Ma otsin vastuseid, kuid vahel tundub, et ma ei tea õieti, millised küsimused mul on…. Olen vaheldumisi rahulik ja kärsitu, elevil, segaduses, kaitses, kurnatud, eufoorias ja põnevil :) Ma ei tea, kuhu ma teel olen, ega saa aru, miks ma sinna veel jõudnud ei ole.
Elus juhtuvad pidevalt tähendusrikkad kokkusattumused, näidates, et midagi mõistatuslikku on toimumas. 
Olen viimaseid nädalaid (et mitte öelda juba kuujagu) rõõmulainetel surfanud. Allapoole tuiskav laine teeb märjaks, kuid tulen sealt peatselt uue valgustava ja rõõmustava kogemusega välja, hüüdes: “juhhuu!” ning nautides avanemist ja selgust.
Sellegipoolest läksin rännakule iseenda sisse taotlusega leida igas olukorras toetav kõrgem mõte. Ja saamaks Jurema õnnistust sellele, mis mu elus praegu toimub.
Muig, ei tundu uute jahimaade vallutamisena, pigem nagu kaitseks tagalat.. :)
Peale sügavale iseenesesse vaatamist avastasin mitmeid äratundmisi. Kui oled neisse pilgu heitnud, tunduvad osad tõdemused nii lihtsalt ja selged, et ajab omaette naerma… kuidas ma seda ometi enne ei mõistnud :) Samas teised tekitavad segadust ja ärevust… kas näidates seda, et olen liikumas uutele teedele? Või et ma pole endaga kooskõlas? Sest vaid olles endaga kontaktis olles on lihtne valikuid teha. Kuulatad ennast ja kohe ju tead :) Vastasel juhul tunned kokkutõmbumist, eraldatust, segadust, ärevust.
Elu on nagu kaleidoskoop. Keerad natuke, tuleb uus pilt. Uued ühendused. Uued energiad. Uued inimesed, uued olukorrad. Keerad veel natuke ja see kõik hakkab korduma. Kõik põimub läbi elu, läbi olnud ja oleva, läinud ja tuleva... Mis on tõeline, mis on illusoorne?
Kõike ühendab suur ja sügav armastus. Armastus minu enda, minu inimeste, Jumalanna, kõiksuse vastu. Armastus Sinu vastu. Mu süda põleb armastuses suure heleda leegiga, nii et rinnus hõõgub ja ma vaatan pärast, ega mu valge pluus kõrbenud ei ole :))
Näen oma elu värviküllast mitmetahulisust, külluslikkust nii inimestes, teadmistes, olukordades, jumalikkuses. Minus vahelduvad rõõm, hirm, lõdvestus, usaldus, armastus. Mõistan, kui illusoorne on maailm. See mis täna siin, võib olla homme läinud. On ainult praegune hetk. Ei olemas minevikku ja me ei tea, mis tulevik toob. See paneb tundma alandlikkust. Alandlikkust Jumala ja Elujõe voolamise ees. Kui lihtsalt võib kõik muutuda. Ja minu enda on luua kõrgeim mõte igas olukorras…
Ma olen Naine. Nagu järv. Ja ma olen valmis. Valmis vastu võtma. Elu on rännak, mitte lõpptulemus. Olen teel :)
No comments:
Post a Comment