….küsitakse. Kuidas siis selline kannapööre?
Mis seal salata, ma tunnen juba mõnda aega, et hakkan sellest pangateemast väsima... Üle 16 aasta ka juba.. kaua võib:) Klientidega suhelda ja neile abiks olla on hea ja huvitav. Inimestena on nad kõik nii imelised inimesed! Aga laenud, liisingud, krediitkaardid… oeh…
Ma tunnen väga puudust enda arengust, paindlikkusest ja mis seal salata, rahalist poolt kärbiti ju tugevalt.
Ettevõtluses on kindlasti tuulisem, aga nii ma praegu valin.
Esialgu lähen selleks, et tunda end taas elavana ja et saaksin ise midagi luua :)
Muidugi on äärmiselt südantsoojendav see.. teatud kurbus, mis inimeste (klientide, kolleegide) silmadesse või häälde poeb, kui nad mu uudist kuulevad...
Jah, ja väga-väga raske oli seda otsust välja öelda oma partnerile töö juures (me töötame tiimina, nagu politseis ;). Oleme me ju 5,5 aastat koos õlg-õla kõrval töötanud. Aga samas – usun, et ta märkas mu väsimist juba mõnda aega tagasi ja mõistab mind, miks ma pean minema…
Samas on ka klientide toetus ja tunnustus väga soojendav. Eks nemad (ju kõigist enam) teavad, mis tunne on töötada iseendale :)
Mis edasi saab, eks elu näitab.
Tunnen oma sisimas kutset ja järgnen sellele.
Usalduse ja armastusega. Hirmudega muidugi ka. Aga usaldus on suurem :)
No comments:
Post a Comment