Nii hea on tulla hommikuti rongi pealt, lugeda rongis ja siis jalutada, rahulikult, raamat käes, piki Väike-Ameerika tänavat Liivalaia poole. Ilma kuhugi kiirustamata, olles iseenda, raamatu ja oma mõtetega.
Naljakas… selleks, et rõõmu ja naudingut kogeda, tuleb enne natuke pingutada. Et hommik nii seatud saaks, et rongile jõuaks. Eeldus ka, et õhtu väga tihe tulemas poleks – et saaks ühistranspordiga hakkama.
Elu vist toimibki nii… pingutuse ja lõdvestuse rütmis. Südamelöögi-rütmis… kokkutõmbumine-avanemine... pingutus-lõdvestus. Kuulsin sellist paralleeli ühe vana shamaani suust ja see tekitas minus äratundmise.
Nagu lained, mis tõmbuvad eemale ja tulevad siis hooga rannale.
”kontsentreerumine peaks vahelduma lahtilaskmisega”.
Jah, harmooniaks peab elus valitsema rütm. Ei saa olla vaid kokkutõmbumine, vaid pingutus. Nii me teeme endale liiga.
Ei saa olla vaid lõdvestus, vaid lahtilaskmine. Nii me ei jõua kuhugi.
Minu elu on viimasel küll olnud üks suur pingutus… lõdvestumiseks aega ja võimalust ei ole jäänud. Tunnetuslikult tajun, et elu on tihe. Nagu tihe aines. Nii tihe, et lausa kitsas on:) Ja see ei meeldi mulle sugugi, igatsen mõnusat elurütmi.
Aga ju see tuleb pea. Elu on ju rütmiline :)
Luuletarilt:
ReplyDeleteVahel peab minema ära
tormiste merede taha.
Vahel peab minema ära,
jätma kõik sadamad maha,
jätma kõik kaldad ja kivid,
majakad, luited ja laevad,
lindude rahutud rivid,
kodused tähed ja taevad.
Vahel peab minema ära
kaugele, jumal teab kuhu.
Vahel peab minema ära
sinna, kus tuuled ei puhu,
sinna, kus laisku ei lööda,
halbu ei peksta, ei pooda,
sinna, kus südamest mööda
ainsatki laulu ei looda.
Vahel peab minema ära,
käed küünarpeadeni taskus.
Vahel peab minema ära,
rinna sees kergus ja raskus,
öös üle paepealse mulla
aeglaselt, tundmata ruttu,
et ükskord tagasi tulla
möödunud muinasjuttu.
Mmm, aitäh, Tiiu! :)
ReplyDelete