Kinoralli

Kui ei ole hea olla, siis tuleb teha midagi, mis enesetunnet parandab. Mida paremini ennast tunned, seda paremini oskad õiget asja leida.

Kas see on kuum vann, kuhu sisse on puistatud nahka siidjaks muutvat meresoola või hoopis roosiõliga segatud piima? On see kallimale kaissu pugemine, kus võib tunda end täiesti turvaliselt või hoopis väga seksikalt ja lõpetada ühise orgastilise naudinguga, mis ühendab armastajaid omavahel ja maa ja taeva pealekauba ;)? Või vaadata mõnd head filmi, kujutleda end hoopis teise maailma ja unustada ära oma niru päev? Või hoopis maitsev õhtusöök hoolikalt valitud palade ja hõrgu veiniga? Heade sõprade, nalja, naeru ja lõõpimisega? Kõike seda võib :)
Vanni ja kallimat mul hetkel võtta ei ole, niisiis võtsin siit järgmise :D

Mulle meeldib kinos käia. Minna täiesti üksi, nautida filmi ja noppida enda jaoks toetavad mõtteteri ja “just mulle mõeldud” märke välja :)

Niisiis on minuni viimaste päevade jooksul jõudnud väga erinevaid filme. Osad teadlikumalt valitud, osad “juhuslikumalt” minuni jõudnud. Vaadatud nii kinos, kodus kui sõprade juures.

Algul kohaliku televisiooni, hiljem Torrenti abiga, said lastega kõik “Shreki” osad ära vaadatud :) Igihaljas multikas, toob alati välja olulised väärtused.
Üks nopitud teradest: ”Ainus, mis seisab Sinu ja selle vahel, mida Sa tõeliselt teha tahad, kes Sa tõeliselt olla tahad, oled Sina ise” - Arthur@Shrek 3

TV3-s vaadatud film “Kaldale uhutud” (“Cast Away”) lummas nii mind kui lapsi.

Nopitud tera Tom Hanksi suust: “Just keep breathing. Kunagi ei tea, mida järgmine laine toob.”  Need olid ta sõnad, kui ta rääkis tsivilisatsiooni tagasi jõudes oma läbielamistest ja sellest, kuidas ta seal kohapeal mõtles, et ju peab sellel olema mingi mõte, et ta ainukesena lennuõnnetusest pääses…, et ta saarel ringi ronides ja süüa-juua otsides ei murdnud endal ära ühtki konti…, teda ei tabanud ükski surmav loom-lind putukas ega põletik… “Ju on siis vaja siit läbi tulla”, mõtles ta. Ja kuigi tal polnud õrna aimugi, kuidas sellest olukorrast välja tulla, siis ta sai aru, et “Just keep breathing. Kunagi ei tea, mida järgmine laine toob.” Ja ühel heal päeval tõi see purje. Purje parvele, mis ta sealt saarelt lõpuks tagasi tõi.

Filmis “Järetulijad”( The Descendants) tundsin kohe filmi alguskaadrites   ringisahmivas, meeleheitel ja segaduses teismeliste laste vanemas (George  Clooney) iseennast ära...
Jah, ka mind võtab vahel võtab lausa ulguma, kui raske on olla teismeliste lapsevanem. Ja veelgi enam - seda kõik üksi kanda…
Lapsed, kes veetsid kunagi sinuga heameelega aega, tulid igale poole kaasa, mängisid sinuga koos… on unustuse hõlma vajunud. Teismeliste lapsevanem on hoopis teine klass, hoopis teine maailm… kui laste vanem.
Olen aru saanud, et nii nagu ilma lasteta inimesed ei suuda kunagi päriselt mõista, mis tunne on olla väikelaste emme, kes on 24/7 kogu aeg oma lapse/laste jaoks olemas, evimata hetkegi aega iseenda jaoks (palju oleneb siin ka laste isast, mõistagi), ei suuda ka väikeste laste vanemad mõista seda, mida teismeliste vanem läbi elab. “Sul on ju lihtne, ta saab endaga juba ise hakkama”. Jah, muidugi, riietumise, enese potitamise ja söömisega… ja hommikul tõuseb ise üles ja seab end kooliks valmis. See on tõesti väga tore!
Aga samas – nad valivad igal hetkel olla sõpradega või lihtsalt teha oma asju. Varasemate muside-kallide asemele on tulnud nähvamised... pool-vastu-tahtmist antud kallistused :D
Mäletan, kui Sylvia veel pool aastat tagasi vaatas imestades, kui Raymond niimoodi käitus, küsides:“Kas tõesti muutun mina ka selliseks?“ Täna on see ka tema argipäev.

Minuga saavad mõlemad tegelikult suurem osa aega kenasti läbi. Ma tunnen lihtsalt väga puudust nendega koos olemisest, tegutsemisest. See pole enam nende jaoks huvitav.  Aga omavahelised kisklemised… kokku ei saa neid üldse lasta, siis tõuseb katus kisast taeva alla :D

Õnneks muidugi sellist keelekasutust, nagu seal filmis oli, minu lapsed minu juuresolekul kunagi ei kasuta. Ja ma olen väga tänulik selle eest.
Filmis (kuigi see polnud otseselt filmi põhiteema) oli lahendus lihtne – mida rohkem nad aega koos veetsid, seda ladusam oli omavaheline suhtlus. 
Jah, ja kui ma käin kas ühe või teisega kahekesi koos kusagil, siis on see väga tore. Aga nendega koos… praegu ei saa :P
Just keep breathing, küll see üle läheb ;) Ma pole ainuke, kel on teismelised lapsed :)

Järgmine film: Bruce Liptoni “Uskumuste bioloogia”.  Tegu on tegelikult Bruce Liptoni ettekandega mingil seminaril. See oli tõesti väga hea, andis põhjalikku teaduspõhist infot, kuidas täpselt geenid ja proteiinid – meie keha -  erinevates olukordades reageerivad, millest see tingitud on, kas ja kuidas seda on võimalik mõjutada jmt.  Ettekanne seadis  mõned asjad hoopis uude valgusse ja nii mõnedki asjad, mis endale õiged on tundunud, said kinnituse. See ja sellele järgnenud Rob Williamsi ettekanded olid nii head, et teen neist peagi eraldi kokkuvõtted.
Nopitud tera: ”Elus on kõike. Ise valin oma tajufiltri”.

Järgmisel päeval sattusin Solariskinos endalegi ootamatult vaatama filmi “Nüüd läheb sõjaks” (This Means War”). Tõeliselt humoorikas ja vahva film, naersin kohati lausa laginal. Ja teema poolest täpselt mulle mõeldud, hihh :)
Ehk siis – peategelased on noored, ilusad ja tegusad inimesed, kes on (eriti peale viimaseid ebaõnnestumisi suhete vallas…) suure osa oma elust investeerinud oma töösse, nad on oma valdkonna profid, aga tunnevad end armuasjades taas algajatena. Kuidas leida endale kaaslane, kellega jagada oma rõõme ja muresid ning kogeda kõike seda, mida elu pakub? Ja kuidas tunda ära, milline valik on õige?  :)

Ootamatu oli küll silmata SLÕhtulehes arvustust, mis väitis, et film on pigem “homoerootiline” kui romantiline. Mõistagi oli arvustus mehe sulest…, hahaa:P
Tõesti kurb, et mehed kasvavad ühiskonnas, kus ei osata (julgeta!) väärtustada meestevahelist sõprust. Veelgi enam, kus meestevahelist lähedust, vennalikku sõprust varjutab pidevalt ebanormaalne homohirm. Sageli teadvustamatult, mõistagi. Selle tulemus ongi see, et sellises alateadlikus hirmus elavatel meestel pole ühtegi lähedasemat meessõpra, kellega oma muresid-rõõme jagada. Tõeliselt, südamest südamesse. Kahju…

Pühapäeva õhtul käisin vaatamas filmi “Who is driving the Dreambus”.

Väga sügav film, mis käsitleb teemat “kes on MINA?”  jumaliku teadvuse ja kõiksusega üksolemise  kontekstis. Natuke küll hämmastav, et sellist teemat püüti käsitleda  nii sõnarohkelt, et mitte öelda üleverbaliseeritult. Kuidas selgitada sõnade abil selgitamatut? Kuidas selgitada miskit, mis oma olemuse poolest ongi juba transverbaalne – sõnade ülene, mida ei ole võimalik enam mõista, sest see on teadvuseülene? Ainult tunnetada, tajuda… Ma ei kujuta ette, kui segaseks võib see film jääda inimesele, kes pole kunagi kokku puutunud kvantfüüsika põhialustega, väljateooriaga, kes ei tee vahet teadvuslikul ja alateadvuslikul, kes pole kunagi mõelnud, et tema ei ole oma keha, kelle jaoks tass on tass ja sild on sild  -  kes pole kunagi KOGENUD, mis tunne on olla kõiksusega üks. Aga ehk annab see film vähemalt mingit aimu :)

Nopitud tera:”Everything wants YOU. EVERYTHING wants You!”

Paar filmi on veel ees, mida tahaks vaatama minna. Praegu jookseb mitmeid häid filme. Margaret Thatcherist vändatud “Raudne leedi” ja “Vanne” (The Vow) on ühed neist :) Hmm.. ja kõik filmisoovitused kommentaariumist on ka teretulnud :)

Jaa, kevad paneb kõik voolama… taevas on iga päev näha pilvede vahel sinist taevast, päikese käes tilguvad purikad ka siis, kui õues on miinuskraadid, lindude siristamises on kuulda kevadeootuse elevust, kinnijäänud energia hakkab vaikselt liikuma… isegi mu auto aku ja pidurid sulasid üles – väga kõnekas ;)
Ja kõik läheb järjest paremini ja järjest paremaks :)

Elu ja surm… lõpp ja algus…

Ma ei ole väga suur filmivaataja… aga viimasel nädalal on minuni jõudnud kaks filmi Robert Pattinsoniga peaosas. Üks, jah, “Twilight”, mida vaatasin teist korda ja teine “Remember me”. Mis mind aga imestama pani, kui palju sarnast oli neis pealtnäha täiesti erinevas filmis…
Kaks teemat, mis minu jaoks väga tugevalt üles kerkisid… Elu ja surm. Ja perekond.

Kuidas elaksime, kui me teaksime, et elame sõna otseses mõttes igavesti? Kas need asjad, mida me valime igapäevases elu teha, oleksid väga erinevad sellest, mis praegu? Mis need oleksid?
Ja vastupidi, teisest filmist – kui me teaksime, et meil on väga vähe elada ja et surm võib meid võtta igal hetkel, mismoodi siis elaksime? Kas naudiksime alati magustoitu enne lõunarooga, et kindlustada, et suurem nauding saab alati kogetud? Kas elaksime rohkem igas hetkes, täiega? Mida teeksime teistmoodi kui täna? Kas ja kui palju veedaksime rohkem aega oma lähedastega? Oma perekonnaga? Iseendaga?

Perekond. Ma imetlesin ( ja teatud mõttes kadestasin), kui tugev oli Twilightis Edwardi (õigemini Carlile Culleni) pere, kuidas hoiti kokku, mida oldi (kõike ülejäänut sinnapaika jättes) valmis oma perekonnaliikmete pärast tegema. Perekond oli kõige tähtsam.
Kuhu läheb aga igapäevaselt meie energia ja meie tähelepanu? Töösse…?
Samuti oli teises filmis (“Remember me”) fookus perekondlikel suhetel. Valud, mida kanti minevikust kaasas…. ühel venna, teisel ema surm. Valu mida põhjustas isa (oma lahutatud abielust pärit) lastest (pealtnäha) mittehoolimine. Viimane valis igal hetkel töö. Armastus, tugev side õe-venna vahel, nende sügav kokkuhoidmine…
Jah, valgus toob kõik nähtavale. Armastus toob nähtavale selle, mis ei ole armastus. Pealtnäha. Sest just armastus näitab, et ka selles on armastus.

Ja jälle ma märkan, kuidas esialgu valusad ja rasked olukorrad (õe juustelugu) võivad selles osalejaid puudutada sel moel, et see neid avab ja avardab. Tuues hoopis uue perspektiivi.
Nagu ka selle filmi ootamatu lõpp, mis pani veelgi enam tunnetama elu haprust ja tuletas meelde, kui oluline on elada igas hetkes. Täiega.
Ja pani taas nägema, kui täiuslik on elu oma avanemises. Kuidas iga olukord loob. Nagu ühe õie sulgumine avaks teise. Nagu ühe õie avanemine avaks järgmise.

Jah, iga olukord võib olla meile kas toetuseks või rünnakuks. Meie ise valime.

Uus elurütm

Huvitav on see protsess,  mis toimub. Algusel ei ole ju ühtki rutiini paigas. Tööl olles olid alati mingid traditsioonilised tegemised. Aga nüüd ei ole. Kõik on enda luua. Mis tähendab ka seda, et võib hoopis mitte-midagi-tegemisse ära kaduda. Oluline on oskus hoida fookust ja järjepidevalt tegutseda.

Sulle ei anta kunagi soovi, ilma et sulle antaks selle täideviimiseks jõudu.
Ometi võib juhtuda, et pead selle heaks tööd tegema.
~Richard Bach~

Vaatasin enda sisse ja küsisin, et noh, kas on midagi nüüd teistmoodi ka? Jah – ma olen rahulikum. Õigemini.. minus on mingi selline mõnus rahu. Ja rõõm. Ja usaldus.. kohati veel teatud hirmudega vürtsitatud, kuid ma usun, et aitab käivituda ja kuulub asja juurde.

Ega ma oskakski öelda, kas see kõik on vaid ettevõtjaks, omapäi toimetamisest tulenev või kõik see kokku… See elutempo mis eelmise aasta lõpuga läbi sai oli ikka nagu horse race – koja presidendiks olemine, kaks kooli (kui üks kevadel lõppes, siis teine juba samal ajal hakkas), põhitöö (aeg 9-18+… intensiivne, täiega endasse võttev), koolitamine ja nende ettevalmistus (viimane peamiselt öötundidest) ja lisaks kogu muu elu – lapsed, sõbrad, majapidamine …

Sellest hetkest, kui ma aru sain, et ma ei pea ju (kohe) rabelema ja jooksma hakkama, olen ma mõnusalt nautinud lastega koolivaheajal koos olemist. Nädal aega (koos samal ajal vaikselt töötegemisega) lastega aega veeta… Millal ma ometi viimaks selleks aega võtsin?!

Oleme kogenud ühiselt igasuguseid erilisi ja tavalisi hetki. Aega on olnud. Ja ma olen väga tänulik selle eest! :)

Vaatasime siin koos kuulsat kultusfilmi Videvik. Olin varasemalt selle Edwardi-loost miskipärast eemale hoidnud (teadagi… kui on tõesti nii põnev lugu, nagu rahvas räägib, siis äkki ma ka nakatun ja neelan öösiti neid Stephenie Meyeri hiigelpakse raamatuid :).


Hmm.. miskit siin tõesti on, mis nii üüratult lummama jääb…. Raymond laadis internetist kohe järgmise osa (“New Moon”) alla ja vaatasime ühe hingetõmbega selle ka ära. Minu unenäod olid pärast veelgi fantaasia-ja ulmerikkamad kui nad siiani on, hihh :)
Ma küll ei saa sellest fenomenist aru… Miks see mu mõttemaailma nii sisse sõidab? Kui need filmid lihtsalt ja emotsioonitult tükkideks võtta, ei ole ju miskit väga erilist. Kui ehk vaid see hõimudevaheline ja filmis tänapäevalgi toimiv pärimuslugu. Kas on see  vampiirlus või Edwardi lummavalt  kütkestav välimus (õigemini see miski sõnulseletamatu, mis temast seal kiirgab)? Või siis see lugu nende kahe noore vahel – Edwardi ja Bella vahel, mis paneb igatsema sarnase suure ja sügava armastuse järele? Olles koos nii, nagu maailmas ei oleks miskit peale teise silmade, keha ja puudutuste?
Ei tea, vist see kõik kokku… Aga omamoodi lummav on see film tõepoolest… Peaks vist rezissööri märkmikku lugema:)

Long Live Facebook!

Käisin täna vaatamas filmi FaceBooki sünniloost The Social Network ja selle asutajast Mark Zuckerbergist. Väga muljetavaldav lugu mu meelest!

Mind inspireeris see, kui suurelt noorukid mõelda suutsid. Ühest ülikoolikesksest näguderaamatust sai ülemaailmne sotsiaalvõrgustik!

Mark on selgelt väga kõrge IQ-ga inimene. Tema mõistus lõikab väga vahedalt. Mis mind aga üllatas selle juures, oli see, kui madal oli tema EQ – tundetarkus – oskus lugeda inimeste mitteverbaalset keelt. Või vähemalt nii, kuidas see filmis paistis. 

Muide, veebist Zukerbergi pilti otsides sattusin ühe noormehe blogile, kes jagas, et oli viimasega just FB kontoris kohtunud ja tal ehk avaneb võimalus minna sinna praktikale. Nagu muuseas käis noormees käis detsembri algusel Eestis :)) kooriga laulmas. Tema blogilugu sellest on väga armas ja Eesti on nii väikese riigi kohta endiselt maailmas kuidagi väga pildil :))

Ka minu jaoks on Facebook saanud oluliseks sotsiaalvõrgustiku kanaliks. Orkutis ei käi ma enam sellest ajast saadik, kui FB tuli. Hea on olla kursis inimeste eludega, kellega (enam) igapäevaselt kokku ei puutu – endiselt töökaaslased, klassikaaslased, sõbrad, kes elavad teisel pool maailma ja ka nendega, kellega ka päriselus tihedalt suhtleme. Näha pilte, lugeda tegemistest, sellest mis inimesi puudutab, mis ärritab ja mis rõõmu teeb:)
Hea on saada inimeste kommentaare, toetust ja tunnustust oma tegemistele. Leida stiilipeo riideid-aksessuaare-jmt., muusikat, või saada nõu, kuidas nahkhiirt toast õue saada :))

Nii et kui teid huvitab, armsad sõbrad, kuidas Facebook sündis, minge filmi vaatama. Praegu jookseb “Kosmoses”, 25 krooniga!!

Kinoelamused: “Wall Street 2” ja “Söö, palveta, armasta”

Istun kinosaalis, kuulates võimsat kinoheli, mis kõlab nii, nagu see liiguks ja vibreeriks ruumis ja minu sees…Vaatan filmi nii nagu oleksin ise selle sees… nagu see oleks kogu elu ja mitte miskit muud väljaspool ei olegi.. Ja tõden taas, et mulle on hakanud kinoskäimine väga meeldima! :)
Võibolla tuleb see ka sellest, et telekat ma üldse ei vaata. Kui rämpsu ei söö, siis ehk oskan head kraami rohkem nautida? ;)

Viimasel ajal on järjestikku olnud kaks kinoelamust: “Söö, palveta, armasta” ja “Wall Street 2”, mida olen käinud vaatamas koos suurema seltskonnaga.

“Wall Street 2:Money never sleeps” esilinastus tekitas meil töö juures nii palju melu, et otsustati koguni ühiskülastus organiseerida. Nii me läksime 40 inimesega koos kinno :) Märkasin, et saalis oli peale meie (Swedbanki) ka Sampo Privaatpanganduse  ja LHV poisid. “Ei tea, kas siin ka “normaalseid” inimesi on :))” mõtlesin.

See film on meie jaoks tähenduslik, kuna kajastab (omas võtmes) 2008 aasta Lehman Brothersi kukkumisest alguse saanud finantskriisi. Meie äri puudutas see ju väga otseselt. Nii et väga tuttavlik oli näha neidsamu emotsioone…
Samas  - iga asi on millekski hea. Usun, et just tänu sellistele kaotustele hakkasid inimesed taas enda sisse vaatama, said ühenduse sellega, mis tegelikult väärtuslik on.
Minagi jõudsin vaimsele teele just tänu sellele kriisile, ja sellele mis minu (töö)elus seetõttu toimus. Hakates selles määramatus ja tohutus tormikeerises, mis mu elus toimus, otsima enda sisemist vaikust ja rahu. Enda keset. Leidsingi selle. Enda seest :)

Mulle väga imponeeris Jacob Moore, üks filmi peategelasi. Mulle meeldis see, millise kirega ta oma asja ajas. Leian, et kui inimene teeb seda, mis teda kirgastab, siis ta teeb õiget asja. See pani talle kaasa elama.
Kui enamik meie inimestest oleks tahtnud näha rohkem ärilisest ja kauplemisega seotud poolt, siis mind hakkab see investeeringute, tootluse ja suure raha järgi jooksmine mind väsitama… Naudin hoopis lihtsust ja ehedust. Ning seda, kui inimesed teavad, mis neile väärtuslik on ja jäävad sellele kindlaks ka raskes olukorras.

Söö, palveta, armasta.

Ootasin seda filmi väga. Olen juba aastaid tagasi ja rohkem kui üks kord lugenud raamatut “Söö, palveta, armasta”, mille  hea sõber Merle mulle peale Indiast tulekut kinkis. Raamat on tõesti imeline!  Epp on sellest tabavalt kirjutanud, mina ise vist polegi kokkuvõtet teinud…
Tjaah… aga raamatut  lugenute jaoks on minu meelest film pealiskaudne ja jätab nii palju rääkimata…
Mulle ootamatult aga ma nautisin hoopis mitte niivõrd sisu (mis, nagu ma ütlesin, oli nii pealiskaudne.. võtmelaused olid raamatust vaat et otse võetud, aga nii palju oli ütlemata jäetud…), vaid kohti!
Rooma oli nii mõnusalt tuttav ja itaalia köök… mmm :) Tähistasime seal 2008 aastal K-ga koos minu sünnipäeva.
Indias ashramis olemine oli nagu kojuminek… nii tuttav ja kutsuv oli seal kõik!
Ja Bali… vaadates neid tänavaid ja kohti, mis paljud mulle Merle piltidest tuttavad ja hingelähedased ja kujutasin ette, kuidas mu armas sõber seal plätade ja lehviva seelikuga kõndinud on ning jalg- ja mootorrattaga roheliste põldude vahel ringi kihutanud… mõnus soe tunne puges põue :)

Life is flowing… again ;)

Käisime eile lastega kinos. Nemad käisid vaatamas Lelulugu 3 ja mina täpselt samal ajal Kirjad Juliele. 
Ma ei tea, kas ma mäletan valesti, aga minu meelest pole ammu kinopiletite hinnad olnud nii odavad – 55 eeku :)
Kirjad Juliale oli armas kerge romantiline film. Suvine Itaalia… mis võiks olla romantilisem, eks:)

Sõnumi, mis ma sealt välja noppisin, oli, et ela oma elu igal hetkel! Ära muretse, elu hoolitseb ise kõige eest. Ole vaid enda vastu aus ja mine oma hirmudest läbi :) Seda just suhetes. Ehk siis õigel hetkel ole valmis oma valikuid tegema.

Õhtul käisin taas Euphorias Bhajaneid laulmas. Oo, ma naudin neid õhtuid! Seda rütmi, üksolemist, energiat, mis selles on!
Seekord olid eeslauljateks  Tom ja Kati,  Jonathani ei olnud. Esimese hooga mõtlesin, et mulle meeldiks rohkem, kui oleks tuttavamaid laule, hihh.. aga siis mõistsin - siin on hea õppetund – kogeda uut, laiendada piire, mitte januneda tuttavat raamistikku :)

Nii hea oli laulda koos oma armsate sõpradega ja nüüd ka oma kursaõdedega:) Jõime chaid, laulsime, nautisime… ei saanud arugi, kui kell oli juba pool üks saanud! Kui koju jõudsin, oli üle pika aja mõnus särts sees :)

Ei läinudki veel magama, kirjutasin ja muudkui laulsin:

“River is flowing, flowing and growing..
River is flowing.. down to the sea
Mother Earth, carry me,
Your child I will always be...
Mother Earth, carry me,
back to the sea..“

Rainbow lauludest :)

Merlin ja Arthur

Hakkasime lastega kevadel vaatama BBC sarja “Merlin”.
See kajastab keskaegse legendaarse noore kuninga (siis veel prints) Arthuri ja sama legendaarse võluri Merlini sõprust ja nende kasvamislugu, täis maagiat, romantikat, sõprust ja legende.

 
Paraku on ETV valinud seda näidata suvisel ajal laupäeva õhtuti… mistõttu peale laste äraminekut mul järjest osad vaatamata jäid. Sellest kahju tundes hakkasin veebist otsima ja leidsin nii esimese kui teise hooaja kõik osad:) Muig… mis ma siis mõne ööga paari hingetõmbega otsast lõpuni vaatasin :))

Mulle tõesti väga meeldib see sari…  Näitlejatöö on nii seriaali kui nii noorte näitlejate (Merlin – Colin Morgan, Arthur – Bradley James) kohta uskumatult hea. Palju asju joonistub välja ju vaid miimikas, kehakeeles.

Aga minuga räägib kõige enam see, mida need karakterid inimestes esindavad.

Imetlen Arthurit, tema sügavat eneseusku, ausust, oma väärtustest kinnipidamist. Tema õiglusetunnet, sisemist headust...
Teades oma sihti (teenida (tulevikus) Cameloti rahvast), toetavad kõik ta tegevused  seda.  Tema jalgadega maa peal seismist ja kainet pead, südamega tehtud otsuseid. Ta läheb kõigest alati otse läbi – lihtsalt järgides oma südant.  Samas imetlen tema suurt südant, temas peituvat headust. Oskust tunnistada oma vigu, andeks paluda, olla inimlik ja südamlik.

Mulle meeldib Merlini naerusuisus ja kelmikus. Julgus usaldada iseennast, oma intuitsiooni ja kuulata oma südant. Teha seda, mida sisimas õigeks peab. Isegi kui kõik räägib sellele vastu. Oskus ka keerulistes olukordades nalja leida.
Seda, kuidas tema oma sihi nimel (tagada et Arthur ellu jääks :) ), Arthuri nimel, on nõus kõik tegema, selleks kõik andma. Ja seda teatud alandlikkusega. Ja samas hetkegi endale au ja kuulsust selle eest saamata. Hoides kõik saladuses, hoides kõik endasse... Õnneks on tal usaldusisik ja Õpetaja tema teel  (Gaius, kuninga ihuarst).

Sügav sõprus, mis siin välja joonistub, on imeline. Sõprus, mida seisus (kroonprints vs teener) välja paista ei luba. Aga seda sügavam on see… ning seda silmnähtavam meile, kõrvaltvaatajatele.
Samuti on Arthuri armastusega Gweni vastu (Guinevere, kellest ajalooallikatest teame, saigi kuningana tema naine). Oma tunnete avalikustamise kohta ütleb (Merlinile) ka Arthur ise: “"How can I?! How can I admit that I think about her all the time? That I care about her more than anyone else?"
Kui palju endassehoidmisi… mõlemas suhtes, olen mõelnud. Räägivad vaid pilgud, teod ja soojus.

Kogu selle sügavuse ja hingestatuse juures on lugudesse põimitud piisavalt huumorit ja naerukohti. Olen palju laginal naernud ja hiljem, neid olukord meelde tuletades, omaettegi olles, südamest naernud.

Ma ei tea, kui palju selline üksik episood kellegagi kõneleb. See on vaid jäämäe tipp… mille all peale Arthuri ja Merlini sõpruse on ka sügav ja pikaajaline side Merlini ja selle draakoni vahel, Merlini vastleitud ja just hukkunud isa lugu, mis selle episoodiga teatud mõttes kulmineerub jmt… Aga panen siia ühe klipi.

Sageli istusin peale järgmise osa vaatamist pikalt aiatrepil, vaatasin iseenda valguses kümblevaid ristikuid ja mõtisklesin…

Oma saatusest…oma sihist…
Kas see kõik, mis on meie teele kirjutatud, see tuleb? Usun, et see kuidas olukorrad lõpevad, on paljus meie teha. Meie luua. Kui palju on aga meile ette kirjutatud… ? Mis on see, mida ma olen tulnud siia tegema? Korda saatma?

Oma südame kuulamisest…
Mis on mulle minu elus nii kallis, et oleksin selle nimel nõus võitlema, elu andma?
Mis on see, millesse ma nii tuliselt usun, et miski seda ei muuda? Millest kõik mu teod lähtuvad? Mis on see, millest ma lähtun oma valikute tegemisel?

Headusest… Kui HEA mina olen? Kui palju on minus puhast südameheadust? Kas ma teen häid tegusid selleks, et vastu saada? Iseenda pärast, alalhoidlikkusest..? Kui palju ma teen teiste pärast, mõtlemata iseendale, vajadusel end ohverdades?

Sõprusest…
Kas mul on selliseid sõpru, kelle pärast ma läheksin läbi tule ja vee? Ja neid, kes minu pärast…?

Armastuse õppetundidest saadavast tarkusest…
Tunnetasin mitmeid kordi seda soojuse ja armastuse tunnet, mis mind peale mõne episoodi vaatamist hõlmas. Puhas, tingimusteta  armastus. Ilma igasuguste energiamängudeta. Lõputu headus… Jah, see on imeline oskus seda leida ja hoida. Iseendas.

Nobody can be taught to see

Käisin märtsi lõpus neljandat korda vaatamas filmi “Avatar”.
Ma ei ole kunagi ühtegi filmi käinud kinos mitu korda vaatamas. Isegi kahte korda pole varem. Mõju läheb iga kord… sügavamaks.  Raymondiga käisime üks kord koos vaatamas, koos mu sõpradega ja ta rääkis juba pikemat aega, et “läheme veel Avatari vaatama!”. Läksime siis kõik koos. Sylvia nägi esimest korda. Ma arvasin, et ega ta sellest filmist lõpuni aru ei saa ja et algus on kindlasti talle liiga keeruline. Aga tema sai oma info hoopis mujalt kui subtiitritest – kehakeelest, näoilmetest. Sikutas mind ühel hetkel varrukast ja ütles: “Emme mulle tundub, et nad on teineteisesse armunud. Ja see teine mees on vist armukade”. Ja muidugi nuttis lohutamatult, kui nägi, kuidas puid lõhuti ja kuidas loomad sõjas haiget said. Ja õhkas vaimustusest, kui Pandorat kattis öö ja kogu loodus helendama lõi. “Ma tahaks ka seal elada…!” 

Ja see muusika! Kutsub kaasa, paneb hinge lendama! Ma pean vist käe valgeks saama ja endale Amazonist Avatari Soundtracki plaadi soetama :)

Mõned päevad peale filmi ütles Sylvia: “Emme, ma muudkui mõtlen sellest Avatarist”. “Jah, mina ka” vastasin talle. Tõepoolest, mu mõtted jooksevad muudkui erinevatele katketele sellest filmist. Pean ütlema, et peategelases, JakeSullys, on palju seda, mida ma inimeses imetlen ja hindan. Võibolla just seetõttu ma olen märganud end temaga samastamas. Kuigi võiks ju hoopis Neytiriga, selle targa, võluva ja naiseliku olendiga. ;)

Lastega peale filmi arutades, mis kellelgi kumama jäi, tuli välja järgmine:
* Tee nii nagu ise õigeks pead, mitte nii nagu öeldakse. Kui Jake oleks teise, kes teda kogu aeg tagasi tõmbasid, kuulanud, ei oleks miskit suurt sündinud. Ise otsustad, ise vastutad.
* JS: “I promised myself to pass every test a ma could pass” – ta tegi kõike 100-protsendilise pühendumusega. Oli igal hetkel täiega kohal, selles hetkes ja andis sinna endast kõik.  Ei kahelnud endas hetkegi: Võitlus koertega öös. Halleluuja mägedes liaanidele hüppamine. Neytiriga puuokstelt alla hüppamine (“Neytiriga õppimine on nii, et õpi või sure”). Ikrani taltsutamine. Toruk Maktoks saamine…
* Õpi tunnetama. “Teach me to see” -“Nobody can be taught to see”
Sa kas näed või ei näe. see käib läbi tunnetuse.
* Hoia meel vaba. Kõik, mis tuleb, tuleb. See on usaldus Elu vastu. Lase vabaks. Kõik sünnib ise. Everything is perfect the way it is!
* Austus. “Came to learn” – “Skypeople can`t learn, their cup is too full"!” - “My cup is empty” – “Let´s see can Your insanity be cured” :)
* Mind köitis see füüsiline proovilepanek… Lendamine, hoogsus, treening… “Na`vi keel on raske. Aga see on nagu relva kokkupanek: Treeni. Korda uuesti ja uuesti.”
*JS austus Neytiri, oma õpetaja vastu. Selles oli isegi alandlikkust. Samas leidis selles nalja, kelmikust. Võttis tagasilöögid isegi lõbusalt vastu . Ja kui oli valmis, siis elas täiega, iseenda eest. Nagu Ikraniga sõit: “I am born for this!”

Ja Tsaheylu… Na'vikeelne sõna, mis tähendab sidet, ühendust.. jäi mulle eriliselt kõlama.

Nüüd on juba ka DVD riiulil :)

Alice Imedemaal

Käisime täna Solarises asuvas Cinamonis  vaatamas seiklusfantaasiafilmi Alice Imedemaal.  Meiega tulid JCIst veel mõned lapsemeelsed:)

 
Nagu lubatud,  jalutasid Cinamonis ringi Alice ja Kübarsepp.



Sylvia sööb Kübarsepa kingitud kärbseseent ja otsib lubatud üllatust.

Film on lahe koguperefilm. 3D efektid olid seekord kuidagi… ebakvaliteetsed. Vahepeal oli koguni parem olla ilma prillideta ja nii oli isegi parem vaadata.

Lugu ise on Lewis Carrolli maailmakuulsa raamatu Alice Imedemaal mõtteline järg.
Selles filmis on Alice lapseeast väljas. Ta aimab, et täiskasvanute maailmas kehtivad teistsugused reeglid kui lapsepõlvemaal. Kõik nõuavad teatud jäikade reeglite täitmist (alustades “sündsatest” sukkadest, korsettides, lõpetades 20 aastat tagasi kokkulepitud abieluga), kuid igalühel on oma varjatud saladused. Ning Alice tõdeb:” hoopis täiskasvanutel ei ole ülekorrusel kõik päris korras.”

Igast loost on võimalik endale huvitavaid teri välja noppida.
Nii tõdesime meie lastega peale filmi lõppu, et see lugu õpetas
* käima omaenese teed. Mitte lasta end eksitada teiste soovidest ja nõudmistest enda suhtes, vaid julgust valida  ise oma elutee.
* andis julgust olla omanäoliselt “poolhull”. Või ka peast täitsa segi:). “Parimad meist ju ongi”, nagu ütles Alice`ile tema isa.
* Kõik on võimalik! Vähemalt seni kui pole tõestatud, et see on võimatu. “Mõnikord mõtlen ma 6 võimatut asja, enne kui ma hommikust söön” ütles Alice.
* tantsima nii, nagu tantsiksid siis, kui Sind ei huvita kellegi arvamus (a la Mad Hatter Dance:) )

Kinno ma teist korda seda vaatama ei läheks, aga telekas vaataks koos lastega heameelega!

Ookeanimaailma võlud 3D

Käisime pühapäeval lastega vaatamas 3D ookeanimaailma filmi Ocean World 3D (2009, Inglismaa, rež. Jean-Jacques Mantello )
Mulle väga meeldis!

Kui film algas ja vastkoorunud kilpkonnalaps meid veealusesse maailma viis, võttis mul hinge täitsa kinni… Sama imeline vaade ja hõljuv olemine kui mõned aastad tagasi Punases Meres korallriffidel snorgeldades! Aeglaselt ja rahulikult voogamine, olemine… Jaa, seal, vee all, avanesid tookord mu silmad ja ma hakkasin märkama looduse täiust meie ümber!

Nagu Filmiveeb tutvustab, viib nimetet dokumentaalfilm vaatajad koos peategelase ookeanikilpkonnaga rännakule läbi California vetikatihnikute, üle Austraalia Suure Vallrahu ja Mehhiko ranniku lähistel paikneva Roca Partida saarevetesse, mis on koduks tuhandetele haidele. Näeme “hiid-sarvikrai võluvat balletti, vasarhaide suursugust rongkäiku, tiibkala järjekindlat jahti, noori delfiine vetika-jalgpalli tagumas, punase flamenkoteo hingematvat ilu ning harukordseid kohtumisi maailma suurimate mereimetajatega.”

Fantastilistele merealustele vaadetele ja tegevustele andis minu meelest palju juurde muusikavalik. Väikeste rahulike kalakeste sillerdavad ja hõljuvad meloodiad moodustasid vaalade tumedate häälte ja sügavate bassidega tõelise täiuse. Meremadude siuglemist saatsid hoopis idamaised rütmid, kiirete kalaparvede liikumine oli terav ja kiire:)

Istusime viimases reas. Väga lahe 3D efekt oli, kuidas pisikesed kalad hõljusid vaatajate peade kohal ning kuidas üks hiigelsuur kala otse meie suunas ujus ning sabaga lüües täpselt minu nina ees end sabalaksuga ümber keeras:))

Muide, kas teate, kuidas 3D efekt saadakse? Filmilektooriumi peremees Rauno rääkis õhtul, et selleks filmitakse 2 kaameraga – nii nagu meie silmad asja näevad. Üks kaamera ühe silma eest ja teine kaamera teise silma eest. Sellepärast ongi ilma 3D prillideta vaatamisel pilt nagu natuke nihkes. Täpselt nii, nagu on kahe silma vaatamise erinevus. Proovi, pane üks silm kinni ja siis teine. Objekt, mida vaatad, muudaks nagu natuke asukohta, eksole? :)

Natuke arenguruumi on ka. Kinos vaatamiseks oli ehk kilpkonnalapse giiditeenus tervitatav, kuid mulle tundub, et vaid esmakordsel vaatamisel. Mulle meeldiks, kui saaks nautida veealust maailma lihtsalt koos muusikaga. Nähtud kalade ja muude mereloomade info võiks olla ekraanil subtiitritena. Ja natuke pikaks venis ka, lõpupoole kippus uni peale :))

Tervikuna mulle väga meeldis! Heameelega ostaks plaadi endale koju.

Samuti nagu Avatar ei olnud lihtsalt fantastika valdkonda kalduv action-ulmekas, vaid sügava sisuga film, mis kutsus inimesi ärkama ja märkama, mismoodi me oma emakest maad kurname ja hävitame, sama eesmärki teenib ka Ookeanimaailm. Jah, ookean on meie maailma vereringe. Kui ometi me oskaks selle teadmisega maailmas ka midagi ära teha!

Siia lõppu sobiv laul Indigolastelt.

Ma näen Sind. I see You…

Reede õhtu, sõbrad koos…
Käisin täna uuesti Avatari vaatamas. Meie sõpruskond (kellest muide enamik on seda filmi juba korra näinud) tahtis veel koos minna seda filmi vaatama, et siis pärast ka üheskoos sel teemal arutada. Nii hää mõte ja saigi tehtud! :)

Oma esmaseid emotsioone juba eelmises postituses kirjeldasin. Mõtlesin, et koondan siia ka muud, mis mul kumama jäi.
* Nagu näiteks JakeSully, peategelase oskus
- olla tõeliselt “tühi tass”.
(Tõesti, meie “tassid kipuvad sageli olema liiga täis, et uut vastu võtta…)
– võtta kõik vastu, tänuga, nalja ja lõbususega, osates lapse moodi rõõmustada ja nautida; (minul on küll rumal komme asju liiga tõsiselt võtta)
- julgust teha kogu aeg järgmine samm tundmatusse , ületades kogu aeg mugavustsooni piire, lastes lahti, usaldades. Elu ja oma keha; (Minu väljakutse:)
- andes endast kõik ühiskonna hüvanguks, oma elueesmärgi nimel. Andmata hetkegi järgi kahtlustele. Minnes vaid edasi!
(Selget pilti, selget nägemust…)
- astudes järgmisele tasemele Toruk Makto`na.. (tuleb vaid küsida, ja vastused ning võimalused tulevad ise!)

Kuidas Pandoral elav Omaticaya rahvas
- ühist energiaringi lõi
- oskas hoida loodust pühana, olles osana sellest
- kuidas tsahaylu (side, ühendus) toimib.
Ja see toimib. Nagu filmis, nii ka elus.

P.S. Muide, filmi kohta on loodud ka päris oma wiki.
Filmi nimilugu “I See You” Leona Lewise esituses saad kuulda siit.

“When my heart was never open
and my spirit never free
To the world that you have shown me
But my eyes could not division
All the colors of love and of life ever more

You teach me how to see
All that’s beautiful
My senses touch your world I never pictured
Now I give my hope to you
I surrender
I pray in my heart that this world never ends…”

Avatar

Käisin nädalavahetusel vaatamas filmi Avatar.
Inglise keeles Avatar, eesti keeli Avataara, on India usundites, eriti hinduismis jumaluse inkarnatsioon üleloomulikuks olendiks, inimeseks või loomaks. Hinduismi traditsiooni järgi kehastub Jumal avataarana maailma, kui kurjus võtab võimust ja õiglus on hävimisohus.
Selles filmis käis mäng läbi DNA-de kokkusulandumise.

Kui film läbi sai, pitsitas rinnus. Valus ja piinlik oli... (selliste) inimeste pärast.
Teisalt ma olen tänulik selle ja sarnaste filmide eest. See, et selliseid filme tehakse, näitab et inimesed on ärkamas!
Loodan, et see film puudutab igaühe südant, kes seda vaatama läheb! Hoidma meie emakest maad. Väärtustama elus seda, mis on püha. Tuletama meelde meie esivanemate tarkust ja elama selle järgi, nii palju kui see linnastumise tingimustes võimalik.

Seda enam olin jahmunud, kui komistasin (ilmselgelt oma sinisilmse vaate avardamiseks) blogi otsa, kus autor leiab, et tegu on vaid “vahule klopitud vormis naiivse filmiga, mis mõeldud eelkõige lastele”. Kahju, kui selles filmis vaid vormi ning Titanicu ja Terminaatori kuma nähakse ning selle filmi sisulist sügavust, mitmekihilisust ning hingest tulevat appikarjet ei märgata!! Aga jah, eks me kõik oleme oma teel just selles kohas, kuhu me jõudnud oleme…
Kuid, armsad inimesed, kas mäletate, ka meie oleme (olnud) põline loodusrahvas…