Tundub, et olin end ikka üle pingutanud, sest nüüd kui oli võimalik paar päeva mitte midagi teha, siis hakkas nina kõigepealt vett jooksma, lisandusid öised külmavärinad ja kurguvalu. Brr, ongi käes.
Keha tahab võtta aega maha ja puhastuda.
Aga milline ajaraiskamine…
Ja siis juhtus nii, et issi saatis lapsed ootamatult kolm päeva varem koju, nii et see olen-päev-otsa-oma-aja-peremees-olemise-aeg jäi ühtäkki napilt kahepäevaseks.
Tegin 1 jaanuari vaikuses olemise päevaks. Kunagi Indias seda esmakordselt kogedes mõjus see väga puhastavalt. Aga tänaseks olen ma vist juba harjunud, et muu maailm oma müraga (TV, raadio) mul seljas ei ela. Lugeda oleks küll väga tahtnud… ja arvutis toimetada.. ja näpud sügelesid kohe väga oma koolitusasju ajama :)).
Kui lapsed õhtul tulid ja oma esialgse rõõmsa elevuse ja pärastise närviajava nääklemisega kogu koduse ruumi ära täitsid, tekkis mul mingil hetkel tunne, et mul pole oma kodus enam õhku ega ruumi…
Kui siis kurjustama hakkasin, tuli Raymond minuga pärast rääkima. “Ma saan Su murest täiesti aru. Ka mul on koolis teinekord nii, et kui kõik klassis lärmavad, ei saa ma üldse keskenduda. Ma palun vabandust…” Oeh, kuidas siis sellise avalduse peale kõik sulab ja sees on vaid tänulikkus, et ma olen kuuldud ja mõistetud!
Eurodest: Apiiii.. kontol on täiesti olematud numbrid. Eks see võtab natuke aega, enne kui uute numbritega mingi taju tekib. Praegu tundub, et ei julge süüa ostma minnagi, kohe on kõik otsas…
No comments:
Post a Comment