate inimestega ning alati olnud väga sisukate teemade, käsitluste, õhtute, tegevustega. “Kust see ometi tuleb?!” mõtlen iga kord koju sõites. Ja nii ka täna. Nagu istuks mingi tegelane õla peal ja muudkui kätsataks…

Vaatasin ja vaatasin enda sisse. Mis minus õigupoolest toimub?! Väsimus? Mis?! Ja siis ühtäkki nägin... Nägin viha. Päris palju viha! Ja solvumist. Päris mitmeid solvumisi… Vat siis…sellised emotsioonid!
Algul arvasin, et need on mingite konkreetsete inimestega või olukordadega seotud. Eks ta võibolla osaliselt algselt oli ka, eriti need, mis solvumistest-haavumistest alguse saanud ja lahtilaskmata jäänud.
Tänasel hetkel on see viha peamiselt viha iseenda peale - et olen võtnud asju teha, rohkem kui suudan füüsiliselt, vaimselt ja ajaliselt kanda, nii et aega endale ja oma lastele, kodule.. muudele rõõmudele elus.. üldse ei jää. Ja lisaks siis need olukorrad, kus olen kuidagi lasknud lasknud teistel endale pähe pesa teha. Nii nad siis laamendavad mu peas… Ja see kõik kipub mu sisemist rahu rikkuma. Ja aega, et sellega (loe: endaga) tegeleda, ei ole praegu kusagilt võtta. Krrt! Nii ongi ka pisiasjad sellisteks emotsiooni-dinosaurusteks kasvanud! Õõnestavad siin, vaikselt…!

Jah, tuleb jooksma minna… või muul, mulle meeldivamal moel teadlikult see vihaenergia muundada – sublimeerida, nagu tantras öeldakse - mingiks teiseks energiaks.

Aitäh, mu kehale, kes on nii tark, et oskab mulle selliseid sõnumeid saata!
Aitäh, mu vaimule, kes on nii tark, et oskab neid märke tähele panna ja lõpuks ka lahti kodeerida! :)
Ma loodan, et ma nüüd ise ülejäänuga ikka hakkama saan :)

Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin

2011-08-27T23:45:00.000+03:00

Paulo Coelho raamat räägib noorest naisest, kes taaskohtub oma lapsepõlvesõbraga, kellega nad lastena väga lähedased olid. Läbi aastate olid nad läbi kirjavahetuse põgusat ühendust hoidnud, üks elanud kodukandis, teine rännanud mööda ilma.
Ühtäkki avastab noor naine, läbi mehe (ootamatuna tunduva) armastuse, kui kinni ja suletuks oli ta oma südame kasvatanud. Kui palju tingimusi oma elule seadnud, kui palju kõik ette ära planeerinud, millised õpingud tuleb lõpetada, milline saab olema tema mees, milline saab tema elu olema. “Kuidas ma küll tahaksin, et ei peaks oma südant valitsema,” ütleb ta. “Kui ma võiksin ta vabaks lasta, siis oleks isegi vihmal, mis mu näole sajab, teine maik.”
Lubades endal esialgu vastu tahtmistki mehele järgneda mõistab naine, kui väga on ta igatsenud tunda vabadust, armastust, elurõõmu.

Minu silmis on see raamat ühe naise teekond avamaks ennast armastusele. Armastusele, mis saab küll alguse mehe ja naisevahelisest armuvärelusest, kuid kasvab enamaks, kõikehõlmavaks armastuseks Jumala, elu, inimeste ja iseenda vastu.

Me näeme ta sisemist võitlust. Naise, kes tahab ühelt poolt olla rõõmsameelne, võtta igast hetkest kõik, mis võimalik, juua januga elu allikast, uskuda unistustesse… ja teiselt poolt naise vahel, kes on kõige ees hirmul, kuid kinnitab endale, et see pole mitte hirm, vaid sellise inimese tarkus, kes seisab kahe jalaga maa peal, kes valitseb just seda, mis peaks olema vaba – oma tundeid.

Coelho kirjutab: “Iga päev annab Jumal meile lisaks Päikesele ka ühe hetke, mil meil on võimalik muuta kõike mis meid õnnetuks teeb. Iga päev püüame teeselda, et ei ole seda hetke ära tundnud, et seda ei olegi olemas. Kes aga pöörab tõeliselt tähelepanu oma igapäevaelule, leiab selle nõidusliku hetke üles.” Ja küsib: “Mida oled sa teinud imedega, mis Jumal sinu päevadesse külvas? Mida oled Sa teinud andidega, mis Jumal Sulle osaks laskis saada?“
/…/
“Oleksin võinud… Ealeski ei mõista me nende sõnade tõelist tähendust. Sest pidevalt on meie elus asju, mis oleksid võinud juhtuda, aga ei juhtunud. Nõiduslikud hetked mööduvad märkamatult.”

See, kuidas peategelane isegi kesk armastust uuesti oma hirmude juurde pöördub, näitab, et kuigi “ka tuhandemiiline rännak algab esimesest sammust” (nagu ütleb Hiina vanasõna), tuleb meil enne hulka maad maha käia, kuni meie meel ja meie keha vabanevad meie hirmude mustritest.
“Kes armastab, peab oskama ennast kaotada ja peab oskama ennast uuesti üles leida,” ütleb Coelho. Me näeme seda, kuidas hirmud naist armastuse lainetelt aegajalt maha tõmbavad. Järjest enam oskab ta sellistel hetkedel pöörduda armastuse poole, Jumala poole ja see aitab tal õigele teele tagasi tulla ja oma südant kuulata.

“Ja sel samal hetkel, kui meie asume armastust otsima, hakkab tema meile vastu tulema. Ja päästab meid.” kinnitab Coelho.

Varem või hiljem tuleb meil oma hirmudest võitu saada, sest vaimne tee kulgeb läbi igapäevase armastamise kogemuse. Jah, sest tsiteerides taas autorit: “see kes armastab, see on võitnud maailma ega karda midagi kaotada. Tõeline armastus tähendab täielikku alistumist.” Ja ometi me “kannatame, sest ei suuda teisi oma reeglitele allutada.”

Niisiis, “kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi “süü”.”

Coelho ütleb, et maailm elab praegu läbi aega, mil väga paljud inimesed saavad sama kutse: “Järgi oma unistusi, muuda oma elu teeks, mis viib Jumala juurde (Looja, Tõe, armastuse juurde, nimeta kuidas soovid). Tee teoks tema imesid. Tervenda. Loo oma tulevikku. Kuula oma kaitseinglit (oma intuitsiooni, kõrgemat mina). Muuda ennast. Ole valguse sõdalane ja tunne rõõmu oma võitlusest. Julge riskida. “

Igasugune tarkus tähendab tegelikult oskust kuulata omaenda hinge.

Huvitav raamat. Kuna sõnum on peidetud ridade vahele, tundmuste sisse, siis usun, et igaüks saab siit selle teadmise, mis parasjagu tema küsimustele, otsingutele vastab :) Ja Coelhot on alati lihtne lugeda, lehed liiguvad nagu iseenesest. Mina nägin siin seda, kuidas kookonisse pugenud röövik muutub imeliseks liblikaks, avades ennast, avanedes armastusele. Ja haavatavusele, mis armastusega kaasas käib. Kohati arglikult, kohati julgemalt, aga muutus on pöördumatu ja kaunis.

Vaikus eetris…

2011-08-27T22:44:00.000+03:00

Täna on 27. august. Viimane sissekanne siia oli 22. aprillist, neli kuud vahet! Nii pikka pausi ma veebi kirjutamises ei mäletagi… Algul oli lihtsalt kiire-kiire ja tegemist palju, et füüsiliselt ei jõudnud. Ja ma ei ole väga hea ka lühikeste mõtteavalduste või kiirete olukorra ülevaadete: “Hei mina siin! Kõik läheb vahvasti!” postitamisel. :P

Siis tuli suvi peale, arvutisse sugugi ei kippunud. Mõnus oli raamatuid lugeda, nagu kõrvaloleva öökapil olnud raamatute nimekirja pikenemisest näha :)
Aga mida aeg edasi, hakkasid tekkima küsimused selle blogi olemasolu vajalikkusest. Sahtlisse kirjutan ma nagunii, kas on oma tegemisi ja mõtteid ikka üldse vaja veebi postitada?
Hea oleks muidugi vajadusel oma mõtetele ka mujalt ligi pääseda kui kodust või oma arvutist. Üks kunagine põhjus – kirjutada perele ja sõpradele, hakkab minu jaoks küsitavaks muutuma. Sest mulle on hakanud tekkima mulje, et hoides end minu eluga kursis, ei peeta vajalikuks enam kontakti hoida, a la “ ma ju tean nagunii, mis Su elus toimub”. Aga mina ju ei tea...:)

Samuti on see tekitanud uue küsimuse, et kas mu elule peavad ikka KÕIK ligi pääsema? Pealegi, vaadates oma elu kõrvalpeeglist, tahavad sageli analüüsimist just olukorrad suhetest teiste inimestega. Nende kajastamine blogis võib tekitada asjaosalistes ebamugavust ja mõistmatust... ja see ei ole ju asja mõte! Ma püüan võimalikult palju vaadata asju puhtalt läbi oma osa neis olukordades, kuid siiski… on sellel mõju ka teistele osapooltele.
Ehk peaks blogi parooliga kaitsma?

Mis on mind ikka ja jälle edasi kirjutama inspireerinud, on teadmine, et on palju inimesi, sõpru ja sugulasi, tuttavaid ja võhivõõraid, kes on ühel või teisel moel mu blogist tuge, inspiratsiooni või lihtsalt mõtteainet saanud. Aitäh teile, kes te seda minuga jaganud olete. See on oluline toetus minu jaoks :)

Armastan oma mõtete valamist sõnadesse, vajan kirjalikku eneseväljendust. Võibolla on see üks osa minu daemonist?
Daemon on kreekakeelne sõna, mis klassikalises mütoloogias viitab sisemisele kutsumusele, saatusele. Ja kui see on minu daemon, siis miks oodata aega, kui ma kunagi ehk neist “kogutud teostest” raamatu üllitan, hihh? :) Ehk on inimestel neid mõttekäike, lahendusi, tundeanalüüse varem vaja leida? :)

Oma elu, mõtete, kogemuste ja tunnete analüüsimist alustasin kunagi, neljandas klassis Silvia Rannamaa raamatutest “Kadri” ja “Kasuema” inspireerituna. Mõnda aega tagasi sain uut inspiratsiooni Ken Wilberi raamatust “Arm ja meelekindlus”, mis tema naise Treya päevikulõikudest ja Keni mõtetest, kogemustest kokku pandud ja teatud moel sarnaneb stiiliga, mis minul välja kujunenud. Tundsin endas kipitamas igatsust taas oma mõttelõnga siin kududa…

Vaatame, kuidas meie tee siis siit edasi läheb.

Protsessitöö :)

2011-04-22T23:55:00.000+03:00

Mu elus toimus varakevadel üks huvitav protsess. Ma ei hakka seda lähemalt lahkama, aga algas asi sellest, et ma sain ühe imelise kogemuse osaliseks. Kuna oli aga keegi teine, kes tundis end minu kogemuse tõttu ilmajäänuna, algas kummaline süüdistamise ja laimamise saaga.

Kokkuvõtteks on mul hea meel öelda, et ma jäin kogu selles protsessis ma täiesti kohale. Kuulasin oma südame häält. Väljendasin ennast läbi oma südame. Mul on hea meel, et minus ei tekkinud kordagi süüdistamist. Mul on hea meel, et ma jäin teise osapoole suhtes armastuse, mõistmise ja kaastunde juurde. Ma tundsin palju kurbust, mõistmatust, aga ka mõistmist, kaastunnet ja armastust.

Õppisin selles olukorras selgelt nägema projektsiooniseadust. Ja seda, kuidas kõik see, mis on sees, on ka väljas. Ja vastupidi. “Kõik mis me ütleme teiste kohta, ütleb enam veel meie endi kohta…” nagu armastab öelda Mare Pork.

Õppisin usaldust. Usaldust, et inimesed kuulevad oma südamega selgemalt kui oma kõrvadega.
Usaldust, et vaid võttes täieliku vastutuse oma elus toimuva eest – uskudes, et kõik mis leiab aset minu elus, on mingil moel minu enda poolt minu ellu kutsutud. Paludes ja andes andeks, ennast armastades ja iga hetke eest tänulik olles saan ma tervendada selle oma elust, nagu õpetab Dr. Len läbi ho´oponopono.

Samamoodi kajasid mus vastu Sölve sõnad: “Kõik, mida näeme endast välja vaadates, oled juba näinud enda sisse vaadates.”

Valin usaldada, et kõik otsused loovad teadvuse taseme kasvu ning tervenemist kõikidel tasanditel.
Ning jätkan enda usaldamist, kui kõik, mis pole armastuse sarnane ning tervenemist tahab saada, endast ebamugavalt märku andes protsessi käigus nähtavale tuleb.
Valin igal hetkel end uuesti usaldada ning kuulata. Oma sisetundele järgneda, vabaks andes kõik hinnangud ja ootused, lubades endal praegust hetke märgata, lubades endal märgata ennast praeguses hetkes õrnuse ja hoolivusega.
Selles kohas tead sa täpselt, kellega lõunale minna, äri teha, koos elada, töötada ja luua.

Minu meelest on oluline osata kõik õppetunnid ja kogemused integreerida oma igapäevaellu. Võtta kaasa nii selle, mis rõõmu teeb, kui lahti koorida see, mis mitte - sellest teadlikuks saada. Siis me näeme iseenda vägevust ja väärtuslikkust! Nii me oleme tugevad, lahked, hoolitsevad ning teiste inimeste teenimisesoovi ja tingimusteta armastusega täidetud.

Nagu ütles Peaceful Warrior samanimelises filmis: “Teadmine pole sama, mis tarkus. Tarkus on tegemine. Wisdom is doing”.

JCI Ärifoorum: Kuidas laieneda 50-sse riiki?

2011-04-22T11:31:00.000+03:00

Esimese hooga olid mul väga isiklikud põhjused, miks keset kibekiiret ja toimekat aega JCI Ärifoorumile minna. Ja pean ütlema, et mul oli väga hea meel, et läksin - jäin väga-väga rahule!

Kojalistides ringi liikunud ja FaceBookis avaldatud kutse lubas 21.aprilli Ärifoorumiks, et:

JAANUS PAEVÄLI (Krimelte omanik ja juhatuse liige) räägib tootepõhisest lähenemisest globaalsetele turgudele. Krimelte on vuugihermeetikute ja ehitusvahtude tootja, kes tänaseks on oma tegevust laiendanud rohkem kui neljakümnesse riiki, alates Euroopa Liidust kuni Jaapanini. (http://www.krimelte.ee)
ja
TÕNU RUNNEL (Edicy, tegevjuht) jagab oma kogemusi globaalsest veebiärist. Tõnu juhitav Edicy pakub ülemaailmset tööriista lihtsate vahenditega professionaalsete veebisaitide loomiseks. Teenuse globaalsest mõõtmest annab märku asjaolu, et juba selle tutvustuse kirjutamise ajal lisandusid uued veebilehed nt. USA-sse, Hiinasse, Pakistani ja Malaisiasse. (http://www.edicy.com)

Jagan natuke muljeid.

Jaanus Paeväli alustas oma ettekannet väga mõjuva videoga Huntide grupi loost (näed seda Krimelte lehel, all vasakul),mis peale nende äri tegevusvaldkondade ja laiaulatusliku haarde näitas ka, mis põhimõtetele ja väärtustele on ettevõtte üles ehitatud: “Hunt… see on põhjamaine sümbol. Hundi ulg kostab kaugele, kandes endas tugevust, tarkust ja ambitsioonikust… neid loomi seob julgus, ühtekuuluvustunne ja oskus teha koostööd…”

Aeg koos Jaanusega oli muhe, vahetu ja vaba. Nagu ikka, oli kaasakiskuv ja inspireeriv kuulata ta mahlakaid lugusid… alates firma alguspäevadest kuni viimaste suurimate arenguteni. Sealhulgas näiteks, kuidas nad Brasiiliasse laienesid, mida peab Jaapani klientide puhul silmas pidama ja kuidas nad türklaste käest raha kätte said:)

Noppisin mõned terad, mida heameelega jagan:
* Kuidas te uusi kliente/piirkondi saate?
- “Ärge alahinnake messe. Sa ei pea oma boksiga väljas olema. Aga kui Sa ei osta lotopiletit, siis sa ei võida ka.“
* Millega te eristute, kas hinnaga?
- “Hinnad on sarnased, meie äris loevad rohkem pehmed väärtused. Kiirus, täpsus, Õige kaup, õiges kohas, õige hinnaga – mis peab vastama kliendi soovile. Õige hind ei ole muide odav hind.”
* Uusi turge on lihtne vallutada, kui toode pole transpordi pealt hinnatundlik. Muide, Tallinnast meritsi Jaapanisse on sama kulu mis Tallinnast autoga Moskvasse.
* Toote müügis on pakendil määrav tähtsus! Ja alati peab arvestama kultuurikeskkonda… ära ekspordi Matka vorsti Venemaale.. :)
* Alguses tuleb ka palju tuima ja nn.roppu tööd teha. Saatsime ööpäevas ca 300 faksi välja…

- ”Tahame teile faksi saata, võtke faks vastu!”
- “Ei saa”
- “Miks ei saa?”
- “Meil pole faksi…” :))

* Majanduskriis ei ole meid raputanud, Eesti moodustab meie toodangust vaid 5%. Pealgi – ega head kriisi saa lasta raisku minna :)
* Uutel turgudel on kodutöö väga oluline. Ja otsi – kohalikke eestlasi :)
* Ka toodete müügis on väga olulised väärtused.
Te vaatate, et ma räägin teile siin nagu mingi koolitaja, aga see on tegelik elu ja see tötöab. Me koolitame oma inimesi palju… et nad oskaksid klientidega veinist rääkida, et nad oskaksid Dubaisse messile minnes peamisi kohalikke viisakusväljendeid, teaksid kuidas hiinlastega suhelda…kuidas jaapanlaselt visiitkaarti vastu võtte. See ei ole pugemine. Pugemine on odav, klientidega tuleb suhelda lugupidamisega.

* Kui panna rõhk hinna peale, jäädki Sa ainult hinda müüma. Midagi rohkemat sa ei saa.

Hind ja kaup teevad vaid “ost-müük” suhte. See ei ole kliendisuhe.

Oluline on õppida, mis aitab Sinu inimestel suhelda ostjatega, tarnijatega. Ja seda kohe elus rakendada. Sest kes palju treenib, saab vaid heaks treenijaks. :)

Ma lausa nurrusin teda kuulates. Usun väga väärtuspõhistesse kliendisuhetesse, seda toetab ka mu enda kogemus. Ilmselgelt on ärisid, kus müüaksegi hinda ja suhe pole esmaoluline (ega tarbija jõua ju ka kõigi toote-teenusepakkujatega suhetesse astuda). Aga klient ei ole ju alati klient. Klient on ju ka koostööpartner, edasimüüja, samas ettevõttes töötavad erinevad osapooled...

Teine esineja, kes istus füüsiliselt Tartus, oli Tõnu Runnel. Tal olid meile tarkuseterad kelmikalt ilmekatele presentatsioonislaididele kokku nopitud, mida ta siis vaba elustiiliga harjunud IT-ettevõtjale omase inimliku lihtsuse, eheduse ja humoorikusega jagas.
Nii pikka nimekirja ma Tõnu loost endale kõrva taha ei kirjutanud, aga mõned siiski:
*tänu Edicy-sarnastele täislahendustele põlevad hostingut (veebimajutust) pakkuvate firmade pirrud mõlemast otsast. Disaineridki teevad Edicyt kasutades oma klientidele veebilehti :)
* meie teenuse kuuhind on sama kui bussipilet tööle. 6 Euri kuus.
* Algul tuleb palju klienditööd teha. Aga kui see on 1h=10EUR (utreeritult), siis teenuse ehitamisel 1h=0 Eur – ∞ EUR

* Kui E-toode on valmis, võib ta lõpuks võtta väga vähe aega. Teenin rohkem raha ja kulutan vähem aega :)
* Kui palju oled oma elu lihtsustamiseks nõus loobuma? Nt. 10 kuu jooksul?

Super, et on selliseid tegijaid, nagu Olavi, kes Ärifoorumi ette võttis ja ära tegi. Ja Priit, kes lõi videosilla Tartu ja Tallinna vahele!

Nii et sama üritus toimus samal ajal kahes kohas ja taas sai tõeks G.B.Shaw mõttetera, mis meie veebilehel juba mõned aastad meie tegevust ilmestab. Modifitseeritult kõlaks see nii: “Kui sul on õun ja mul on õun ja kui me vahetame neid õunu, siis jääb nii sulle kui mulle üks õun. Aga kui teil on esineja ja meil on esineja ning me vahetame neid esinejaid läbi videosilla, siis on meil mõlemal kaks esinejat." :)

Meie päralt olnud TTÜ ruum oli rahvast täis. Nii kodade liikmeid kui TTÜ magistrante. Vahva on see Ärifoorum ei ole ainult ettevõtjate pärusmaa. See laiendab silmaringi ja igaüks kes soovib, saab enda jaoks siit midagi kõrva taha panna.

Kas vana arm ka roostetab…

2011-04-21T13:21:00.000+03:00

Kirjutan ühe projekti tarvis uurimustööd ja seadsin selle raames sammud EBSi lugemissaali. Nii kummaline oli mööda neid koridore käia ja trepiastmeid samme mõõta…
Olen selles majas palju aastaid mööda saatnud. Alguses Kergetööstustehnikumis, siinsamas, paremas tiivas ka elades (pildil on näha ka minu toa aken - neljandal korrusel kõige parempoolne). Ja hiljem EBSis käies. Üht eksamit tegin EBSis muide oma kunagisest toast ümber ehitatud auditooriumis :))

Seda tööd kirjutades, läbi mõeldes, konkretiseerides, eesmärke, probleemküsimusi jmt. koostades tundsin, kuidas mul tekkis taas kummaline janu akadeemilise õppe järele… Peaks vist ikka magistrantuuri minema... hihh… :))

Jälle kirjutan :)

2011-04-20T13:11:00.000+03:00

Võtsin taas ühe kirjatüki ette.
Nii hea on ära tunda, kuidas kõigepeal on nn… idee enda kandmise aeg, siis tuleb hetk, kus tuleb “munema” hakata. Teen endale mõnusa mate tee, istun laua taha ja hakkan järjest teemasse sisse minema. See hakkab järjest avanema ning ühel hetkel olen taas täiesti kirjutamise lainel:)

Kuidas saada seda, mida soovid

2011-04-19T12:13:00.000+03:00

Esialgu tundub, et mis siin siis ikka erilist on! Unista, mõtle välja, mida sa soovid, pane kirja ja – hakka tegema! Aga tegelikkuses ei ole mitte kõigi unistustega asi nii lihtne. Miks muidu tuhanded inimesed on juba kevadeks loobunud oma uusaastalubadustest? Sest siin on midagi veel peidus, mis meid meie unistuste ja soovide teokstegemisel tagasi hoiab. Mis see on? Mõtisklesin natuke sel teemal.

Nagu kõigega, tuleb alustada iseendast. Endasse sügavalt ja ausalt vaatamisest.
Kas minus on julgust, et teha otsus, mis muudab minu ja mu ümbritsevate elu? Kuidas seda teha nii, et ma ei oleks hirmul “tagajärgede” pärast, vaid ootusest elevil sellest otsusest tuleneva ees?

Kas minus on piisavalt tahtejõudu, et võtta aega treenimiseks? Tahtejõudu, et valida toit, mis pole harjumuspärane, aga on kehale parem? Et harjutada keele- või pilliõpet iga päev? Kas mina – mu mõttemustrid, uskumused, hoiakud, harjumused, ajakava, elutempo jmt. toetavad mu soove, uusi lähenemisi? Olen kogenud, et ainult tahtejõu najal ei jõua kaugele. Pingutus ei pea olema läbi valu ja vaeva. See kõik võib olla lihtne, kerge, mänglev, kui oskad seda õigesti teha. Mis on see, mis mind keerulisest ja kitsast kohast edasi viib, laineharjal hoiab?

Edasi viivad põhjused, mille pärast sa tegelikult seda teha tahad. Teadvusta või tuleta endale meelde, MIKS sa seda saada tahad. Mida see sulle annab? Kujusta, visualiseeri, tunneta kuidas sul on see juba olemas.
Kujuta ette, et täna on see päev, kui Sa oled selle saanud, saavutanud, see olukord on käes. Kuidas sa tunned ennast? Tunneta seda. Lase sel tundel valguda üle oma keha. Tunne rõõmu, tänutunnet, armastust… neid tundeid, mis sinus on. Ole selles. Kirjelda, mis Sul siis on? Mida Sa näed enda ümber? Mida koged? Pane see endale kirja.
Mine ka edaspidi sellesse pilti ja tundesse võimalikult sageli tagasi.

Mõtle läbi ja pane kirja, mis on need tegevused, mida sul tuleks teha, et see kujutluspilt võimalikuks saaks. Ära muretse liialt ette võimalike takistuste pärast. Ära mõtle ka veel liiga detailselt, kuidas Sa need kõik tehtud saad. Lihtsalt usalda. Elu aitab :)

Kui endal on raske kõiges selles selgust saada/luua, siis coaching on selleks suurepärane tööriist. Otsi endale hea coach. Ka mina õpin coachingut, võid vabalt minu poole pöörduda.

Ja kõige olulisem – otsusta – et sa asud sellele teele.
Ära jää selle mõtte juurde , et ma natuke proovin varbaga vett, kui on külm, siis ma ei pea ju ujuma. Otsusta, et sa hüppad vette ja ujud vähemalt 60 meetrit!
Ja kui poole pealt tundub, et sa ei jõua, ei jaksa, ei suuda, ei oska… siis pane tähele…, see on ego, kes hakkab sulle kõrva sosistama… “Mis mõte sel üldse on?” sosistab ta, “su vanal elul polnud õigupoolest viga mitte midagi. Paljudega võrreldes läheb sul isegi hästi. Jää siia, mugavasse, tuttavasse”.
Usalda, et kui Sa oled jõudnud juba nii kaugele, kui endale esialgseks sihiks seadnud oled, tulevad nagu iseenesest sinuni uued võimalused. Ma olen seda palju näinud, kogenud. See on imeline, millised võimalused avanevad!
Seda esialgu seatud sihti tuleb siis lihtsalt hakata järjest nihutama :)

Igal raskel hetkel tuleta endale meelde, mis tunne oli, kui olid oma kujutluses seal, kuhu jõuda tahtsid. Tunneta seda tunnet. Näe, mis sul siis olemas on, milline sa oled, millised on inimesed su ümber. Ja see pilt, see tunne annab sulle jõudu edasi minna.

Teinekord tekitab hirmu ettekujutlus, kui palju on vaja läbi teha et kohale jõuda. Ära vaata seda! Vaata ainult seda sammu, mida endale kirja panid. Samm sammu haaval. Tõmme tõmbe haaval. Tükike tükikese haaval. Üks samm. Tehtud. Rõõmusta! Järgmine samm. Tehtud. Rõõmusta! See on hetkes olemine.
Ka keelt võib olla väga stressirohke õppida, kui mõelda kõigi selle tohutu arvu sõnade peale, mis on vaja pähe saada. Ühes keeles on ju tuhandeid sõnu! Kuulates inimesi hispaania keeles rääkimas,olen ma mitmeid kordi tabanud end mõttelt: “Brr.. mitu aastat ma pean õppima, et seda kõike selgeks saada?! Sõnad, pööramised, käänamised, ajareeglid, eessõnad, ebareeglipärased sõnad…jne.jne. “– aga see mõte ei toeta mind keeleõppel. Sellistele asjadele ei ole vaja mõelda! Mõelda tuleb ainult sellele peatükile, mis käsil on... See on ainuke, millele praegu keskenduda. Usaldades, et keskendudes käesolevale hetkele tuleb kõik muu iseenesest.

See ongi kohalolul.
Ei ole mõttega mujal. Ei mõtle, et “aga kui mul ei õnnestu… Tal ka ei õnnestunud… Äkki seda polegi võimalik teha? Äkki mul pole selleks üldse annet? “. Mäletate konnade lugu, kes hakkasid mäkke ronima? Kuidas kõik poole pealt loobusid, välja arvatud üks, kes (nagu hiljem välja tuli) oli kurt, ega kuulnud, kuidas teised kõrvalt hüüdsid: “See on võimatu! Sa ei saa hakkama!" Tjahh.. tasub olla kurt ka enda sees kerkiva ego sosina suhtes. Olla hetkes. Näha seda sammu, mida parasjagu astud ja mäletada seda visiooni, miks astud. :)
Muide, see ei tähenda seda, et riske ei hinda või pimedalt optimistlik peaks olema. Oluline on hing sisse panna.

Öeldakse: “Kui sa teed oma tööd hingega, siis sa ei märkagi, et oled vahepeal miljonäriks saanud”. Usun, et ülekantud tähenduses käib see ka kõigi teiste asjade kohta.
Aegajalt on ikka toetust vaja. Ja toetus on alati olemas, tuleb vaid küsida.

Koolitus loob

2011-04-16T11:45:00.000+03:00

Kui tegemist on palju, lähevad päevad lennates.
Ja kui tegemist on mitmepäevase koolitusega, siis kaob nädal nagu aprillipäikses sulav lumi. Aga see mida ta toob… on võrreldamatu. Inspireerib. Paneb end kokku võtma. Koolitamine paneb ka ennast alati mingeid teemasid sügavamalt läbi mõtlema, tunnetama…

See on tavapärane, et koolitusgrupis on keegi, kes on millegipärast kibestunud, enda või eluga pahuksis, mis teeb koolitusel antava info vastuvõtmise tema jaoks keerulisemaks. Või on tal nii tugevad hoiakud või eelarvamused käsitletava teemaga, et ta ei suuda neid ukse taha jätta. See väljendub tema vaheletorkamistes, intrigeerivates küsimustes, torisemistes (“nii ei saa, see ei ole võimalik, see nagunii ei toimi…”) jmt. Usun, et iga koolitaja on selliseid tegelasi kogenud.
Ei ole alati lihtne enda teadmiste tassi tühjaks kallata, et uut vastu võtta. Eriti kui uus on mingil määral erinev sellest, mida varem õppinud-kogenud.
Minu kui koolitaja jaoks see ongi täiskasvanute koolitamises huvitav, kuidas osalejate olemasolevad teadmisi-kogemusi väärtustades osalejaid rohkemaga ära saata, kui see, millega koolitusele tuldi.

Seekordne ettevõtluse (müügi, teeninduse ja kliendisuhete) koolituskogemus Raplas oli imeline. Ma ei ole ammu nii avatud koolitusgruppi kogenud. Avatud, soe, sõbralik, siiras. See millega need (töötuks jäänud) naised tegelevad, oli tõesti nii inspireeriv! Ja see kirg ja see sära, mis neis paistab… fantastiline!
Väga imetlusväärne, kuidas julgeti oma hirmud ja kitsaskohad teiste ees välja öelda. Ja ma usun, et just tänu sellele, tunti kui tugev on grupi toetus. Nii kummaline kui see ka ei ole, meie haavatavuse näitamises peitub meie tugevus. Niipea kui me ütleme endale, et hetkekski libastuda ei tohi, siis seab see meid tohutu pinge alla. Ja libastumise korral karistatakse nii ennast kui kiputakse süüdistama ümbritsevaid.

Tooteesitlustel prooviti meie peal erinevaid kangaid ja näidati, kuidas need keha või nägu mõjutasid; maitsesime isetehtud keelt-alla-viivaid šokolaaditrühvleid ja jõime kvaliteet-teed; imetlesime (ja ostsime) isetehtud ehteid – mobiiliripatsitest kelladeni välja!; saime inspiratsiooni (munakarpidest ja küünlavahast) isetehtud tulehakatusroosidest, hobustest ja mõisatest…

Vahva oli taas lugeda inimeste tagasisidet, kus hinnati seda, et ka müüki, klienditeenindust ja kliendisuhtlust võib õppida hoogsal ja mängulisel moel. Ja seda nii intensiivselt, et nelja päeva jooksul polevat olnud võimalik muule mõeldagi :))

Muide, Rapla Kultuurikeskuses on väga huvitavaid ruume, kus koolitust läbi viia. Raimond Valgre tuba (üleval vasakul ja all paremal), Linda tuba (all vasakul) või ka nende Kammersaal.

Jah, koolitus loob. Kõigile osapooltele, me ju kõik oleme samaaegselt nii andjad kui vastuvõtjad.

Brasiilia banaanikook vanaema Miretti moodi

2011-04-09T13:16:00.000+03:00

Sattusin Kairiti blogis banaanikoogi retseptile. Pärit see Brasiiliast, nagu ma aru sain :) See kõnetas mind ja proovisin järgi, kuigi natuke kartsin, et äkki on see hirmus magus.. Ei olnud! Tegin selle kaasa Stina sünnipäevale, kõik sõid ja kiitsid! Isegi mu poeg, kes pole suur magusasõber, ütles, et olevat täitsa hea :)

Koostis (8-le):
4 munakollast
4 munavalget
2,5 kl suhkrut – arvestasin klaasiks 200 ml, aga panin 400 ml, kartsin et läheb liiga magusaks. Ei läinud:)
150 gr toasooja võid
1/2 tl soola
1 spl kuivpärmi
7-8 banaani *
suhkrut ja kaneeli
1 kl piima
3 kl (600 g) nisujahu**

Pilt on pärit Kairit blogist._____________
* hästi palju hästi küpseid banaane (need peavad olema tõeliselt küpsed, et need koogi sees laguneksid) – mul oli kokku 6-7 banaani. Pealmine kiht küll ei lagunenud eriti ja minu meeles oli see väga mõnus.
** Kasutasin Veski-Mati mitmevilja jahusegu + täistera nisujahu + natuke speltajahu. Esimene annab mõnusalt seemneid, mis tekitas tunde, nagu koogi sees oleksid pähklitükid :) Teisel korral seda kokki tehes panin veel peoga seemneid juurde – päevalille, lina- ja seesamiseemneid.

Valmistamine

Mikserda kreemiks munakollased, või, sool ja suhkur. Teises anumas lahusta kuivpärm piimas.
Mikserda kordamööda muna-või segusse piima ja jahu. Lisa munavalged ja mikserda ühtlaseks taignaks.

Lõika banaanid pikkupidi pooleks. Määri koogivorm (kasutasin 30 cm) võiga ja kata õrna jahukihiga. Kata vormi põhi banaanidega ja raputa peale kaneeli ja suhkrut. Vala taigen peale.
Kata pind uuesti banaanidega, see omakorda kaneeli ja suhkruga.
Küpseta 40-50 min 190-200 kraadi juures.
Väga maitsev!

Vaimsus argielus. Tagasivaade holistilise teraapia esimesele kursuseaastale.

2011-04-08T15:14:00.001+03:00

15.aprill 2010.
Esimene holistilise treeningu kursuse koolituspäev. Ühelt poolt olen ma ootusärev ja põnevil. Teiselt poolt... on minus miski seletamatu hirm... Ma ei tea mis see on ja kust tuleb. Armastan ju uut ja seda, mida pole enne kogetud. Aga mis on see hirm...? Kas ma kardan seda, et ma „keeran selle kursusega ära“? Et kaotan sideme reaalse maailmaga? Kas see on sellest, et astun teele, mis muudab mu elu? Jäädavalt... Tean ju ise, et pigem olen ma mugavast ja materiaalsest maailmast rohkem kinni hoidnud kui ma tahaks..
Selleks, et kõige uuega kaasa minna, et vastu võtta, pean ma lahti laskma. Jaa.. seda ma just kardangi. Mulle meeldib teatud pragmaatilisus... äriline ja sisuline lähenemine. Ma ei taha päris „voodooks“ muutuda...

Ma tahan tuua vaimsust oma argiellu. Samas ma ei soovi materiaalsest, tavapärasest maailmast lahti lasta, sellega kontakti kaotada. Ma soovin vaid ehitada nende maailmade vahele silla.

On teine koolipäev. Õpetaja Katariina Liisa Martens palub meil võtta paaridesse ja teha harjutus, mille abil vaadata tulevikku, aega aasta pärast.

Ma panen silmad kinni, hingan sisse... välja... ja lõdvestun.
„Nii, Signe, mõtle oma eelseisvale koolitusaastale. Holistiline treening lõpeb 8.mail 2011. Milline Sa oled 1 aasta ja 1 kuu pärast? Millises seisundis sa oled? Mida sa tunned?“ kuulen enda kõrva ääres Liisi häält.

Tunnen endas rahu. Teadlikkust. Rahu iseendaga ja kogu maailmaga. Tunnen soojust ja armastust oma avatud südames. Tunnen, et olen täielikus ühenduses kogu maailmaga ja tänu sellele suudan ma puudutada inimesi, kes seda puudutust vajavad. Ma tean, et mul on inimestele palju anda. Tunnen oma sõõrmeis kevade värskust ja päikese soojust... Ma olen kogu aeg teadnud, et mul on kusagil tiivad, aga alles nüüd tunnen, et need tõesti kannavad mind. Alles nüüdseks olen õppinud lendama, olen lasknud lahti raskuspommid jalgade küljest, mis on mind maadligi hoidnud. Lennates taeva all olen ma kontaktis reaalsusega, aga samas olen lahti lasknud hirmudest, mis mind tagasi hoiavad.
Lendan ning kõik voogab ja voolab sujuvas laines. Ütlen endale: „Ma armastan sind. Sa oled õigel teel! Ära karda midagi, lase lahti!“

Silmad avades väristan õlgu... ühtpidi lootusest, et see tõesti nii läheb... teisalt teatud hirmust.. on´s see tõesti võimalik?! Olen seda mõtet - tulla pangast ära ja hakata ainult ettevõtmistega leiba teenima - pikalt enda sees kandnud, aga pole julgenud sellele isegi pikemalt mõelda. Hirm on kaotada turvalist sissetulekut. Ja ma olen selles hea, mida ma teen... Samas aga ei saa ju niimoodi pikalt töötada, ja rabelemist on siin ikka küllaga. Rabelemist, millise puhul ma ei tunneta aga enam enda arengut. “Oh, ma loodan, et see saab ühel heal päeval tõesti võimalik olema! Nii et mina ja mu lapsed päris nälga ei jää...” mõtlen endamisi.

5. aprill 2011.
Natuke vähem kui aasta on möödas meie esimesest koolitusmoodulist.
Elu on olnud põnev. Nagu kapsapea, mis koorub lahti leht-lehe haaval. Ka mina olen sel aastal olnud nagu kapsapea, mis koorunud leht-lehe haaval lahti. Ja eks elu teebki põnevaks see, mis iseendaga toimub :)

Mis siis on toimunud?
Palju on olnud erinevaid mõtteid, tundeid. Hirme, valu, viha, üksindust, armastust, igatsust, avanemist, avardumist, usaldamist, loomist, tänulikkust...

Elu on olnud kirev nagu vikerkaar, mis tõuseb vihmast ja päikesest ning loob selguse ja värvikülluse.

Tsiteerides mu head sõpra Merlet, ühel hetkel tundus nagu kannataksid vaimset teed käivad inimesed justkui kõik mingite teemade all – üsna palju soppa tundus igaühel olevat. Siis ma sain aga aru, et me oleme lihtsalt nii ütlemata ausad enda suhtes. Tuimestamata end maailma võltsi koorikuga, alkoholi ja meelelahutustega, end kiire elurütmi sisse ära peitmata... Lubame me endal olla haavatavad, ausalt ja ehedalt enda sisse ja endale peeglis otsa vaadates. Nõus võtma ennast vastu sellisena nagu me oleme. Võtma vastutuse selle eest, mis meie elus toimub.
See ongi iseendaga kontaktis olemine, vaimsete väärtuste järgi elamine.

Olen selle aastaga mõistnud ja oma pärisosaks võtnud mõtte, et „kõik, mida me näeme välja vaadates, oleme juba näinud enda sisse vaadates“, nagu armastab öelda ka mu hea sõber ja mu Õpetaja Kristi Pääsuke.
Meie maailm meie ümber on meie peegel, peegeldades meile seda, mis toimub meie sees. Aidates meil liikuda oma teel, teha seda, mida oleme siia ilma tulnud tegema.

Üks suurimaid õppetunde läbi selle kooliaasta on olnud minu jaoks mõistmine, kui oluline on võtta vastutus kõige eest, mis meie elus on. Vastutus aga sellisel moel, mis ei muserda, ei tekita süütunnet.

Ma usun, et oleme alati, igas olukorras süüta, teinud asju oma oskustele vastavalt parimal võimalikul moel. Võibolla me pole olnud alati piisavalt kohal või teadlikud, et asjad on juhtunud viisil, mis meile rõõmu ei tee...
Ma pean siin silmas vastutust, mis vabastab illusioonist, et keegi teine korraldab minu elus toimuvaid sündmusi minu eest. Selline vastutus annab usalduse, et mina ise olen oma elu looja, kõigi võimaluste väljas.
Ja teades, et sinna, kuhu läheb mu tähelepanu, sinna läheb mu energia ja mu armastus, hoian ma oma fookust sellel, mida luua tahan.

Olles oma elu looja, ei ole ma ometi üksi. Olen õppinud küsima abi ja juhatust meditatsioonis (oma kõrgemalt minalt), erinevatelt märkidelt, inglitelt (kaartide abiga või meditatsioonis) või raamatus suvalist kohta lahti lüües.

Läbi holistilise teraapia seansside Piret Jõemäega olen ma suutnud vabastada ja ümber kirjutada mitmeid oma sisemisi hirme ja sügavaid mustreid! Täna ma olen rahus sellega, et olen just selline nagu olen. Ja lasen ka teistel olla sellised nagu nemad on. Ma ei muretse enam, kas mu performance on „piisavalt hea“. Ma tean, et annan endast alati parima ja ülejäänu pärast ei muretse :) Ja nii kummaline kui see ka pole, on nii märksa lihtsam!

Ma tunnen sisimas, et vastuoksa mu esialgsele hirmule – et HTI kooli tulemusena võib juhtuda, et ma „pööran ära“ – on toimunud hoopis miskit muud.

Ma olen tugevamalt kui varem kontaktis reaalsusega, oma eluga, juurtega, maaga, loodusega. See hoiab mul kindlat pinda jalge all. Samas olen ma avatud jumalikkusele, oma päritolule, kõrgemalt poolt tulevale õpetusele ja juhatusele. Ma kuulan oma intuitsiooni, võtan vastu infot, mida teised inimesed mulle (ka oma mõtteis, telepaatiliselt) saadavad ja järgin seda. Ja ma näen, et see toimib.
Ma tean, et minu jaoks on tõde see, mis mulle rõõmu teeb. Nii järgin ma oma südant. Tunnen, et mu süda on avatud ja armastust täis. Seda ka inimeste vastu, kes mind esmapilgul nagu ründaksid. Ma võtan nad vastu sellistena nagu nad on, oma valus või meeleheites. Ma tean, et see rünnak tuleb nendes pulbitsevatest segastest tunnetest. Võtan nad vastu kaastundes ja armastuses.
Ma tean, et see, mida ma teen teistele, teen ma tegelikult ka iseendale. Ja tuletan endale meelde, et see olukord on mu ellu loodud mingi ebakõla tõttu ka minus endas. Kinnitan endale, et armastan ennast. Et annan endale andeks, et olen selle olukorra oma ellu toonud, nagu õpetab ho´oponopono. Tänulikkusega.

Ma olen õppinud ja mõistnud, et ka rünnakuna tunduv on mind tegelikult mu teel toetamas. Ma tunnen ära ego peened mustrid, mis püüavad mind erinevates olukordades jalust maha lüüa, püüdes mu meelt viia minevikusündmuste või tulevikuhirmude valda. Ma olen kohal. Siin ja praegu.

Ma olen kontaktis omaenda väega, oma väärtuslikkusega. Liigun selgelt ja rõõmsalt oma teel. Minu enda poolt loodaval eluteel, täites seda ülesannet, mida ma olen tulnud siia ilma tegema.

Minu elu eesmärk on... olla kui Päike. Nautida vabadust olla selline nagu ma olen. Rahus, rõõmus, armastuses. Puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega, toetada nende kasvamist, arengut ja õitsemist. Näidata neilegi teed. Koju. Iseendani.

Nii nagu sees, nii ka väljas. Mu sisemised muudatused on kaasa toonud ka muutused minu ümber.

Suhted emaga muutusid peale esimest holistilist neliku teraapiaseansse esialgu veelgi halvemaks. Teraapiate käigus tuli üles olukordi lapsepõlvest, mille ma olin enda sisse ära peitnud ning peale nende meeldetulekut oli mul raskusi neist üle saamisel, nendest lahti laskmisel.
Kulus mitmeid teraapiaid, koolitusmooduleid, raamatulehti ja mõtisklusi selle teemal, kuni ma jõudsin äratundmiseni, kui tundlik, hoolitsev, armastav ja tark naine mu ema on! See mõistmine vabastas ja ülendas. Olen väga tänulik talle, et ta oli nõus tulema mulle poolele teele vastu, koos minuga avanema, vaatama endagi sisse, kuulama mind, väljendama mulle oma armastust, vabastama endast minevikuköidikuid ning minema edasi. Armastuses.

Üllatuslik on olnud minu jaoks see, et peale ca 25-30 aastast (?!) lahusolekut on hakanud tekkima suhted minu ja isa vahel. Olen hakanud mõistma, kui oluline on ühe naise jaoks suhe tema isaga. Võimalus teda aktsepteerida, hinnata ja... armastada. Kui oluline on olnud talle andestada. See omakorda on vabastanud minus usalduse meeste vastu. Usalduse, mille ma kunagi lapsena kaotasin. Mis taasavanes abielludes ning mille kaotasin uuesti peale lahutust.

Tänaseks olen oma südame, mille siis sulgesin, kartes jälle haiget saada, teadlikult uuesti avanud:). Täna ma haiget saamist enam ei karda. Tean, et kõik valunooled, mis sinna lastakse, muutuvad hoopis... lilledeks. Sest armastus minus on nii suur ja minu usaldus samuti. Ma lihtsalt lõdvestun ja usaldan. Ma tean, et Elu hoiab ja armastab mind.

Ja ma tean, et see on täielikult minu enda valida, mida ma lasen endasse ja oma ellu ning mida mitte. Ma valin võtta vastu selle, mis täidab mind rahu ja rõõmuga.

Vaieldamatult kõige suurem muutus, mis minu elus selle aastaga sündis, oli tööalane. Olin juba 1994. aastast alates töötanud suures, järjest enam tootmishoonele sarnanevas masinavärgis, mida kõik ühiselt panganduseks kutsuvad. Olin tundnud juba mitu aastat, et ma olen pangandusest väsinud... Et seal on järjest vähem inimeste- ja järjest enam protsessikesksust. Et mu kutsumuseks on endiselt inimesed... Tahan koolitada. Korraldada erinevaid koolitusi, üritusi. Aga otsust teha, ära tulla, algusest alata... polnud julgenud.

Otsus liikuda vabaduse ja arengu poole sündis septembris Mairi ja Anderoga tehtud coachingu-sessiooni käigus. Sessiooni lõpuks oli minus selgus - tehtud otsus, loodud visioon ja tegutsemisplaan, mõeldud läbi, miks see mulle üldse oluline on... Tundsin, kuidas teatud hirmutunne sees väreles ja kõditas, kuid see oli pigem erutav kui hirmutav.. nagu hakkaksin kohe-kohe lennukist alla hüppama, otse tundmatusse. Ja nii see ju oligi. Nii juhtuski, et 2010-2011 aastavahetusel jätsin pangatööga hüvasti ja alustasin aasta algusest ettevõtlusega.
Ja mu tiivad tõesti kannavad! Minu suurim soov ületas mu suurima hirmu. Coaching on tõesti suurepärane tööriist!

Palgatöölt äratulek on õpetanud mulle kõige enam seda, et selleks, et olla vaba, tuleb vabaneda klammerdumisest ükskõik mille (või kelle) külge.
Ma vahetasin kindlustunde vabaduse vastu.
Ma vahetasin kontrolli usalduse vastu.
Ja ma usaldan, voolan, olen vaba, loon, armastan ja naudin tänulikkuses!

Iga meie eluhetk mõjutab kõiki meie eluhetki, nii minevikus kui tulevikus. Olen näinud, kuidas see, millise värvingu me sündmustele täna anname, kuidas neid tajume, neid hetki mõjutab. Olen kogenud õnnelikke hetki, mis pärast haiget teevad. Ja valusaid hetki, mis tagantjärgi rõõmu teevad.

Jah, ka see hetk, mis on praegu, võib saada tulevikus hoopis teistsuguse kuue ja paista tagantjärgi hoopis teistmoodi. Millise, me täna veel ei tea. Ma tean täna seda, et ma saan võtta vastutuse iga hetke eest oma elus. Küsida endalt: „Kuidas ma selle olukorra enda ellu tõin? Kui see on ebameeldiv, kuidas ma saan seda muuta? Mida see olukord mulle tuli näitama?“ Vabastada saab end läbi teadvustamise ja armastuse jagamise. Mina olen valmis. Valmis avanema ja usaldama. Vaatlema end kõrvalt. Olen valmis olema kohal, siin ja praegu ning märkama igas hetkes selle ilu ja jumalikkust.

Mõeldes sellele viimasele aastale oma elus, tunnen ma endas suurt ja sügavat tänulikkust. Muudatused on sündinud palju peenemal tasandil, kui ma praegu kirjeldada oskan.
Ma oskan rohkem märgata, teadvustada, nautida, rõõmustada, armastada, luua, oma keha kuulata, tänada, andeks anda, usaldada, alistuda, jumalikke signaale lugeda... olla rahus – iseenda ja maailmaga.

Ja see on see, mida ma soovin oma teel jagada ka teiste inimestega.

Nendega, kes veel magavad, aga tahaksid ka ärgata.
Need kes juba ärkamas, märkamas elu ja hetki enda ümber ja sooviksid sel teel juhatust.

Minu presidendiaasta kokkuvõte koja poolt

2011-04-08T12:57:00.000+03:00

Igal aastal esitatakse JCI Kevadkonverentsil eelmise aasta tublimad auhindade saamiseks Auhinnakomisjonile. Väga südantsoojendav oli lugeda minu kohta esitatud auhinna-albumit! :)
Eks selline tunnustus ongi see, mis paneb kojas tegutsema! Aitäh!

Auhinnaalbum: JCI Estonia Aasta LOM President 2010- Signe Israel

Signe ehk alias Siki on olnud JCI Toompeale Super President.
Seda kõige otsesemas mõttes. Ükski tähtpäev, olgu kellegi sünnipäev, lapse sünd või vabariigi püha, ei jäänud südamesse pugeva tervituseta.
Ta puudutas liigutavalt igaüht, ta jõudis kõigini isiklikult ja armsalt ning kõik see toimus nii mängleva kergusega ja loomulikult.

Võitles oma koja eest

Koja presidendi esimene ja kõige olulisem kohustus on koja väärikas esindamine.

Aastal 2010 sai JCI Toompea õiguse korraldada JCI Estonia aasta tippsündmust- Aastakonverentsi.

Projektijuhtideks valiti JCI Toompea kunagised presidendid Marju Raadik-Kantsik ja Heidi Kakko. Kogu meeskond tegutses ühise mütsi all ja väga innustunult, kuid peale meie endi ei uskunud ürituse suurejoonelisusesse ja edukusse mitte keegi. Selline suhtumine vajas Sikilt tõelist võitlust oma koja ja meie projekti eest. Ja ta sai sellega hakkama ja suurepäraselt – Toompea koda ei pidanud loobuma oma eesmärgist ja viis selle ellu uuel tasemel, mida varem polnud JCI-s nähtud. Lisaks projektitiimi igakülgsele toetamisele, sai Siki suurepäraselt hakkama ka konverentsi modereerimisega.
Tänu sellele aastakonverentsile lisandus meie kotta nii mõnigi uus huviline, kes selle tiimis „käe valgeks sai“.

Koja esindamine

Siki jõudis kõikjale ja oli igal üritusel pildil ja vääris äramärkimist! Oma jäägitu positiivsuse ja sütitavusega on Siki muutnud Toompea koja oodatud külaliseks iga koja üritustele.

Positiivne ellusuhtumine.

Siki on üdini positiivne inimene ja ta oskab seda ka teistesse süstida. Ta leiab selle positiivse killu ülesse igast toanurgast või põrandapraost :-)

Eeskuju, toetus, respekt. Siki oli eeskujuks igale aktiivsele kodalasele. Ta oskas õigel hetkel kiita ja kalli teha, täpselt siis, kui see oli asja eest. Koja koosolekud olid mõnusad üritused mitte kohustus, selle õdusa õhkkonna kudus sinna sisse just Siki.

Seltskonnahing ja tantsulõvi

Siki on tõeline seltskonnahing. Talle meeldib esineda ja ta teeb seda väga laulvalt. Kõik vaatavad ja kuulavad hardunud pilguga. Ja kui läheb peoks, siis ei ole Siki tagasihoidlik, vaid pidutseb eesrindlikult varaste hommikutundideni :-)

Kindlameelsus ja usk oma koja liikmetesse

Tema Presidendiaastal sai alguse Toompea koja üks traditsioonidest - Tervisekonverents, mis pärjati 2010 aastal JCI Estonia parima elukeskkonna arendamise projektina. Siki ei peljanud meeskonnatöös kaasalöömist, kuigi see ei ole presidendi kohustus. Ta tegi seda suuremeelselt ja sütitas projekti uskuma ja seda ära tegema kogu meeskonna.

100% efektiivne Siki :-) jõudis kõikjale. Kui vaadata koja ajaveebi (http://jcitoompea.blogspot.com), siis 2010 aastal on tehtud meie arhiivi 64 kannet erinevatest üritustest, koosolekutest ja sündmustest. Siki oli igal pool olemas ja säras õnnest. Ta tegi palju, andis palju ja jõudis palju.

JCI Toompea valis Siki 2010 aastal parimaks juhatuse liikmeks

Lisaks JCI tegevusele jõudis Siki veel läbida andragoogika kursuse, õppida kitarri mängima, kasvatada kahte last, tegeleda joogaga, koolitada ja teha oma igapäevatööd. 2010 aasta lõpul tegi Siki veel ühe tähtsa sammu- hakates iseenda tööandjaks.

Toompea koda hoiab Sikile pöialt ja soovib et tal kõik ikka hästi läheks! :-)

Siki oli tõeline Super President, kelle üle iga koda võib uhke olla!

JCI Toompea

Olen JCI-s olnud aastast 2003. Mis seal salata, see kes ma täna olen, on suuresti tänu JCI-le. Tänu aktiivsetele, positiivsetele, ettevõtlikele kojakaaslastele! Tänu teile, sõbrad!

Müük on nagu hingamine

2011-04-06T13:25:00.000+03:00

Mulle meeldis, et Äripäevas ilmunud reklaamartiklis kasutas raamatu võrratu toimetaja Mari-Epp Tirkkonen minu sõnu: “ Müük on nagu hingamine: miski, milleta ei saaks majanduselu toimida, milleta ei saaks me sooritada ühtegi tehingut. Nii lihtne ja igapäevane, kuid samas nii võimalusterohkelt mitmetahuline. Nagu sportides või väljakutsuvates olukordades on vaja osata teadlikult hingata, on keeruliste toodete, teenuste või kliendisituatsioonide puhul vaja olukorda teadlikult juhtida.”
Jah, nii see on :)

Palju on küsitud selle raamatu saamislugu. Jagan seda.
Aastatel 2007-2008 olin Äripäeva Müügikäsiraamatu peatoimetaja – s.t. kirjutasin käsiraamatusse erinevaid müügiga seotud artikleid, et müügijuhtidel ja noortel müügigurudel oleks, kust juhatust ja õpetust leida.
Käsiraamat oli kokku ilmunud juba kümmekond aastat, seal oli seda, mis oli igihaljas ja seda, mis ammu aegunud.
Juba tollal oli meil mõte, et võiks käsiraamatu igihaljast materjali kasutades luua kompaktse ja tervikliku väärtuspõhise müügiga soetud raamatu.

Mulle on endale väga hingelähedane see, et müügiprotsessi keskmes asuks klient, oma soovide ja vajadustega. Et peetaks oluliseks pikaajalist kliendisuhet ja et müügisuhtlus kannaks neid väärtusi, mis meile endilegi olulised on. Usaldus, avatus, lihtsus, ausus, hoolimine. Aga siis tuli masu peale ja panime mõtte kalevi alla.

Nüüd siis, olles ise ettevõtja, tundsin endas kirjutamiskihku ja küsisin ÄP-lt, mis plaanid neil selle raamatuga on. Majandus vaikselt taastumas ja peatsel tõusuteel, müügiga soetud oskused on äärmiselt vajalikud. Miks ma ei imestanud, et nad olla just samal teemal mõtteid vahetanud ja minugi peale mõelnud :))
Niisiis - mõeldud tehtud! Ehitasin üles struktuuri, töötasin olemasoleva materjali läbi ja kus vaja, lisasin oma nägemusi, lähenemisi, võtteid. Suure osa oma panusest on siin andnud sellised gurud nagu Peep Vain, Mati Ruul, Ekke Lainsalu aga ka Self II tiim, Invicta kaasautorid jmt…

Raamatu peatükid järgivad müügiprotsessi struktuuri – ettevalmistustest ja kliendikontakti loomisest tehingu sõlmimise ja järeltegevusteni välja. Kahes viimases peatükis tuleb juttu püsiklientide hoidmisest, kliendisuhete juhtimisest ning müügitöötaja arengust.

Mul on hea meel, et raamat sai lihtsasti loetav, ülevaatlik ja näitlikustatud, nagu mu eesmärk oli.
Seda toovad oma kommentaarides välja ka kaasautorid.

Karin Hango: “ Signe Israeli koostatud “Küsi, kuula, peegelda” on esimene eestikeelne praktiline n-ö eesliini müügiraamat, mis tutvustab ülevaatlikult ja loetavalt müügi erinevaid külgi ja tehnikaid.
Müüki ei müstifitseerita ega ilustata – saladusi, nippe ja kunsttükke sellest raamatust ei leia. Pigem saab müügiinimene siit tuge oma töörolli järjest tulemuslikumaks ja mõnusamaks täitmiseks.
Raamatust leiab nii praktilisi soovitusi kui ka mõtlemapanevaid näiteid. Usun, et igal juhul innustab see raamat müügiinimesi oma tegevust mõtestama ja arendama.”

Ja Mati Ruul: “ Raamatust leiab häid nõuandeid nii algaja klienditeenindaja kui ka kogenud müügimees. Kokkupandud teost võib julgelt nimetada käsiraamatuks.
Tavapärase lugemise kõrval paneb see aktiivselt kaasa mõtlema nii enda kui ka eri tüüpi klientide käitumise üle. Teotahet ja lisaenergiat pakub raamatu
iga peatükk, seda huvitavate soovituste ja näpunäidete abil. Lugemise muudavad nauditavaks mitmed humoorikad seigad ja lood igapäevasest müügitööst Eestimaal.”

Selline tore esiklaps :)

Mure ja mõnus sibula-juustupirukas

2011-04-06T11:08:00.000+03:00

Jagan teiega ühe head just avastatud retsepti. Väga mõnusa põhjaga soolane pirukas. Piruka katteid saab ju varieerida, põhi oli küll tore avastus!

Koostis (8-le):
PÕHI:
2 dl nisujahu (mina kasutasin mitmevilja jahusegu)
1 dl täistera nisujahu
1 dl seesamiseemneid
125 gr võid
Näpuotsaga soola
mina panin ka ca 1 spl vett (kuna ei kasutanud puhast nisujahu)

TÄIDIS:
1 porru
2 sibulat, 2 šalottsibulat (minu panin 2 suurt tavalist sibulat)
3 küüslauguküünt (mina lisasin ka värsket ingverit ja minu meelest oli see väga hea!)
2 sl võid
1 tl soola
0,5 tl musta pipart
1 sl värsket hakitud tüümiani
2 dl riivjuustu
2 muna
2 dl vahukoort

Valmistamine:
Näpi jahud seesamiseemnete, või ja soolaga ühtlaseks tainaks. Vajadusel lisa spl-jagu vett. Suru võiga määritud vormi (24 cm läbimõõduga) ja äärtele. Pane 30 minutiks külma.
Lõika sibulad õhukesteks ribadeks, tükelda porru, küüslauk ja ingver. Prae tükeldatud sibulad ja laugud tüki võiga madala kuumusega pannil, kuni nad muutuvad klaasjaks, aga ei pruunistu. Maitsesta soola, suhkru, pipra ja tüümianiga.

Eelküpseta pirukapõhja ahjus 200 kraadi juures 10 minutit. Sega sibulatäidise hulka riivitud just ja laota eelküpsetatud põhjale. Mina lisasin mõned tükid sinihallitusjuustu ka, andis väga mõnusa maitse:)
Klopi munad koorega lahti ja vala pirukale.
Küpseta ahjus veel 20-25 minutit või kuni pirukas on kaunilt kuldkollane.
Me sõime täiesti jahtunult, küll maitses hää! :)

Allikas: Selveri retseptileht

Lanzarote muljed – kaks nädalat päikest ja armastust

2011-04-01T11:01:00.000+03:00

Elu on mind hellitanud, mul tekkis võimalus minna vabatahtlikuna Lanzarotele ühe tuttava jooga- ja puhkekeskusesse tööle. Kui kutse tuli, siis mõtlesin, et oiii kui vahva oleks… Ja järgmisel hetkel sain oma mõttel sabast kinni:”Mismõttes oleks?! Mis mind siis takistab? Pole ju tööandjat, kes teatab, et puhkust sa küll praegu ei saa…:P Ehk õnnestub ka muud asjad (lapsed, loomad) ära korraldatud!” Ja saidki! :)

Kas pole tore, minna keset talve, napilt enne kevade ametlikku algust, kui hanged kõrguvad ninani, minna sooja päikese kätte?!

Reisihuvilistele infoks: lendasin läbi East Midlandsi (Inglismaa), kus veetsin pool ööd lennujaamas ja tagasi tulin läbi Barcelona. Tagasilend tuli Geronast (100 km Barcelonast mööda rannikut üles, kirde suunas. Info sinnaliikumiseks leiab siit lingilt), ka seal veetsin öö lennujaamas. Päris huvitav ja igati ok, eriti kui padi või läptop on kaasas ja viimases häid filme mida vaadata :). Lendasin RyanAiriga ja edasi-tagasi piletid Tallinnast läksid maksma 253 EUR (s.h. check-in pagas tagasilennul). See käsipagasi teema on seal suht piiri peal kõndimine… Nii suuruse kui sisu poolest. Mul võeti näiteks täiesti tahke mesi ära, mis külakostiks tahtsin viia ja mis kirjade järgi olevat pidanud lubatud olema…

Lanzarote võttis mind vastu avalalt naeratava päikese ja rõõmsalt juukseid sasiva tuulega. Daniel, Villa Amatista peremees, tuli mulle vastu ja ma sain kohe ookeaniga sinasõprust luua :) Seda õnneks veel mitmel korral! Kuna ma ei läinud sinna ju päris rannas lesima ega niisama puhkama, vaid ikka tööle, siis seda liiga sageli ei saanud. Aga seda enam ma neid kordi nautisin!

Koht, kus me elasime, Villa Amatista, on kui maapealne paradiis. Nii elamiseks kui külalisena puhkamiseks.

Külalistele on ööbimiseks 8 erinevat tuba või majakest. Enamikus saab ise süüa valmistada ja on olemas kõik eluks vajalik. Kõik perenaise hea maitse järgi kujundatud, elurõõmsad ja omamoodi rahu sisendavad. Elutempo ja -rütm on seal hoopis teistsugune.On olemas suur joogaruum, kus saab teha ise või koos grupiga joogat, õues on soojendusega bassein. Võib tellida endale massaazi või muid erinevaid hoolitsusi. Asukoht on ka hea, praktiliselt saare keskosas asudes (La Vegueta asula lähistel) pääseb lihtsasti igale poole. Ookeanirannik – Playa de Famara - oli meist 10 min autosõidu kaugusel, mõnusate lainete ja liivarannaga.
Kui Sul on plaanis Lanzarotet külastada, siis chekka nende kodulehte, see koht väärib seda!

Meile, maja elanikele, oli see aga veel erakordsem paradiis! Aed oli nii külluslikult rikkalik, seal kasvas kõike! Alates aedviljadest - tomatid, salatid, rukolad, spinatid, zukinid, baklazaanid, sparglid… ja lõpetades erinevate puuviljadega - papaiad, avokaadod, nisperosed, aprikoosid, passioniviljad ja kõik need kelle nimegi ma ei tea…
Nii tohutult mõnus oli lipata enne lõunasööki aeda, tuua sealt päikesesoojasid tomateid, basiilikat, salateid ja muid aedvilju ja lõikuda need kohe värskelt salatisse!

Aias on lisaks igasuguseid muid põnevaid taimi ja kohti, siin mõned neist…

…ja rõõmsalt õitsvaid lilli:)

Hommikuti võtame aega olenevalt olukorrast kas koos või igaüks omale sobivas kohas – sees, saalis või väljas päikeseterassil – joogat teha. Nii Daniel, kui Zanna, tema naine, armastavad väga joogat. Ma ei olnud ammu ashtangat teinud, tegime seda Danieliga koos, küll oli mõnus!

Päeval toimetame seda, mis vajab toimetamist – majas, külalistetubades, hoiame õue puhta, teeme süüa. Mina õmblesin veel lisaks. Õmblesin ja parandasin – padjapüüre, tekikotte, toolikatteid, kardinaid jmt. Nii vahva, et Zanna selle peale tuli, ma väga nautisin! :)

Mind väga inspireerisid need söögid mis me sõime. Ainult taimetoitu mõistagi. Ja palju värsket. Aga täiesti selliseid asju, mida saab siin vabalt järgi teha:) Nagu näiteks süüa rohkem idandeid, erinevaid kaunvilju, aga ka näiteks kinoad, mis osutus mu vaieldamatuks lemmikuks, mmm! Ja mandlipiim :)

Väga ülendav oli see, kuidas me ühise laua taha istudes alati käed ühendasime ja vaikuses oma söögipalvet lugesime. Väärt hetked!
Ja muidugi see toorkook, mille Zanna minu viimasel õhtul tegi!! Põhi mandlitest, datlitest, seesamiseemnetest ja kookoseõlist, kreem banaanidest, avokaadodest, kakaost ja camu-camu pulbrist ning peale maasikad… See oli selline maitseelamus, et ma sõin seda nagu aegluubis, mmm :))

Rituaalidest ja tseremooniatest osatakse Amatistas lugu pidada. Me tegime… erinevaid. Siin pildikesed ühest. Spiraali sisse kõndidest puhastatakse end, jäetakse maha kõik see, mis meid enam ei teeni. Energeetiliselt, emotsionaalselt. Spiraali sees ühendutakse nelja ilmakaarega, maa ja taevaga ning võetakse nende väge endasse. Seda saadab teiste tseremoonias osalejate laul ja/või loitsimine. See on väga vägev ja ülendav kogemus:)

Villa Amatista elanikud – nii omanikud (abielupaar Zanna ja Daniel) kui loomad (kaks koera ja kass) on väga imelised.
Millise hoole ja armastusega seda kohta peetakse, kõigesse suhtutakse! Kõik, mida nad teevad, tuleb mängleva kergusega (suhtlemine külalistega, toimetamine aias ja majas jmt). Kui külalised tulid, siis ma jälgisin imetlusega, kuidas neid vastu võeti. Nagu nad oleksid parimad sõbrad ja lihtsalt külla tulnud. Pealegi - Daniel rääkis sakslaste ja šveitslastega saksa keeles, inglastega inglise keeles, prantslastega prantsuse keeles ja hispaanlastega hispaania keeles… Meiega rääkides kasutas ta sageli eestikeelseid sõnu (ta on varasemalt natuke Eestis elanud). Meie Piretiga, kes me olime seal mõlemad vabatahtlikena tööl, olime nagu osa perekonnast. Nii omaksvõetud, nagu väga lähedased sõbrad. Nii lihtne on sedasi tunda end kui kodus:)

Ja samas ei olnud see vaid mingi särav pealispind. Kui tekkisid mingid kitsaskohad, valesti mõistmised, taheti omaette olla, ei tahetud aktiivselt suhelda, siis seda kõike väljendati väga avatult. Ja see oli täiesti turvaline. Keegi ei pahandanud, ei solvunud. Ja see lõi tunde, et kõik tunded, soovid ja vajadused on turvalised. Ja ma võin ennast alati väljendada. Mitte midagi ei pea tegema, mida sa ise ei taha. Selline tingimusteta omaksvõtmine on nii vabastav, võimaldades olla igas hetkes täpselt nii nagu sa oled. Ja see on nii hea tunne!

Ilmad olid hästi ilusad. Mõne päevaga juba õppis ära selle, et millal valgeks läheb, millal pimedaks, millal soojaks, millal jahedaks. Päike oli väga soe ja paistis enamikel päevadest. Küll aga oli vahest hästi tuuline. Tuul oligi määravakas ilmakujundajaks – kas jahedam põhjast või kuumem idast, Saharalt. Ühel päeval Piretiga Amatista autoga saaretuuril käies saime kinnituse 30 kraadisele suvemõnule:)

Kohalikuks vaatamisväärsusteks on eelkõige loodus ise. Vulkaaniline maastik on tõesti väga eriline. Kui Tenerife on nagu üks suur vulkaan, siis siin on selline tunne, nagu oleks keegi oleks neid nagu rosinaid saia peale puistanud, vulkaan on vulkaani küljes kinni.
Meie elupaika ümbritses ka mitu vulkaani, ühte rohtukasvanud kraatrisse ronisime sisse ka. Väga hea energiaga eriline elamus oli. Selline turvaline, hoitud ja kaitstud. Tuul ainult vihises peade kohal…

Meie aiast edelasse vaadates paistsid eemalasuvate vulkaanide tipud, nagu Egiptuse püramiidid. :)

See piirkond seal kaugemal on nii tihedalt vulkaanidega kaetud, nagu oleks neil seal mingi kogunemine. Ja maastik nende vahel näeb välja selline, nagu oleks Kalevipoeg põldu kündnud - mullakamakad on hiigelsuured. Tegelikkuses ei olnud see muidugi muld, vaid vulkaaniline pinnas. Väga teistmoodi vaatepilt! Kahjuks mul pole sellest pilti.

Panen siia pildi kogu Lanzarote saarest ka, meie orienteeruva asukoha tähistasin Amatista värvides roosakas-lilla lillekesega.

Teise nädala algul käisime saaretipus asuvat mäestikku vallutamas, hmm.. temaga sõprussuhet loomas ;). Mäe tipp on 670 m, aga me vist päris tipus ei käinud :) Üks külalistest, umbes minuvanune noormees, Peter, kellega me keset mäge kohtusime ja autovõtmeid vahetasime (et ei peaks tuldud teed tagasi minema), ütles pärast pead raputades, et oli ikka väga raske rada.
Rada läbides ei tundunud see meile sugugi liiga raske, kuigi väljakutsuvaid kohti oli päris mitmeid. Ärauhutud teid ja püstloodis alla ookeanini ulatuvat seina jalge all.. See tundus pigem põnev ja eks Daniel oli püüdnud meid enne minekut ette ära ka hirmutada :)), nii et me olime kõigeks valmis :). Mul võttis retk jalad küll lõpuks läbi, varvaste vahel oli ikka mitu villi… ei olnud mu saapad kivistel mägiradadel turnimiseks mõeldud. Aga need imeilusad lummavad vaated! Need andsid nii palju energiat! Me muudkui peatusime, ahhetasime ja nautisime!

Piltidelt kaob kahjuks sügavusmõõde ära, aga ehk saab natuke ainu kõrgustest ja vahemaadest. Üleval vasakul oleme me ca kolmandiku läbinud, meie teekond algas sealt tagant, kust esimesed arglikud vahused lained hakkavad. Paremal on meie kohtumispaik Peteriga. Vast on pildil läbi proportsioonide (läbi nende täpp-inimeste seal paremal mäenukil) võimalik tunnetada meie kõrgust suhtes veepinnaga.

Hingasin sisse mägede ja ookeani hingust… aaaahh!! Milline jõud ja vägi! Paremal üleval on meie neljane reisiseltskond, juuksed lehvimas tuules:)

Vasakul on näha teekond, mis ootas ees. Viimane veerand. Läksime välja sinna päris taha lõppu, viimase nuki juurde all ookeanipiiril. Paremal on vaade, mis tehtud pärast seda, kui olime seal all parempoolses ookeanisopis ujumas käinud ja siis 500 meetrit otse mäkke tõusnud, üles platoole.

Viimane vaade alla.. tõusu alustasime päris sealt veepiirilt. Väga vägev matk oli! Mu saabastesse kängitsetud jalad olid valusad ja väsinud, kuid ma ise olin elamusest laetud ja õnnelik! Mäletan, et muutusin kogunenud energiast lausa ülemeelikuks :))

Paar pildikest majast ka. Parempoolsel pildil paistab eemal mu selja taga ka minu toa aken ja seal all kasvav õitsev, vööni ulatuv tubakataim.

Enne äraminekut tegime veel mitu erilist tseremooniat.
Sain igas neist järjest rohkem ühendust oma isikliku väega. Iseenda väärtuslikkusega. Ja mõistsin, et nii siiatulek kui kogu see aeg siin on olnud nagu üks iseenda väärtustamise õppetund. Algne mõte: “Ah mis nüüd mina.. Kas tõesti mina…?” asendus rõõmuga oma väärtuse tajumisest. Minus peab ikka midagi olema, et elu mind nii erilise armastusega ümbritseb. Ja ongi nii! Ja mis kõige ilusam, et tegelikult on see nii kõigiga meist! Me kõik, igaüks meist on nii eriline, me kõik oleme väärt kogu maailma armastust.
Leian, et selle mõistmine ja tajumine algab sellest, kui me kõigepealt iseennast usaldame. Kui me valime ennast kuulata ja usaldada. Oma sisetundele järgneda, vabaks anda kõik hinnangud ja ootused, lubada endal märgata hetke, märgata ennast, õrnuse ja hoolivusega, nagu ütleb Sölve Maiberg. Ja jätkata enda usaldamist ka siis, kui kõik, mis pole armastuse sarnane ning tervenemist tahab saada, endast ebamugavalt märku andes protsessi käigus nähtavale tuleb.

Rest in natural great peace this exhausted mind,
Beaten helpless by karma and neurotic thoughts
Like the relentless fury of the pounding waves
In the infinite ocean of samsara.
Rest in natural great peace.
~Nyoshul Khen Rinposhe~

Olen väga rõõmus ja tänulik kogu selle kogemuse eest!

Uus avastus - mandlipiim

2011-03-31T13:41:00.000+03:00

Lanzarotel õppisin tegema mandlipiima. Tegime sellest hommikuti shake´i – hommikust piimakokteili, mmm… :)

Piret õpetas mind tegema rohelist kokteili, pannes sinna sisse eelmise päeva lõuna salatiülejäägi (tavaliselt olid sealt salatilehed, spinat, rukola, tomat, natuke suvikõrvitsat, natuke seemneid), banaani, õuna või pirni, aaloet (mida leidus aias ohtrasti ja mida palju kasutati ka palju) ja natuke oliivõli, et ained kehasse paremini imenduksid. Imehea!!

Mul oli tuttavatest mandlipiima tegijatest Eestimaal jäänud mulje, et seda saab teha vaid spetsiaalse masinaga, aga tegelikult piisab vaid blenderist. Ja see on imelihtne! Ja vääega tervislik. Tervislikkuse kohta saab detailse ülevaate siit inglisekeelsest artiklist.
Tähelepanuväärne on see, et mandlipiim on väga magneesiumirikas ja kuna aitab kaasa kõrvalkilpnäärmete toimimisele, siis mõjub hästi luustikule. Ta on magneesiumi, seleeni ja E-vitamiinirikas. E- vitamiin on antioksüdant, mis aitab keharakke tervena hoida, seleen aga mõjutab läbi kilpnäärme tegevuse immuunsüsteemi. Ja mõjub samuti hästi rakkudele ja kudedele. Ühtlasi mõjub mandlipiima proteiinirikkus hästi keha kasvamisele ja tervenemisele. Mandlites sisalduv kaalium toetab südametegevust ja mõjub hästi vererõhule, mangaan mõjub hästi hammastele ja luudele.

Siit leiab fotodega täpse kirjelduse, kuidas mandlipiima teha.

Aga põhimõtteliselt on kõik imelihtne: võtad inimese kohta peotäie mandleid, paned need ööseks (10-12 tunniks) vette ligunema. Vett lisad parasjagu nii palju, et ka pundumiseks ruumi jääks. Ligunenud mandlid võid purustada ka sama veega, kus nad ligunesid. Või panna uue vee, mina teen nii. Vahekord on järgmine: 1 osa mandleid, 3 osa vett. Ja siis purustad nad blenderis nii väikseks kui võimalik. Seejärel kallad segu läbi lõhukesest riide (või riidest koti), et eraldada mandlid vedelikust. Pressi hoolega, sest just lõpus saad kätte kõige enam kreemisust ja toitaineid.

Meie tarvitasime seda piima kohe. Nagu ma ütlesin, enamasti hommikukokteili tegemiseks. Aga seda võib kasutada suppides, kastmetes või juua niisama. Eeltoodud õpetuse kohaselt tuleks panna see piim ööpäevaks külmkappi, loksutada aegajalt ja sobivalt (näputäie soola ja vähese magustajaga) maitsestada.

Mandlipuru saab samuti toitudes kasutada. Selleks on hea see eelnevalt 150 kraadises kuumuses ära kuivatada. Seda ma ise veel proovinud ei ole, kuna Lanzarotel tehti sellega koertele sööki.

Kõige odavam mandlite kilohind, mida mina näinud olen, on XL Säästumarketis, kus hinnaks seda müüakse Bittlesi kaubamärgi 150 grammistes pakkides. Kilohinnaks tuleb 7 eur. Muidu kipub ikka 9-10 euri kanti minema.

HO’OPONOPONO

2011-03-19T11:03:00.000+02:00

Jagan teiega üht imelist lähenemist Joe Vitalelt. See on Hawaii õpetusest pärit meetod, nimetusega ho´oponopono.

Elu on täiuslik… Minuni jõudis see täpselt siis, kui mul siia Lanzarotele tulles tekkisid esialgu mingi kitsaskohad ja mul oli toetust vaja. Ja see aitas mind! Olukorrad lahenesid nagu iseenesest!

Kaks aastat tagasi kuulsin terapeudist, kes ravis terveks terve osakonna kriminaalse taustaga vaimsete häiretega patsiente, ilma isegi nendega kohtumata. Psühholoog, uurides kinnipeetava haiguslugu, vaatas enese sisse, et leida põhjust, kuidas ta oli selle haiguse loonud.

Kui ma esmakordselt seda lugu kuulsin arvasin, et tegemist on linnalegendiga. Kuidas saaks keegi ravida teist inimest, ravides ennast? Kuidas suudaks, isegi parim eneseabi meister, terveks ravida kriminaalsete kalduvustega psühhopaati? See oli täiesti arusaamatu ja ebaloogiline, viskasin selle loo peast.

Lugu kuulsin uuesti aasta hiljem. Kuulsin, et terapeut oli kasutanud Hawaii ravimeetodit nimega ho’ oponopono. Ma polnud kunagi midagi sellest kuulnud, ent nüüd ei läinud lugu mul enam meelest. Kui selles loos oli natukenegi tõtt, pidin rohkem teada saama. Olin aru saanud “täieliku vastutuse” tähendusest, kui olukorrast, kus olen vastutav selle eest, mis ma mõtlen ja teen. Sellest väljaspool asuv ei ole minu teha. Arvan, et enamik inimestest näeb vastutust sellisena. Me oleme vastutavad oma tegude eest, mitte kellegi teise – see ei ole hoopiski nii.

Hawaii terapeut, kes need vaimselt tasakaalutud inimesed terveks ravis, õpetas mulle täieliku vastutuse kohta uut perspektiivi. Tema nimi on Dr. Ihaleakala Hew Len. Meie esimene telefonivestlus kestis arvatavasti terve tunni. Palusin tal mulle rääkida kogu oma lugu tööst terapeudina. Ta selgitas, et oli neli aastat töötanud Hawaii riiklikus haiglas.
Osakond, kus nad hoidsid kriminaalse taustaga psühhopaate, oli ohtlik. Psühholoogid lahkusid töölt peale ühte kuud. Töötajad olid sageli haiguslehel või lihtsalt lahkusid töölt. Inimesed kõndisid osakonnas ringi seljaga vastu seina, kartes patsientide rünnakuid. See oli olnud meeldiv koht, olgu siis elamiseks, külastamiseks või töötamiseks.
Dr. Len ütles mulle, et ta ei kohtunud ühegi patsiendiga. Ta lihtsalt tutvus nende haiguslugudega oma kabinetis. Nendega tutvumise ajal, tegeles ta iseendaga ja patsiendid hakkasid paranema.
Ta ütles mulle, et paari kuu pärast, patsiendid, kes varem olid pidanud olema ahelates, lasti vabalt ringi liikuma. Teised, kellele varem oli manustatud suurtes kogustes ravimeid, ei pidanud neid enam võtma. Ja neile, kelle puhul ei tulnud varem kõne allagi asutusest välja saamine, kirjutati sealt välja. Olin hämmelduses. Ta lisas, et see ei olnud veel kõik, ka töötajad hakkasid hea meelega tööle tulema. Pidev töötajate vahetumine ja puudumine töölt lõppes. Lõpuks oli neil vajalikust rohkem töötajaid, sest patsiente jäi vähemaks ja töötajad tulid kõik tööle. Tänaseks on see osakond suletud.

Siin pidin ma esitama miljoni dollarilise küsimuse: “Mida sa tegid enese sees, mis neid inimesi sedasi muutis?”
“Ma lihtsalt tervendasin seda osa minust, mis oli nad loonud,” vastas ta. Ma ei saanud aru. Dr. Len selgitas, et täieliku vastutuse võtmine tähendab vastutamist kõige eest, mis su elus on, lihtsalt selle pärast, et see on seal – on see sinu vastutusel.

Põhimõtteliselt tähendades, et kogu maailm on sinu enese looming.

Uh. Seda oli liiga palju allaneelamiseks. Võtta vastutus enese tegude ja sõnade eest on midagi aga võtta vastutus kõigi tegude ja sõnade eest minu elus, on hoopis midagi muud. Ometi on tõene, et kui võtad täieliku vastutuse oma elu ees, siis kõik, mis sa näed, maitsed, puudutad või koged ükskõik mil moel, on sinu vastutusel, sest see on sinu elus. Nad ei eksisteeriks, kui ei oleks osa sinu seest projekteeritud välismaalimast. Probleem ei ole neis, vaid sinus ja et neid muuta, on sinul vaja muutuda.
Saan aru, et seda on raske aduda, seda enam aktsepteerida ja selle järele elada. Süüdistamine on vastutuse võtmisest palju lihtsam. Dr. Len’iga rääkides sain aru, et tervendamine tema ja ho’ oponopono ravimeetodi puhul tähendab enese armastamist.

“Kui soovid parandada oma elu, tuleb sul oma elu tervendada. Kui soovid kedagi tervendada, isegi vaimsete häiretega kurjategijat, teed sa seda tervendades ennast.”
Küsisin Dr. Len’ilt kuidas ta ennast tervendas. Mida ta täpselt tegi, kui vaatas patsientide haiguslugusid?
“Ma lihtsalt korrutasin: ‘palun andesta’ ja ‘ma armastan sind’,” selgitas ta.
See on kõik?
“See on kõik.”
Tuleb välja, et enese armastamine on parim viis enese arendamiseks ja kui seda teed, paraneb ka maailm sinu ümber.

Toon teile näite, kuidas see toimib: keegi saatis mulle e-kirja, mis mind endast välja viis. Varem oleksin proovinud sellega toime tulla töötades oma energiakeskustega ja lihtsalt üritades olla mõistlik inimesega, kes sellise kirja saatis.
Seekord otsustasin kasutada Dr. Len’i meetodit. Korrutasin enesele vaikselt ‘palun andesta’ ja ‘ma armastan sind’, ma ei pöördunud sellega kellegi konkreetse poole. Lihtsalt üritasin äratada armastust, et tervendada enese sees seda, mis oli praeguse olukorra loonud.
Tunni aja pärast sain samalt inimeselt uue e-kirja. Ta vabandas oma eelneva sõnumi pärast. Pidage meeles, et ma ei võtnud midagi ette ‘välispidiselt’, et minu ees vabandataks. Ma isegi ei vastanud tema kirjale. Lihtsalt öeldes ‘ma armastan sind’, olin mingil viisil tervendanud eneses midagi, mis oli selle kirja kirjutaja loonud.

Hiljem osalesin ho’oponopono seminaril, mida juhatas Dr. Len. Praeguseks 70 aastane, loetakse teda šamaanist vanaisaks ja ta on aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud.
Ta kiitis mu raamatut ‘Külgetõmbe faktor’ (‘The Attractor Factor’). Ta selgitas, et kui ma ennast arendan, tõuseb ka mu raamatute vibratsioon ja igaüks võib seda tunda, kui neid loeb. Lühidalt: kui arendan ennast juhtub see ka mu lugejatega.
Kuidas on raamatutega, mis on juba seal väljas, küsisin temalt.
“Nad ei ole seal kuskil,” ütles ta, taaskord hämmastades mind oma sügava arukusega. “Nad on endiselt sinu sees.”
Kokkuvõtlikult: väljaspool asuv maailm tegelikult ei eksisteeri. Võtaks terve raamatujagu ruumi, et selgitada seda tehnikat põhjalikkusega, mida ta väärib.
Peaks piisama ütlemisest, et kui soovid midagi oma elus parendada, on ainult üks koht kuhu selle sooviga pöörduda saab: enese sisse. Kui sinna vaatad, tee seda armastusega.
*
Dr. Hew Len’ile õpetati doktorantuuris, et tema töö on teisi inimesi aidata. Veidi hiljem tutvustas talle Ho’oponopono protsessi Morrnah Simeona, keda kutstakse ka - Hawaii Elav Kingitus.
Morrnah õpetas, et ükskõik milline probleem meie ellu tuleb, on meil vaja vaadata ainult iseennast ja et: “Rahu algab minust”.

Ho’oponopono on protsess, mille käigus vaatame ainult enese sisse ja töötame pahnaga (mälestustega) iseendas (meie alateadvuses), sest kui ma kord saavutan tasakaalu Jumalikkusega, jõuavad selleni kõik; aga kui ma olen tasakaalust väljas, on seda ka kõik teised.

Ho’oponopono põhimõte on töötada Jumalikkusega, temale korrates:
“Ma Armastan Sind. Anna mulle palun andeks. Palun andesta minule ja sellele mu sees, mis minu arusaamist piirab. Tänan Sind.” ning lase siis Jumalikkusel teha omad korrektiivid, mis muudavad pahna (mälestused) su alateadvuses tagasi Nulliks, ning siis sellest Tühjusest saab Jumalikkus taas esile tõusta.
*
Dr. Len ütleb, et teda treeniti inimesi aitama aga mõne aja pärast ta mõistis, et see ei toimi: “Kui ma mõistan, et maailm on minu sees ja et maailma muuta saan ainult enese sees.”
On vaja muuta seda, mis toimub minu sees (mälestused), mis tähendab 100%’list vastutuse võtmist.
Olen jõudnud arusaamisele, et minu maailm eksisteerib ainult minus.
Kui minu ellu tuleb “probleem”, ütlen: “Ma Armastan Sind. Anna mulle andeks. Palun andesta minule ja sellele minus, mis põhjustab valu/kannatusi. Tänan Sind.”
Lausesse “Ma Armastan Sind” on kätketud vigade tunnistamine ja andestamine, ning need on minu vastutusel.
Minu ülesanne on väga lihtne: võtan 100%’lise vastutuse kõige eest, mis minu sees toimub ja Jumalikkus hoolitseb kõige muu eest.

Teinekord tasub proovida neid asju, mis pealtnäha täiesti utoopilised tunduvad. Või siis just sellepärast :) On ju nii palju siin elus, mida me ei tea, mille sisse ei näe…

Viimane Toompea koja massaaziõhtu: kupud ja laavakivid

2011-03-18T22:33:00.000+02:00

Reedel, 18.03.11 toimus viimane Toompea koja massaaziõhtu. Selleks korraks oli meie imeline massaaziõpeja Raili Raik meile valmis pannud laavakivid ja kupud. Laavakivid soojenesid mõnusas veevannis ja kupud ei olnudki klaasist ja tuliseks aetud :))

Mina olin ärasõiduärevuses, nii et olin sedakorda koguni pealtvaataja rollis. Lennuks Lanzarotele olin minemas vaid käsipagasiga ja see oli paar kilo raskem kui Ryanair lubab. Ee... ja pikem ka. Ning see tegi mind murelikuks, eriti kui lugesin kõiki neid hirmutavat rangust kujutavad foorumipostitusi trip.ee-s. Nii et ma pakkisin oma kotte ümber, seni kui teised mõnulesid, nahad kuppudest ja kividest mõnusalt roosad:)

Hoidsin vaid poiste selgadel lebavaid sooje laavakive käes ja tundsin kui mõnusad soojad, siledad ja kummaliselt energiseeriva toimega need on.

Nii saidki need mõnusad massaaziõhtud läbi! Kokku tegime neid veebruarist alates neli korda. Esimesel korral õppisime klassikalist massaazi ja võtsime läbi selja ja kaelapiirkonna. Õppisime kasutama huvitavaid abivahendeid, nagu igasugused rullikud ja pallikesed, aga ka näiteks pooleldi täis veepudelid:)). Teisel korral tutvusime Jaapani massaaziga, Shin Doga. Tallusime üksteisel seljas ja masseerisime üksteisel kehameridiaane läbi … ai-ai.. küll see oli valus :))
Kolmandal korral õppisime refleksoloogiat – jalatalla massaazi. Marju Jalaka abiga õppisime tegema põhiharjutusi, käisime talla peal läbi erinevaid kehaorganeid ja –punkte läbi, alates selgroost ja lõpetades käbinäärmega . Oi küll see oli üks mõnus punkt seal suurel varbal.. tahaks muudkui veel ja veel seda head tunnet :))
Neljas kord oli siis tänane. Õppisime massaazi käigus kasutama kuumasid kive ja erinevaid kuppusid. Kupud ja kivid toovad vere hästi naha alla ja energiseerivad mõnusalt.

Vaatasin, et läbi nelja korra käis massaaziõhtutelt läbi kokku 20 inimest. See on päris palju! Eriti vahva, et meil oli päris mehine seltskond põhituumikus:) Ja tõesti, need olid väga mõnusad, lõbusad, nautimist ja õppimist täis õhtud! Ja Raili jagas meile oma muheda olemise ja sügava professionaalsusega teadmisi massaazimaailmast rohkem, kui ma ise tegelikult arvatagi oleks osanud.

Aitäh Railile, kõigile osalejatele ning Janale ja Jaelile külalislahkuse eest kasutada massaaziõhtute eest nende elutuba! :)

P.S. Raili leiab muide Tondil asuvast ilusalongist “Kaunis Kaunimaks”. Eriti võivad tema abi vajada need, kellel on mingid traumad olnud ja seetõttu kehavedelikud ei liigu, on tekkinud tursed või paised. Ma loodan, et ta jõuab koolitada välja palju inimesi, kes sarnaselt temaga sellises olukorras abiks oskavad olla.

Laste tegemised

2011-03-17T23:50:00.000+02:00

Sylvia
Mõned nädalad tagasi lehvitas Sylvia ühe moejoonisega ja teatas, et nemad hakkavad koolis kleite õmblema ja et tema kleit tuleb selline! “Oi kui ilus! Aga kuidas te oskate neid ise teha? Kust te riided saate?” imestasin, sest tema loodud moejoonis, mis oli tõesti väga ilus, oli nii konstruktsiooniliselt kui tehnoloogiliselt päris keeruline. “Õpetaja aitab! Koos ostame!” teatas tüdruk rõõmsalt. “Kuidas ta oskab ja suudab teid sellisel tasemel aidata…?” mõtlesin ma endamisi, aga ei tahtnud tema rõõmu rikkuda ja seepärast olin parem vait. Aga nuuh.. minagi ei oskaks sellist kleiti õmmelda, tahaks enne kõvasti nuputamist… Elame-näeme, mõtlesin..

Ja nii oligi:)) Ühel päeval teatas Sylvia, et “homseks peavad kangad valmis olema, palun lähme ostma”. Temale ja ta sõbrannale. (?!?)
Ehh.. ma ei tea, kas see on professionaalne kretinism, aga enne kanga ostmist tuleks ju konstruktsioon ja tehnoloogia läbi mõelda?? Ja kuidas ma saan niimoodi sõbrannale riiet osta?! See kõik seadis mind suurde kimbatusse. Läksime… ja tõesti õnnestuski. Saime mõlemale Abakhanist päris head kangad. Tõsi, Sylvia pidi siinkohal juba natuke mööndusi tegema, sest nii suures ulatuses ja diagonaalis lahtist selga ma ei oleks osanud küll teha… kui just oleks avatud selja asemel läbipaistev kehavärvi riie olnud…

Tagantjärgi tuli välja, et need kliendid olid mõeldud moedemonstratsiooni jaoks. Ja siis ma mõtlesin, et ma vist mõjutasin liiga palju kogu protsessi, sest me valisime riided ja püüdsime kohandada tegumoodi nii, et see poleks ühekordne “mul-sai-valmis” kleit, vaid et sellega oleks pärast võimalik ka käia. Ja lõppkokkuvõttes pidin mina ka õmblema…

Tüdrukut vaadates jäi mul üle vaid imetledes õhata… kui kaunis ta veel täiskasvanuna on, kui 10-aastaselt selline kaunitar :) Kõrval sõbranna pilt ka. Tema ema andis talle vabamad käed ja nii on tema riided ikka tema õmmeldud :))

Raymond
”Mina viin selle teleka siit suurest toast ära!” teatas poiss ükspäev. “Sa nagunii telekat ei vaata ja siis saame meie rahus multikaid vaadata, ei sega meie sind ega sina meid:)).”
Mõeldud – tehtud! :)

Nüüd on meil telekavaatamiseks kogunemine Raymondi toas :))

HTI IX moodul

2011-03-06T23:27:00.000+02:00

Seljataha sai just eelviimane nelja-päevane moodul selles kooliaastas. Teemaks oli seekord kolmanda silma, laubal asuva energiakeskusega soetud teemad – mõistuse vägi.

Rääkisime valgusest ja pimedusest, unedest ja unenägudest, sümbolitest ja arhetüüpidest… Väga-väga huvitav oli!

Minu unenägudemaailm on väga kirju ja kirev. Kui ma peaksin igal hommikul hakkama oma unenägusid üles kirjutama, siis ma veedaksin selleks vähemalt tunnikese :) Samas on selge see, et unenäod kannavad sõnumeid meie alateadvusest ja nende lugemine on üks ütlemata kasulik oskus.

Katariina juhendas meid unenägusid lugema nii, et eristades ära 1) unenäos olnud tegelased (lihtsalt endale loetleda), 2) tegevuspaigad, 3) tunded, mis olukordadega seotud.
Teinekord tekib juba siit paralleel eluga. Kuidas seda unes lahendasid? Kuidas võiks/võinuks lahendada? Kas see annab juhatust ka päris ellu?

Rääkisime unenägude vaatamisele sarnasest erapooletust pilgust ka muudes aspektides. Kui oma elu justkui kõrvalseisja pilguga vaadata, võid näha suurt plaani ja lahendusi asjadele, mida muidu ei märka. Nii saab ka intuitsioon paremini töötada. Osata näha oma elu kui lugu - ja ennast ühelt poolt kui loo autorit ning teiselt poolt kui osalejat.
Inimeste puhul, kelle tekivad kitsaskohad, on siis lihtne mõelda: ”Kuidas ma olen ta oma ellu kutsunud? Mida see inimene tuli mulle õpetama?”

Väga huvitav oli mõtisklemine sümbolite, arhetüüpide ja müütide teemal. Sümbolid ja arhetüübid jõuavad läbi elu meie unenägudesse (ja ka müütidesse) ja neid võib nimetada elu tõlgendamise ja mõtestamise keelteks.

Kirjutasime igaüks müüdi omaenda elust. Ja leidsime oma elu eesmärgi. Mõlemad olid väga huvitavad protsessid.

Mina leidsin, et sümboolselt on minu elu eesmärk olla kui Päike.

Nautida vabadust olla selline nagu ma olen. Puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega. Toetada nende kasvamist, arengut ja õitsemist. Näidata teed. Koju. Iseendani. :)

Armastus ja kohalolu… see tervendab :)

2011-03-03T23:17:00.000+02:00

Raymond on ka peale minu kojujäämist suhteliselt palju kodus olnud. Ilmselt tal on mingid põhjused, miks tal on vaja kodus olla… See väljendub peavaludes, palavikus jmt. tervisehädades. Vähemalt on mulle lohutuseks see, et me saame koos olla ja ma saan talle rohkelt tähelepanu pöörata.

Käisime täna hommikul Raymondiga Lastehaiglas arsti juures. Tal on 9.märtsiks pandud adenoidide operatsiooni aeg. Olen teda viimaste päevade jooksul selle pilguga jälginud ja minusse on tõusnud kahtlus, et kas see opp on talle ikka vajalik. Mitte et ma sellest midagi teaks, aga tunne on selline…. Ta ei räägi enam nasaalselt ega hinga kogu aeg läbi suu. Mõtlesin et konsulteerin natuke arstiga ja ehk kellegagi veel, enne kui ta sinna opile ikka saadan… Ja siis – arst vaatas ja vaatas ja küsis siis pahuralt:”Miks te arvate, et tal seda oppi vaja on?” - “Ee.. ega mina ei arvanudki, Teie ütlesite nii” vastasin. Doktor vaatas uuesti ja teatas siis: ”Ei, need adenoidid on küll piisavalt väikesed, neid küll ei ole vaja lõigata. Kui siin üldse midagi on, siis on need need suured mandlid”. ?!? Jeee!!! Kuhu need suured adenoidid siis kadusid? Mandlitega ei ole Raymondil küll kunagi probleeme olnud:)

Minus voogas rõõm ja tänutunne – iga asi on millekski hea – ehk on Raymondile see sage kodusolemine nii hästi mõjunud :)

Massaaziõhtu Railiga 3: Jalatald

2011-03-02T23:19:00.000+02:00

Kas Sa tead, millest räägivad Sinu varbad? Või muhud talla all? Tänasel massaazikoolitusel sirutasime oma varbad refleksoloog Marju Jalaka käte vahele ja olime kui avatud raamatud.

Raili oli meile täna võtnud kaasa jalatallaeksperdi, refleksoloog Marju Tammiku. Marju on jumaliku andega hämmastav naine, kes mind täiesti võlus ja lummas.

Ta rääkis ainult meie varbaid vaadates ära meie põhi iseloomujooned, suhted ema ja isaga, lastega (või õdede-vendadega), jpm. Ja õpetas meid ka lugema. Väga-väga huvitav. Ma panin end kohe tema juurde seansile kirja :)

Õppisime jalataldadel asuvaid erinevate kehapiirkondade punkte. Masseerisime varbaid katsudes kukalt, turja, lülisammast :)

Muide, suure varba peal on üks huvitav punkt, käbinäärme punkt, kuhu vajutades ja seda mõnda aega stimuleerides muutub käbinääre aktiivseks (ei tea, kas hakkab kehasse serotoniini - nn.õnnehormooni eritama ?) ja kehas tekivad väga meeldivad aistingud. Nii et piisab, kui varvast õigest kohast puudutada,kui tekib kohe tahtmine kilgata : “Palun, tee veel” :))

Järgmisel korral teeme massaazi laavakividega ja see saab siis olema juba viimane massaazikoolituse õhtu.

Sain valmiiis!

2011-02-28T16:54:00.000+02:00

Lõpp oli hoogne ja inspiratsioonist kantud :)

Jõud on otsas… vajan toetust….

2011-02-25T23:37:00.000+02:00

Midagi nagu ei taha teha... kõik tundub nii mõttetu... Panin äratuskella kinni ja pugesin voodisse tagasi... külm on...brr.. tahaks ära... See ei ole elu, mida ma tahan! Ma ei taha piinelda selle raamatu pärast... Minus ei ole praegu jõudu sinna kirjutada ilusaid sooje soove... Tekstidest maha kraapida manipulatiivset müügijuttu…

Meenus ühe koolitusel osalenud naise kirjeldus endast (igaüks pidi ennast kirjeldama läbi taime). Ta ütles:“ Ma olen nagu lill, kes vajab hoolitsemist... poputamist...“ Mäletan, kuidas tundsin, et mu süda tõmbas kokku... Ma ei tea, kas ma olen üldse kunagi seda endale lubanud, et keegi mu eest hoolitseks, mind poputaks? Ehk laste issiga ikka oli, aga ma olen selle unustanud… Ja lapsena.. ei mäleta…mul on mälestus, et kogu aeg tuli „tubli“ olla... Tallinnasse kooli tulin, kui sain 18, sellest ajast alates olen pidanud ise enda eest hoolitsema.... tugev olema.. Aga vahel, tahaks niiväga, et keegi tuleks ja hoolitseks minu eest. Ja ma ei peaks tugev olema…

Jäin uuesti end magama... nii hea oli hõljuda kusagil ebareaalsuses...

Kui tõusin, tundsin, et mehikesed mu peas on hakanud palli taguma. Pea valutas. Hakkasin läbi valu joogat tegema... esialgu mõtlesin, et teen lihtsalt mõned päikesetervitused ja natuke kundalini soojendusi... aga siiski tegin edasi. Esimest korda tegin harjutusi vaat et valu piiril. See pani mind mõistma, kui hooletusse olen ma oma keha jätnud... :( Ja kui kiiresti see nii võib juhtuda.
Tegelikult olen seda äratundmist juba mitmes kohas kogenud – viimases massaazis sealjuures. Olen kogenud, KUI VÄGA keha igatseb seda, et temaga tegeletakse. Liikumist, paindumist, tantsimist, silitamist, õrnutsemist, puhastamist, tähelepanu, armastamist.... Hmmm.....

Ja siis tuli toetus... ootamatult...

Nagu välk selgest taevast astus uksest sisse mu venna pere. Nad pidid Rootsi kruiisile sõitma, aga mingil põhjusel olid kuupäevad sassi läinud ja nii nad siis seisid laevakassas, kuu aega varem...

Ja siin nad nüüd olid. Sain hinge pealt ära rääkida, sõrmitseda natuke kitarri… sõime kaasatoodud Tartu parimat, Taverna pizzat:) Oo, aitäh-aitäh teile!!

Minu jaoks oli see nagu esimene värskendust ja elujõudu toov sõõm õhku. Nagu iseenesest sai tuli kaminasse, toad olid elurõõmu täis, käisime poes, ostsime söögid... nalja ja naeru... Oh, olin nii tänulik selle eest!

Õhtul, kui venna pere juba Tartu poole sõitis, kirjutasin hooga terve peatüki valmis. Energia oli hoopis teistsugune. Ja järgmisel hommikul teise. Minu enda hingus tuli tagasi, inspiratsioon leidis mu üles... :) Lõpuks suutsin taas kirjutada seda raamatut OMAL moel. Kirjutada nii, et inimesed mõistaksid, müük ei ole pähemäärimine, manipuleerimine, mulje jätmine. See on oma loomingu, oma toodete-teenuste teisteni viimine. Neile, kes seda vajavad, kellele see rõõmu pakub.

Jah, toetus võib peituda väikestes asjades. Inimesed hakkavad helistama, kirjutama, tahavad kokku saada ...ütlevad, et mõtlevad su peale :) Ja nii see täpselt oli :) Vend tõmbas lihtsalt (energeetilise) punni eest ära :)

Aitäh, armas…

Massaaziõhtu Railiga 2: jaapani massaz

2011-02-23T23:50:00.000+02:00

Kui ma seekordse massaaziõhtu lubasin enda juures võõrustada, siis ma ei teadnudki, kui vajalik see mulle endale on.

Esiteks kuna põrandal pikutades on kõik tolmurullid kõigile näha :)), siis oli kohe põhjust kõik nurgad korralikult puhtaks kraamida. Saigi kodu puhtaks :)
Teiseks oli mulle selgelt head seltskonda vaja.
Ja kolmandaks õppisin ma, et massaaz pole sugugi ainult üks mõnulemine. Et kui on ikka probleemsed kohad, siis on ikka valus ka, kui õigesse kohta vajutatakse… Minu sääred olid pärast massaazi nii valusad, et ma mõtlesin, et ma ei käi mitu päeva.. (tegelikkuses oli hommikuks mõistagi valu täiesti kadunud). Seekord juhtus nii, et mina ise praktiliselt ei õppinud, ainult minu peal õpiti… :) Ju siis oli mul seda ka vaja :))

Alustasime shindo´ga. See joogataoline, hingamise ja venitamise kooslus on osa jaapani massaazist. Massöör aitab kaasa – aidates Sul painutada – õigemini venida. Aga ka siin, nagu joogaski, pole eesmärk painutada, vaid see, milliseid piirkondi/organeid see harjutus kehas stimuleerib. Ühte harjutust koos Railiga tehes läks mul kogu sisikond nii kuumaks, nagu seal oleks lõke põlema läinud :))

Paralleelselt harjutustele keskendumisega peab inimene keskenduma ka hingamisele. Hingata tuleb julgelt. Sobib näiteks nii, et teha 6 tugevat väljahingamist. Harjutused on järgmised:

1. Kopsu-jämesoole venitus. Aseta jalad õlgade laiuselt harki, varbad veidi sissepoole ja pane käed selja taha sõrmseongusse. Painuta sügavalt ette ja tõsta käed üles. Pöidlad peavad endiselt kokku jääma
2. Maksa-sapi venitus Istu maas, jalad maksimaalselt harkis. Painuta parema jala suunas, võttes parema käega suurest varbast kinni, peopesa ülespoole. Vii vasak käsi üle pea ja haara neljandast varbast. Korda sama ka teises suunas. Harjutus aitab toime tulla vihaga ja suurendab kannatlikkust.
3. Mao-põrna venitus. Istu maha jalgade vahele. Lasku selili ja vii käed sõrmseongus üle pea. Kõrgem variant on end selili viia esmalt ühe jala enda kõrvale asetades ja siis jalga vahetades. Harjutus mõjutab seedimist ja hoiab ära emotsioonide äärmuslikku kõikumist.
4. Neerude-kusepõie venitus Istu maha ja aseta jalad ette. Kummardu ette, vasak käsi üle parema, ja võta väiksest varbast kinni. Jalad peavad jääma sirgelt ja pea põlvedele. Harjutus mõjutab silmi, kõrvu, suguelundeid ja parandab sisesekretsiooni tööd. Kõrvaldab hirmu ja melanhooliat.
5. Südame peensoole venitus. Istu maha, jalatallad koos, võimalikult vastu suguelundeid. Aseta käed sõrmseongus ümber varvaste. Kummardu maksimaalselt ette, pea vastu põrandat. Harjutus suurendab enesekontrolli ja muudab rahulikuks.
6. Südamepauna-kolmiksoojendi venitus. Istu lootoseistes. Aseta vasak käsi üle parema käe, nii et käte neljandad sõrmed toetuvad põlvedele. Kummarda maksimaalselt ette, tuharad peavad vastu maad jääma. Harjutus stimuleerib vereringet ja aitab liigse erutuse vastu.

Piltidel näitab harjutusi ette minu hea tuttav Hanna Roosi, kes annab Arigatos Shindo tunde.

Seejärel õppisime stimuleerima keha erinevaid meridiaane. Eriti huvitav oli see, et osa massaazi tehakse kas küünarnukkidega, jalgadega kaasa aidates või masseeritaval lausa peal seistes. Ja peab ütlema, et see need olid küll mõnusad osad :))

Peab ütlema, et see massaaziõhtu oli päris väljakutsuv, aga samas väga rikastav!

Help wanted…

2011-02-23T14:01:00.000+02:00

Elanud kunagi kolm põrsakest. Üks hakkas peale vanematekodust lahkumist endale kohe maja ehitama. Pani kivi-kivi peale, kopsis ja ehitas hoolega. Kulus aega mis kulus, kuni lõpuks valmis sai. Teised vennakesed lõid lulli, tantsisid ringi ja ei mõelnud sellele, et varsti on külm talv ukse ees. “Küll jõuab!” mõtlesid nad.
Nagu me kõik sellest loost teame, ei jõudnud nad mitte…

Elementaarne, tuleb teha nii, nagu see põrsake, kes kohe tegutsema hakkas! Kuidas mina siis nüüd ometi nii lolli olukorda sattusin? Põhust maja teha ei taha, aga korraliku kivimaja tegemiseks aega ootamatult napib?! Kuidagi halenaljakalt meenutab see lugu mulle praegu mu raamatukirjutamise lugu…

Igatsen oma raamatukirjutamisest vabaks... ei osanud arvatagi, et ei oska samal ajal lennata, vaid ennast maadligi surutuna tunnen... :P
Eks aeg mängib olulist rolli, aga eks siin ole muidugi erinevaid põhjuseid… igatahes on nad kõik kokku juba nii suureks kuhjunud, et tahaks valjusti karjuda…

Tõeliselt väljakutsuv aeg... Väga-väga kitsas koht läbiminemiseks….raamat... raha... isegi söök... Usaldan.. küll see laieneb...

Õues on nii külm, et lapsed peavad juba mitu päeva külmapühi… neil on igav, nad vajavad mu tähelepanu (ja sellega on mul praegu kitsas käes…), kõhud on tühjad (nii toidust kui emotsionaalselt) ja nii nad siis kisuvad muudkui omavahel. See on mõistagi täielik distraction!! Sylvia saab paremini hakkama, aga Raymond vajab praegu eriti tähelepanu ja toetust. Igasugused temapoolsed “lohakused” ja konfliktid näitavad seda selgelt. Ja ta magab väga palju. See näitab ka keha energiahoidmise vajadust ja teatud soovi teise maailma põgeneda…

Kuna õues on külm, siis on toas ka. Tuppa toodud puud ei kuiva kuidagi ära. Ja puid juurde lõhkuda.. no ei ole praegu kuidagi jaksu… et kuivataks rohkem ette. Nii on toas päris külm…17 kraadi stabiilselt… Istun villaste sokkidega, soojalt riides ja fliistekk ka veel ümber.. ikka varbad külmetavad. Öösel läheb vist veel külmemaks, aga õnneks on teki all üksteise kaisus soe. Laste toad on õnneks soojad, neil nii väikesed toad ja elektriradikas kütab soojaks.

Auto ei liigu. Bussiga sõites mõtlen lohutuseks, et võibolla on see auto katkiminek mulle toetuseks selles mõttes, et hoian raha kokku, liigun rohkem ja värskes õhus, olen autost sõltumatu ja luban endal olla mitte-tugev. Küsida abi…. Aga kust ma seda abi küsin?
Rahaga on ka praegu kitsas.. nii me elame peost suhu.

Tühjas külmkapis ulub tuul... näpuotsas toodud söök haihtub enneolematul kiirusel.. pidevalt on kõigil kõht tühi ja magusanälg ajab lausa näppupidi suhkrutoosi...

Eile ostsin shokolaadi – lihtsalt selleks et emotsionaalset seisu toetada... Ma ei ole muidu üldse shokolaadilembene… aga sellistel hetkedel tuleb keha “keemiaga” aidata :)

Kõige selle juures olla loov ja lasta loomingul lennata…? Olen viimastel päevadel mõelnud palju Maslow peale… kui õigus tal ikka oli! Jube raske on, kui esimene tasand täitsa katmata, armastust jagada, loomingut luua…

Igasuguseid tundeid tuleb nähtavale.

Mängisin eile õhtul konkreetselt endaga peitust ja see ei olnud küll tore.. Pugesin õhtul Raymondi voodisse ja vaatasin telekat... kõik kanalid klõpsutasin läbi.. sain teada, et meil on 71 kanalit... Paari asja jäin vaatama ka.. „Seks ja linna“ ja üht närvihaiget filmikest... ja ma sain aru, kui palju puhtam on olnud mu meel ilma telekarämpsuta! Ei saanud magamagi jääda, filmimuljed muudkui silkasid kupli all... milline raiskamine...

Täna hommikul hea sõbra M-ga rääkides tabasin ära oma elu alltooni muutuse. Selleks on töölt äratulekust alates olnud valdavalt rõõm. Rõõm igast hetkest, ka sellest, mis ebamugav on. Selle on praegu välja vahetunud… nukrus. Ilmselt on see tingitud madalast energiatasemest... Vähene söömine, vähene õues liikumine, pidev pinge… laste tühja külmkapi ukse peal kõõlumine...süütunne…

Eriti viimasel päevadel on olnud kirjutamine minu jaoks tõeline piin. Mulle tundub,et ma teen midagi, mida ma pean tegema ja millesse ma ise enam ei usugi... Pole ka ime, kõiki neid tekste lugedes... Siirusest olulisem tundub olevat “mulje jätmine”… mind võtab õlgu võdistama..

Küsisin endalt aegajalt, MIKS ma seda teen? Mida see mulle annab? Aga vastused ei kosta praegu minuni.. olen end nii tühjaks tõmmanud... Mul on vahepeal tõeline uppuja tunne. Vajun ja vajun... vesi ja muda on kurguni... aga abi kusagilt ei paista... “Kes mind siin üldse aidata saakski?! “mõtlen vahel. Ainus mida ma tean, on see, et ma pean vastu. Vean lõpuni välja. „Kasvõi hambad ristis kui vaja“ ütlen muudkui endale. Aga.. “hambad ristis... nii ei ole enam minu jaoks õige... “ protesteerib kusagilt sisimast üks hääleke... Aga see hääl on õige vaikne... Tõsi ta on.. nii palju asjaolusid teeb mind nõrgaks...

Kusagil, sügaval sisimas… ma tean, et kõik saab korda.

Lihtsalt praegu pean pingutama, et tähtajaks valmis saada… korraliku, kividest laotud maja.

Kriban…

2011-02-18T23:55:00.000+02:00

Tuleb tõdeda, et olen endiselt nagu igavene üliõpilane, et hakkan end liigutama siis, kui tähtaeg juba silmaga paistab… Olin juba jaanuaris käed löönud, et hakkan olemasolevatest materjalidest koostama ja kirjutama üht kliendikeskset müüki käsitlevat raamatut. Ootasin ja ootasin inspiratsiooni raamatu jaoks… Tuletasin endale küll aegajalt meelde kunagi Marju blogist loetud mõtet, et ka loominguga on nii, et tuleb istuda laua taha ja hakata lihtsalt peale… Hihh.. ilmselt oli vaja õppetund ise läbi kogeda :)

Aga nii mu hommikud, päevad ja õhtud praegu lähevad… peamiselt arvuti taga :) Iseenesest on väga mõnus see, et ma võin öösärgiga ja sassis juustega arvuti taha istuda ja tegutsema hakata. Ja vahepeal teha lastele lõunat ja siis edasi tegutseda.
Aga kuna tähtaeg on lähedal, siis on juba vahel selline tunne, et üks tegelane istub piitsaga selja taga ja muudkui vihistab ja plaksutab seda, kui ma jälle kõrvale kaldun… Ja eks see keskendumine on teinekord ka keeruline… koduses keskkonnas. Ja mis seal salata, mailid, telefonid ja FB-d tuleks selliseks töötamise ajaks ka üldse kinni keerata :)) Kõige parem oleks üldse nädalaks-paariks ära metsa minna :).

Suhtlemised-kohtumised teiste müügikoolitajatest autoritega on viljakad olnud ja ka mulle endale inspiratsiooni andnud. Öeldakse, et minu taustaga – pika panganduskogemuse ja reaalse praktilise kogemusega – on hea tuult tiibadesse saada. See teeb rõõmu:) Kuigi… ma ei taha saada ühelt koolituselt teisele tormavaks ja alati kiirustavaks koolitajaks-ettevõtjaks. Mulle meeldib rohkem Kaido Pajumaa elustiiliettevõtte kontseptsioon. Ja pealegi, ma ei ole kindel, et ma oma edaspidiseks fookuseks enam nii tugevalt müügi- ja teeninduse valin.. Aga eks see kogemus mis mul on, kulub igal alal marjaks ära. Eks näis :)

Praegu aga… loodan, et mõte jookseb ja näpud ka :)

Õnneks on vahepeal ka vahvaid üritusi, mis suurest tähtede-lehtede-sõnade-mõteterägastikust välja tirivad ja hinge soojaks paitavad :)

Koolituste lainel

2011-02-17T22:10:00.000+02:00

Tihe nädal on olnud… peamiselt Koolituspartneri Naisteprojektiga. See on töötutele naistele mõeldud ettevõtluskoolitus, mis on minu meelest imetlusväärne ettevõtmine! Olen näinud, kuidas naised on kasvanud ja arenenud kogu selle projekti käigus. Kuidas neil on tekkinud uued oskused, enesekindlus, kuidas silmad on särama läinud! Need koolitused täidavad mind alati sisemiselt.

Minu jaoks oli huvitav tähelepanek, et peale töö kaotamist liiguvad naised selle valdkonna juurde, mis on kõige enam südamelähedasem. Ürgnaiselik – nt. õmblemine ja käsitöö, massaaz ja põllumajandus. Aga ka kaubandus (käsitöötarvete või riidekaupluste asutamine), majutusteenused jmt.

Koolitused annavad eneseusku ja õpetavad, kuidas äri omanikuna hakkama saada. Kuidas end müüa, turundada, kliente hoida, finantse planeerida ja juhtida, kuidas äriplaani koostada…jmt.

Paides juhtus nii, et sain esmakordselt sellise kogemuse osaliseks, et jätsin kõrvale KOGU oma ettevalmistatud koolitusmaterjali ja lasin sujuvalt voolul ise kanda. Usalduse küsimus:) Ja kui voolusäng sai valitud, siis juhtisin vaid, et üle kallaste ei tuleks… õigemini… selles sängis püsiks :)

Raplas alustas uus grupp. Lihtsalt imelised on need naised mu meelest!
Sõitsin sinna hommikul rongiga. Auto teatas eelmisel õhtul, et tema ei tule. Mitte et aku jaoks liiga külm oleks, aga “pidurid tõmbasid pidurit”…
Hommik oli.. brr.. tõesti väga külm. Kraadiklaas näitas akna taga 22 ja see valetab end tavaliselt paar kraadi minu lohutamiseks soojemaks. Bussile kiirustades tundsin kuidas vesi, mis jooksu pealt silmi tikkus, ripsmetel ära külmus.. silmanurgast paistis kui härmas olid mu juuksed, mis mütsi ääre alt välja turritasid... Aga rongiga minna oli mõnus… kõik need lagedad lumised väljad ja tõusev päike… Sain rahulikult istuda ja oma mõtteid mõtiskleda.

Ühes peatuses haaras mind ühtäkki väga kummaline tunne. Ühtki silti näha ei olnud, inimesi minu vagunis minu lähedal ka mitte, krahmasin oma asjad, kiirustasin rongi uksele ja küsisin mööduvatelt inimestelt:”Ega see juhuslikult Rapla ei ole?” – “Ikka on"!” kõlas lõbusalt vastuseks! (?!?)
“Oo, aitäh-aitäh!!” mõtlesin sisimas, et miski mind praegu hoidis Türile sõitmast :))

Peale koolitust aga (ennäe jälle imet!) hääletasin end tagasi Tallinna minnes oma imearmsa sõbra peale!

Tänulikkus

2011-02-14T11:45:00.000+02:00

Mõnusalt õdus on kodus… kamin praksub vaikselt, nurgas laulab David Newman ja õhus hõljub veel hommikusest leivateost jäänud lõhna… Tunnen, kuidas minus voogab rahu ja tänulikkus. Tänulikkus…. on viimasel ajal saanud mind vaat et igal hetkel saatvaks tundeks. Ma naudin seda uut elurütmi. Mulle meeldib mu elu paindlikkus. Võimalus olla oma lastega koos. Iseendaga. Aega märgata.

Tean, et nii rahulikku aega mul enam kaua ei ole. Kõhuõõnes juba vaikselt suriseb peatse kiirema elutempo eelaimusest. Loodan, et elu kannab mind sellest kenasti läbi.

Boheemi apelsini-tomatisupp

2011-02-13T23:55:00.000+02:00

Kalamajas asub kohvik Boheem, kus pakutakse maitsvat ingveri ja apelsiniga maitsestatud tomatisuppi. Iga kord kui seal käin, mõtlen, et seekord võtan midagi muud. Aga ei suuda :))

See on jahedate ilmade supp – teeb seest soojaks ja samas tekitab suvise meeleolu:)

Aitäh Sulle, Merle, et mulle Nami-Nami lingi panid. Pilt on sealtsamast pärit.

Koostis (4-le):
50 g oliiviõli
50 kuni 70 g ingverijuurt
1 apelsini(koorega)
800 g ehk 2 purki konservitud purustatud tomatit
1 kana- puljongikuubikut
2 dl vett
75 g suhkrut
noaotsatäis basiilikut
soola
musta pipart

Valmistamine:
Koori ingver. Haki ingverijuur ja apelsin (viljaliha+koor). Kuumuta potis õli, lisa hakitud ingver ja apelsin ning prae aeg-ajalt segades umbes 10 minutit. Lisa 2 dl vett ja püreesta saumikseriga.
Sega juurde purustatud tomatid, kanapuljongikuubik, vesi, suhkur ja basiilik. Maitsesta soola-pipraga ning keeda umbes 20 minutit.
Soovi korral püreesta supp ühtlaseks.
Serveeri basiilikulehe ja riivitud apelsinikoorega.

NB! Kui apelsini koorealune kiht võib supi mõrkjaks teha, hea on see eemaldada. Samuti peaks välja urgitsema kõik seemned.

Elu ja surm… lõpp ja algus…

2011-02-13T01:28:00.000+02:00

Ma ei ole väga suur filmivaataja… aga viimasel nädalal on minuni jõudnud kaks filmi Robert Pattinsoniga peaosas. Üks, jah, “Twilight”, mida vaatasin teist korda ja teine “Remember me”. Mis mind aga imestama pani, kui palju sarnast oli neis pealtnäha täiesti erinevas filmis…
Kaks teemat, mis minu jaoks väga tugevalt üles kerkisid… Elu ja surm. Ja perekond.

Kuidas elaksime, kui me teaksime, et elame sõna otseses mõttes igavesti? Kas need asjad, mida me valime igapäevases elu teha, oleksid väga erinevad sellest, mis praegu? Mis need oleksid?
Ja vastupidi, teisest filmist – kui me teaksime, et meil on väga vähe elada ja et surm võib meid võtta igal hetkel, mismoodi siis elaksime? Kas naudiksime alati magustoitu enne lõunarooga, et kindlustada, et suurem nauding saab alati kogetud? Kas elaksime rohkem igas hetkes, täiega? Mida teeksime teistmoodi kui täna? Kas ja kui palju veedaksime rohkem aega oma lähedastega? Oma perekonnaga? Iseendaga?

Perekond. Ma imetlesin ( ja teatud mõttes kadestasin), kui tugev oli Twilightis Edwardi (õigemini Carlile Culleni) pere, kuidas hoiti kokku, mida oldi (kõike ülejäänut sinnapaika jättes) valmis oma perekonnaliikmete pärast tegema. Perekond oli kõige tähtsam.
Kuhu läheb aga igapäevaselt meie energia ja meie tähelepanu? Töösse…?
Samuti oli teises filmis (“Remember me”) fookus perekondlikel suhetel. Valud, mida kanti minevikust kaasas…. ühel venna, teisel ema surm. Valu mida põhjustas isa (oma lahutatud abielust pärit) lastest (pealtnäha) mittehoolimine. Viimane valis igal hetkel töö. Armastus, tugev side õe-venna vahel, nende sügav kokkuhoidmine…
Jah, valgus toob kõik nähtavale. Armastus toob nähtavale selle, mis ei ole armastus. Pealtnäha. Sest just armastus näitab, et ka selles on armastus.

Ja jälle ma märkan, kuidas esialgu valusad ja rasked olukorrad (õe juustelugu) võivad selles osalejaid puudutada sel moel, et see neid avab ja avardab. Tuues hoopis uue perspektiivi.
Nagu ka selle filmi ootamatu lõpp, mis pani veelgi enam tunnetama elu haprust ja tuletas meelde, kui oluline on elada igas hetkes. Täiega.
Ja pani taas nägema, kui täiuslik on elu oma avanemises. Kuidas iga olukord loob. Nagu ühe õie sulgumine avaks teise. Nagu ühe õie avanemine avaks järgmise.

Jah, iga olukord võib olla meile kas toetuseks või rünnakuks. Meie ise valime.

Lummavad leivakoolitused

2011-02-12T13:30:00.000+02:00

Sel aastal olen taas leivakoolituste ja -küpsetamiste lainel. Kokku olen koolitusi juba kuus korda teinud! Ja rahvast on iga kord rohkem olnud :) See on üks imeline koolitus ja ma olen väga tänulik oma heale sõbrale Kristile, kes mind selleks inspireeris! Ja ma olen väga tänulik selle suhte eest oma leivaga. Ta on mulle olnud suurepärane Õpetaja.

Kogu leivategu võtab muidu aega ca 1,5 päeva (juuretise käärimine (10-12h), taignategu (0,5-1h), kerkimine (2-4h), küpsetamine (1h).
Ma teen "montaazi", nii et koolitus kestab ca 2,5-3 tundi ja saame kõik etapid koos läbi tehtud:) Kõik saavad ka näpud leivaseks teha, maitsta erinevaid maitseid, tunda erinevaid lõhnu ja tunnetada sõtkumise sitkust ja mõnu :) Peale koolitust saab igaüks endale kodus küpsetamiseks ka juuretisepoja kaasa.

See on nii lahe, kuidas inimesed pärast koolitust oma leivategemise rõõmu jagavad! Jah, anda edasi konkreetset oskust, see on minu tavapärastest koolitustest erinev, aga nii palju ka mulle andev! Naudin seda, kuidas minu armastus leiva vastu kasvab ja laieneb ja teeb inimeste südametesse pesa :)

Massaaziõhtud: õpime ja naudime

2011-02-07T09:17:00.000+02:00

Koostöös mu hea kursaõega andragoogikakursuselt korraldame massaazikursusi. Neile, kes lihtsalt tahaksid osata oma lähedastele lõõgastust pakkuda, mitte sertifikaadi pärast. Kuigi Railil on õigus ka sertfikaate välja anda, ei ole meie õppemaht lihtsalt nii sügav :)

Massaaziõhtuid on kokku neli õhtut, üle nädala-kahe ja korraga 3 tundi. Ei pea käima kõik korrad, vaid võib tulla ka näiteks ainult siis, kui Raili õpetab jaapani või kuumade kivide massaazi, midagi mida tahaks juurde õppida.

Esimene kord sai tehtud täna, 7.veebruaril. Mulle oli üllatuseks, et meid tuli rohkem mehi kui naisi. Mis on minu meelest väga tore! Oskus oma kaaslasele lõõgastavat massaazi teha on kindlasti naiste silmis hinnatud oskus. Üllatas aga ka see, kui paljud osalejatest on massaaziga suuremal-vähemal määral kokku puutunud ja s.h. mõelnud, et see võiks olla oskus, mida süvendatult õppida või millega koguni leiba teenida. Lahe!

Minus endas aktiviseerus selle ettevõtmisega koos paar päris huvitavat protsessi. Mul ei ole massaaziga mingit erilist suhet olnud. Massaazis olen käinud väga harva, kuna olen seda rohkem naudingu- ja lõõgastustviisina näinud ja seepärast hinda kalliks pidanud. Massaazikoolituse idee sain peamiselt Raililt.
Koolitusel aga Raili juttu kuulates sain aru, et see pole tegelikult nii – massaazi ei tehta ainult nautimise pärast. Et nii nagu keha vajab liikumist, treeningut, soojendust, lõdvestust, vajab ta ka lahtimasseerimist. Hihh, nii ta mulle ütleski: “Nonii, ma näen, et Sinu keha on masseerimisvajadusega” :))

Teine huvitav protsess, mida ma ei ole juba ammu kogenud, oli suhe oma kehaga. Üks kojakaaslane ütles mulle, et ta ei tule sinna seepärast, et seal peab olema päevitusriietes, s.t. praktiliselt paljalt. “Mis siis sellest on?”, imestasin ma seda kuuldes. Aga kui koolituspäev kätte jõudis, tekkis minus ärevus. Eee.. ma pean ennast paljaks võtma ja laskma end puudutada? Ma nägin ju ka reginute hulgast, et see ei ole naiste massaaziõhtu :)) Mis siis kui see inimene mulle üldse ei meeldi? Või vastupidi – väga meeldib?
Kohapeal tõdesin, et hirmul olid suured silmad ja tagantjärgi võtab koguni itsitama, aga ma mõistsin, et midagi sellist on, mida ma oma kehaga seoses ei ole suutnud/osanud vastu võtta. Mingi eelarvamuse kütkes ma olen… kas see on see, et naise keha peab olema siidjas ja veatu? Nagu supermarketist ostetud õun, mis näeb välja, nagu oleks plastikust rekvisiit ? :P Mulle ju ometi meeldivad ometi õunad, mis on ehedad… ja neid jälgi ka kannavad…

Õppisime masseerima selja ja kaelapiirkonda. Avastasin, et kui tavaliselt ma usaldan julgelt oma vaistu, siis siinkohal oli pidevalt hirm valesti teha. Hirmus oluline tundus ühtäkki õigeid liigutusi teha, õiged punktid üles leida, et surve oleks paras... ja et masseeritaval oleks hea (ehh… tema oli ju ometi seal minu õppimiseks, mitte vastupidi:)).

Kokkuvõtteks – see koolitus õpetas mulle palju enam, kui natuke massaazivõtteid :)

Tantrakoolitus Marikaga

2011-02-06T22:50:00.000+02:00

Sel nädalavahetusel veetsin kaks päeva Marika Tamme Tantra – tantristliku seksuaalsuse koolitusel.

Varasemalt on Eestis tantraõpetust jaganud Moses Maimon ja vist teatud moel ka Peeter Liiv. Kumbki neist ei kutsunud mind nii, nagu Marika kursus. Nagu ma tuttavatest, kes käinud on, aru olen saanud, on Moses Marikaga võrreldes teoreetilisem.
Eks erinevatele inimestele sobivad erinevad lähenemised ja minu meelest on see ainult hea, et meil rohkem selle ala õpetajaid on!

Kahest päevast esimese eesmärk oli meile õpetada/meelde tuletada kohaloleku olulisust. Teine käsitles rohkem seksuaalsusega seotud teemasid.

Me alustasime ühe erilise harjutusega. Marikal oli meie keskele tõstetud kaks kandikut. Ühel šokolaad, teisel viinamarjad.

“Sööge shokolaadi” ütles Marika. Noo, sõime. “Ja nüüd võtke üks tükk veel” lisas ta. “Ja sööge seda nii, nagu see oleks kõige viimane šokolaaditükk teie elus”. Vau… no tõesti. Kui eelmised tükid said lihtsalt poolkiirustades katki näritud ja alla neelatud, siis nüüd oli hoopis teine minek. Aeglaselt, nuusutades, nakitsedes.. siis suus sulada lastes… kuni vaarikatükid keelele jäid. Mmm… “Kus tunned rohkem maitset? Keele otsas, tagaosas?” juhendas Marika küsimustega. “Kas maitse on erinev, kui hingad sügavamalt? Sisse, välja?” Vau… tõesti, välja hingates maitsed võimendusid kordades…. ”Ja nüüd võtke viinamari…”.

Olin juba asjale pihta saanud. Puudutasin huultega õrnalt viinamarja libedat nahka, rebisin õrnalt kileja kesta ära.. marja viljaliha oli nagu… nagu niiske suudlus… Tükk tüki haaval… sisse hingates magusat aroomi… sõin seda viinamarja, nagu flirdiksin sellega… mmm…ma sõna otseses mõttes armatsesin selle viinamarjaga…hihh-vau :)
Muide… lõunalauas ma jätkasin oma toiduga armatsemist…. tomatipüreesupiga ja kitsejuustu salatiga :D

See harjutus lajatas nagu lagipähe, tuletades meelde, kui tähtis on iga hetke tajuda kõigi meeltega.
Olla kohal, täie tähelepanuga. Tuletas meelde käiku aeglustama ja iga hetke tajuma. Olen viimasel ajal end taas kiirele käigule kruttinud…

Tähelepanu ja keskendumise harjutusi tegime me veel. Silmavaatamise - kohalolu ja vastuvõtmise harjutusi. Kui kaua Sa suudad oma tähelepanuga kohal olla?
Marika:”Et märgata, tuleb aeglustada käiku. Tuleb tulla peast ära, südamesse. Teha kõiki asju oma elus teatava pühadusega”.
Mediteerisime, käivitasime oma energiakeskusi. Tunnetasime ja liigutasime oma energiaid.

Eks tantras ongi suuresti tegu energiate liigutamisega. Lähtekohaks see, et seksuaalenergiat, kui kõige võimsamat energialiiki, on võimalik muundada teisteks energiateks.
Marika: “Mees võib palju mediteerida ja lõpuks jõuda valgustumiseni. Läbi naise on see nagu kiirtee Jumala juurde. Naise yoni (vagiina, sanskriti keeles) on värav, mis viib mehe Universumini.”

Õppisime kasutama erinevaid lihaseid, mis aitavad energiat liigutada ja mis on vajalikud seksuaalse naudingu saamiseks ja/või pikendamiseks.

Rääkisime ja tajusime mees- ja naisenergiaid, selle erinevusi.
Naine elab südames. Süda on emotsioonide keskus. Naine loob mehele keskkonna, tingimused, inspiratsiooni.
Mehel on siht. Tõeline mees teab, mille nimel ta on valmis surema… Rääkisime sellest, et naine ootab, et mees saaks tema emotsioonidega hakkama. Ei põgeneks ega ignoreeriks, vaid oleks kohal, olemas. Oma mehelikkusega kontaktis olev mees saabki. Ja nii naise emotsioonid raugevad.

Elmo rääkis väga hea kujundliku loo Rumcaisist, kuidas too raputas vangikongis trelle, et vangist välja saada. Manka raputas teiselt poolt. “Ära sega siin, Manka!” öelnud Rumcais naisele. “Mine istu seal ja naerata!”
Ja plõks! sai Rumcais trellid maha:)

See on toob väga hästi välja meheks ja naiseks olemise erinevuse. Mees, kellel on eesmärk, on tegutseja. Mehe roll on olla kohal, igas hetkes. Ka suhtes, seksuaalühtes, olla kohal. Täie tähelepanuga. Naise roll on imetleda oma meest, olla olemas, andudes, lastes kõigel minna, usaldades ja olles valmis “surema” oma mehe käte vahel.
Tegime selle kõige tajumiseks harjutusi.Mõistagi ilma seksuaalühteta :)). Mitmeid neist olin ma teinud Indias ja osa oli David Deidast tuttav ning võibolla just seetõttu kogesin kõike väga sügaval tasandil. Või võimendus mul kõik tänu eelmise nädalvahetuse tseremooniale, mille laines ma terve nädal aega elanud olen…

Järgmisel päeval õppisime rohkem meeste ja naiste seksuaalsuse kohta. Õppisime tegema erinevaid harjutusi, mis aitavad oma keha kontrollida, orgasmiga mängida. Käsitlesime mõlema sugupoole erogeenseid piirkondi, suguelundeid, seksuaalset naudingut tõstvaid punkte… vau.. ma pean ütlema, et mina sain küll sellist infot, mida ma enne kuulnudki polnud. Nii meeste kui naiste kohta.
Õppisime erinevaid viise, kuidas naine orgasmini jõuab. Kas Sa tead, et naise jalgadevahel ja peale sisenemist on seal terve trobikond erinevaid (sama konkreetseid kui kliitor!) mõnupunkte? Mis mõjuvad erinevalt ja mille stimuleerimine (eraldi või omavahel koosmõjus) võivad viia naise väga erinevate orgasmideni. Naise ejakuleerimiseni? Tavaliselt teame me ainult G-punkti ja oo, ka sellest on veel palju teada… Ja veel, kas Sina teadsid, et ka mehel on G-punkt? Mina ei teadnud :)

Õppisime, kuidas läbi erinevate hingamisviiside suuremat ühendatust tunda, kuidas seksuaalühtes energiat liigutada, kuidas ekstaasi pikendada, nii et sellesse lõpuks jäädagi. Õppisime, kuidas läbi seksuaalse massaazi partnerile tervendust pakkuda ja milliseid tantra rituaale võiks kasutada…

Ühesõnaga.. väga-väga rikkalik oli see kahepäevane koolitus! Ja ma väga nautisin, kuidas Marika seda teeb. Kui vaba, sundimatu ja loomulik ta selles kõiges on. Sensuaalne ja naiselik. See pani ka meid, omavahel võõraid inimesi (eestlasi!), selle teemaga nii vabalt tundma. Jagama, tunnetama, avanema. Marika inspireeris väga. Nii et - täiuslik nädalavahetus!

All colours from rainbow… and more :)

2011-02-05T23:26:00.000+02:00

See nädal on olnud uskumatult värvikirev! Kas nädalavahetuse tseremoonia tegi kõik kanalid lahti? :)

Nädala algusel võimendusid mul kõik emotsioonid nii, et ma enam lihtsalt ei saanud aru, mis toimub. Ärritusin kiiresti, solvusin, sain vihaseks… kuigi erilist põhjust nagu polnudki. Lihtsalt selline tunne, et kõik talluvad mu varvastel. Kõik eraldumismustrid tulid nähtavale.
Kuuldes, et sama kogevad ka mitmed teised peale tseremooniat, mõistsin - see on ego, mis tuleb nähtavale. Tal on hirm jääda ilma… Ilma oma tahtmise pealesurumisest, teistest eraldamisest, enda (“mina”) tähtsustamisest. Sest armastus minus ei tahtnud seda. Tundsin, et piisas juba teadlikuks saamisest, kui kõik see hakkas kaduma. Tagasi tuli rahulikkus, iseendas ja keskmes olek.

Kolmapäeval läksin Euphoriasse bhajaneid laulma. Need on kas regilauludena või lihtsate, korduvate sõnadega India spirituaalsed laulud ja mantrad, Rainbow laulud ja Aya medicine laulud, mida on lihtne kaasa laulda.
Nende õhtute eesmärk on olla koos, olla muusikas, helis, laulus… unustada kõik, mis meid eraldab ja tunda ühtsust, üksolemist. Tom oli seekord päris palju laule nädalavahetuse tseremoonialt kavasse sisse pannud ja see käivitas minus samasuguse imelise armastusest joobunud tunde, millega nädalvahetuse kontakti sain. Jah, muusikal on hämmastav tervendav võime!
See, et täna endale päris enda kitarri sain, vaid võimendab seda kõike, tinistan muudkui vaikselt õhtuti… :)

Neljapäeval oli meie naiste kogukonna kogunemine.
Väga armastan neid kokkusaamisi. Vahel on meid rohkem, vahel vähem….seekord koguni üle 15 naise…
Lauake katab end imeliste isetehtud roogadega…

Jagame oma elusid, oma kogemusi, rõõme ja valusid… Saame toetust, armastust, mõistmist, vastuvõtmist…

Väga väestav on selles ringis olemine! Seekord jagasime oma uusi algusi. Tagantjärgi endalegi üllatuseks tahtis minus väljendamist see, kuidas muusika (laul, hääl, kuulmine) on minu ellu tulnud, mitte niivõrd ettevõtjana tegutsema hakkamine :)

Reedel sõitsid lapsed maale, issi juurde. Ja mina läksin meie sügisese JCI Aastakonverentsi eduka kordamineku tähistamisõhtule.
Hea oli inimesi näha, nendega rääkida. Tunda seda head energiat, mis neis inimestes ja meie vahel on… Lihtsalt olla. Nii et midagi ei pea tegema, midagi ei pea ütlema. Lihtsalt võtad vastu. Ennast. Ja teisi.
Ma ei tea, kas minu tunnetus on praegu niipalju tundlikum kui tavaliselt, kuid ootamatu ja huvitav oli osade inimeste puhul tunnetada hoopis miskit muud...tunnetada seda, kus kohas nemad praegu omadega on... väljakutsuvas, natuke kurvas, tervendamist, armastust vajavas kohas…
See pani mõtlema, kui hästi meie nägu peita oskab. Ja kui valjusti keha räägib…

Laupäeval ootas ees minu esimene kogemus laulda Tom Valsbergi vedamisel CD-plaadi tegemiseks. Vau… Eks sellest kuuleb millalgi, kas sellest tuleb Tane Mahuta või väelaulude või Bhajanite plaat :)

Ja siis terve nädalavahetuse tantra koolitust. Aga selle jaoks tuleb juba eraldi postitus:)

Meeting with the Teacher

2011-01-30T23:45:00.000+02:00

Võib lugeda, kuulata, mõtiskleda, rääkida… aga alles läbi sisemise kogemise tekib teadmisele teistsugune mõõde, teine sügavus.
Samas… elu on illusioon. Ilma meiepoolse mõtte ja tähenduse andmiseta oleks elu täitsa mõttetu, nagu Aivar Haller kirjutas N.D.Walshi uue raamatu “Kui muutub kõik, muuda kõike” tagakaanel. On hämmastav, et see teadmine, selline sügav sisemine kogemuslik teadmine võib tekkida vaid ühe ööga. See on nagu “kiirtee Jumala juurde”.

Hingan sisse Su tuttavlikku lõhna… see meenutab… mu leiba. Ehk täpsemini…odralinnast. Aga ka maa, Su sünnikodu, Amazonase, niisket mullast hõngu. Tunnen aukartust ja ootusärevust. Olen taas tulnud kohtumisele oma Õpetajaga, Madre Ayahuascaga.

Oodates Su kohalejõudmist tänan oma keha, et ta on valmis avanema, vastu võtma. Et minu teadmine saaks avarduda. Et mu hing saaks valgusega kohtuda. Ja tunda end selles ära.

Wake up Your heart
that love can shine through You…

Värvilistest kaleidoskoobi-sarnastest kihtidest läbi minnes tunnen, näen ja mõistan, kui vajalik on kõik see, mis meid enam ei teeni, lahti lasta. Sest me kipume seda kõike endaga kaasas kandma. Ja see jääb meis seisma, läheb pahaks… Tekitab ummistusi meie energiaringis. Energia aga tahab vabalt voolata. Näen ummistusi endas… hingan ja puhastan. Hingan ja puhastun. Ja mõistan, et siin, meie endi sees, on kõik meie endi luua. Nagu ütles Morpheus Matrixis:”Do You think it´s air You´re breathing here?” Käisin seekord läbi palju kihte… sügavusse ja kõrgusse.
Kui energia on vabalt voolama saadud, jõuavad minuni seigad elust, õppetunnid, äratundmised. Näen elu ja maailma värvikirevust… Shamaani ikarose laul ja sahistamine tekitab vibratsioone, rütme, värve… oo kui võrratu on loovus, looming!

When I close my eyes
The Earth is flowing away
Like a river

What is left behind
I can´t say
It just a sound of the water

Ma laulan… õigemini.. laul laulab mind. Mu hääl heliseb ja mängib. Vau.. ma ei ole kunagi oma häält sellisena kuulnud! :)

On naeru, on laulu, on pisaraid. On rõõmsaid, hinge avavaid ning kurbi, südant kokku tõmbuma panevaid äratundmisi. Ma näen erinevates olukordades oma lapsi, mehi oma elust, oma loomingut, oma sõpru, oma ema.. ja tema ema-isa… oma isa.. ja tema isa-ema… oma (eks)ämma… seda armastuse maapealset kehastust…

healing angels come be with me
heal my spirit, mind and body…

humble Yourself… in the side of Your mother…father..lover… we shall lift each up…

Muusika on äärmiselt toetav… Laulan täiesti hingest kaasa ja tunnen, kuidas laul tervendab. Lasen end kanda helidel, Edmundsi häälel ja minu enda hääle kõlal. Ja ma mõistan, miks nimetatakse seda valgustööks… me oleme loonud maailma valgust juurde. Igaüks meist on heitnud valgust oma südame hämaratele soppidele, tuues välja selle, mis ei ole armastus. Andestades sellele, mis ei ole armastus. Ja armastades seda, mis ei ole armastus. Jah, nii sünnibki puhas armastus.
Armastus kõige vastu meie ümber ja meie sees. Naise-ja mehe vaheline romantiline armastus on siinkohal nagu vaid üks noot terves helistikus :).

Music of silence
Music beyond the words
Children of the ocean
Thats what we are
Love is the most shining star
In the inner sky
of Your being…

You are the essence of all
The beauty of life
You are the essence of all
the love of my life
Sacred one
Source within
And beyond

“See, mida endast väljapoole vaadates näeme, seda me oleme endasse vaadates näinud. Muidu ei tunneks me seda ära” ütleb mu hea sõber Kristi. Ja nii see on.

Imeline... imeliselt soe, lummav, südant avav, helide poolt kandev, tervendav ja avardav armastuskogemus. Täis varasemate kogemuste tervendamist, uute ettenägemist, olemasolevate veelgi enam hindama õppimist. Olen tänulik.

Mõistagi võib selline rännak olla ka märksa pikem ja väljakutsuvam… nagu võib näiteks siit lugeda. Elul on alati üllatusi varuks :)

Kuidas läheb?

2011-01-26T12:38:00.000+02:00

Viimasel ajal on järjest küsitud… et kuidas siis läheb? Kuidas on olnud… 19 päeva, 22 päeva, 27 päeva ettevõtjana? :)
Kokkuvõtlikult peab ütlema, et väga huvitav on olnud! Muidugi on erinevaid emotsioone olnud. Eriti, kui on päevi, kus ei saa end käima või kui lapsed vajavad rohkem tähelepanu ja muudkui segavad keskendumist. :) Või kui tõden, et ei ole ikka veel leidnud inspiratsioonipuhangut, et raamatukirjutamisega edasi minna. :P

Aga samas ma naudin tõesti väga koolitamist, korraldamist ja tohutult naudin seda vaba ja paindlikku elurütmi. See sobib mulle väga!
Hommikult tõusen koos lastega üles, viin nad kooli ja siis saan rahulikult oma asju teha. Seda kusagil kella kolmeni, kui lapsed tulevad. Teeme süüa, toimetame koos. Õhtul tuleb taas tegutsemise tuhin, siis saan jälle oma asjad lahti lüüa.
Viimasel ajal on õhtuti ka päris palju sõpradega koos olemisi olnud ja see väga täidab mind :) Üleüldse tundub elu kuidagi palju täisväärtuslikum.
Rahalises mõttes on mõistagi väljakutsuv. Aga peale selle, et ma ise otsin erinevaid võimalusi, püüan ma lõdvestuda ja usaldada. Et minuni tulevad ideed, projektid, koolitused ja muud ettevõtmised, mis mulle rõõmu, inspiratsiooni ja tegutsemise naudingut toovad ja rahaliselt tulusad on :)

Elu planeerimise võimalikkusest…

2011-01-23T20:29:00.000+02:00

Aastal 2003 sattusin täiesti” juhuslikult” Elu Planeerimise ehk Life Planning koolitusele. Seda tegi Elmo Puidet, ühele ettevõttele, kus ta parasjagu töötas. Tol hetkel ei teadnud ma veel, et see on hetk, mis muudab täielikult mu elu.
Nuh, tegelikult avas see muidugi lihtsalt mulle palju uusi teid. Ja mina võtsin need rõõmuga vastu:).
Selles koolituses on üks harjutus. Tuleb panna kirja kõik need (100 ja rohkem) asja, mida tahaks selles elus veel teha, näha, kogeda… enne kui “lusika nurka viskad”.
Mäletan, et väga arglikult kirjutasin sinna, et “tahaksin ka kunagi osata koolitada” ja et “võiksin ka kuuluda mõnda noorteorganisatsiooni” ja omaette, nagu hea nalja üle itsitades, kirjutasin, et “võiksin ju ka selle president olla”. Isegi oma kitarrimängimise soovi kirjutasin sinna, ise muiates, et “eks näis, kui kõikvõimas see harjutus siis ikkagi on” :)).

Jah, nii uskumatu kui see ka pole, siis see KÕIK on täide läinud. Ja rohkem veel :) Ja mitte et ma oleksin need asjad endale sihiks võtnud ja eesmärgikindlalt rühkima hakanud. Muidugi, JCI-le, kui noorteorganisatsioonile, mida Elmo paari sõnaga tutvustas, ütlesin kohe “jah”. Ja kõik ülejäänud asjad on ajapikku nagu iseenesest mu ellu tulnud :)
Usun sellesse, et kui endas on selgus, mida Elult soovid, siis on Elul võimalus seda ka pakkuda. Just õigel ajal.

Nüüd koolitan ma seda koolitust ise. Elmoga koos.
Jaanuari kolmandal nädalavahetusel koguneski kenake hulk inimesi uute firmade (start-up´ide) käivitamisega tegutseva ettevõtmise Garage 48 ruumidesse, oma Elu planeerima.

Ükskord keegi küsis, et kas elu igavaks ei lähe, kui “kõik ära planeerid”? Õnneks on elu ise nii ettearvamatu, et siin miskit lõplikult “paika panna” endal küll ei õnnestu. Elu üllatab alati :)
Küll aga on hea luua endas selgust selles, millist elu ma elada soovin. Ja mida selleks tegema pean, et see võimalik oleks :) Selles on see koolitus imeheaks abiliseks, aidates endasse sisse vaadata, unistada ja sihte seada.

Üks huvitav osa on ka enda kreedo loomine.
Kreedo on kirjalik avaldus sellest, kes Sa oled ja millesse usud. Kui seda kirjutada, siis võib võtta lähtekohaks, millisena ma ennast näen, võibolla ise selle suunas alles liikudes. Oma kreedo kirjutasin ma tollal mitme kuu jooksul ja see sai päris pikk. Seda saab lugeda mu eelmisest blogist. Seekordset koolitust ette valmistades tundsin ma et jah…, selles on palju mind…aga… ma olen sellest üle kasvanud. Ja nii, ühe hingetõmbega, sündis minu uus kreedo. Mis vastab sellele, kes ma täna olen. Seda saab lugeda järgmisest postitusest.

Poolesteistpäevase koolituse lõpuks on kehas teatud väsimus, kuid hinges on rahu. Taas on rohkem inimesi iseendaga rohkem kontaktis. Ja ka mina.

Õhtul läksime lastega Kalev Spasse, mis on laste vaieldamatult lemmikuim veepark. Et ka mul lõbusam oleks, otsisime Sylvia ärgitusel võimalust võtta ka mulle sauna ja mullivanni head sõpra-seltsilist kaasa, aga paraku ajad seekord ei sobinud. Seepeale ütles Sylvia nii armsalt- täiskasvanulikult:”No vähemalt saad peale koolitust lõõgastuda” :)). Nii et ka kehale midagi head :)

Minu kreedo

2011-01-23T20:25:00.000+02:00

Mina olen Signe Israel.

Ma avanen ja avardun, rõõmus ja valus, Elus ja armastuses, igapäevastes hetkedes.

Mulle on oluline olla selline nagu ma olen. Ja lasta Sul olla selline nagu Sina oled. Usaldada. Armastada. Liikuda edasi. Kire ja pühendumusega. Kohalolekuga. Rõõmu, sisemise väe ja säraga.

Usun, et mina ise loon oma maailma ja oma elukogemuse.

Südamega tegutsedes, avatuna õppides ja arenedes, tänulik olles suudan ma saavutada oma elus küllust ja vabadust . Vabadust oma tegudes ja valikutes. Ja küllust selle erinevates vormides.

Ma unistan sellest, et oskan inimesi puudutada viisil, mis neid (oma) elus edasi viiks. Neile tiivad annaks. Oma koolitustel, coachingusessioonidel. Läbi oma kirjutiste. Esinemiste. Suhetes lastega, sõpradega, mulle armsate inimestega.

Moto: Otsige endas ja te leiate kõik :)

Juhuslikult nopitud mõttetera

2011-01-19T10:40:00.000+02:00

"Give every day the chance
to become the most beautiful day in your life"
~M.Twain~

Veebist midagi otsides komistasin selle mõttetera peale. Kõlas. Võtsin ja kleepisin FB seinale. Ise mõtlesin:” Noh, see on tore ütlus küll.. Aga päris elus IGA päev see ju küll ei õnnestu…”.
Olen siin ise oma toimetamistega natuke “hädas”. Selles mõttes noh, et asjad ei lähe päris nii, nagu ma tahaks. Peale neli päeva kestnud kooli olen nii väsinud… ei saa hommikuti kuidagi üles. Selline tunne, et aeg lendab lihtsalt tuulde…Hakkasin eile peale laste kooliviimist arvutis toimetama… mõte üldse ei liigu, sees keerab ja nii ma läksin ikkagi tunnikeseks magama. Pärast seda oli muidugi hea olla, aga siis tahtis leivatainas juba tegemist (tal ju omad ajatsüklid) ning pärast seda oli vaja minna linna. Ehh… tööta siis nii:)))

Linnaskäik oli õnneks edukas. Kirjutasin alla ühele ammuräägitud lepingule, ja nüüd ongi nii, et eelolevast tegutsemisest, energiast läheb lõviosa [minu esimese;)] raamatu kirjutamisele-koostamisele!! :)
Ma sellest praegu rohkem ei räägi… :) Ise olen küll väga põnevil! Samas on hirmu ja segadust ka, nagu ikka asjadega, mis on täiesti tundmatu maa :P.

Koju minnes tõin Sylvia koolist ära.
Autost välja ronides ütles ta:”Emme, mulle meeldib, et Sa enam tööl ei käi. Sa saad meid hommikul kooli viia ja vahel ka järgi tulla :)”. Jaa, see meeldib mulle endale ka:) Raymond läks peale kooli sõbra juurde. Helistas mulle õhtul kella poole seitsme paiku, et kodubuss läks täpselt nina eest ära, kas ma saaksin järgi tulla. No läksin, nii hea ju kui keegi järgi tuleb. Kui ma talle koduteel ütlesin, et lähen täna hiljem natukeseks K.juurde, siis ta torises:”Mulle ei meeldi, et sa enam tööl ei käi. Nüüd sa oled palju rohkem õhtuti ära…”. Muig. No muidugi, kui ta ise nii hilja tuleb… Jah, nii palju kui on erinevaid inimesi, nii palju ka arvamusi :))

Ise olen nädala algusest alates kuidagi eriliselt kuulõputseremoonia ootuses. Ilmselt sellest, et käisime esmaspäeval peale mu kitarritundi (oeh, seekord oli see nii keeruline, ma ei saanud kuidagi järje peale:P) Eestisse saabuval meie peatsel tseremooniameistril lennukil vastas.
Eile saime hilisõhtul K. juures kokku. Nii ammu pole seal sellist suures ringis istumist olnud... Kohe väga eriline oli! Näha neid, nii armsaid inimesi, kellest mõningaid pole mitu kuud näinud. Mmm, see oli tõeline energiaring!
Õhtu krooniks olid muidugi meie tseremooniameistri laulud. See on hämmastav, kuidas muusika kõneleb! Üks lugu toob nähtavale, valgustades kõike seda, mis sees toimub. Teine toob selguse ja rahu. Rõõmu. Armastuse. Jahhh.. :)
Ja mul õnnestus tema esituses ka “elusa inimese” suust ülemhelisid kuulda! Oo, see on tõesti võimas!

Täna hommikul arvuti taha istudes olin taas energiat täis :)
Ja FB-s sedasama mõttetera nähes pidin tunnistama, et jaa, Mark Twainil oli tuline õigus. Tõesti, Elule tuleb lihtsalt võimalus anda! Nii sünnivad järjest kõige ilusamad hetked meie ellu!

Become the Light You are

2011-01-17T11:05:00.000+02:00

Lisan siia ühe laulu, mis täiesti juhuslikult minuni jõudis. Ja mu täiesti endaga kaasa viis :)

Become The Light You are
Lucinda Drayton (Bliss)
Albumilt 'A hundred thousand angels'

Say goodbye
To all you see
To all you see with these eyes

Say goodbye
To all you’ve been
To all your needs and desires

Fly above the silent ocean
Unto the purest stars
Feel your heart begin to break
Become the light you are

Fear is man and clothed in flesh
And wrapped up in the light
Love is all that conquers death
It never fears to die

Freedom dances over the threads
That try to tie her down
Faith is humble like the one
Who walks a step behind

Say goodbye
To all you see
To all you’ve been and desired
Take your place
And dance the dance
And leave this world behind

Fly up high that proudest eagle
The true kings of the skies
Feel the chains begin to break
Become the light you are
You are
You are
Become the light you are…

Hääle vägi

2011-01-15T23:40:00.000+02:00

Sel korral olime koolis kaks päeva koos Põhja-Karjala shamaani Christiana Harlega.
Kuna mooduli sisuks on kurgutšakraga seotud teemad – peamiselt enese väljendamine, tegelesime kehaga kui häälemootoriga.
Christiana nagu teda kutsutakse, ütles kohe alguses ära, et tema roll on teha meiega intensiivset tööd, meie piire ületada, panna meid mugavustsoonist välja tulema ja eksperimenteerima. Ja seda ta tegi! :) Nõudlikkuse ja armastusega.

Nagu kunagi JCIs Maarja Jakobsoni tehtud hääletreeningul, alustasime ka seekord kehast. Keskendusime jalgadele, et kontakt maaga oleks kindel ja tugev. Treenisime kõhulihaseid, sest hääl algab ju kõhust.
Suurendasime oma kehas ruumi sissehingatava õhu jaoks - end venitades, oma selgroogu, ribisid ja vahelihast (diafragmat) sirutades ja keskendudes kõhuhingamisele. Hingasime nabani ja tunnetasime keha keskpunktis olevat füüsilist väge. Jälgisime kaaslase abiga, kuidas õhk liigub kehas sabaluuni välja.
Christiana toonitas ka seda, et kui me oskame hingamisega töötada, oskame me elus erinevatest seisunditest lihtsamini välja tulla.

Mängisime oma häälega. Suu kinni, häälides erinevatel kõrgustel tähte “Mmm”, tunnetades erinevates kehapiirkondades tekkivat vibratsiooni. Suu lahti, võttes ette erinevaid täishäälikuid (nagu ma ka siin kirjutasin) ja noote (do-re-mi-fa-so-la-si-do) hoides häält paar kolm minutit erinevatel noodikõrgustel, tunnetades, mida see heli kehas teeb. Ja tekitades häälega vaiksest tuulest puhkevat tormi ja piksekärgatusi :).
Midagi sellist, nagu selles vahvas videos, ainult et meie olime märksa ebakindlamad ja mõistagi amatöörlikumad :))

Et õpiksime märkama, kui palju on meie ümber ja meie elus erinevaid suuga tehtavaid helisid ning milliseid erinevaid kõneviise me kasutame, mõtisklesime sel teemal. Inimese kõneviis võib olla soe või külm, pehme ja sõbralik või terav ja solvav, uhkeldav või alandlik, enesekindel või ebakindel, sümpaatne või antipaatne, kiire või aeglane, flirtiv ja miilustav või käsutav ja kamandav, selge ja sorav või kokutav ja kogelev… Me kasutame häälega väljenduses pomisemist, sõnade neelamist, nutmist, naermist, kilkamist, juubeldamist, kussutamist , vaigistamist (tss!), itsitamist, ohkamist jpm. See on tõepoolest hämmastav, kui rikkalik on meie hääl!
Kodus sain hilisõhtul sellele taas kohe kinnitust. Sylvia lamas voodil ja las ühtäkki kuuldavale hundiulu:”Uuuu…” - “Mis on, Sylvia?” küsisin. “Ma olen lihtsalt kurb” vastas ta. “Miks?” - “Mul on kõht tühi” – “Hihh:)) Aga teeme siis süüa :)”

Christiana ütles, et “hääle tegemine on nagu koju tulemine”. Meie ühiskond ja normid suruvad meile sageli peale selle, et me väljendame end järjest vähem. Püüame olla “tublid ja korralikud”, “sobivad” ega väljenda end enam nii vabalt, kui meie keha ja hing seda tegelikult vajab.
Lapsed on veel vabad. Jälgige neid. Õhtul poes süüa ostes nägin jäätiseleti ääres lasteaiaealist tüdrukukest, kes omaette lauldes mõtiskles, kas võtta seda või hoopis teist jäätist :))

Äärmiselt huvitavad olid harjutused, kus pidime kahekesi paaris olles väljendama kordamööda teineteisele erinevaid tundeid: pettumust, rõõmu ja viha.
Kõigepealt tuli minna sellesse tundesse sisse ja siis seda ca
3-5 minuti jooksul väljendama, Ainult häälega, ilma sõnadeta, ilma kehakeeleta.
Pettumust väljendades kõlas see mul nagu lugu. Lugu, mis algas pettumuse tunde väljendamisest, võib isegi öelda, et helilisest soigumisest, oma pahameele väljendamisest. Kõrgemaid toone tõid esile esialgsed rõõmsad ootused ja madalamaid toone kurbus, mis pettumusega kaasnes. Ja lõpuks väljendas hääl lahtilaskmist, andestamist. Ja huvitav, et vastaspool tõlgendas seda samamoodi!

Rõõmu väljendamine oli tõeliselt imeline! Helisesin rõõmust oma elus. Päikesest ja puhkevatest lilledest, talvest ja kevadest, inimestest oma elus, oma lastest - oma rõõmudest. Sellest et ka igas pimeduses on valgus. Et igas hallis on kusagil päike. Hääl helises ja kõlas, sillerdas ja mängis. Ma ei ole kunagi kuulnud oma häält sellisel kujul! Nii kõrgel, nii mänglevalt. Ma ei teadnud, et mu hääl on üldse võimeline selliseid trillerdusi tegema :) See oli tõeliselt fantastiline kogemus!

Viha… see oli kõige raskem hajutus. Olla viha energias… tunnetada seda vibratsiooni, seda võnget. Puhas viha… (mis ei teeks haiget ega lõhuks, vaid oleks enese väljendus). Kujutasin ette inimesi, kes on mulle haiget teinud. Seda viha jätkus ainult paariks sekundiks, kohe tuli viha asemele kurbus või pigem… pettumus. Kujutasin ette kui palju on kurjust maailmas… et kui mulle või mu lähedastele on liiga tehtud… aga viha asemele tuli süüdistamine.
Püüdsin end kujutada vihaseks tormi-iiliks, aga see tundus olevat hoopis lõbus. Kõige puhtam tundus olevat viha tunne, kui ma tajusin olevat mu piire ületatud. Siis oli viha, ilma igasuguste alltoonideta :)
Ei tea, miks see nii raske oli:)) Ma vihastan oma elus küll. Aga see kestab ju vaid mõned sekundid :) Küll aga oli sellest tundest, mis see (kujutletavas) vihaenergias olemine kaasa tõi, raske vabaneda. Ma raputasin ja puhistasin, aga ikkagi oli jupp aega kehas mingi sisemine värin.
Väga huvitav oli paarilisena neid teise tundeid ka vastu võtta. Rõõmuga kaasa rõõmustada, pettumuse ja viha korral lasta teisel end välja elada, olles lihtsalt kohal.

Meie kahe päeva õppetöö lõppedes tuli meil teha ka lõputöö, nagu Christiana ütles. Me pidime esitama loo enda elust. Kasutades selleks võimalikult palju helisid ja häälitsusi. Story with voice.
Ma pean ütlema, et ma pole ammu enne millegi esitamist nii närvis, et mitte öelda totally scared. Me pidime tegema miskit, mida me polnud kunagi varem teinud, ja seda oma häälega, kõigi ees…
Ma otsustasin viskuda määramatusse, alistuda, hüpata lihtsalt lennukist alla, olla lihtsalt kohal, lootuses, et mu hääl ja mu keha ise teavad, mida teha. Ja et kui see kõik läbi saab, ei “sure kuulajad ära”, sest see on nii õudne olnud. Ega mina. :)) Hihh, ja et keegi ei taha mind tomatitega loopida :))) Ma alustasingi oma lugu selle väljendamisest, kuidas mu süda kurgus klopib:”Tuhh-tuhh-tuhh!!” ja nii see läks… voolates :)
Huuhh, oli see vast kogemus!!! Ja ma pean ütlema, et väga-väga lahe! Väga võimas, väga eriline, väga vabastav! Vau:)

Jahh, tasub oma piire laiendada, sest nende piiride taga on nii palju avastamisväärt peidus! :)

Helide sees asuvad helid…

2011-01-14T22:54:00.000+02:00

“…ja me võime neid hakata tajuma, kui oleme oma kuulamisoskust laiendanud”, ütleb Jonathan Goldman oma raamatus “Tervendavad helid”.

Olen end alati pidanud pigem visuaalseks inimeseks. Ja muusika… “sellega ei ole mul mõistagi midagi ühist” (peale “mussi” kuulamise), arvasin ma varem. Ühel hetkel hakkasin märkama, kuidas minu keelde tekkis järjest enam auditiivseid (helidega seotud) sõnu: “hea kuulda”, “kuidas kõlab”,”jäi helisema”. Ja seda ka siis, kui vestlus oli kirjalik! Miski on hakanud mind ühendama helide maailmaga. Ja see teeb mulle väga rõõmu!
Kitarriõpe on siinkohal selge sünkroonsus:)

See raamat on kohati raske lugeda, kuid minu jaoks äärmiselt huvitav, kuna käsitleb helide nii teaduslikke kui vaimseid aspekte.
Kas Sina teadsid, et muusika ja matemaatika on omavahel väga lähedaselt seotud? Koguni nii, et matemaatika arvatakse olevat muusikast välja kasvanud?!

Või seda, et üks kõrva peamisi funktsioone on heli kaudu ajukoore laadimine (andes koguni 90-95% ulatuses keha koguenergiast)?
Et laulul on teraapiline ja laadiv mõju? Muidugi, kui Su ümber on selliseid helisid, millega laadida…
Raamatus tuuakse näiteid, kus inimesed on elurõõmu ja energiat juurde saanud, hakates laulma ja/või valides teadlikumalt muusikat.

Oleme vist kõik seda omal nahal tundnud, et mõni muusika teeb meid nõrgaks, mõni tugevaks. See on mõistagi ka teaduslikult tõestatud. Mis on aga huvitav, et üks aspekte, miks muusika nii mõjub, pidavat sõltuma inimesest, kes selle muusika loonud on! Või dirigendist:)

Raamat käsitleb palju sellist huvitavat teemat nagu ülemhelid. Öeldakse, et ülemhelidest kui fenomenist teadlikuks saamine muudab kogu kuulamise viisi. Inimene võib hakata kuulama harmooniat kraani tilkumises või ülemhelisid akna taga vihisevas tuules.

Universum on helidest tulvil ja kõik helid sisaldavad ülemhelisid. Ülemheli on heliline nähtus, mis esineb alati heli tekitamise juures. Kuigi me tajume heli ühe toonina, on see tegelikult helisageduste segu. Kõige madalam võnkesagedus on põhiheli ja kõik põhihelist suurema sagedusega on ülemhelid.

Sellised kõrge sagedusega ülemhelid on võimelised stimuleerima kesknärvisüsteemi ja ajukoort.

Kuulamine. Vaikus.
Kuulamisega alguse tegemiseks on esimeseks sammuks töö vaikuseenergiaga. See aitab meil jõuda paika, kus valitseb rahu. Vaikuses on võimalik tunnetada kõiki helisid, mida üldse on võimalik tekitada.
Kuulamine on aktiivne tegevus, võrreldes kuulmisega, mida võib pidada passiivseks tegevuseks.

On olemas mitu kuulamistasandit.

Esimene tasand on see tohutu samm, mille puhul astutakse passiivsest kuulamisest tegeliku aktiivse kuulamise tasandile. Teadvustatakse meid ümbritsevate helide paljusust. Saame teadlikuks helidest, mida me varem ei pruukinud kuulda. Näiteks kella tiksumine, kraani tilkumine või mõne elektroonikaseadme surin.

Teine tasand on helide harmoonia tajumine. Saame teadlikuks tekkivatest ülemhelidest. Võib tunduda, et saad minna sügavamale helidesse ja nendest rohkem aru saada.

Kolmas tasand on see, kui hakkad kujutlemisvõimet kasutama. Me teeme seda sageli loomulikult, kuulates muusikat, mis näib meid kaugustesse viivat. Teatud muusikapalad võimaldavad meil rännata sügavale omaenda teadvusesse. Ülemhelidega töötades muutub kujutlusvõime väga kergeks.

Neljas tasand hõlmab endas heli abil teistesse (heli)eksistentsitasanditele rändamist. See eeldab kujutlusvõime kasutamist ning enda täielikku allutamist usaldusele ehk mistahes kontrollisoovidest loobumist. Kui püüame heli kontrollida, mitte sellega ühele tasandile saada, siis ei saavuta me iialgi järgmist tasandit. Siinkohal võib öelda, et inimene muutub ülemhelidega üheks ja rändab nende allika juurde. Seda on muidugi lihtsam öelda kui teha. See kuulamistasand on väga kaugele arenenud meditatsioonivorm.

Viies tasand keskendub vaikusele. Nii nagu alustatakse, nii ka lõpetatakse.

Näiteks eelmisele: külmiku tööhelide kuulamine.
Kõigepealt pead teadvustama, et külmik tekitab helisid. Seejärel püüa neid helisid kuulates saada teadlikuks nende harmooniast. Seejärel kasuta kujutlusvõimet, et kuulda nendes helides mitte külmkapi häält, vaid hoopis munkaderühma, kes retsiteerib vahetpidamata mantrat OM. Kõige lõpuks võiksid muutuda heliks endaks. ning rännata sellega koos mõnele teisele teadvuse tasandile.
Tjah, ega see tegelikkuses nii lihtne olegi…

Mulle meenub sellega, et kui ma Indias olin ja meil seal see nelja-päevane vaikuseaeg oli, siis mulle tõesti tundus ühel hetkel, et kõik ümbritsevad helid (varblased, papagoid, vankrikriginad jmt.) teevad erinevate mantrate hääli või hõiguvad: “Guruji-Guruji”. :))

Kui me helisid aktiivselt kuulame, muutub kogu meie teadvus. Ülemhelide laulmisega (retsiteerimisega) ravitakse erinevaid haigusi, aga tervisehäireteta inimestele aitab kaasa õppimisvõime, muusikalise võimekuse ja võõrkeelte omandamise võime paranemisele.

Ülemhelidest mõned kuuldavad näited ka:

(1) David Hykes ja tema The Harmonic Choir– üks esimesi ülemtoonide (overtones) lauljaid. Lugu plaadilt Hearing Solar Winds.
Siin võid kuulda helisid, mis kõlavad nagu pärineksid nad külluslikelt sõrmistikelt ja pillikeeltelt… Aga tegelikult on need inimhääled… Muusika, mis võib olla abiks, kui tahad meditatsioonid minna muutunud teadvuseseisundisse.
Muide, ühe uuringu käigus leidis kinnitust fakt, et inimestel, kes kuulasid seda muusikat, aeglustus südamerütm ja hingamine ning naha vananemisprotsess. See kõik aitab meil üle saada stressist, mida kaasaegne elu põhjustab.

(2) Ülemhelilaulja Jill Purce – selge puhas ülemheli retsiteerimine. Tema “One more breath”.

(3) One Voice Harmony Choir: loos sisalduvad ülemhelid, Tuva (Mongoolia) ja Tiibeti kõrlilaul, pühad mantrad, tiibeti kellad ja kõlakausid, gongid...

Põhiline erinevus Tiibeti ja Mongoolia ülemheli-laulustiilide vahel seisneb selles,et tiibetlased põimivad oma laulu ka püha teksti sõnad, kuid mongolid tekitavad sõnatuid meloodiaid. Siin on mõlemad kuulda.

(4) Steven Halpern – üks esimesi relaxing muusika loojatest (1975st aastast). Jonathan Goldman on temaga palju koostööd teinud ja viitab talle raamatus korduvalt. Seda lugu kuulates tundsin, kuidas mul keha vibreerima hakkas.

Lisaks kirjutab Goldman sellest, kuidas ise oma häälega oma energiakeskuseid aktiviseerida, kuidas endal stressi minema pühkida ja end lõõgastada. Või aktiviseerida :)
Selleks võib kasutada mantraid või lihtsalt täishäälikuid. Täishäälikutega töö tekitab keha erinevates piirkondades tõesti võnkumist, resonantsi. Proovi mõned minutid võtta järjest do´d, re´d, la´d. Mida ja kus vibratsiooni tunned? Madalad helid resoneerivad keha kõige alumist osa ja juurtšakrat, keskmised keskmist ja võivad kõrgusest olenevalt mõjutada põikesepõimiku, südame või kõripiirkonda.

Goldman soovitab alustada tööd täishäälikutega. Ja sealjuures pidades meeles, et iseseisvalt helidega töötades on eriliselt tähtis roll heli tekitamise taga oleval Sinu taotlusel.

Koonda oma tahe sellesse kehaosasse, mida soovid heliga mõjutada. Tavaliselt erinevatesse peenenergiakeskustesse – tšakratesse.
Koonda oma fookus ja tähelepanu 1-2- minuti kaupa järjest erinevatesse tšakratesse, häälides iga tšakra juures sellele vastavat vokaali, alustades alumisest, juurtšakrast ja lõpetades kroontšakraga. Võid visualiseerida ka tšakraga soetud värvi. Heli algab kõige madalamast häälikust, mida sa teha suudad ja lõpeb kõige kõrgemaga.

Kroontšakra – III
Laubatšakra – EI
Kurgutšakra – AII
Südametšakra – AA
Päikesepõimik – OU
Sakraaltšakra – UUU
Juurtšakra – UU

Heli peaks olema pehme ja õrn. Kujusta, kuidas energia tasakaalustub ja sinu keha avardub.

Jonathan Golman ütleb, et “hakates märkama helisid enda ümber, hakates aktiivselt kuulama või tehes tööd täishäälikutega on võimalik saada helidest helide sees. See ongi harmoonia.”

Me võime õppida häält kasutama erinevate kehapiirkondade mõjutamiseks ning neid tasakaalu viia. Need helid mõjutavad keha – südame ja hingamisrütmi, vereringet, nahatemperatuuri, ajulaineid. Aitavad vabastada energiat ja võimaldavad energiavool vabalt läbi leha liikuda. Inimese hääl on kõige iidsem tervendusvahend :)

Jahh… olen minagi ise viimastel päevadel koolis kogenud heliga seoses imepäraseid kogemusi. Tasub helidemaailmaga lähemat tutvust teha :)

Väjendamine loob maailma

2011-01-13T22:02:00.000+02:00

Koolis õpime praegu viienda, ehk kurgus paiknev energiakeskusega seotud teemasid.

Väljendamine. Väljendamine on vastutuse võtmine. Kas ma olen kuuldud? Kas mu sõnad loevad?
Oma häälega väljendame oma tahet. Jälgi, kas Sul tahe on Looja tahtega sünkroonis, kooskõlas? Või tundub Sulle sisimas, et Su tee ja Su valikud ei ole tegelikult Sulle kõige paremad?
Kuulamine. Helid. Ülemhelid. Toonimine (häälimine). Kas Sa kuulad, kas Sa kuuled oma häält?
Muide, kas teadsid, et kui me kuuleksime ümbritsevaid võnkumisi helidena (mis jäävad meie kuulmisulatusest 16-25tuh Hz välja), siis kuuleksime kuidas rohi kasvab ja lilleõied avanevad…
Taotlus. Kõigis meie tegevustes, ütlemistes paistab taotlus alati läbi. See on teiste poolt tunnetatav.

Kui energia kurgutšakras on blokeerunud, siis võib see ilmneda võimetuses oma seisukohti ja tahet väljendada, valikuid teha, provotseerivalt vaikida soovimises või vastupidi - liigses ja tühjas jutuvoolus.
Kuna kurgutšakra on seotud puhastumisega, siis võivad terve keha energeetilised blokeeringud väljenduda nina- ja kurguhaigustes. Küll aga tasub kurgukipitust tundes endalt kõigepealt küsida: “Kas ma olen midagi väljendamata jätnud? Kusagil oma soovi alla neelanud? Ja vastu oma tahet teise soovi järgi teinud?”
Kui jah, siis sellisel juhul on hea alustada selle väljendamisest. Oma soovi väljendamisest. Mitte teisele etteheidete tegemisest, mõistagi :) Oma vajaduse väljendamisest. Ja nii toimub Su kehas energeetiline puhastumine, mis laseb minna haigusnähtudel ka füüsilisel tasandil. Vahel kiiremini, vahel vaiksemini.

Hihh, kui seda linki lugeda, siis tuleb välja, et kurgutšakra on “minu energia keskus”. Tähtkujud, millega see seotud on, on Kaksikud ja seda valitseb planeet Merkuur, nagu minulgi.
Tjahh… nüüd ma enam ei imesta, et kui me ühes meditatsioonis erinevatele tšakratele aktiviseerivaid häälimisi tegime, siis just kurgutšakra puhul oli mul selline tunne, et ma mu hääl kestab ja kestab ega lõppegi otsa :).

Ehk siis - siin on minu tugevus ja minu nõrkus.

P.S. See pilt on pärit Brigitta Richteri blogist, kus ta teeb lihtsa ülevaate ka kõigist energiakeskustest. Pilt on tema enda loodud.

Ega ma imesta ka selle üle, et ma tundsin tunnis lausa sisemist vajadust oma viimaste koolikordade kokkutõmbumisi ja tagasihoidmisi väljendatud saada :)) Ja see tõesti puhastab. Sisemine tunnetuslik energia, mis mul viimastel kordadel kooliga seoses oli seisma jäänud, sai vuhh! nagu paisu tagant tulema :) Energia voolas!

Minul on mõistagi ka omad kokkutõmbumised väljendamisega. Mul pole hirmu, et mu sõnad ei loe. Ma tean, et väljendamine loob maailma. Mul on hoopis hirm, et mu väljendamine võib puudutada kedagi sel viisi, et ta saab haiget.
Kuigi ma tean, et kui ma väljendan iseennast, oma vajadust, oma soovi, siis pole teise inimese haiget saamine minuga seotud. Kui minu taotlus on puhas. Kui minu taotluses pole grammigi süüdistust ega haiget teha tahtmist, kui minus on vaid armastust, aga teine saab ikkagi haiget, siis on see tema sisemine protsess, tema õppetund. Aga ikkagi :P

Elamise tarkus

2011-01-12T19:57:00.000+02:00

Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea.
Sellest ajast peale suudan ma säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
et ma üritan peale suruda oma soove
kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
ja see inimene ei ole selleks valmis…
Isegi kui see inimene olin mina ise.
Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.

Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
et ma ei elaks oma tõe vastu.
Täna ma tean: see on ISE OLEMINE.

Kui ma hakkasin ennast armastama,
lõpetasin unistamise teistsugusest elust
ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber annab võimalusi kasvada.
Täna ma tean: see on KÜPSUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,
siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku.
Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu,
mis mulle tõeliselt meeldib ja paneb mu südame hõiskama.
Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,
eemaldusin kõigest, mis ei olnud mulle hea:
toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale.
Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks”.
Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama
loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
mis tähendab, et mu arvamus oli ka harvemini vale.
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,
keeldusin elamast minevikus ja muretsemast tuleviku pärast.
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK.
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks.
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase.
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS.

Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega, sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!

“Kui ma hakkasin ennast armastama”
Charlie Chaplin
Merit Raju poolt tõlgitud ja tema lahkel loal tema blogist siin jagamiseks võetud.

Paikaloksumise aeg

2011-01-12T15:52:00.000+02:00

Päevadel, mil käegakatsutavat tulemust ei ole ja mu päeva sisustab natuke “äriasju” ja ülejäänud osa raamatud ja/või sõbrad või muud tegevused iseendale (loe: mis raha sisse ei too), olen tabanud endas süütunnet värelemas.
Alloleva pildi eest tunnustus: http://www.johnuibel.com/57/
Esimene korda kui ma seda märkasin, mõtlesin, et “oi-oi, pean kohe tubliks hakkama!” ja süütunne paisus. “Oot-oot, mis see nüüd oli?” tuli minu seest kusagilt teiselt poolt vastu. “Võta rahulikult. Kõigeks on aega. Sa ei ole endale juba ammu midagi muud lubanud, kui ainult neid asju mida on VAJA teha. Võta nüüd aega enda jaoks.” Jahh, nii see on.
Minu töö on nüüd otseühenduses minu enda eluga. Ja kõik, mida ma teen, on nagunii vaid iseenda (ja oma laste) jaoks. Tempo ei saa enam kunagi olema selline, nagu 9-17ni töö puhul - kogu aeg sarnane, hommikust õhtuni kõrge intensiivsusega.
Mul saab olema aegu, mil on aega.
Iseenda ja kõige-kõigi jaoks, millele tahan aega jagada.
Ja siis on aegu, kus olen võimsas tegutsemise lainetuses ja täiesti sellele keskendunud. Kavatsen edaspidi nautida mõlemaid! Ilma igasuguse süütundeta :)

Mis siis praegu toimub?
Nagu Kristi pandud ruunid selle nii kenasti välja ütlesid, on praegu minu suuna, sihi otsimise aeg. Millises sängis hakkab mu jõgi voolama?

Olen siiani teinud koolitusi päris laias spektris:
- müügi- ja teeninduskoolitused,
- meeskonna-treeningud,
- avalik esinemine,
- koolitaja koolitused,
- isikliku arengu koolitused,
- eraisiku finantsplaneerimine,
- coaching,
- mindmapitehnika…

Tunnen, et tahan nüüd üht fookust valida. Usun, et küllap mind juhatatakse selleni :) See peab paika loksuma. Mind kutsuma. Seni aga – teen endiselt harjutusi nii londile kui sabale… :)

Ameerikat avastamas :)

2011-01-10T23:49:00.000+02:00

Minu Elu on praegu nagu üks tundmatu ja avastamata maa. Iga päev tuleb ette asju, mida ma varem pole teinud või kogenud. Iga päev tuleb mõtteid ja ideid, mida teha, et edasi liikuda. Enamik neist on mulle uued ja seetõttu parajateks väljakutseteks. Ma ei saa öelda, et see ei võta põlve värisema :)) Ikka võtab. Samas loob minus rahu ja kindlustunnet… mingi sisemine usaldus. Usaldus, et ma teen õiget asja. Iseenda jaoks. Ja ilmselt selle kõige eelneva tõttu kokku tajun ma igal hetkel, et minu elu läbivaks tundeks on rõõm. Sügav sisemine rõõm! :)

Tänasest alates on ka taas uus elurütm – lapsed läksid koolivaheajalt kooli tagasi. See loob kohe asjalikumat õhkkonda mu kodukontoris :))
Mida ma siis teen? Täna näiteks tegutsesin kahe oma peatse koolitusega. Üks neist on avatud koolitus (s.t. kõik saavad tulla) – Life Planning. Life Planning ehk Elu planeerimise seminar aitab tuua iseendasse selgust. Et kuidas luua endale selline Elu, millist tegelikult elada tahaks. Rõõmuga, tasakaalustatult, oma põhiväärtustest lähtuvalt. Tule ka! :)
Siis oli mul kohtumine äripartneriga, kellega ühiseid koostöövõimalusi vaadata. Ja kellega me läbi aastate heade sõpradeks oleme saanud.
Sain kokku sõbraga, kellega keset päeva (!) juttu ajada ja Boheemis mõnusat chaid ja nende võrgutavat tomati-ingveri-apelsinisuppi nautida. Ja õhtul käisin Kristo Käo juures (tema on loonud ka kitarriõppe veebikooli) oma esimeses kitarritunnis:).

Life is wonder-full! ;))

Rõõm on nii andmine kui saamine

2011-01-09T23:49:00.000+02:00

Pühapäev. Kisub juba vaikselt pimedaks. Akna taga räästad tilguvad, linn tundub olevat inimtühi. Almer Jansu Stuudios, Tartu mnt.14 V korrusel on ruum juba varasest hommikust alates naeru, rõõmsat saginat ja õliste kätega (ning peadega) inimesi täis. Teeme Vickyga pea-ja näomassaazi koolitust.

Minu jaoks oli selle koolituse korraldamine uus väljakutse. Minu roll oli koos koolituse organisatoorse külje eest hoolitsemisega teha ülevaade teoreetilisest osast ja tõlkida Vickyt.
Hihh… hea väljakutse küll… suur osa ajast teeb mudib keegi su pead, õlgu, kaela, käsivarsi… õpib sinu peal midagi nii mõnusat! :D

Olen Vicky tehtavat peamassaazi ise kogenud ja tean selle tausta nii füüsilisest (kui mõnus ja lõõgastav nauding see on) kui ka energeetilisest seisukohast (vabastades energeetilisi blokke, stimuleerides pea-, näo ja kaelapiirkonnas vastavaid punkte hakkab energia liikuma ja kaovad nt. selja-, kaela- ja peavalud, aga ka emotsionaalsed pinged). Ja ometi üllatab see mind ikka, kui palju rõõmu võib see oskus tuua. Nii tegijale kui saajale :).

Lisaks kogesin, et hoopis teistmoodi on teha koolitust, õpetades mingit konkreetset oskust, mitte andes edasi teadmisi, mõtteainet või koguni püüda inimestel aidata nende hoiakuid muuta (sageli neile endale toetavaks - nagu sageli müügikoolitustel inimeste endi pärast teha tuleb).
Väga huvitav – inimesed tulevad ilma igasuguse sellealase oskuseta ja õhtuks – oskavadki! Midagi uut on sündinud! Lahe! :)

Ma ei saa siinkohal kuidagi rõõmustamata jätta, et seekordne koolituse ettevalmistus tuli täiesti päevasest ajast, mitte öötundide arvelt. Ja et homme, esmaspäeval, et ole mingit kella 9st kontorisse minekut, jee! :)

Võibolla hakkan ma kunagi seda argirutiini taas igatsema ja taas hindama, aga praegu naudin ma seda mis on ja see teeb mulle nii palju rõõmu! :)

P.S. Hmm.. muidugi mu leivateo-koolitused on ju ka konkreetse oskuse edasiandmise koolitused :)