Reede õhtu, inimesed kiirustavad kõik linnast eemale. Mina liigun seekord veel sügavamale linna südamesse. Eeva kutsus tantsima, Almer Jansu juurde, vabastavasse tantsu. Ja peale seda gongide saatel lõõgastuma. Kuidas ma saaks mitte minna? :)
Tartu mnt-l SEBi kõrval asuva hoone lillaks värvitud koridoris pole üldse õhku. Teisel korrusel asuva kiirlaenukontori avatud uksest tuleb suitsuhaisu… tõusen neljandale korrusele ja mõtlen, et miks keegi tahab sellises kohas üldse stuudiot omada…?!
Jansu stuudiosse sisse astudes mõistan küll, miks:) Mind võtab vastu avar, maast laeni klaasist seintega ruum. Põrandal põlevad oranzid soolalambid, tekitades õdusa tunde. Ruumi keskosas ripuvad erinevad gongid, akende all istuvad nagu ootel erinevad muusikariistad – trummid (jembad, shamaanitrummid..), kõristid jm pillid, millele ma õigupoolest nime anda ei oskagi. Üks trumm teeb näiteks ookeanihäält – seda kuidas laine mühinaga rannale jookseb :) Teises nurgas on erinevad kristallid… Kolmandas raamatud.
Meid sedakorda üle kahe rohkem ei kogunegi. Seepärast on algusel natuke kummaline hakata ilma igasuguse sissejuhatuseta lihtsalt end muusika saatel tantsitama…
Jansu laseb esimese tantsu ajal võtta meil kaardipakist toetuseks ühe kaardi. Tõmban “Trust”. Muigan ja saan aru, et täpselt seda ongi mul vaja. Liigun muusikas… algul ebalevalt, aga järjest enam iseendale ja muusikale keskendudes ning varsti olen juba omas elemendis :)
Muusika vaheldub, alustades sambalikest rütmidest, hoogsate trummipõristamiste ja meloodiliste salapäraste lugudeni. Väga huvitav on jälgida seda, mis kehas toimub. Esialgne kohmetus ja ebamugavus muutuvad tõeliseks hetkes olemiseks – mõtlemata mismoodi ja kuidas ma liigun, lihtsalt olles selles hetkes ja lastes kehal toimetalda. Varsti kahman juba kätte kõristajad, et anda liikumisele ja helile veelgi hoogu juurde. Proovime ka trumme. Hakkan aru saama, miks seda “vabastavaks tantsuks” nimetatakse. Heidan endalt maha kihid – ebamugavuse… hirmu, et ma ei oska, ei tea…et kuidas ma välja paistan… Olen hetkes. Iseendaga.
Ja mina.. kes ma tavaliselt kunagi ei julge laulda… me laulame, et mitte öelda üürgame kaasa… teeme hääli, mille olemasolust mul enda sees aimugi polnud. :)) Eks siin polegi tegu lauluga, vaid pigem erinevate häälitsemistega :))
Ühe pala ajal lauldakse-leelotatakse mingis mõistmatus keeles (minu meelest see küll Maal räägitav keel ei saa olla:)), mis meenutas pigem nn. valguskeelt... siit Youtube lingilt võid viimasest aimu saada, kuigi seal seda pigem räägitakse, mitte ei laulda). Kuulasin seda algul imestusega, et kuidas sellist asja on üldse võimalik järgi teha… Aga oli :) Ja väga huvitav ja tõesti… vabastav! :)
Kui tantsusessioon läbi, siis heidame mattidele pikali ning Jansu paneb gongid helisema. Öeldakse, et gongi tervendavad helid aitavad kehal ja vaimul paremini lõdvestuda. Et helid aitavad alateadvust ja mõtteid korrastada. No tõesti, keha võtab vibreerima see heli. Väga lõõgastav… Ma ei jää magama, olen nagu mingis muutunud teadvuseseisundis, kuigi pärast ei mäleta oma meelerännakust midagi.
Kui virgun, olen nagu uuesti sündinud. Värske, ergas. Töönädal on unustatud :)
Õhtu lõpetuseks saame veel naisteõhtul ujumas käia ja lõkketule paistel indiaanitipis täitsa päris laulude moodi laule laulda:) 
No comments:
Post a Comment