Paikaloksumise aeg

Päevadel, mil käegakatsutavat tulemust ei ole ja mu päeva sisustab natuke  “äriasju” ja ülejäänud osa raamatud ja/või sõbrad või muud tegevused iseendale (loe: mis raha sisse ei too), olen tabanud endas süütunnet värelemas.
                                                                                                                 Alloleva pildi eest tunnustus: http://www.johnuibel.com/57/
Esimene korda kui ma seda märkasin, mõtlesin, et “oi-oi, pean kohe tubliks hakkama!” ja süütunne paisus. “Oot-oot, mis see nüüd oli?” tuli minu seest kusagilt teiselt poolt vastu. “Võta rahulikult. Kõigeks on aega.  Sa ei ole endale juba ammu midagi muud lubanud, kui ainult neid asju mida on VAJA teha. Võta nüüd aega enda jaoks.”  Jahh, nii see on.
Minu töö on nüüd otseühenduses minu enda eluga. Ja kõik, mida ma teen, on nagunii vaid iseenda (ja oma laste) jaoks. Tempo ei saa enam kunagi olema selline, nagu 9-17ni töö puhul - kogu aeg sarnane, hommikust õhtuni kõrge intensiivsusega.
Mul saab olema aegu, mil on aega.
Iseenda ja kõige-kõigi jaoks, millele tahan aega jagada. 
Ja siis on aegu, kus olen võimsas tegutsemise lainetuses ja täiesti sellele keskendunud. Kavatsen edaspidi nautida mõlemaid! Ilma igasuguse süütundeta :)

Mis siis praegu toimub?
Nagu Kristi pandud ruunid selle nii kenasti välja ütlesid, on praegu minu suuna, sihi otsimise aeg. Millises sängis hakkab mu jõgi voolama?

Olen siiani teinud koolitusi päris laias spektris:
- müügi- ja teeninduskoolitused,
- meeskonna-treeningud, 
- avalik esinemine,
- koolitaja koolitused,
- isikliku arengu koolitused,
- eraisiku finantsplaneerimine,
- coaching,
- mindmapitehnika…

 

Tunnen, et tahan nüüd üht fookust valida. Usun, et küllap mind juhatatakse selleni :) See peab paika loksuma. Mind kutsuma. Seni  aga – teen endiselt harjutusi nii londile kui sabale… :)