Pulmatoimkonnas

Mõned head kogemused edaspidiseks endale kõrva taha panemiseks.
Põnev ja vahva oli M&C pulmade jaoks asju teha ja korraldada. See on nii hea tunne, kui niimoodi appi kutsutakse ja kaasatakse. Tunne, et ma olen lähedane, et ma olen usaldusväärne :)

Ja muidugi – kuna usalduse teemad mul praegu seoses mõnede muude tegemistega praegu üleval on, siis Elu tõi kohe ka vastava õppetunni :)).

Cerly helistas hommikul peopaigalt ja küsis, et kas ma olin kusagile veel siidrit   pannud, et ta leidis autost 20 purki, mitte 40. Ma olin toonud 20 purki, kuigi pidin tooma 40?! Ma ei saanud midagi aru. Nagu numbreid ei oskaks lugeda!  Samas, rahustasin ma endas kerkivaid süümekaid – ma tegutsesin tollel hetkel oma parima kohaselt. Mitte et numbrite lugemine minu võimete kohane pole... Aga miskit toimus, et ma valesti arvestasin.
Siit jõudis minuni äratundmine, et ka mina pean teisi usaldama ja laskma neil teha nagu nad teevad. Nende selle hetke parima järgi, mis sest et see teistsugune kui minu nägemus on :) Sest kõik loob ise.  Kui me punnitame kogu aeg oma nägemust täita, siis ei saa ju Elu oma parimat lahendust luua:)
No mis te arvate, kui palju siidreid kulus, peale seda, kui 20 purki oli juurde ostetud? Jah… juurdeostetud kogus jäi järgi… :)

Teine tera jäi sõelale pulmajärgsest koristamisest Vargamäel.
Toimetasime, ajasime juttu, sõime ja tegutsesime edasi. Sügavmõtteliselt jäi helisema Meli mõte: “Kas koristada kiiresti, et tehtud saaks või peatuda aegajalt, et mõtiskleda, jutustada, nautida? :)” Meie tegutsesime seda teist varianti mööda ja tõesti, see oli hetkes olemine ja nautimine:).