Eelmises postituses lahatud Robert Bly ja Marion Woodmani raamatus “Kuningneitsi” tuuakse väga huvitavaid aspekte välja ilma isata kasvanud tütardest ja sellise elu mõjust nende tulevastele (armu)suhetele. Tundsin ennast ära… Neist mõtetest sain mina nii palju tuge, et soovin seda siinkohal eraldi postitusena jagada.
Nagu autorid ütlevad: suur tühimik haigutab isata kasvanud tütarde hinges. Naispoolus, kelle meespoolus on saanud viga hea isa puudumise tõttu (olgu siin põhjuseks isa füüsiline puudumine või asjaolu, et isa ei ole olnud võimeline tütre tõelist elu märkama) võib avastada, et ta kardab olla otsekohene ning seda eelkõige meesterahvastega, kes kehastavad isalikke ja patriarhaalseid väärtusi. Selline naine kipub rahulduma kas issi väikese printsessi rolliga või hakkab ta püüdlikult oma poisikesest abikaasale ema asendama.
Mina olin 5-ne, kui mu ema ja isa lahutasid. Ma ei mäleta sellest ajast, kui me
isaga koos elasime, mitte ühtegi seika :(
Vahel harva ta võttis meid enda juurde, aga ma tunnetasin seal sageli kummalist ebamugavust. Ma ei tea, kas see tulenes isa (või minu ema?) ebamugavusest, et me seal olime. Seda juhtus aga suhteliselt vähe ja toona see sobis mulle. Lihtsam oli teda mitte näha.
Raskem taluda oli lähikondsete pahaseid kommentaare stiilis: “Sa oled täpselt oma isa laps!” - ja seda öeldi ainult siis, kui ma käitusin neile mittesobivalt… Ütlused stiilis: “Sa ei leia endale kunagi sõpru ega meest, kui Sa selline oled!” tekitasid minus uskumuse, et 1) mu isa oli halb inimene, 2) mina olen tema moodi halb inimene 3) ma ei olegi häid inimesi enda kõrval väärt… Mõistagi pole see tõsi. Aga saa siis sellest lapsena aru…
Kuningneitsi autorid ütlevad, et kui naise elus puudub isa, siis on naise sügavaimaks hingehaavaks Issi idealiseerimine.
Kui päris-isa ei ole kohal (kas otseses või ülekantud tähenduses), kes päris-mehena tütre kujutlusi tasakaalustaks, võib naisest saada unistaja, kes usub, et „Kui ainult isa oleks siin, siis oleks kõik hästi“.
Sellist kogemust mäletan ma ajast, kui minu ja J. suhted tema jätkuva kõrvalsuhte pärast järjest valusamaks läksid. Valdav mõte, millega ma end õhtuti magama nutsin, oli: ”Oleks mu isa (või vanaisa!) siin, tema ei laseks sellel jätkuda! Tema aitaks mind…"
Nii et iseendalegi teadmata olin ma oma isa oma alateadvuses idealiseerinud, kuigi oma teadliku meele jaoks olin ta lihtsalt oma elust ära kustutanud.
Täiskasvanueas hakkavad sellised kujutlused naise suhteid mürgitama, sest kui issi koju tuleb (näiteks abikaasa või armastatu näol), ei ole too sugugi täiuslikkus ise, mida naine kogu elu koju on igatsenud. Oma unistustemaailmas kuulub ta oma väljamõeldud Issile ja varem või hiljem kuulutab too: „See noormees pole sinu jaoks küllalt hea“.
Selles seisus on suhe nüüd purunemise äärel, kui naine seda just kiiresti teadvustada ei suuda.
Järgmises suhtes, minu viimases pikemas kooselus, kollitasid tõesti sellises sõnastuses mõtted mind pidevalt. Minu peas ja huvitav, et ka teiste suus…
Tegu oli tegelikult sisemiselt väga hea ja hooliva mehega. (Mul on üldse õnne olnud olla suhetes ainult tõesti sisemiselt väga heade inimestega:), hoolimata mulle lapsena sisendatud uskumustest.) Aga nagu kõigil meil, inimestel, olid tal peale selle ka väikesed vead :) Ja mina ei suutnud neid ilmselt tollal vastu võtta, aktsepteerida teda nii nagu ta oli ja teda nende avaldumishetkedel toetada.
Nuh, ma ei saa küll kogu suhte lagunemise vastutust siin enda õlgadele võtta, tangot tantsitakse ju ikka kahekesi, aga eks oma tõde siin on.
Taaskord ei suuda naine mõistatada, miks ta kogu aeg üksi jääb, öeldakse Kuningneitsis.

Ja me siin arvame muudkui, et tegu on sellega, et oleme liiga tugevad naised! Tegelikult pole meil lihtsalt ees reaalset isakuju… Ja ka meie emad on liiga tugevad olnud...
Suurim kaotus, mis tabab isatut tütart, on tema haavatud seksuaalsus.
Kui tüdrukult on võetud ära võimalus isaga mänguliselt flirtida, ei oska tütar ka omaenda erootilist elu järk-järgult omaks võtta. Veelgi enam – ta on ära lõigatud igapäevasest lähedusest oma isa alateadvusega ja seeläbi on ta lahutatud armastavast tuttavlikust läbisaamisest omaenda sisemise meespoolusega.
Seesugune intiimsus võib olla ühenduslüliks naispooluse ja sisemise meespooluse vahel.
Sellest võib saada kindel sild omaenda loova vaimu juurde, mis on piisavalt vägev, et julgeda loovuse metsikut kaost ülepea puutuda. Ning lõpuks võib see viia ka armastava vaimolendist teejuhi ehk daimoni juurde, kellest saab sel juhul tema peigmees sisemises abielus.
Kui noor naine suudab tolle muutumisprotsessi läbi teha, võib ta ühel päeval leida, et on isakompleksi küüsist pääsenud.
Paranemine algab juba siis, kui me tunneme kaotusvalu meilt röövitud naiselikkuse pärast. Valus peitub alati midagi õnnistavat.
Mida enam avardub teadvus, seda enam mõistame, kui kõikehõlmav on see õnnistus. Kõik, kes me terviklikkuse poole liigume, peame selle tee läbi käima. Paradiis peabki olema kaotatud, et seda leida, ütleb Marion Woodman.
Isata tütar on siin muinasjutus tähtis tegelane. Tema on see, kes vaimsetele otsingutele suundub, et selle käigus üsna kiiresti tiivad kasvatada, maapinnalt õhku tõusta ning luikneitsiks saada.
Lõpetan Robert Bly sõnadega: “Armumine on üks neist seiklustest, mille nimel meie hing on üleüldse nõus siia ilma sündima. “ :)
isaga koos elasime, mitte ühtegi seika :(