Mõnusad on need pikad soojad suveõhtud! Naudin täiega hilisõhtust õues olemist... seda soojust, mis paljaid sääri ja õlgu paitab.
Valged ööd on selleks suveks ajalugu, aga peatselt tulevad varahommikused päikesetõusu valguskuldsed augusti-udud! Kui vaid saaks päeval magada... aga töölaua taga magada ju ei lasta :P
Õnneks on meil meie miljonivaatega kontoris Liivalaia 11 korrusel jahe. Kuid see kuumus mõjutab ka meie konditsioneeritud ruume - miskit õhus toimub.. ja see võtab mult mõtlemisvõime... tunnen end päeval vahel täitsa nüri pliiatsina ja see ei meeldi mulle mitte üks teps... Õhk peaks vaimu värske püsimiseks vahetuma terves ruumis ca 2 h tagant, kuid meie kinniehitatud akendega lossitornis on see vist küll vaid unistus…
See-eest naudin suve ja selle soojust sellest hetkest alates, kui kontoriukse selja taga kinni panen:))
Kodus on väga mõnus, toad on parajalt jahedad, õhk liigub (ja neil kordadel kui ei taha ise liikuda, siis panen toetuseks kas propelleriga ventilaatori tuulutama või siis konditsioneeri (mida meil põhjamaades teatavasti hellitavalt õhk-soojuspumbaks kutsutakse) jahutama. 
Õues on ilus päikesepaisteline, roheline aed mu avatud klaasuksest paistab kui toa pikendus.. istun aias või trepil, naudin muusikat, raamatuid, jäätist.. oma mõtisklusi, iseennast... milline paradiis :)
Eile õhtul käisin Roosikrantsi tänaval asuvas hostelis Euphoria, Jonathani eestvedamisel korraldataval bhajanide õhtul. Laulame seal bhajaneid ja Rainbow laule.
Euphoria on täiesti omanäoline koht. Juba õues, ukse all võtavad külalise vastu suured seinamaalingud... mis nagu kusagilt muinasmaadelt või nägemustest pärit :) Inimesed on vabad, avatud, kõik tulijad on omaksvõetud.
Esimest korda sattusin siia, kui Merle tegi siin 2008 kevadel oma ärasaatmispeo, seejärel korraldasin ise siin ühe reisimuljete jagamise õhtu JCI-katega.
Tom ja Jonathan korraldavaid bhajanite [hääldus: badžan] õhtuid läbi terve suve. Olen juba suve algusest alates oodanud võimalust sinna minna, aga kogu aeg on kolmapäeviti mingi muu üritus :)) Kojakoosolek, Jaanipäev, siis Pollis metsiku kuninganna tantsudel, siis Indigolaste kontserdil, siis grillpiknik sõpradega, seejärel M. sünnipäev… Suvine elu on ju eriti põnev!
Bhajanid on India spirituaalsed laulud. Neid on lihtne kaasa laulda, sõnad või mantrad korduvad. Osad meenutavad natuke regilaule, mida saab esilauljale järgi laulda. Teiste puhul on sõnad piisavalt lihtsad ja korduvad, et need kiiresti ära õppida.
Mmm... see on hämmastav, kuidas mina, kes ma eluaeg olen teadnud, et mulle on elevant kõrva (ja kurgu peale) peale astunud, olen võimeline nii täiest hingest kaasa laulma, oma häälel kõlada laskma, mõtlemata, kartmata, tagasi hoidmata... Istume kõik põrandal patjadel ringis, laulame ja meie kehad tantsivad.... Taas, tõeline koosloomine… Imeline, lihtsalt imeline õhtu!
Kui laulmise aeg läbi, et raatsi veel keegi laiali minna. Jagame kogemusi ja muljeid…Istume, tunnetades vaikust ja meis ikka veel helisevaid viise…
“I love You so
You helped me to see
see You in all
see You in me
I´m in You and You´re in me...”
lõõritan valjusti koduteel, kui saan ühtäkki aru, et ka siin ei ole mõeldud armastust ainult inimese, vaid näiteks Jumala vastu :) Kõiksuse. Elu. Looduse…
Jah, see äratundmise sügavus tuleb meie enda seest.
Muide, kui öösel kella ühe,-poole kahe paiku jõuan, siis on õues 27 kraadi!
Whatta summer!
No comments:
Post a Comment