Rahu on meie enda sees

Mulle teeb heameelt, et pakane, mis veel nädalapäevad tagasi tahtis vägisi ukse- ja aknapragude vahelt tuppa tahab hiilida, on pehmemaks läinud. Põlevad küünlad teevad toa mõnusalt hubaseks, kaminas praksub tuli. Istun kerratõmbunult sooja lambanahaga kaetud diivanil, pooleliolev raamat ees, aga tähed tantsivad mu silme ees ja mõtted on hoopis mujal.

See 2012 aasta on aastavahetusest alates emotsionaalses plaanis minu jaoks ikka kuidagi tuuline olnud. Kas tõesti on nii palju selliseid olukordi tekkinud või olen ma lihtsalt kuidagi tundlikum? Kas oma mustreid muuta soovides, enda vastu lõpuni aus ja avatud olla tahtes tuleb järjest nähtavale kõik see, mis mind ei teeni, mis pole armastus?

Vahelduva eduga on muudkui erinevaid emotsioone  üleval… Kui üks olukord raugeb, siis teine hiilib juba nurga tagant ligi… Milliste suurte ja eriliste sündmuste jaoks elu mind ette valmistab? :))

Aga mul on hea meel ja ma olen tõesti tänulik, et isegi kui ärevus või hirm kohal on, või hoopis kurbus või ebaselgus, siis on alati kohal ja mind toetamas teatud usaldus. Usaldus, et kõik rullub lahti just nii nagu peab.  Aga peaks need ülejäänud ometi natuke pausi… :)

Tjah, alati on ju võimalik oma tundeid - kurbust, ärevust, valu, ebamugavust -  eirata, pea liiva alla peita ning oodata, et kõik läheb üle. Muidugi läheb. Aga vaid pealispinnalt – sadestudes alateadvusesse, kust see siis tulevikus - sarnastes või sarnaselt puudutavates olukordades -  ikka üles tuleb.  Ja miks? Selleks, et tähelepanu endasse tagasi tuua, oma tunnetega tegeleda ja energia – emotsionaalse laengu neist olukordadest vabastada.  Eriti kui tunde tekkimise ajal seda ei väljendatud… Keha on siinkohal väga tark ja kõneleb valjusti.
Jah, ei tule need teemad põhjuseta. Nagu U. ütleb: “Tulevad need sinna, kus on ressursse sellega tegeleda!” Ja minu õpetaja, Marina Paula Eberth, ütleb ikka: “Mine sügavamale sellesse tundesse!” :)
Tean, et tunded asetsevad kihtidena ja et viha, süüdistamise  ja pahameele alt tuleb vastu kurbus, pettumus ja haavumine. Sealt alt hirm ja ebakindlus… mis vahetuvad süütunde ja kahetsusega. Ja kui me oleme kõigist neist kihtidest läbi läinud, teinekord koguni “kukkunud”, siis seal all on andestus, mõistmine ja armastus. Justnagu Pandora laekas. Lihtsalt vaata, et sa laeka kaant enne kinni ei löö ;)

Panen muusika mängima, poen voodisse, sulgen silmad ning pööran tähelepanu endasse. Natuke hingamist, enda tunnetamist… ja minusse voogab rahu. Nii hea on see kese, sisemine rahupunkt taas üles leida! Eriti kui väliste sündmuste tõttu aegajalt oma keskme kaotame. Selles kohas asetuvad kõik asjad paigale, näen oma elu nagu kuidagi kõrgemalt,  suurema plaanina… kuidas selle kohta öeldaksegi – nagu hinge vaatepunktist ;) Valdavaks tundeks on rahu ja usaldus. Isegi tänulikkus selle kõige eest, mis on. Ükskõik kui ebamugav see ei tundu olevat. Andestus ja armastus kõigi olendite vastu.

Oskaks ja suudaks vaid selle keskmega aga kogu aeg kontakti hoida… Suudaks vaid kohe kui olukord tekib, oma tunnetega niimoodi kontakti saada, et neid kohe väljendada… kõige puhtamast kohast. Või siis koheselt muundada, transformeerida…
Aga Elu on imeline oma täiuslikkuses… ja oskusi, mida õppida on veel palju :)