Öö kahe päeva vahel

Olen kogenud, et seoses kundalini tõusuga tantrakursustel Eestis ja Indias, sügava tööga oma alateadvusega (šamanistlikel tseremooniatel ja holistilise teraapia seanssidel), on minus tõusnud üles nii palju alateadlikult allasurutut… hirme, (lapsepõlve)vääritimõistmist ja füüsilist ning emotsionaalset vägivalda... iseenda ärakaotamist...

Ja samas seisan oma igapäevaelus silmitsi ühe (töö)ajastu lõpuga ja teise koidikul. Päike ei ole veel tõusma hakanud... on õige pime aeg, see kõige pimedam aeg enne päikesetõusu, nagu öeldakse.
Nii et minus toimuvad suured ja raputavad protsessid... olen olnud siin päris (töö)võimetu...

Vahel imestatakse, et miks sa seda teed? Miks lähed nii sügavuti? Jah, ma tean, et ilma selleta oleks elu palju lihtsam.  Ignorance is bliss… Aga kui Sa kord oled juba selle valiku teinud, olla enda vastu päris aus, järgneda tõele, siis teistmoodi enam ei saa. Sa lihtsalt teenid tõde, ükskõik, kuhu Sa ka ei läheks. 

Ja kuidas ma saaksin oma klientidele abiks ja teejuhiks olla, kui ma ise oma mülgastesse sisse ei julgeks vaadata? Ega holistiline rännakuteraapia mingi kruiisireis ole. See on vahel päris korralik katsumus – straight to the hell hole… Aga kui palju helgem on maailm pärast!

Ma tunnen, et sünnin praegu uuesti. See on sünniprotsess… üks ulatuslikumaid viimase kümne aasta jooksul. Olen sündimas uueks… ja millekski ilusaks...
Usun, et läbi selle kogemuse saab minust parem inimene – eelkõige iseenda vastu. Kui palju olen ma iseennast alla surunud (ja karistanud!). Õpin end kuulama. Tõeliselt kuulama. Oma soovide ja vajadustega arvestama.
Parem ema oma lastele, suutes nende jaoks rohkem olemas olla.  Vähem joosta ja rabeleda, vaid tööd tehes…. Parem kaaslane kõigis oma suhetes, olles oma armastuses ehedam ja õrnem kui kunagi varem. Sest olles iseenda suhtes aus, armastav ja tähelepanelik, oleme seda ka teiste suhtes. 

Ma ei tea, kuhu see kõik välja viib. Aga ma tean, et see kuhu ma jõuan, on imeline sisemine maailm... mis hakkab avalduma samasugusena ka minu ümber.

Võib ju küsida, et mis enne siis viga oli?
Pealtnäha ju polnudki. Noh, väljastpoolt, kindlasti polnud. Oli ju vaid naeratav nägu. Võibolla tundlikumad võisid tajuda mingit seletamatut pinget minuga koos... Pinget, mis oli minus olemas. Ilma et ma isegi teaksin…

Kui 2010. aastal avastasin, kuidas vägivallatsen endaga – karistan ennast valestiütlemiste, teiste piiride mitte märkamise eest... Ise seda märkamata! Hakkasin seda nägema, kui mu kursaõde Kaidi juhtis tähelepanu sellele, et me oleme sageli oma laste vastu head, aga oma sisemise lapse suhtes kasutamise samasugust vägivalda, nagu me ise olime seda lapsena kogenud. Ja veelgi suuremat.

Sellest teadlikuks saades püüdsin seda vältida. Vahel olen märganud, et selle peale on see nii mitmeski kohas pugenud see n.ö. põranda alla.  Ikka märkan aegajalt, et ütlen endale ennast vähendavaid mõtteid…  Aga ma püüan olla tähelepanelik ja teadlik…  Olla enda vastu sama hea, kui teiste vastu…

Praegu on minu osa mitte alla vanduda.
* Võidelda deemonitega, kui nad nähtavale ilmuvad. Mitte ilmtingimata jõuga võidelda, vaid võtta neid kui sõnumitoojaid ja püüda aru saada, mis on nende sõnum?
* Vältida virvatulukesi, mis meelitavad... teevad uniseks ja uimaseks... tõmbavad sohu, kuhu on nii lihtne kinni jääda... Võtta endale piisavalt aega puhkuseks, kuid sellesse mitte kinni jääma.
* Mitte jääma toetuma teejuhtidele, kes aegajalt mind toetama ilmuvad. Mitte ära andma oma vastutust neile. Nad juhatavad mind natuke edasi... vahel näitavad ka lihtsalt, milline on nende tee... Aga minema pean ju ikka mina ise.
* On miskit, mis on suurem kui mina. Palun selle Kõigekõrgema juhatust. Võimalusi, millest kinni haarata. “Lainega purje tulema...” – nagu “Kaldale uhutud” filmis.

Mul on jõudu vaja... leida seda, mis mind tugevamaks teeks, mitte jõudu ära võtaks. Praegu on minus palju jõuetust. Jõuetus loob selle, et vaja on tõsta eneseusku. Usaldust. Turvalisuse tunnet… Elu võib usaldada.
Soovin kodutee sihti näha... Hmhh.. või pole ma selle nägemiseks veel lihtsalt valmis?

Mõte Inga Raitari seinalt on nagu otse mulle mõeldud:

“Jumal ei karista ega premeeri sind heade või halbade päevade, olukordade, partnerite ega ametitega. Sul endal on võime karistada ja premeerida iseennast, kasutades selleks enda suhtes õigel või valel moel omaenda mõistust ja tahtejõudu. See oled sina, kes on astunud üle tervise, heaolu ja tarkuse seadustest ning karistanud end haiguse, vaesuse ja teadmatusega. Saatus räägib meiega läbi elu oluliste olukordade. Nende, kus peame tegema valikuid, avama ja sulgema väravaid meie edasiste kulgemiste tarbeks. Vastata saame läbi suhtumise ja sellele vastava käitumise. Vastavalt valikutele liigume kas enda suunas või endast eemale. Seda, kui lähedal iseendale inimene on, näitab tema reaktsioon erinevatele kogemustele – kuidas ta käitub, olles silmitsi katsumustega konkreetsel eluperioodil.”

Kuidas jääda endale kindlaks, kui Su lähedased Sind ei mõista?

Selleks, et oma südameteel oleks võimalik jätkuva rõõmuga liikuda, on vaja hoolitseda kütuse eest. Sellel teel ei ole võimalik liikuda autopiloodil.

Eriti hoolikas tasub olla siis, kui meid ümbritsevad inimesed, kes püüavad meid sellel teel tagasi tõmmata. Tuleb mõista, et nad ei tee seda paha pärast - neid käivitavad nende hirmud (või kadedus, mis on ka hirm - tahaks ise ka, aga ei julge). Ja hirmu taga on sageli peidus armastus meie vastu.

Aga see hirm ei teeni ega toeta kedagi, vaid võib hoopis ka meid nakatada, meisse kahtlusi süstida... meid jõuetuks teha. Ja peas hakkavad tiirlema küsimused: Kas ma olen ikka õigel teel…? Kas mu valikud on ikka õiged…?

Parim kütus on tähelepanu. Sinna kuhu läheb meie tähelepanu, sinna läheb ka meie energia ja meie armastus, ütleb universumi seadus. Sinna kuhu läheb meie tähelepanu, see hakkab kasvama.

Hoia oma tähelepanu sellel, mida luua soovid. Mitte sellel, mis muretsema paneb :) Tuleta endale seda ikka ja jälle meelde.

* Võta iga päev aega oma praktikateks - need aitavad Sul mõtted (mentaalsuse) kõrvale panna ja täidavad Sind energiaga. Ja jõudu on kohe palju rohkem!

* Hoia ühendust iseendaga - kuula ja märka iseennast. Kogu aeg. Ole teadvel ja ole kohal. Hoia oma sisemist tähelepanu iseendal. Ja õpi eristama seda, mida meel ütleb, sellest infost, mis tuleb südamest. Kehateadlikkus (keha kuulamine või tunnetamine) on siin suureks abiks.

* Leia enda ümber inimesi, kes Sind mõistavad ja toetavad. Üksinda on raske sel teel liikuda, koos on lihtsam ja lõbusam. Neid inimesi leiab kohtadest, mis ka Sind kutsuvad. Ja loo kontakti! Usu mind, see võetakse rõõmuga vastu!

* Leia viise, et lõdvestuda ja tulla usalduse juurde. Niipea kui Sa lubad endal lõdvestuda, hakkab energia voolama - märkad endas uusi ideid, häid mõtteid ja jõudu tegutsemiseks.

* Loe märke! "Kokkusattumused" ja "juhused" on viited Sinu sünkroonsusele. Kuuled kogemata pealt jutukatket, mis on just nagu Sulle mõeldud... kohtud kellegagi, kes räägib nagu juhuslikult Sulle olulisel teemal...keegi jagab FB-s midagi, mis Sind puudutab... või just selle sihtkoha lennupiletid, kuhu tahad minna, on erakordselt soodsa kampaaniahinnaga ;) Seegi pole kindlasti pelk "juhus", et Sa seda siin loed :)

Ja ära unusta, et käies oma südameteed, Elu kannab Sind.

Mõistagi on ka sellel teel nii tõuse kui langusi. Meie roll on hoida oma energiat, oma fookust ja tähelepanu. Toita end sisemiselt. Iga päev. Ja leida igas päevas seda, mida vastu võtta, tänuga :)

Kirjutama inspireeris mind Tara Mullarkey tõlkeartikkel: http://www.telegram.ee/vaimsus/kuidas-jaada-endale-kindlaks-kui-lahedased-sind-ei-moista#.UgVFHZIqw7T  Ja see, et just mõnda aega tagasi olin ka ise samas kohas, kus tuli endale meelde tuletada, kuidas end toetada, kui lähedased ei mõista.

Kõik on KOGU AEG muutumises

Kiirustavat ja kohati mõttetut liiklust täis tänavad…, rasket ronimist nõudvad, kuid samas omamoodi põnevad ja üllatusi täis mäed… mis pakuvad peale mäe seljatamist hingematvaid vaatepilte…  ja käänulised teed, mis viivad vahel nii madalatesse ja süngetesse kohtadesse, et võtab kohe tuju ära… kohad, mis vahest nii udused, et jalga jala ette panna ei näe… ja siis orud, mis tunduvad lõppematult sügavikku viivat… aga kuhu kohale jõudes tervitavad sillerdavad veesilmad ja imelised lilled… ja ma ei räägi üldse lendamistest sinise ja lõputu taeva all, hingematvates kõrgustes… Need on olnud minu selle suve retked… minu sisemaailmates.

Nagu sellest maastikukirjeldusest võib aimata, ei ole see aeg ainult lust ja lillepidu olnud :D Vahepeal tundus, nagu oleks esimesse klassi tagasi läinud :D
Ja lõpuks see just ongi põnev, kui hirmudest lahti suuta lasta ja vaadata  lapsemeelse uudishimuga: “Mis nüüd siis toimuma võiks hakata?” ;-)
Ja tõesti.. ilu on samuti võrreldamatult palju olnud. Esialgu isegi ei märganud,  KUI palju :)

Olen selle suvega nii palju kogenud, õppinud ja nautinud! Ja minus on nii palju tänulikkust selle eest!

Märksõnad, mida taaskord endale meelde tuletasin:
Lõdvestu. Alati võib usaldada.
Kogu aeg ei pea tegema. Võib rahulikult lihtsalt olla. Ja lasta meelel tühjeneda.
Sõbrad on väga väärtuslik kingitus.
Ümbritse end inimestega, kes toetavad Sind sellisena nagu Sa oled.
Järgne rõõmule.
Muuda hirm uudishimuks :)
Kõigil inimestel, kellega me kokku puutume, on meile sõnum.
Aeglustu. Siis kuuled, siis märkad, siis tajud.
Kõik algab kehast.
Nii hea on armastust vastu võtta.
Loo vastavad tingimused ja see mida Sa soovid, juhtub.
Hinga.
Lihtsalt armasta ennast. Tee seda, mis Sind ennast kõige enam rõõmustab.
Puuduta kõike armastusega.

Kõik on kogu aeg muutumises… Nii hea meeldetuletus!
Ja ise ma olen valinud oma sisemaa rännakuteks “igava Tartu-Tallinn maantee asemel lustliku kuplitega Võrumaa :D”
Küll on hea, kui keegi vahel unustatud tõdesid meelde tuletab. Ja küll on hea, kui on koht, kus käia ka ise meeldetuletust otsimas :)

Mis siin kõigutab? :P

Aasta alguse esimesed kaks nädalat olid ootamatult väljakutsuvad.
Aastavahetusest alates tundus, et nähtavale tuleb kõik see, mis pole armastus. Minu enda sees, mõistagi. Võtsin seda nii – see on kõik see, mis tahab tähelepanu saada, et jäädavalt mu elust lahkuda. :)

Isegi laste teismeea hormoonid on kuidagi eriliselt möllama hakanud. Tuleb oma teismeiga meelde, kuidas sai vennaga kistud, nii et “karvu lendas” nagu mu ema armastas ikka öelda:) Täna ma ei saa enam absoluutselt aru, kuidas ma sain nii imelist inimest, nagu minu vend on, üldse kiusata?! Eks mina see kurjajuur olin, kes oli toona maailmavalu ja trotsi täis oli, hihh :)
Õnneks lastel pole päevakorral need teemad. Nad lihtsalt ei saa vahel isegi aru, miks nad ootamatult endast välja lähevad ja lõrisema hakkavad. Eks nad järjest enam õpivad tundma ja leidma iseennast.
Ma leian, et oluline on võimalikult sageli väljendada oma toetust ja armastust. Ega ma muud enam väga teha oskagi, täiesti nõutuks võtab ikka vahel.
Eks ikka urisen ka, kui olukord nõuab ja teinekord on just mõnest parajast möiratusest abi :))

Kõrge järjestikuse töökoormuse tõttu tajusin, et olen enda vaimu ja keha nõrgestanud. Otsustasin, et nüüd, koolituste vahelisel perioodil, tegelen ainult puhkamisega. Magan ja ei tee mitte midagi. :)  Eriti ei tee mitte midagi, mis võiks tööd meenutada :) Oi, see on keeruline olnud! :)
Alguses oli tegemist juba ainuüksi sellega, et oma mõtetest koolituste ettevalmistamise ja korraldamisega mõtted eemaldada. Koolitamine on nii kaua aastaid mu hobi olnud, et ma ei oskagi nagu ilma… Nüüd otsustasin, et edaspidi on koolitamine mu TÖÖ ja võtan aega tegeleda ka HOBIDEGA :) Eks näis kuidas see muidugi tööperioodil õnnestub :)

Näiteks, nii-nii hea on käia laulmas – Väelaulude ja Bhajanite õhtutel.
Ja kuna Tom sättis 2-3 kuuks Indiasse, oli neid lausa 2x nädalas, nurr :)
Viimasel lauluõhtul enne Tomi ärasõitu ma laulsin ennast täiesti teise teadvuseseisundisse (seda pole jupp aega olnud, hea on seegi olnud, kui pea mõtetest tühjaks saab), seekord lendasin täiega. Keha oli pärast nii pehme ja magusat õndsust täis, nagu oleksin eriliselt nauditavat massaazi saanud või nagu ma oleksin püsivas orgasmijärgses seisundis:) Ja see püsis kuni koju jõudsin ja magama läksin, mmm.

Kodus kitarri näppida ka ikka saab, aga see läheb kuidagi vaevaliselt. Samuti hispaania keelega, kuigi ma, mmm, täiesti jumaldan seda keelt! Mida enam sinna sisse end närin, seda enam see mind võlub!

Kõige rohkem on sel väljakutsuval ajal toeks olnud sõbrad. Ma olen tõeliselt õnnistatud, et mul on sellised sõbrad! Mida enamat võib sellisel ajal kogeda, kui tunda, et ma olen vastuvõetud, aktsepteeritud ja armastatud täpselt sellisena nagu ma olen. Ja seda kogu selles väikeseks õnnetusenutsakaks olemises, kust teed ega valgust ei paista. Sest me kõik teame, et see läheb mööda.  Sest me kõik ju teame, et see ei ole mina. See on lihtsalt raske, kitsas koht. Täielik toetus sõpradelt… minus on sügav tänu.
Jah, sellised kohad õpetavad lõdvestuma… lõdvestuma valus, pahameeles, pettumuses, ärrituses…
Mõistma, et kõik need ebameeldivad emotsioonid lihtsalt näitavad, et  ma kannan endaga miskit kaasas. Midagi, mida ma olen kunagi sügavale endasse ära peitnud. Ka iseenda eest. Ja et nüüd on see nähtavale tulemas. Oluline on jääda kohale kõigis neis tunnetes, mitte põgenema, peitma, alla suruma rutates. Vaid seisma selles tormis ja tänama iga hetke eest.

See ei ole lihtne. Aga see tunne, mis tuleb, kui torm vaibuma hakkab, on tõeliselt  suurepärane. Tundub, et olen seekord taas sadamasse jõudmas:)

Viimased aastad on tõesti õpetanud leidma raskustes kingitusi, õppetunde. Tervendama järjest enam sisemuses peituvad kokkutõmbumisi. Tuleb püüda aru saada, mis minus tegelikult reageerib. Mis sõnum sellel tundel mu jaoks on?  Kust tegelikult see hirm, viha, pettumus, kurbus, ebakindlus pärit on? Mida ta mulle öelda tahab? Tegelikult me ju teame. Oma südames me ju teame. Tuleb lihtsalt kuulata ja vastu võtta.

Ja me saame alati aidata inimestel enda ümber näha neis peituvaid vastuseid, nende enda ilu ja armastust, ühendust millega mingitel perioodidel pilved varjutavad. Me saame olla teineteisele peeglid.

Lõpetuseks mõned asjakohased tsitaadid... Rebane Saint-Exupéry raamatus “Väike Prints” ütles: “Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” Seda täiendavad hästi mu hea sõbra Kristi Pääsukese sõnad: “Nähtamatu saab nähtavaks, kui sa vaatad. “ – Ehk siis südamega vaatad:) Raimo Ülavere lisab: “Inimese võimete äratamiseks (äratundmiseks!) ja rakendamiseks on sageli vaja teist inimest”.
Olgem üksteisele head peeglid!

Lõpetan taas Väikese Printsi sõnadega: “Tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahan liblikaid tundma õppida.”

See käib minu meelest ka meie endi kohta – kui tahame näha enda ilu, siis tasub aktsepteerida ka enda “röövikuks” olemise perioode ;)

Iga hetk siin meie elus kingitus on Sinu poolt….

…kumiseb mu peas laulukatke Tomi laulust. Jah, seda on hea meeles pidada. Ja selle eest tänulik olla. Eriti kui seljataga on üks sellistest päevadest.

Täna on 1. jaanuar 2012. Mu päevas on olnud kõik see, mida ma oma ellu ei taha.
Justkui tuletades meelde, et aastavahetus on puhtalt psühholoogiline faktor ja pelgalt aastanumbri vahetumisega ei muutu meie elu küll mitte midagi.
Olles ühte päeva kokku kogunud, oli see päev musternäidiseks, tuletades meelde kõik selle, mida ma tahan jäädavalt selja taha jätta. 
Keha on nagu vati sees (jäin 28.12 haigeks ja selles saadik olen nagu kusagil  - in between…Aga aega oli vähe… tegin tööd, mis (kiirustamise tõttu) mulle enam rõõmu ei pakkunud… ja võttis kogu mu aja. Valede valikute tõttu polnud aega lastega olla… Peale mõningat naginat läksid nad lõrinal  omavahel kaklema… Külmkapp oli tühi…  süüa tegin käigu pealt… 
Õue ei jõudnudki, kuigi taevas oli sini-sinine ja maa paksu lumevaibaga kaetud…
Ei jõudnud ette võtta ei joogasetti ega vaikset meditatsioonihetke… Kummaline päev.

Eile, aastavahetuse öösel, sai ühises ringis välja öeldud asjad, mida me 2011 aastasse maha tahame jätta. Kutsusime lauldes jumalanna Kali appi kõike seda ära põletama, mis meid enam ei teeni… aga nagu näha, tuleb päris-elus aega anda. Ja ka mõned reaalsed sammud selleks ette võtta, et soovitu manifesteeruda saaks :)
Või näidati mulle kõike seda seetõttu nii eredalt, et see aitaks teravat selgust silme ette luua? Esimene samm saavutamaks seda, mida soovime, on ju selgus sellest!

Käesolevaks aastaks pole mul õieti olnud aega atra seadagi. Tavaliselt teen ma aasta lõpus tagasivaate ja sean sihte uueks aastaks. Sel aastal oli aastalõpp nii töiselt tihe, et enda jaoks üldse aega ei jäänud. Eks seepärast keha jõuga aja maha võttiski. Nüüd on natuke kõhe ja harjumatult alasti tunne üle uue aasta lävepaku astudes.
Ilmselt tuleb sel aastal palju lihtsalt usaldada. Ja olla tänulik selle eest, mis on.

Keha kõneleb… palub tähelepanu?

Näen end viimasel ajal oma kujutluses muudkui jooksmas. Nagu teeks trenni. Aga alati pimedas. Väsinuna. Endast kõike andes.   Nagu isegi jõuga joostes, ennast tagant  sundides….

Ma ei ole kunagi joosta armastanud ning seetõttu on see kujutluspilt minus imestust tekitanud. Mida see mulle öelda tahab? Et ma peaks hakkama jooksmas käima?! Nujah, trenni jaoks pole tõesti viimasel ajal aega jagunud…

Ühel päeval avastasin, kui taas end vaimusilmas jooksmas nägin, et see pilt tuleb minuni siis, kui ma olen väsinud. Kui enam ei jaksa, aga palju on veel teha. Kui asjad kuhjuvad… tahaks aega lastega veeta, tööasjade vahele ka tavalisi asju teha... emana, kodus, iseendale… Aga praegu nu ei ole aega. Et siis läheks ja jookseks… vihaga…?

Täna istusin ühel koosolemisel. Ja nagu juba mitmetel kokkusaamistel viimasel ajal, suuremates või väiksemates ringides, avastasin endast tohutul hulgal hinnangulisust. Vaatan enda sisse ja imestan. Kust see tuleb? Mul ei ole mingit põhjust kriitiline ega hinnanguline olla! Ei sisuliselt ega inimestest tulenevalt… Tegu on olnud vahvate ja toredate inimestega  ning  alati olnud väga sisukate teemade, käsitluste, õhtute, tegevustega. “Kust see ometi tuleb?!”  mõtlen iga kord koju sõites. Ja nii ka täna. Nagu istuks mingi tegelane õla peal ja muudkui kätsataks…

Vaatasin ja vaatasin enda sisse. Mis minus õigupoolest toimub?! Väsimus? Mis?! Ja siis ühtäkki nägin... Nägin viha. Päris palju viha! Ja solvumist. Päris mitmeid solvumisi… Vat siis…sellised emotsioonid!
Algul arvasin, et need on mingite konkreetsete inimestega või olukordadega seotud. Eks ta võibolla osaliselt algselt oli ka, eriti need, mis solvumistest-haavumistest alguse saanud ja lahtilaskmata jäänud.
Tänasel hetkel  on see viha peamiselt viha iseenda peale - et olen võtnud asju teha, rohkem kui suudan füüsiliselt, vaimselt ja ajaliselt kanda, nii et aega endale ja oma lastele, kodule.. muudele rõõmudele elus.. üldse ei jää. Ja lisaks siis need olukorrad, kus olen kuidagi lasknud lasknud teistel endale pähe pesa teha. Nii nad siis laamendavad mu peas… Ja see kõik kipub mu sisemist rahu rikkuma.  Ja aega, et sellega (loe: endaga) tegeleda, ei ole praegu kusagilt võtta. Krrt! Nii ongi ka pisiasjad sellisteks emotsiooni-dinosaurusteks kasvanud! Õõnestavad siin, vaikselt…!

Jah, tuleb jooksma minna… või muul, mulle meeldivamal moel teadlikult see vihaenergia muundada – sublimeerida, nagu tantras öeldakse -  mingiks teiseks energiaks.

Aitäh, mu kehale, kes on nii tark, et oskab mulle selliseid sõnumeid saata!
Aitäh, mu vaimule, kes on nii tark, et oskab neid märke tähele panna ja lõpuks ka lahti kodeerida! :)
Ma loodan, et ma nüüd ise ülejäänuga ikka hakkama saan :)

Jõud on otsas… vajan toetust….

Midagi nagu ei taha teha... kõik tundub nii mõttetu... Panin äratuskella kinni ja pugesin voodisse tagasi... külm on...brr.. tahaks ära... See ei ole elu, mida ma tahan! Ma ei taha piinelda selle raamatu pärast... Minus ei ole praegu jõudu sinna kirjutada ilusaid sooje soove... Tekstidest maha kraapida manipulatiivset müügijuttu…

Meenus ühe koolitusel osalenud naise kirjeldus endast (igaüks pidi ennast kirjeldama läbi taime).  Ta ütles:“ Ma olen nagu lill, kes vajab hoolitsemist... poputamist...“ Mäletan, kuidas tundsin, et mu süda tõmbas kokku... Ma ei tea, kas ma olen üldse kunagi seda endale lubanud, et keegi mu eest hoolitseks, mind poputaks? Ehk laste issiga ikka oli, aga ma olen selle unustanud… Ja lapsena.. ei mäleta…mul on mälestus, et kogu aeg tuli „tubli“ olla... Tallinnasse kooli tulin, kui sain 18, sellest ajast alates olen pidanud ise enda eest hoolitsema.... tugev olema.. Aga vahel, tahaks niiväga, et keegi tuleks ja hoolitseks minu eest. Ja ma ei peaks tugev olema…

Jäin uuesti end magama... nii hea oli hõljuda kusagil ebareaalsuses...

Kui tõusin, tundsin, et mehikesed mu peas on hakanud palli taguma. Pea valutas. Hakkasin läbi valu joogat tegema... esialgu mõtlesin, et teen lihtsalt mõned päikesetervitused ja natuke kundalini soojendusi... aga siiski tegin edasi. Esimest korda tegin harjutusi vaat et valu piiril. See pani mind mõistma, kui hooletusse olen ma oma keha jätnud... :( Ja kui kiiresti see nii võib juhtuda.
Tegelikult olen seda äratundmist juba mitmes kohas kogenud – viimases massaazis sealjuures. Olen kogenud, KUI VÄGA keha igatseb seda, et temaga tegeletakse. Liikumist, paindumist, tantsimist, silitamist, õrnutsemist, puhastamist, tähelepanu,  armastamist.... Hmmm.....

Ja siis tuli toetus... ootamatult... 

Nagu välk selgest taevast astus uksest sisse mu venna pere. Nad pidid Rootsi kruiisile sõitma, aga mingil põhjusel olid kuupäevad sassi läinud ja nii nad siis seisid laevakassas, kuu aega varem...

Ja siin nad nüüd olid. Sain hinge pealt ära rääkida, sõrmitseda natuke kitarri… sõime kaasatoodud Tartu parimat, Taverna pizzat:) Oo, aitäh-aitäh teile!!

Minu jaoks oli see nagu esimene värskendust ja elujõudu toov sõõm õhku. Nagu iseenesest sai tuli kaminasse, toad olid elurõõmu täis, käisime poes, ostsime söögid... nalja ja naeru... Oh, olin nii tänulik selle eest!

Õhtul, kui venna pere juba Tartu poole sõitis, kirjutasin hooga terve peatüki valmis. Energia oli hoopis teistsugune. Ja järgmisel hommikul teise. Minu enda hingus tuli tagasi, inspiratsioon leidis mu üles... :) Lõpuks suutsin taas kirjutada seda raamatut OMAL moel. Kirjutada nii, et inimesed mõistaksid, müük ei ole pähemäärimine, manipuleerimine, mulje jätmine. See on oma loomingu, oma toodete-teenuste teisteni viimine. Neile, kes seda vajavad, kellele see rõõmu pakub.

Jah, toetus võib peituda väikestes asjades. Inimesed hakkavad helistama, kirjutama, tahavad kokku saada ...ütlevad, et mõtlevad su peale :) Ja nii see täpselt oli :) Vend tõmbas lihtsalt (energeetilise) punni eest ära :)

Aitäh, armas…

Help wanted…

Elanud kunagi kolm põrsakest. Üks hakkas peale vanematekodust lahkumist endale kohe maja ehitama. Pani kivi-kivi peale, kopsis  ja ehitas hoolega. Kulus aega mis kulus, kuni lõpuks valmis sai. Teised vennakesed lõid lulli, tantsisid ringi ja ei mõelnud sellele, et varsti on külm talv ukse ees. “Küll jõuab!” mõtlesid nad.
Nagu me kõik sellest loost teame, ei jõudnud nad mitte…

Elementaarne, tuleb teha nii, nagu see põrsake, kes kohe tegutsema hakkas! Kuidas mina siis nüüd ometi nii lolli olukorda sattusin? Põhust maja teha ei taha, aga korraliku kivimaja tegemiseks aega ootamatult napib?! Kuidagi halenaljakalt meenutab see lugu mulle praegu mu raamatukirjutamise lugu…

  

Igatsen oma raamatukirjutamisest vabaks... ei osanud arvatagi, et ei oska samal ajal lennata, vaid ennast maadligi surutuna tunnen... :P
Eks aeg mängib olulist rolli, aga eks siin ole muidugi erinevaid põhjuseid… igatahes on nad kõik kokku juba nii suureks kuhjunud, et tahaks valjusti karjuda…

Tõeliselt väljakutsuv aeg... Väga-väga kitsas koht läbiminemiseks….raamat... raha... isegi söök... Usaldan.. küll see laieneb...

Õues on nii külm, et lapsed peavad juba mitu päeva külmapühi… neil on igav, nad vajavad mu tähelepanu (ja sellega on mul praegu kitsas käes…), kõhud on tühjad (nii toidust kui emotsionaalselt) ja nii nad siis kisuvad muudkui omavahel. See on mõistagi täielik distraction!! Sylvia saab paremini hakkama, aga Raymond vajab praegu eriti tähelepanu ja toetust. Igasugused temapoolsed “lohakused” ja konfliktid näitavad seda selgelt. Ja ta magab väga palju. See näitab ka keha energiahoidmise vajadust ja teatud soovi teise maailma põgeneda…

Kuna õues on külm, siis on toas ka. Tuppa toodud puud ei kuiva kuidagi ära. Ja puid juurde lõhkuda.. no ei ole praegu  kuidagi jaksu… et kuivataks rohkem ette. Nii on toas päris külm…17 kraadi stabiilselt… Istun villaste sokkidega, soojalt riides ja fliistekk ka veel ümber.. ikka varbad külmetavad. Öösel läheb vist veel külmemaks, aga õnneks on teki all üksteise kaisus soe. Laste toad on õnneks soojad, neil nii väikesed toad ja elektriradikas kütab soojaks.

Auto ei liigu. Bussiga sõites mõtlen lohutuseks, et võibolla on see auto katkiminek mulle toetuseks selles mõttes, et hoian raha kokku, liigun rohkem ja värskes õhus, olen autost sõltumatu ja luban endal olla mitte-tugev. Küsida abi…. Aga kust ma seda abi küsin?
Rahaga on ka praegu kitsas.. nii me elame peost suhu. 

Tühjas külmkapis ulub tuul... näpuotsas toodud söök haihtub enneolematul kiirusel.. pidevalt on kõigil kõht tühi ja magusanälg ajab lausa näppupidi suhkrutoosi...

Eile ostsin shokolaadi – lihtsalt selleks et emotsionaalset seisu toetada... Ma ei ole muidu üldse shokolaadilembene… aga sellistel hetkedel tuleb keha “keemiaga” aidata :)

Kõige selle juures olla loov ja lasta loomingul lennata…? Olen viimastel päevadel mõelnud palju Maslow peale… kui õigus tal ikka oli! Jube raske on, kui esimene tasand täitsa katmata, armastust jagada, loomingut luua…

 

Igasuguseid tundeid tuleb nähtavale.

Mängisin eile õhtul  konkreetselt endaga peitust ja see ei olnud küll tore.. Pugesin õhtul Raymondi voodisse ja vaatasin telekat... kõik kanalid klõpsutasin läbi.. sain teada, et meil on 71 kanalit... Paari asja jäin vaatama ka.. „Seks ja linna“ ja üht närvihaiget filmikest... ja ma sain aru, kui palju puhtam on olnud mu meel ilma telekarämpsuta! Ei saanud magamagi jääda, filmimuljed muudkui silkasid kupli all... milline raiskamine...

Täna hommikul hea sõbra M-ga rääkides tabasin ära oma elu alltooni muutuse. Selleks on töölt äratulekust alates olnud valdavalt rõõm. Rõõm igast hetkest, ka sellest, mis ebamugav on. Selle on praegu välja vahetunud… nukrus. Ilmselt on see tingitud madalast energiatasemest... Vähene söömine, vähene õues liikumine, pidev pinge… laste tühja külmkapi ukse peal kõõlumine...süütunne…

Eriti viimasel päevadel on olnud kirjutamine minu jaoks tõeline piin. Mulle tundub,et ma teen midagi, mida ma pean tegema ja millesse ma ise enam ei usugi... Pole ka ime, kõiki neid tekste lugedes... Siirusest olulisem tundub olevat “mulje jätmine”… mind võtab õlgu võdistama..

Küsisin endalt aegajalt, MIKS ma seda teen? Mida see mulle annab? Aga vastused ei kosta praegu minuni.. olen end nii tühjaks tõmmanud... Mul on vahepeal tõeline uppuja tunne. Vajun ja vajun... vesi ja muda on kurguni... aga abi kusagilt ei paista... “Kes mind siin üldse aidata saakski?! “mõtlen vahel. Ainus mida ma tean, on see, et ma pean vastu. Vean lõpuni välja. „Kasvõi hambad ristis kui vaja“ ütlen muudkui endale. Aga.. “hambad ristis... nii ei ole enam minu jaoks õige... “ protesteerib kusagilt sisimast üks hääleke... Aga see hääl on õige vaikne... Tõsi ta on.. nii palju asjaolusid teeb mind nõrgaks...

Kusagil, sügaval sisimas… ma tean, et kõik saab korda.

Lihtsalt praegu pean pingutama, et tähtajaks valmis saada… korraliku, kividest laotud maja.

Juhuslikult nopitud mõttetera

"Give every day the chance
to become the most beautiful day in your life"
~M.Twain~

Veebist midagi otsides komistasin selle mõttetera peale. Kõlas. Võtsin ja kleepisin FB seinale. Ise mõtlesin:” Noh, see on tore ütlus küll.. Aga päris elus IGA päev see ju küll ei õnnestu…”.
Olen siin ise oma toimetamistega  natuke “hädas”.  Selles mõttes noh, et asjad ei  lähe päris nii, nagu ma tahaks. Peale neli päeva kestnud kooli olen nii väsinud… ei saa hommikuti kuidagi üles. Selline tunne, et aeg lendab lihtsalt tuulde…Hakkasin eile peale laste kooliviimist arvutis toimetama… mõte üldse ei liigu, sees keerab ja nii ma läksin ikkagi tunnikeseks magama. Pärast seda oli muidugi hea olla, aga siis tahtis leivatainas juba tegemist (tal ju omad ajatsüklid) ning pärast seda oli vaja minna linna. Ehh… tööta siis nii:)))

Linnaskäik oli õnneks edukas. Kirjutasin alla ühele ammuräägitud lepingule, ja nüüd ongi nii, et eelolevast tegutsemisest, energiast  läheb lõviosa [minu esimese;)] raamatu kirjutamisele-koostamisele!! :)
Ma sellest praegu rohkem ei räägi… :) Ise olen küll väga põnevil! Samas on hirmu ja segadust ka, nagu ikka asjadega, mis on täiesti tundmatu maa :P.

Koju minnes tõin Sylvia koolist ära.
Autost välja ronides ütles ta:”Emme, mulle meeldib, et Sa enam tööl ei käi. Sa saad meid hommikul kooli viia ja vahel ka järgi tulla :)”. Jaa, see meeldib mulle endale ka:) Raymond läks peale kooli sõbra juurde. Helistas mulle õhtul kella poole seitsme paiku, et kodubuss läks täpselt nina eest ära, kas ma saaksin järgi tulla. No läksin, nii hea ju kui keegi järgi tuleb. Kui ma talle koduteel ütlesin, et lähen täna hiljem natukeseks K.juurde, siis ta torises:”Mulle ei meeldi, et sa enam tööl ei käi. Nüüd sa oled palju rohkem õhtuti ära…”.   Muig. No muidugi, kui ta ise nii hilja tuleb… Jah, nii palju kui on erinevaid inimesi, nii palju ka arvamusi :))

Ise olen nädala algusest alates kuidagi eriliselt kuulõputseremoonia ootuses. Ilmselt sellest, et käisime esmaspäeval peale mu kitarritundi (oeh, seekord oli see nii keeruline, ma ei saanud kuidagi järje peale:P)  Eestisse saabuval meie peatsel tseremooniameistril lennukil vastas.
Eile saime hilisõhtul K. juures kokku. Nii ammu pole seal sellist suures ringis istumist olnud... Kohe väga eriline oli! Näha neid, nii armsaid inimesi, kellest mõningaid pole mitu kuud näinud. Mmm, see oli tõeline energiaring!
Õhtu krooniks olid muidugi meie tseremooniameistri laulud. See on hämmastav, kuidas muusika kõneleb!  Üks lugu toob nähtavale, valgustades kõike seda, mis sees toimub. Teine toob selguse ja rahu. Rõõmu. Armastuse. Jahhh.. :)
Ja mul õnnestus tema esituses ka “elusa inimese” suust ülemhelisid kuulda!  Oo, see on tõesti võimas! 

Täna hommikul arvuti taha istudes olin taas energiat täis :)
Ja FB-s sedasama mõttetera nähes pidin tunnistama, et jaa, Mark Twainil oli tuline õigus. Tõesti, Elule tuleb lihtsalt võimalus anda! Nii sünnivad järjest kõige ilusamad hetked meie ellu!

Oled see, mida sööd?

Ma olen tabanud end viimasel ajal niimoodi söömast, nagu minus oleks hirm, et homme enam ei saa. Mis toimub?! Olen seda endalt korduvalt küsinud.
Kas see tuleb sellest, et erinevatel põhjustel rahakotiraudu praegu ainult tuul lõksutab või on see söömine hoopis emotsionaalseks toetuseks?

Ei oska öelda.. igatahes ma loodan, et see peatselt normaalsuse piiridesse tagasi läheb.. enne kui ma pean hakkama suurusenumbri võrra suuremaid riideid ostma :))

Haiglanädal…

Esmaspäeval sain shokeeriva kõne laste kooli med.õelt: “Poisid olla mänginud ja mängu käigus olevat Raymondist nagu nõks läbi käinud ja nüüd on ta vasak külg tuim, tundetu ja lõtv.” Et kas ta võib kiirabi välja kutsuda. (Et kas võib?!?) 
Kas on üldse võimalik ette kujutada, mis tunne see on?!  
Kiirustasin kooli. Et mul katus sõitma ei hakkaks, hingasin ja laulsin autos mantraid, et suudaksin hetkes püsida. See rahustas mu sisemuses möllava maha. Sain toetuse usust Elusse ja Jumalasse. Paanikas emast ei ole kellelegi abi… Lapsele on toetust vaja. 
Minu kohale jõudes oli kiirabi juba seal ja kiirabiarst viis poissi parasjagu autosse. Ray pisarates hirmu täis silmi nähes kukkus mu süda saapasäärde. Mõistsin, et minu kõige olulisem roll on – toetada. Aidata Rayl uskuda, et kõik saab korda. Aidata tal usaldada, et kõik mis toimub, on hea.
Sõitsime haiglasse, kiirabiauto ees, mina järel.
Kohale jõudes ja tema juurde pääsedes, sisendasin talle esimesest pilgust ja puudutusest seda, et kõik läheb hästi ja et iga asi on millekski hea. Seda toetust oli talle väga vaja. Ta lõdvenes ja rahunes.

Haiglas oli “meist kriitilisemaid juhtumeid” ja arste oodates rääkis Ray mulle lõpuks ääriveeri ära, et mis oli juhtunud. 
Lugu seisnes selles, et poisid olid hullanud ja keegi olnud "pulli pärast" Ray kaelast kinni hoidnud... Noh, nagu multikas, ütles ta ise (?!). Jumalik näpuviibutus, et käsi täpselt unearterit tabas ning seda piisavalt kaua kinni surus… Arst ütles pärast, et tema vanuses piisab 1-2 sekundist, et ajuverevarustus oleks häiritud... Nii oligi - terve vasak külg kukkus ära. 
Olin Raymondile väga tänulik, et ta selle loo välja rääkis, hoolimata temas tuntavalt peituvast süütundest. Tundsin, kui oluline ja vajalik oli talle minu toetus – ja et ma selle peale kisama ei pistnud.

Nii ta oligi 2 päeva neuroloogias sees - vaadati kuidas taastub.  Õnneks taastus kenasti.

Neuroloog aga juhtis meie tähelepanu Ray ninakinnisusele ja sellele, et ta seetõttu nagu kuuleks ka kehvasti…
Ravisime septembri algul kümmekond päeva tema põskkoopapõletiku-(ohtu) perearsti juhatusel, kuni viimane lapse terveks kuulutas ja kooli saatis. Mulle ei tundunud ta küll juba väga terve…  Nii saatiski neuroloog saatis poisi nina-kõrva-kurguarsti (LOR) jaoks pilte tegema ja nii oligi, et neuroloog kirjutas Raymondi oma osakonnast välja, aga LOR ei lasknud teda veel haiglast välja.

 

Kolmapäeval tehti poisile koguni opp – ninakoopad puhastati narkoosis ära.
Ja saime tungiva soovituse ka adenoidid ära lõigata… Arst ütles, et kuna tal praegu selline neuroloogiline probleem oli, siis ei riskiks ükski arst seda praegu (koos ninakoobaste puhastamisega) teha. Teeme seda siis detsembris.
Nii olengi esmaspäevast alates, ise tööl käies, muudkui haigla vahet sõitnud... :P

Usun, et kõik sünnib põhjusega. Ja kogu see lugu on muidugi oma kujunemises täiesti täiuslik…
Raymondil oli vaja sinna haiglasse saada - et ta terveks saaks. Ja äratust - et ta hakkaks oma kehast rohkem hoolima.  Ja pealegi - tal oli vaja tunda minu hoolitsust. 
Temasse oli ilmselt erinevatel põhjustel muret ja pinget kogunenud (ninakanalitesse siis sedakorda), millest ta ise enam ei osanud lahti saada. Seda oli juba ammu näha tema käitumisest ja olemisest. Ja mina ei osanud teda aidata… Ja võimalik, et ei võtnud ka piisavalt aega, et talle oma armastust ja hoolitsust väljendada. Nii et päeva lõpuks ma üldse ei imesta selle üle mis toimus.... Elu on täiesti täiuslik. 
Nüüd tuleb osata avaldunud võimalused maksimaalselt ära kasutada. Selleks oleme  kuni järgmise neljapäevani koos koduarestis (loe: haiguslehel). :))

Kohanen uue elurütmiga

Olen Tallinnasse tulekust saadik nagu vati sees ja mingis kummalises uduses virrvarris... Söön ja magan vaid (alles hiljem sain aru, et magamine on ok, aga söögiga oleksin pidanud kehale toetavam olema...:P).

Tulime lastega koos koju tagasi. Ja ma läbin nagu aklimatiseerumise etappi… Eks see koolinädala väsimus teeb ka oma töö… Aga ma ei suuda kuidagi kohaneda uue olukorra ja rütmiga… Olin juba harjunud olema omaette… nüüd pole mul ühtäkki enam oma ruumi ega oma aega... õhtuste meditatsioonide asemel on kavas multikad :))
Ootamatu jah, aga lastega koosolemine on mulle praegu väljakutseks... Nende kuulamine (nad räägivad ju korraga!), neile pidev tähelepanu pööramine… (nagu üks sõber tabavalt ütles: “Nad teevad nüüd kolme kuu tähelepanuvajaduse tasa..”) :P

Sellest tekib täielik energiapuudus... nagunii on kehas veel väsimust. Ja neil endil tekib juba mure mu pärast... sest ma lihtsalt ei jaksa neid enam kuulata… :))
Sylvia juba lohutas mind… Küsis mult: „Emme, kas sa üksi olles rääkisid palju telefoniga?” - “Ei rääkinud…”vastasin - “No näed, sa olid lihtsalt harjunud üksi ja vaikuses olema. Sa ei ole harjunud sellega, et me kodus oleme.“  Milline imepärane tarkus 9-aastaselt :)

Kuidagi ei suuda ega taha tavarütmi tagasi tulla. Lõpuks lõin käega...ehk ma ei peagi.. lõppude lõpuks on mul ju puhkus :)
Hommikuti olen kella edasi lükates mõnuga maganud… Hommikupuder paneb keha mõnusasti käima, kuid päevapeale tekib pidev söögiisu ja tahtmine magusat saada... mis toimub?! Enne koolinädalat ma isegi ei mäleta, millal viimati kommi või shokolaadi sõin! Lastega aga õhtul ratastega poes käies – süda oli nii paha... ja tahtsin vaid midagi magusat… Ostsin siis jäätist ja kummikomme ja panin terve paki ise nahka.
Miskit igatahes mu kehas toimub :)) Aklimatiseerumine? :))

“Neer” siia, “struuma” sinna?

Tõsiste nägudega unised inimesed kogunevad varahommikul kella 7st Ida-Tallinna Keskhaigla registraator 2 klaasluugi juurde järjekorda. Sama tõsise näoga võtab registraator nad vastu. Samad paberid, samad küsimused… Ma olin vist ainuke, kes talle naeratas, talle ilusat päeva soovis… Igatahes nägin ma esimest korda tema näol naeratust. Mõelda vaid, kui vähe on tegelikult vaja :)
Soovisin talle mõttes vastupidavust ja palju rõõmsaid hetki – tean, et ka mõtetes hea soovimine mõjub (ümbritsevale energeetikale).

Paberid käes, istun ootama.
Siin on minu jaoks täiesti võõras maailm. Ma ei tunne seda elu, mis toimib nende metallservadega lükanduste taga roheliste kitlite maailmas… 
Seinal ripub mitmetähenduslikult silt (M)ÄRKAMISAEG. Saadud 2008 aastal Öölaulupeol osalemise eest. Jah, haigla on kindlasti see koht, kus inimeste märkamine on teemaks. Samas… kaua nad jaksavad? Olen õppinud, et nt. arstide patsientide nimetamine nende diagnooside järgi (a la viin selle “neeru” ära, siis toon “struuma“ sisse”) on tegelikult alateadlik psühholoogiline enesekaitse, mille käigus eraldatakse emotsioonid tegelikkusest. See võimaldab neil ennast emotsionaalselt kaasamata (loe: lõhkumata) olla paremad arstid. Kelle pärusmaa peaks olema hoolitsemine? Õdede?

Seltskond kokku kogutud, liigume kõik koos läbi maja kirurgiahoonesse. Kell on pool kaheksa saamas, õues taevas sinetab ja lumi on roosa - hakkab vaikselt valgeks minema. Kõndides paksude hallide müüritaoliste seinte vahel, adun ühtäkki, et jah, kuigi see meditsiiniline maailm on mulle võõras ja tundmatu, käib ka siin majas  elu tavaliste Eluseaduste järgi.
Maja on ehitatud nii, nagu ikka majad – seinad, kordorid, uksed… Ja inimesed nende valgete ja roheliste kitlite sees on ikka tavalised inimesed, oma rõõmude, murede ja hirmudega. Ka siin toimivad inimestevahelised suhted samade põhimõtete järgi nagu igal pool mujal maailmas. Kuidagi soojemaks läks:)

Istun nüüd järgmises kohas, kirurgiaosakonnas, ja ootan jälle. Ainuke tuttavat välismaailma meenutav asi on oranzide sügislilledega maal koridori seinal. Inimesed liiguvad tõsiste nägudega. Mitte asjalike nägudega… nagu meil töö juures. Vaid kuidagi teistmoodi - “hirmtõsiste” nägudega. Nagu oleks tegu tööga, mille sisu on väga kole ning kus naeratamine on keelatud. Naermisest rääkimata… :P
Kell on kaheksa saanud. Suur plejaad valgete kitlitega arste tuleb palatites olevaid patsiente järjest läbi vaatama. Neid on kümme (!) ja nende suud on kõik kriipsud. (?!) Mul hakkas neist lausa kahju… :)
Huvitav, kas nende inimeste uskumus on, et nende töö juures ei sobi naeratada? Milline elu…

Muide, Ida-Tallinna Keskhaigla kodulehel http://www.itk.ee/  (itk - khm! milline sõnademäng! ) on päises palju naeratavaid nägusid. Hiljem seda vaadates olid mõned sellest hommikusest isegi tuttavad, aga naeratamas ei näinud ma kohapeal küll kedagi. Kahju, kui elu [ja arusaamine oma tööst (?)] on selline, et naeratusel on lubatud kerkida huulile vaid fotograafi kaamera ees…

Teised meie seltskonnast paigutatakse järjest ära. Jään üksi ootama.
Tunnen, et mu keha on ärevuses. “Hei, miks ometi?”mõtlen. Põnev on ju…? Uued kogemused:) Ainuke erinevus nt. spaasse minekust on see, et tean, et suure tõenäosusega (aga mitte ilmtingimata) saan ma valu tundma. Aga praegu selle pärast ette muretseda? See tundub mulle küll mõttetu. Hingan sügavalt sisse, rahulikult välja. Kallis keha, kõik on hästi. Oleme ikka hetkes:) ja praegu ma lihtsalt istun ja ootan.

See milles ma siin selgelt (peale naeratuste) puudust tunnetan, oli info. Infot antakse tõesti vaid tilk-tilga kaupa.  Nt. registreerimisel:  “istuge sinna, sealt võetakse teid kaasa.” Registreerimine võiks ometi olla see koht, kus antakse inimesele mingigi maani teatud suurem pilt, mis toimuma hakkab! Aga tegelikkuses läheb sealt edasi: “tulge kaasa.“ Jõudsime kohale: “vahetage siin kabiinides riided ära”. Kui see korras: “istuge siin, oodake”. Siis: “minge sinna koridori, õde tuleb vastu.”  - Õde: “Kes olete? Israel? Istuge. Oodake.” Kolmveerand tundi läheb mööda, tuleb kirurg. “Vaatame selle koha siis üle. Ahah. Istuge. Oodake. “ (??!!) Aeg muudkui tiksub. Öelge ometi keegi, et “lähete siit koos õega üles opiosakonda. Kui arst teeb oma tiiru ära, siis umbes sel ja sel ajal seame teid opi jaoks valmis, saate opisärgi, teid viiakse üles. Peale oppi tuuakse palatisse, siis toibute siin umbes nii kaua… Kui kõik on korras, arst vaatab üle, siis umbes sel ja sel ajal saate välja…” See ei ole ju nii raske? Igapäevane asi neile, aga inimesele ju mitte. Või on see neile NII igapäevane, et nad enam inimest seal taga ei märka? “Neer sinna, struuma siia”? Oojaa, infol on võimas jõud. Sul on läbi selle võimalik näidata, kelle käes on jäme ots. Aga ka et hoolid. Ilma infota tunneb inimene end  võõras olukorras abituna. Kui tal just ei  ole oskust, võimet ja julgust hoida end avatuna. Avatuna ja lõdvestununa kõigele mis tuleb. Jahh!

Kusagil kutsutakse kedagi: “Haige, tulge siia"!" Tuleb välja, et kutsutakse mind! Ma ju ei ole haige :)) Ma tulin lihtsalt üht tegelast oma kaelalt ära lõikama… Ka sõnade mäng, eksole? Võib ju koguni öelda, et MINA ei ole haige, lihtsalt mu kilpnääre on suurenenud, mu südame tegevus on puudulik… Huvitav, kas see võiks olla ka üks enesekaitseviise – läbi positiivsete ja toetavate mõtete end ja oma keha aidata? Väidetavalt on palju haigusi võimalik ravida (või vähemalt paranemist kiirendada) läbi sellesuunalise mõttetegevuse.
Usun sellessse ja valmistan oma keha mõttes ette.  Poen opisärki, lasen end kanderaamil opituppa sõidutada ning palun samal ajal  oma kehalt andeks, et ta lahti lõigatakse. See palve tuleb kusagilt sügavalt sisemusest. Kinnitan, et see on meie mõlema (hmm.. huvitav, kelle mõlema – keha ja hinge?) parima heaolu huvides.  Kinnitan oma kehale, et ma armastan teda! Samal ajal valmistatakse mind juba lõikuseks ette. Arst, kirurg Urmo Johanson on ainuke, kellel pole kahju kallist infot mulle jagada ning räägib ära mis täpselt toimuma saab. Olen talle tänulik ning lasen tuimestussüstid oma naha alla torgata. Tunnen, kuidas peenikestest nõeltest jookseks nagu kuum kõrvetav tuli mu kehasse. Hingan sügavalt ja rahustavalt.  Naljakas, nagu rahustaks kedagi, kes pole mina, minu teadvus. Rahustan oma keha:)


Pilt on mõistagi illustratiivne :) 

Järgmisel hetkel patsutab arst mu kaela ja ma ei tunne enam midagi.  See on lihtalt üks koht. Edaspidi tunnen vaid nüsimist ning hilisemat õmblemist. Hämmastav asi on ikka kohalik tuimestus – see lokaalanesteesia, kas pole! Kui ma olen õigesti aru saanud, siis peaks see toimima nii, et ravimi (lidokaiin, novokaiin) toimel blokeeritakse närvidesse valuaistingu kohta info liikumine. Usun, et kohaliku tuimestusega paranemine on kiirem kui narkoosiga – keha ei pea lisaks lõikehaavale toime tulema ka taastumisega narkoosist.

Anyway, siin ma siis nüüd istun, uute kogemuste võrra rikkam :) Kuigi lisasin selle postituse rubriiki “hetked, mis võiksid olemata olla” oli see selgelt huvitav elukogemus. Hea oli olla igast hetkest ja igast oma mõttest teadlik.
Kael ja kukal tuikavad natuke, see on natuke sarnane mu kunagiste peavaludega, aga vähe. Operatsiooni käigus ei tundnud ma kordagi valu, eriti kui seda “tule” naha alla süstimist valuks ei pea. Nunäedsasiis, mul polnudki mõtet ette muretseda ning surmtõsisena ringi käia, nagu oleks kohe maailma lõpp käes. Elu tuleb ikka mönuga võtta :)