Lendan Indiasse. Te olete Indias käinud…?

Trotsides seda, et igasuguseid ressursse – aega, raha ja võimalusi, kelle hoolde lapsed jätta – on pidevalt vajaka – otsustasin vaadata, kuidas see Paulo Coelho ütlus: “kui midagi väga tahad, aitab sind salamisi kogu maailm” selles kohas toimib. 
Tom, kes on mulle sõbraks ja suureks õpetajaks olnud, lubas oma raamatus “Kuidas rännata ilma hirmuta” , et reisimisega toimivad samad põhimõtted nagu igal pool mujal. No seda ma küll ei suutnud uskuda. Mul nagu küll ei ole toiminud…. niisiis otsustasin ma otsustada, et ma lähen! Ja ennäe, võimalused tulid tõesti kiiremini, kui ma arvatagi oskasin :)

Nii et just seetõttu, et mul on nagu kogu aeg vähe aega ja palju tegemist…, et ma olen üleliia palju õpetanud ja saanud vähe mahti  ise õppida…, et ma kogu aeg vastutan, vean ja hoolitsen… lähen ma mõneks ajaks õpilasena õppima, lihtsalt OLEMA ja Elul end kanda laskma.

Lendan esmaspäeval Indiasse.
Olemas on lennupiletid ja kõik ülejäänu on juba Elu müsteerium. Kavatsen lihtsalt vastu võtta ja Elulvoolul end kanda lasta.

Kel huvi, siis täpsemalt kajastan reisiga seonduvat lehel: http://teel2india.blogspot.com/

Sulle, kes Sa neid ridu loed…

Millal tundsid Sa viimati, kuidas Su hing väljendab ennast?
Millal nutsid Sa viimati õnnest?
Kirjutasid luuletusi või muusikat?
Tantsisid vihma käes?
Küpsetasid kooki?
Joonistasid midagi?
Parandasid midagi katkist?
Musitasid last?
Tõid pehme kassi enda näo ette?
Ronisid mägedes?
Ujusid paljalt?
Jalutasid päikesetõusu ajal?
Jutustasid päikesetõusuni?
Suhtlesid loodusega?
Otsisid Jumalat?
Millal istusid Sa viimati üksi vaikuses, reisides enda hinge sügavustes?
Millal ütlesid viimati 'tere' oma hingele?

~Neale Donald Walsch~

Ma soovin, et algav aasta tooks Sulle külluslikult kõike seda, mida Su hing igatseb ja mis toob Sind lähemale iseendale! Soovin seda meile kõigile!

Võrratut uut aastat, imelisi uusi algusi!
Signe

Jõud on otsas… vajan toetust….

Midagi nagu ei taha teha... kõik tundub nii mõttetu... Panin äratuskella kinni ja pugesin voodisse tagasi... külm on...brr.. tahaks ära... See ei ole elu, mida ma tahan! Ma ei taha piinelda selle raamatu pärast... Minus ei ole praegu jõudu sinna kirjutada ilusaid sooje soove... Tekstidest maha kraapida manipulatiivset müügijuttu…

Meenus ühe koolitusel osalenud naise kirjeldus endast (igaüks pidi ennast kirjeldama läbi taime).  Ta ütles:“ Ma olen nagu lill, kes vajab hoolitsemist... poputamist...“ Mäletan, kuidas tundsin, et mu süda tõmbas kokku... Ma ei tea, kas ma olen üldse kunagi seda endale lubanud, et keegi mu eest hoolitseks, mind poputaks? Ehk laste issiga ikka oli, aga ma olen selle unustanud… Ja lapsena.. ei mäleta…mul on mälestus, et kogu aeg tuli „tubli“ olla... Tallinnasse kooli tulin, kui sain 18, sellest ajast alates olen pidanud ise enda eest hoolitsema.... tugev olema.. Aga vahel, tahaks niiväga, et keegi tuleks ja hoolitseks minu eest. Ja ma ei peaks tugev olema…

Jäin uuesti end magama... nii hea oli hõljuda kusagil ebareaalsuses...

Kui tõusin, tundsin, et mehikesed mu peas on hakanud palli taguma. Pea valutas. Hakkasin läbi valu joogat tegema... esialgu mõtlesin, et teen lihtsalt mõned päikesetervitused ja natuke kundalini soojendusi... aga siiski tegin edasi. Esimest korda tegin harjutusi vaat et valu piiril. See pani mind mõistma, kui hooletusse olen ma oma keha jätnud... :( Ja kui kiiresti see nii võib juhtuda.
Tegelikult olen seda äratundmist juba mitmes kohas kogenud – viimases massaazis sealjuures. Olen kogenud, KUI VÄGA keha igatseb seda, et temaga tegeletakse. Liikumist, paindumist, tantsimist, silitamist, õrnutsemist, puhastamist, tähelepanu,  armastamist.... Hmmm.....

Ja siis tuli toetus... ootamatult... 

Nagu välk selgest taevast astus uksest sisse mu venna pere. Nad pidid Rootsi kruiisile sõitma, aga mingil põhjusel olid kuupäevad sassi läinud ja nii nad siis seisid laevakassas, kuu aega varem...

Ja siin nad nüüd olid. Sain hinge pealt ära rääkida, sõrmitseda natuke kitarri… sõime kaasatoodud Tartu parimat, Taverna pizzat:) Oo, aitäh-aitäh teile!!

Minu jaoks oli see nagu esimene värskendust ja elujõudu toov sõõm õhku. Nagu iseenesest sai tuli kaminasse, toad olid elurõõmu täis, käisime poes, ostsime söögid... nalja ja naeru... Oh, olin nii tänulik selle eest!

Õhtul, kui venna pere juba Tartu poole sõitis, kirjutasin hooga terve peatüki valmis. Energia oli hoopis teistsugune. Ja järgmisel hommikul teise. Minu enda hingus tuli tagasi, inspiratsioon leidis mu üles... :) Lõpuks suutsin taas kirjutada seda raamatut OMAL moel. Kirjutada nii, et inimesed mõistaksid, müük ei ole pähemäärimine, manipuleerimine, mulje jätmine. See on oma loomingu, oma toodete-teenuste teisteni viimine. Neile, kes seda vajavad, kellele see rõõmu pakub.

Jah, toetus võib peituda väikestes asjades. Inimesed hakkavad helistama, kirjutama, tahavad kokku saada ...ütlevad, et mõtlevad su peale :) Ja nii see täpselt oli :) Vend tõmbas lihtsalt (energeetilise) punni eest ära :)

Aitäh, armas…

Help wanted…

Elanud kunagi kolm põrsakest. Üks hakkas peale vanematekodust lahkumist endale kohe maja ehitama. Pani kivi-kivi peale, kopsis  ja ehitas hoolega. Kulus aega mis kulus, kuni lõpuks valmis sai. Teised vennakesed lõid lulli, tantsisid ringi ja ei mõelnud sellele, et varsti on külm talv ukse ees. “Küll jõuab!” mõtlesid nad.
Nagu me kõik sellest loost teame, ei jõudnud nad mitte…

Elementaarne, tuleb teha nii, nagu see põrsake, kes kohe tegutsema hakkas! Kuidas mina siis nüüd ometi nii lolli olukorda sattusin? Põhust maja teha ei taha, aga korraliku kivimaja tegemiseks aega ootamatult napib?! Kuidagi halenaljakalt meenutab see lugu mulle praegu mu raamatukirjutamise lugu…

  

Igatsen oma raamatukirjutamisest vabaks... ei osanud arvatagi, et ei oska samal ajal lennata, vaid ennast maadligi surutuna tunnen... :P
Eks aeg mängib olulist rolli, aga eks siin ole muidugi erinevaid põhjuseid… igatahes on nad kõik kokku juba nii suureks kuhjunud, et tahaks valjusti karjuda…

Tõeliselt väljakutsuv aeg... Väga-väga kitsas koht läbiminemiseks….raamat... raha... isegi söök... Usaldan.. küll see laieneb...

Õues on nii külm, et lapsed peavad juba mitu päeva külmapühi… neil on igav, nad vajavad mu tähelepanu (ja sellega on mul praegu kitsas käes…), kõhud on tühjad (nii toidust kui emotsionaalselt) ja nii nad siis kisuvad muudkui omavahel. See on mõistagi täielik distraction!! Sylvia saab paremini hakkama, aga Raymond vajab praegu eriti tähelepanu ja toetust. Igasugused temapoolsed “lohakused” ja konfliktid näitavad seda selgelt. Ja ta magab väga palju. See näitab ka keha energiahoidmise vajadust ja teatud soovi teise maailma põgeneda…

Kuna õues on külm, siis on toas ka. Tuppa toodud puud ei kuiva kuidagi ära. Ja puid juurde lõhkuda.. no ei ole praegu  kuidagi jaksu… et kuivataks rohkem ette. Nii on toas päris külm…17 kraadi stabiilselt… Istun villaste sokkidega, soojalt riides ja fliistekk ka veel ümber.. ikka varbad külmetavad. Öösel läheb vist veel külmemaks, aga õnneks on teki all üksteise kaisus soe. Laste toad on õnneks soojad, neil nii väikesed toad ja elektriradikas kütab soojaks.

Auto ei liigu. Bussiga sõites mõtlen lohutuseks, et võibolla on see auto katkiminek mulle toetuseks selles mõttes, et hoian raha kokku, liigun rohkem ja värskes õhus, olen autost sõltumatu ja luban endal olla mitte-tugev. Küsida abi…. Aga kust ma seda abi küsin?
Rahaga on ka praegu kitsas.. nii me elame peost suhu. 

Tühjas külmkapis ulub tuul... näpuotsas toodud söök haihtub enneolematul kiirusel.. pidevalt on kõigil kõht tühi ja magusanälg ajab lausa näppupidi suhkrutoosi...

Eile ostsin shokolaadi – lihtsalt selleks et emotsionaalset seisu toetada... Ma ei ole muidu üldse shokolaadilembene… aga sellistel hetkedel tuleb keha “keemiaga” aidata :)

Kõige selle juures olla loov ja lasta loomingul lennata…? Olen viimastel päevadel mõelnud palju Maslow peale… kui õigus tal ikka oli! Jube raske on, kui esimene tasand täitsa katmata, armastust jagada, loomingut luua…

 

Igasuguseid tundeid tuleb nähtavale.

Mängisin eile õhtul  konkreetselt endaga peitust ja see ei olnud küll tore.. Pugesin õhtul Raymondi voodisse ja vaatasin telekat... kõik kanalid klõpsutasin läbi.. sain teada, et meil on 71 kanalit... Paari asja jäin vaatama ka.. „Seks ja linna“ ja üht närvihaiget filmikest... ja ma sain aru, kui palju puhtam on olnud mu meel ilma telekarämpsuta! Ei saanud magamagi jääda, filmimuljed muudkui silkasid kupli all... milline raiskamine...

Täna hommikul hea sõbra M-ga rääkides tabasin ära oma elu alltooni muutuse. Selleks on töölt äratulekust alates olnud valdavalt rõõm. Rõõm igast hetkest, ka sellest, mis ebamugav on. Selle on praegu välja vahetunud… nukrus. Ilmselt on see tingitud madalast energiatasemest... Vähene söömine, vähene õues liikumine, pidev pinge… laste tühja külmkapi ukse peal kõõlumine...süütunne…

Eriti viimasel päevadel on olnud kirjutamine minu jaoks tõeline piin. Mulle tundub,et ma teen midagi, mida ma pean tegema ja millesse ma ise enam ei usugi... Pole ka ime, kõiki neid tekste lugedes... Siirusest olulisem tundub olevat “mulje jätmine”… mind võtab õlgu võdistama..

Küsisin endalt aegajalt, MIKS ma seda teen? Mida see mulle annab? Aga vastused ei kosta praegu minuni.. olen end nii tühjaks tõmmanud... Mul on vahepeal tõeline uppuja tunne. Vajun ja vajun... vesi ja muda on kurguni... aga abi kusagilt ei paista... “Kes mind siin üldse aidata saakski?! “mõtlen vahel. Ainus mida ma tean, on see, et ma pean vastu. Vean lõpuni välja. „Kasvõi hambad ristis kui vaja“ ütlen muudkui endale. Aga.. “hambad ristis... nii ei ole enam minu jaoks õige... “ protesteerib kusagilt sisimast üks hääleke... Aga see hääl on õige vaikne... Tõsi ta on.. nii palju asjaolusid teeb mind nõrgaks...

Kusagil, sügaval sisimas… ma tean, et kõik saab korda.

Lihtsalt praegu pean pingutama, et tähtajaks valmis saada… korraliku, kividest laotud maja.

Every day is like Sunday

Hommikul, kui hakkasin lastele hommikusööki tegema, tekkis tunne, et mul on juba nädal aega iga päev olnud nagu pühapäev :)

Natuke tööd ja toimetamist olnud, aga mitte liiga palju. Ja pühapäev ilmselt seetõttu, et mu tegevused on justkui sissejuhatused selleks, et “homme” ka töisemat päeva tuleks :). I love this!

Homme on üks koolitus ukse ees. See peamassaazikoolitus Vickyga. See saab olema väga vägev, sest mida enam ma sellesse teemasse sisse lähen, seda enam ma saan aru, et see on see, mis ongi juba mitu aastat olnud minu elu. Ehk - kuidas meie keha ja meel on seotud. Olen siiani lähenenud sellele kooslusele paljuski meele kaudu. Peamassaaz (nagu ka jooga) läheneb füüsilise tasandi kaudu.

Pealegi - nii hea on teada, et kui see 10-tunnine koolituspäev läbi saab, siis ma ei pea järgmisel hommikul kell 9 taas kontoris olema :)). Saan rahulikult hoopis koolituse kokku võtta ja soovi korral teemaga veel süvitsi minna.

Minu elu on minu peegeldus

“Pruugib vaid avada
osake südamest,
kui su ligimesed selle
juba alasti kisuvad.
Paika panevad
kondikava kokku sosistavad,
liha peale kasvatavad
ja sarvedki pähe sobitavad…
saba veel tagatipuks.“

“Ja see on nii… vaid siis kui sa seda ise usud” vastaksin sellele, koolipõlvest tallele jäänud luuletusele (kahjuks autorit ei mäleta), vastuseks. Nagu armastas öelda Imedemaa Alice.

Viimasel ajal on mitu inimest küsinud, et miks ma blogis nii avatud olen... Ma vist ei osanudki selle peale midagi asjalikku kosta... “Aga miks ka mitte?” Mida mul varjata? :) Jagan ju oma elu ja oma rõõme-muresid :)
Sõber Hannes ütles, et miks peaks üldse tegema asju, mida häbened või kahetsed ja teistega jagada ei taha ;) :D. Jah, ma olen ka seda meelt :) Minu elu on minu enda nägu.
Pealegi olen saanud mitmeid kirju minu jaoks tundmatutelt inimestelt, kes ütlevad, et loevad mu blogi ja on sellest palju tuge ja/või inspiratsiooni saanud :) Mis võiks olla parim tunnustus! 
Ja see on kindlasti üks põhjus, miks ma ei ole oma blogi lukkude ja riivide taha peitnud, miks ma oma rõõme ja muresid, oma mõtteid ja tundeid avatult maailmaga jagan. Sisimas oleme me kõik ühesugused. Ühel domineerib üks vürts, teisel teine, aga me kõik vajame hoolimist ja armastust. :)

Räägi, mis toimub?

….küsitakse. Kuidas siis selline kannapööre? 

Mis seal salata, ma tunnen juba mõnda aega, et hakkan sellest pangateemast väsima... Üle 16 aasta  ka juba.. kaua võib:) Klientidega suhelda ja neile abiks olla on hea ja huvitav. Inimestena on nad kõik nii imelised inimesed! Aga laenud, liisingud, krediitkaardid… oeh…
Ma tunnen väga puudust enda arengust, paindlikkusest ja mis seal salata, rahalist poolt kärbiti ju tugevalt.

Lähen edasi oma ettevõtte ja oma koolitamisega. 
Ettevõtluses on kindlasti tuulisem, aga nii ma praegu valin.

Esialgu lähen selleks, et tunda end taas elavana ja et saaksin ise midagi luua :)

 

Muidugi on äärmiselt südantsoojendav see.. teatud kurbus, mis inimeste (klientide, kolleegide) silmadesse või häälde poeb, kui nad mu uudist kuulevad...
Jah, ja väga-väga raske oli seda otsust välja öelda oma partnerile töö juures (me töötame tiimina, nagu politseis ;). Oleme me ju 5,5 aastat koos õlg-õla kõrval töötanud. Aga samas – usun, et ta märkas mu väsimist juba mõnda aega tagasi ja mõistab mind, miks ma pean minema…
Samas on ka klientide toetus ja tunnustus väga soojendav. Eks nemad (ju kõigist enam) teavad, mis tunne on töötada iseendale :)

Mis edasi saab, eks elu näitab.
Tunnen oma sisimas kutset ja järgnen sellele.

Usalduse ja armastusega. Hirmudega muidugi ka. Aga usaldus on suurem :)

Olen üleni ootus… valgusfooris kollane

… olen lennukis, teel üles... et juba peatselt sooritada vabalangemises õhulend ;)

Pilt: http://tuuker.blogspot.com/

Üksi, aga õnneks mitte päris :)

Mina koolitajana

Hommik on mõnusalt udune, selline misty morning... Lähen täna hilisemaks, et minna oma andragoogi (täiskasvanute koolitaja) kutset kaitsma. 

Eile ehitasin hilisõhtuni üles neljapäevast kliendisuhete juhtimise, teeninduse ja müügi koolitust. Nurr.. mulle meeldis see. Tunnen end NII elus, kui selliseid asju loon :)

Olen sel nädalal igal ööl saanud magama alles poolest ööst... palju asju “praeb korraga mu pannil”. Vahepeal tundsin end juba nagu Leiutajateküla Lotte Rebase pere ema, kes leiutiste võistluseajal kastis porgandeid vihtus lõikuda, ise omaette pomisedes: “Ei jaksa enam… ei jaksa enam…” :)) Aga õnneks sujuvad asjad täitsa ilma paanikata ja kuidagi iseenesest:)

Nädalavahetusel on tulemas JCI Toompea valimisüldkogu, koos auhinnatseremoonia ja peoga. Selle korraldus on palju aega ja energiat võtnud. Ilmselt seepärast, kuna see tuli ootamatult et ikkagi mina seda ise vedama pean.

Tänaseks andragoogi kutsekomisjoni ette minekuks tuli kokku panna oma portfoolio. Portfoolio sisaldab kogutud ja süstematiseeritud materjale, mis on seotud koolitustegevusega: minu lugu, areng koolitajana, tagasiside õppijatelt, kolleegidelt. Õppimise- ja õpetamismaterjalid. Unistused-soovid. Tegevuskavad ja 
-plaanid. Ettepanekud iseendale… Minu kreedo koolitajana…

Minu kreedo koolitajana

Kuulates komisjoni liikmete tunnustavaid sõnu minu ja mu portfoolio kohta, tegi see mind ühtlasi nii rõõmsaks kui ka kohmetuks. Või et minu refleksioonivõime ja oskus end ümbritsevat mõtestada olevat harukordne..? Või et nad annaksid mulle minu poolt taotletava III kutse asemel kohe IV..?
Hihh.. jah, mulle väga meeldib inimestega tegeleda ning see kirgastab mind. Eriti veel kui suudan neis midagi puudutada, aga mul on ikka väga palju veel õppida!

Loorberitele puhkama ei jäta, aga tuult tiibadesse andis see tunnustus küll! :)

Soovide õhtu

Soovimine on üks kummaline asi. Mida selgemini ja konkreetsemalt me oma soovid endale sõnastame, seda kindlamini hakkavad need täide minema. 
See on minu meelest üks suur vale, mida lastele õpetatakse – et kui sa soovi soovid ja tordilt küünlad ära puhud, ei tohi teistele oma soovi välja öelda. Kuidas siis saavad teised su soovide täitumisele kaasa aidata?!

Noorkuuaeg on looduses aeg, mil kõik hakkab looma, kasvama. See on väidetavalt ka aeg, mil meil on universumiga otseühendus. Seda viimast ma ei tea, aga kuuloomise toetavat mõju kasutan ma küll oma soovide sõnastamisel  juba mõnda aega. Tean, et mitte ainult mina:) Ja tõesti, asjad loovad justkui iseenesest mu elus. Sageli muidugi mingi oma kiiksuga ;). Aga nuh, ma ei saa ju oma elu lõpuni ära planeerida –  Elul on kindlasti minuga veel paremad plaanid kui need, mis ma ise endale välja mõelda olen osanud :))

Jagasin oma kogemusi noorkuu loomise väe kasutamise kohta ka koolikaaslastele ja nii tekkis meil mõte teha üks ühine soovide õhtu. Otsustasime seda ühe kursavennaga koos teha. Juba see mõte ja ettevalmistus täitis mind magusa ootusega. “See on päris võimas asi, mis sündima saab!” mõtlesin.

Meid tuli täna õhtul kokku kaheksa inimest, mis on minu meelest sellise tegevuse jaoks ideaalne arv. Suures plaanis võis õhtu kahte ossa jagada.
Esimeses osas tegime A. juhendamisel soovikaarte. Lõikasime ja kleepisime – tegime pildid sellest, mida oma ellu soovime. Aluseks tugevam A3 paber (värvilised on eriti vahvad) ja pildid saime erinevatest ajakirjadest, mida igaüks kaasa tõi. See protsess oli eriti lõbus. Lahe oli ka jälgida, kui erinevalt inimesed toimetasid. Kes tegi kiiresti kribinal-krabinal oma pildi valmis, kes otsis, lappas ja suhtles samal ajal.

  

Kui pildid said valmis, siis igaüks jagas meiega oma soove ja mõtteid. Hästi inspireeriv oli kuulata kuidas inimesed oma soove lahti sõnastasid. See, mida nemad nende piltide taga nägid või mida pildid sümboliseerisid. Huvitav tähelepanek minu enda jaoks oli, et minu meelest kujutas iga inimese sellel pildil ennast. Nende sümbolitega olid muidugi soovid seotud, kuid pilt joonistas välja inimese enda – mida ta väärtustab ja kes ta on. Nii et minu meelest on see täiesti selge, et kõik need soovid täide lähevad :))

Teise osa moodustas soovide väestamise meditatsioon. Istusime ringi, tegime ruumi valguse mahedaks ja panime veel mõned küünlad põlema. Iga inimene istus järjest ringi keskele, võttes oma soovikaardi kaasa. Kaart lasti kõigile meeldetuletuseks ringi käima. Inimene ise istus meie keskel, ning tiibetikellade kokkukõlamise helina ja plaadilt kostvate ülemhelide saatel kujustasid ümberistujad tema soovide täitumist. See oli päris vägev!
Selle õhtu mõnusas emotsioonis loksun ilmselt veel päris pikalt :)

Sügise ootuses

Täna sain tagantjärgi mitu blogipostitust ära tehtud. Ayast, koolist, lapsepõlveradadel uitamisest... koju, Tallinna tagasi tulles, rütmiga kohanemise raskustest… laulmisest ja saunaskäigust :)
Nii hea tunne on! Vajan seda… see on nagu minu sahtlite korrastamine :)

Nüüd olen rõõmsalt ootusärev :) Sügis on lähenemas... Homme lähen taas tööle, algab jälle uus etapp mu elus. Sügis on alati nagu uue aasta algus!
Päike paistab, on imeilus ilm, aga soojus pole enam see. Ei ole päevades enam juulikuist kuumust, asemele on tulnud augusti hommikute udune kargus ja sügavmust tähine taevas…
Täitsa sügiseste toimetuste tuhin tuleb.. tahaks tegutseda, lastele kooliasjad valmis panna,  õmmelda… lugeda, kirjutada… :)

Õunad: Mait Jüriado, astrid Kaimar Karu 

Lapsed lähevad nädala pärast kooli, mind ootavad ees tegevused mu enda kooliga, noortekojaga (aastakonverents, presidendiaasta teine pool, tõenäolised uued tuuled Eesti koja juhatuses… ). Soovin taas rohkem tähelepanu suunata oma koolitustele, teiste juhendamisele selles, millest ise olen läbi tulnud.

Elu on põnev! Kui mõtlen end aasta tagasi…, siis ei oleks ma osanud arvatagi, KUI PALJU imelist ma eesoleva aastaga kogema saan! Selles aastas on olnud nii rõõme kui muresid, nii valu kui armastust… Elu on olnud kirev nagu vikerkaar, nii päikese kui vihmaga.  Ma olen endiselt oma elusse armunud :) ja tean, et mind on taas palju huvitavat ees ootamas! :)
Usaldan täiega Elujõe voolu ja tunnen, kuidas sellega koos liikudes tuul mu põski paitab :)