Merlin ja Arthur

Hakkasime lastega kevadel vaatama BBC sarja “Merlin”.
See kajastab keskaegse legendaarse noore kuninga (siis veel prints) Arthuri ja sama legendaarse võluri Merlini sõprust ja nende kasvamislugu, täis maagiat, romantikat, sõprust ja legende.

 
Paraku on ETV valinud seda näidata suvisel ajal laupäeva õhtuti… mistõttu peale laste äraminekut mul järjest osad vaatamata jäid. Sellest kahju tundes hakkasin veebist otsima ja leidsin nii esimese kui teise hooaja kõik osad:) Muig… mis ma siis mõne ööga paari hingetõmbega otsast lõpuni vaatasin :))

Mulle tõesti väga meeldib see sari…  Näitlejatöö on nii seriaali kui nii noorte näitlejate (Merlin – Colin Morgan, Arthur – Bradley James) kohta uskumatult hea. Palju asju joonistub välja ju vaid miimikas, kehakeeles.

Aga minuga räägib kõige enam see, mida need karakterid inimestes esindavad.

Imetlen Arthurit, tema sügavat eneseusku, ausust, oma väärtustest kinnipidamist. Tema õiglusetunnet, sisemist headust...
Teades oma sihti (teenida (tulevikus) Cameloti rahvast), toetavad kõik ta tegevused  seda.  Tema jalgadega maa peal seismist ja kainet pead, südamega tehtud otsuseid. Ta läheb kõigest alati otse läbi – lihtsalt järgides oma südant.  Samas imetlen tema suurt südant, temas peituvat headust. Oskust tunnistada oma vigu, andeks paluda, olla inimlik ja südamlik.

Mulle meeldib Merlini naerusuisus ja kelmikus. Julgus usaldada iseennast, oma intuitsiooni ja kuulata oma südant. Teha seda, mida sisimas õigeks peab. Isegi kui kõik räägib sellele vastu. Oskus ka keerulistes olukordades nalja leida.
Seda, kuidas tema oma sihi nimel (tagada et Arthur ellu jääks :) ), Arthuri nimel, on nõus kõik tegema, selleks kõik andma. Ja seda teatud alandlikkusega. Ja samas hetkegi endale au ja kuulsust selle eest saamata. Hoides kõik saladuses, hoides kõik endasse... Õnneks on tal usaldusisik ja Õpetaja tema teel  (Gaius, kuninga ihuarst).

Sügav sõprus, mis siin välja joonistub, on imeline. Sõprus, mida seisus (kroonprints vs teener) välja paista ei luba. Aga seda sügavam on see… ning seda silmnähtavam meile, kõrvaltvaatajatele.
Samuti on Arthuri armastusega Gweni vastu (Guinevere, kellest ajalooallikatest teame, saigi kuningana tema naine). Oma tunnete avalikustamise kohta ütleb (Merlinile) ka Arthur ise: “"How can I?! How can I admit that I think about her all the time? That I care about her more than anyone else?"
Kui palju endassehoidmisi… mõlemas suhtes, olen mõelnud. Räägivad vaid pilgud, teod ja soojus.

Kogu selle sügavuse ja hingestatuse juures on lugudesse põimitud piisavalt huumorit ja naerukohti. Olen palju laginal naernud ja hiljem, neid olukord meelde tuletades, omaettegi olles, südamest naernud.

Ma ei tea, kui palju selline üksik episood kellegagi kõneleb. See on vaid jäämäe tipp… mille all peale Arthuri ja Merlini sõpruse on ka sügav ja pikaajaline side Merlini ja selle draakoni vahel, Merlini vastleitud ja just hukkunud isa lugu, mis selle episoodiga teatud mõttes kulmineerub jmt… Aga panen siia ühe klipi.

Sageli istusin peale järgmise osa vaatamist pikalt aiatrepil, vaatasin iseenda valguses kümblevaid ristikuid ja mõtisklesin…

Oma saatusest…oma sihist…
Kas see kõik, mis on meie teele kirjutatud, see tuleb? Usun, et see kuidas olukorrad lõpevad, on paljus meie teha. Meie luua. Kui palju on aga meile ette kirjutatud… ? Mis on see, mida ma olen tulnud siia tegema? Korda saatma?

Oma südame kuulamisest…
Mis on mulle minu elus nii kallis, et oleksin selle nimel nõus võitlema, elu andma?
Mis on see, millesse ma nii tuliselt usun, et miski seda ei muuda? Millest kõik mu teod lähtuvad? Mis on see, millest ma lähtun oma valikute tegemisel?

Headusest… Kui HEA mina olen? Kui palju on minus puhast südameheadust? Kas ma teen häid tegusid selleks, et vastu saada? Iseenda pärast, alalhoidlikkusest..? Kui palju ma teen teiste pärast, mõtlemata iseendale, vajadusel end ohverdades?

Sõprusest…
Kas mul on selliseid sõpru, kelle pärast ma läheksin läbi tule ja vee? Ja neid, kes minu pärast…?

Armastuse õppetundidest saadavast tarkusest…
Tunnetasin mitmeid kordi seda soojuse ja armastuse tunnet, mis mind peale mõne episoodi vaatamist hõlmas. Puhas, tingimusteta  armastus. Ilma igasuguste energiamängudeta. Lõputu headus… Jah, see on imeline oskus seda leida ja hoida. Iseendas.