Seize the moment - HTI

Olin 6 päeva HT Instituudi suvelaagris. Kohaks oli Otepää külje all Savernas Cantervilla loss. Imeilusa loodusega koht ja omapärase antiikse hõnguga maja!  Asukoht on ideaalne, ruumid mõnusad ja võimalusterikkad ning teenindus äärmiselt meeldiv – julgen igati soovitada nii koolitusteks, meeskonnaüritusteks kui ka näiteks pulmadeks :)

Nautisin varahommikusi õues joogatamisi. Ilmad olid päikesepaistelised, muru pärlendas kastes, sookured hõikusid taamal hommikuselt oma hääli puhtaks... ja õhk oli nii suvine..! Keha liikus, paindus, nautis… Olen kindel, et tänu igahommikusele tunnikesele, mis enda jaoks pühendasin, pidas mu keha sellele koormusele vastu. Ei ole lihtne 12h istuda ning kogu aeg  keskendunult  ja intensiivselt mõttega kaasas olla.  (Pilt Arne Ader)

Igal hommikul tegin peale joogatamist ka ühe päevaks häälestava meditatsiooni. Õigupoolest tegin ma oma meele lihtsalt tühjaks ja lasin vabaks. Alles päeva lõpul sain sageli aru, et see, mida selles rännakus kogesin, tundsin ja mis sõnumiga tagasi tulin, andis mulle vihjeid, kuidas päeval kogetavat võtta,  oma ellu integreerida… kuidas sõrmitseda. :)

Koolis seekord käsitletavad teemad keerlesid sakraal- ehk haratšakra teemade ümber. Paljude õpetuste järgi sümboliseerivad erinevad energiakeskused meie kehas teatud õppetunde meie elus.
Seekordsed teemad käsitlesid siis haratšakra õppetunde: suhteid, mehelikkust-naiselikkust, duaalsust, seksuaalsust, loomingulisust, tundeid, valikute tegemist.  Haratšakra sümboliseerib ka rõõmu ja naudinguid meie elus. Ning rahaga seotud teemasid.

Need olid äärmiselt tihedad ja intensiivsed päevad. Kuna enne kooli pidime läbi lugema mitmed raamatud, siis tegime kohapeal palju rühmatöid ja viisime läbi arutelusid. Aga saime ka  sisuliselt uut infot ja palju mõtteainet. Mediteerisime. Siin tehakse just juhendatud meditatsioone, meelerännakuid.  See, mida neil rännakutel enda sisemusse näeb ja millega tagasi tuleb, on sageli metafooriline ja erinevate sõnumitega seotud, mis hiljem mõtisklemist ja enda ellu sõrmitsemist vajab.

Natuke kokkuvõtteid ja mõtteid.

Haratšakra energia on paradoksaalne: me tahame oma elu kontrollida, et konflikte ja kaost vältida, samas ei saa me oma valikute tulemust ette teada. Selle paradoksi integreerimine ongi selle tšakra õppetunniks.

Elu on valikute tegemine. Iga päev. Kas taustal on aga hirm või usk ja armastus?
Teise tšakra dualismi paradoksaalne loomus õpetab meile: mitte see pole oluline, mida me valime, oluline on sisemine põhjus, mille alusel oma valiku teeme. Oluline on sisetunne valiku tegemise hetkel, sest nii paneme me liikuma energia, mis toob me ellu sündmusi ja olukordi.
Millise energiaga Sa oma maailma lood? Mis seisundis Sa oma valiku teed? Kas Su valikute taga on usk ja armastus või hirm?

Jah, elu on valikute tegemine. Teadmata, kuhu see välja viib. Tänane hetk on valikute tagajärg.  Tuleb lihtsalt usaldada. Usaldada, et kõik, mis tuleb, on hea.

Haratšakra varjupoolel asuvad meie kõige suuremad hirmud. Need aktiviseeruvad eraldumises, kui me hakkame võrdlema, arvustama, hindama… Me tunneme häbi (“ma pole täiuslik”, “ma pole “õige”), süütunnet (“Ma tegin valesti”, “Ma teen vigu”, “Ma ei oska”), karistust (karistan ennast, teisi), tunnen end ohvri ja/või piinajana… -> me kannatame. Sellest tsüklist saame me välja siis, kui teeme valikuid, mis ületavad kahesuse. Kui me võtame vaatleja rolli: “Pole õige ega vale, lihtsalt on nii”. Nii jõuame me osavõtlikkuse, mõistmiseni > andestamiseni > armastuseni (teiste vastu, enda vastu) > vabaduseni > arenguni. Selline elu tajumine, asjade käsitlus.. on minu meelest paljudest olukordadest edasiliikumise võti. Kas me jääme sinna kinni või saame edasi liikuda. Seda teemat arutades jõudsin äratundmiseni, et täpselt neid radu pidi käisin mina endas läbi oma abikaasast ja laste isast lahkumineku protsessi. Alustades häbist ja süütundest, enda ja tema karistamisest, kannatamisest… kuni ma jõudsin mõistmiseni, andestamiseni, armastuseni... Ja kui palju aastaid…?! Usun, et seda protsessi teadvustades on võimalik  palju kiiremini jõuda valguspoolele :)

***
Havai huna õpetuse järgi on kõik see, mis füüsilises maailmas eksisteerib, kõigepealt olemas energiamaailmas. Igal elusolendil ja igal asjal on oma Kõrgem mina. Ja  ka igal inimeste kooslusel (grupil, paaril) on oma kõrgem energia, mis nad kokku kutsub. Juhuslikke kokkusaamisi ei ole olemas ;)
Selle energia materialiseerumisel tekib reaalne kooslus! Nii luuakse grupid, paarid, nii sünnivad ka lapsed ;)
Ühes meditatsioonis läksime igaüks enda sees kohtuma meie grupi kõrgema minaga.

Minu nägemuses oli selleks  vana tark indiaani teadjanaine.  Põlvitasin ta ette ja kummardasin austuse märgiks. Ta ütles mulle: „Sa oled õigel teel. Valgusta teisi.“ Algusel ajas see mind segadusse – ma ei pea end kellestki paremaks. Hiljem sain alles aru, et see tähendab seda, et ma pean ennast igas olukorras avama, mitte tagasi hoidma, ennast jagama. Vaid sedasi saame me kõik üksteist valgustada. Enne lahkuminekut andis vana indiaani-naine  mulle kingituseks sule, öeldes: „Puuduta  teisi“.

Meditatsioonist välja tulles pidime igaüks oma nägemuse paberile panema.  Kõrgem mina on kollektiivses alateadvuses olev kujund, energiamuster.  Igaüks väljendab seda läbi oma isikliku kihi, mis annab sellele näo ja kuju. Inimesed, kelle võnkesagedus on sarnane, nende arhetüübid võivad olla sarnased. Ja nii oligi, meil tekkis grupis sarnaseid joonistusi. Ka minul tekkis ühe kursusekaaslasega väga sarnane pilt. Tõesti, ma olen temaga ka sügavat ühendust, ühel lainel olemist tundnud :).
***

Mulle meeldis, et koos intensiivse õppimisega oli meil ka väga lõbus.

Ühel õhtul pidime panema end valmis stiilipeoks.
Minu kaasa võetud nõiakostüümist polnud mingit abi…  Meie stiilipidu oli pigem nagu… varjude mäng. 
Nimelt on Jungi järgi vari isiksuse tume pool, inimese negatiivsed omadused, mis on alla surutud ning teadvustamatusse lükatud. Niikaua kui Mina pole kohanud Varju, projitseeritakse seda sageli Minast väljaspool asuvatele isikutele või asjadele. Varju kohtamine, s.t. selle integreerimine on tähtis ja möödapääsmatu samm isiksuse terviklikuks saamisel.
Oma varju (peostiili) teada saamiseks istusime järveäärses lehtlas ja otsisime kõigi juures neid jooni, mida temas üldse (välja paista) ei ole. Õigemini grupp andis need:) Väga mehelikest meestest said naised ja naiselikest naistest mehed… headest said riukalikud, viisakatest ja tundlikest said rullnokad, lõbusatest nunnad,  jutukatest tummad,  vaiksetest õhtujuhid ja poliitikud :)) Igaüks sai juhiseks ka ühe päris kehastunud isiku. Minust sai... üks vaikne kursavend... :))) See ajas mind nii naerma, et ma naersin mitu minutit järjest seelikuservaga muudkui naerupisaraid pühkides :))

Varjudemängul olid ka omad eesmärgid. Selle tähendus jõudis minuni alles poolteist päeva hiljem, kui sain oma stiilipeo tegelaskujuga  ühtäkki ühenduse.
Olin seal vaikiv, kiilas (ilma juusteta, nagu kõrval illustratiivsel pildil), ajamata habemega... mees. Olgem ausad, ma olin kole! Aga… üllatuslikult olin ikka vastu võetud, armastatud.. :) Olen alati sisimas uskunud, et oluline on olla hea väljanägemisega, suhtlemisaldis ja  särav, et olla vastu võetud...  Ma olin kõike seda, mida ma tavaliselt ei ole. Aga ikka olin omaksvõetud:)) See andis julgust olla ka teistsugune... :) Sest tõesti – loeb ju sisemine sära!

***

Jung on öelnud: “Oma varju integreerimine isiksusse on õpipoisi töö. Anima ja Animuse integratsioon on meistri töö.” 

Mehelikkuse ja naiselikkuse teemad. Anima ja Animus. Shiva ja Shakti.  Nende tants :)
Õppisime naistena  tundma mehelikkust endas kui naises (Animust) ja mehed naiselikkust endas kui mehes  (Animat). Rääkisime armumisest, endale omaste joonte projitseerimisest teisele… Seda, et mees otsib vabadust, naine armastust. Mehe prioriteediks on eesmärk, missioon, Naisel aga elamine, kogemine, tunded. Naine on õnnetu, kui ta elus pole armastust, Mees on õnnetu, kui ta elus ei ole sihti, eesmärki.
Samas ei tohi naine jääda mehe armastusest sõltuvaks, vaid seda oodates. Olles kontaktis ja ühenduses omaenda naiselikkusega, siis naine särab sisimas, siis puhkeb temas armastus õide.
Partneriga saame me kokku oma südames. Oma armastuses.

Sain meelde tuletatud,  et suhted on alati meie endi peegeldus. Suhted teiste inimestega viivad meid meie enda tunnete ja mustrite  juurde. Seepärast on suhted on meie suurimad õpetajad siin elus.
Rääkisime uskumustest suhetes. Millised on minu uskumused? Kas ma usun, et mulle piisab sellestki, mida ma saan? Või et olen väärt parimat, sest tean, et annan ka ise parimat? Milline on minu kontakt minu naiseliku energiaga?

***

Väga huvitav osa koolitusest oli minu jaoks  coaching.
See on see valdkond, millega ma soovin oma professionaalses arengus edasi minna. Teraapia on hingehaavade parandamine,  kus minnakse tagasi ning otsitakse üles probleemsed kohad ning tervendatakse neid. Coachingus aga lähtutakse seisukohast, et inimesega on kõik hästi ja tema sees on olemas kõik vastused. (Ja see haakub hästi minu motoga: “Kõik õnneks vajalik on peidus meis enestes” kas pole?).
Niisiis… kui mul oleks võlukepike, ilma ühegi siduva kohustuseta, mida ma teeksin?

***

Rääkisime veel mitmetel äärmiselt huvitavatel teemadel… sünkroonsustest, juhuslikest ja jumalikest kokkusattumustest, Assagioli psühhosünteesi teooriast , arhetüüpidest, meistri teadvuseseisunditest jmt… aga nu ei saa ju seda siia kõike kallata… niigi tuli juba väga pikk postitus :).

Oh, ma nii nautisin neid inimesi, kellega koos me koolis käime! Seal oma reaalsust,  tarkust, tõde ja teadmisi koome :)

Viimasel õhtul, peale ühe kursavenna poolt korraldatud suurepärast ilutulestikku, rahvaga ühist ja lõbusat saunaskäimist… ujusin viimaseid kordi selles külalislahkes järves. Keerasin end keset järve selili, vaatasin musta tähistaevast, kukkuvaid tähti, kuulasin öö hääli  ja tundsin kui õnnelik ma olen! :) Kui armunud ma olen oma ellu:)