Juhuslikult nopitud mõttetera

"Give every day the chance
to become the most beautiful day in your life"
~M.Twain~

Veebist midagi otsides komistasin selle mõttetera peale. Kõlas. Võtsin ja kleepisin FB seinale. Ise mõtlesin:” Noh, see on tore ütlus küll.. Aga päris elus IGA päev see ju küll ei õnnestu…”.
Olen siin ise oma toimetamistega  natuke “hädas”.  Selles mõttes noh, et asjad ei  lähe päris nii, nagu ma tahaks. Peale neli päeva kestnud kooli olen nii väsinud… ei saa hommikuti kuidagi üles. Selline tunne, et aeg lendab lihtsalt tuulde…Hakkasin eile peale laste kooliviimist arvutis toimetama… mõte üldse ei liigu, sees keerab ja nii ma läksin ikkagi tunnikeseks magama. Pärast seda oli muidugi hea olla, aga siis tahtis leivatainas juba tegemist (tal ju omad ajatsüklid) ning pärast seda oli vaja minna linna. Ehh… tööta siis nii:)))

Linnaskäik oli õnneks edukas. Kirjutasin alla ühele ammuräägitud lepingule, ja nüüd ongi nii, et eelolevast tegutsemisest, energiast  läheb lõviosa [minu esimese;)] raamatu kirjutamisele-koostamisele!! :)
Ma sellest praegu rohkem ei räägi… :) Ise olen küll väga põnevil! Samas on hirmu ja segadust ka, nagu ikka asjadega, mis on täiesti tundmatu maa :P.

Koju minnes tõin Sylvia koolist ära.
Autost välja ronides ütles ta:”Emme, mulle meeldib, et Sa enam tööl ei käi. Sa saad meid hommikul kooli viia ja vahel ka järgi tulla :)”. Jaa, see meeldib mulle endale ka:) Raymond läks peale kooli sõbra juurde. Helistas mulle õhtul kella poole seitsme paiku, et kodubuss läks täpselt nina eest ära, kas ma saaksin järgi tulla. No läksin, nii hea ju kui keegi järgi tuleb. Kui ma talle koduteel ütlesin, et lähen täna hiljem natukeseks K.juurde, siis ta torises:”Mulle ei meeldi, et sa enam tööl ei käi. Nüüd sa oled palju rohkem õhtuti ära…”.   Muig. No muidugi, kui ta ise nii hilja tuleb… Jah, nii palju kui on erinevaid inimesi, nii palju ka arvamusi :))

Ise olen nädala algusest alates kuidagi eriliselt kuulõputseremoonia ootuses. Ilmselt sellest, et käisime esmaspäeval peale mu kitarritundi (oeh, seekord oli see nii keeruline, ma ei saanud kuidagi järje peale:P)  Eestisse saabuval meie peatsel tseremooniameistril lennukil vastas.
Eile saime hilisõhtul K. juures kokku. Nii ammu pole seal sellist suures ringis istumist olnud... Kohe väga eriline oli! Näha neid, nii armsaid inimesi, kellest mõningaid pole mitu kuud näinud. Mmm, see oli tõeline energiaring!
Õhtu krooniks olid muidugi meie tseremooniameistri laulud. See on hämmastav, kuidas muusika kõneleb!  Üks lugu toob nähtavale, valgustades kõike seda, mis sees toimub. Teine toob selguse ja rahu. Rõõmu. Armastuse. Jahhh.. :)
Ja mul õnnestus tema esituses ka “elusa inimese” suust ülemhelisid kuulda!  Oo, see on tõesti võimas! 

Täna hommikul arvuti taha istudes olin taas energiat täis :)
Ja FB-s sedasama mõttetera nähes pidin tunnistama, et jaa, Mark Twainil oli tuline õigus. Tõesti, Elule tuleb lihtsalt võimalus anda! Nii sünnivad järjest kõige ilusamad hetked meie ellu!