Võti on sinu taskus

Aastaid tagasi, kui veel (Sampo)pangas töötasin, siis öeldi kunagi ühel koolitusel, et “ma tean, et te arvate, et majandusinimestel ei ole loominguga mingit pistmist, aga see, mida te teete, on ju ka looming”. Mäletan, et mõtisklesin tookord selle peale ja see nihutas mu maailma. Varem arvasin ikka, et loomeinimesed on kunstnikud, luuletajad ja kirjanikud. Aga tõesti, see ei ole ju nii! Kõik, kelle käes midagi sünnib või kujuneb - loob.

Majandusvaldkonnas, äris on see kasvõi uue toote või teenuse turule toomine või olemasoleva arendamine. Samuti on see viis, kuidas kliendile läheneda. Kuidas muuta oma lähenemisviisi vastavalt kliendile. See kõik on ju looming!

Täna tean, et igapäevaelus oleme me kõik loomas. Olenemata sellest, kas me seda ise märkame, kas me oleme sellest teadlikud või mitte, oleme me loojad. Me loome igal hetkel oma elu.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
iga sõna või mõte, mis kunagi öeldud
jääb kuhugi alles
…on öelnud Karl Ristikivi juba ammu aega tagasi.

Ja see on tõesti nii!
Ma tajun väga selgesti, kuidas kõik, mida me ütleme, mõtleme või tunneme, on vibratsiooniline võnkumine meie füüsilisele maailmale vastavas  mittefüüsilises maailmas (nagu heli taga on helilaine, on ka meie sõnade, mõtete ja tunnete taga laine). See mittefüüsiline  maailm on Väli, nagu kvantfüüsikud ütlevad. Ja selle mittefüüsilise välja väljendus on füüsiline maailm.

Ja kuna füüsiline maailm saab loodud suuresti meie enda sõnadest, mõtetest ja tunnetest, siis uskuge või mitte, aga nii me ise loomegi oma reaalsust. Kõik see, millised olukorrad ja inimesed meie ümber on, on teatud mõttes meie enda looming.
Muidugi võib end lohutada, et eks siin on paras ports ka ettemääratust ehk nn. karmat. Aga  ka see on just selleks siin, et me õpiksime ise asju ümber mängima.

Tean ja olen kogenud, et kogu vastutust esimese hooga enda peale võttes võib see maadligi vajutada… Siin tasub meeles pidada, et see ei ole kõik sugugi SINU vastutus,  kes sa kannad seda keha ja seda nime. Mina usun, et oleme selle “mängu” stsenaariumi endale paika pannud juba ammu enne siia ellu tulekut, enne kehastumist.

Ja sellised kaardid on Sulle kätte jagatud.
Kuidas mängid? Kas viskad kaardid nurka ja ütled, et see pole õiglane jaotus, tahan uusi kaarte saada?

Või vaatad, mida nende ressurssidega, mis olemas on, teha annab? Ja võtad sellest maksimumi?

Kuidas rakendad oma ressursse?

 

Tjah, muidugi võtab ka mind aegajalt kukalt kratsima, et miks minu füüsiline reaalsus praegu just selline on? Eriti kui siin on midagi, mis ei rõõmusta.

Aga küsimus “mida ma siis valesti olen teinud?” kannab süütunnet ja ei ole õige küsimus! Nagu mu kursaõde Mare ikka ütleb: “Kui ma olen oma vibratsiooniga selle endale kutsunud, siis tuleb see omaks võtta.“  See lihtsalt on nii nagu see on ja olemasoleva aktsepteerimine teeb lahti uued uksed.
Vii fookus mujale ja küsi: “Mida ma soovin? Millisena ma tahaksin oma elu kogeda?”

Olen seda nii palju kogenud, kuidas ainult soovist, otsusest või tunde muutmisest piisab. Me lihtsalt ei näe, kuidas kogu maailm joondub ümber… Universum hakkab nagu iseenesest pakkuma võimalusi. Meil tuleb lihtsalt märgata ja vastu võtta.

Niisiis, kuna suur osa meid ümbritsevast maailmast saab loodud läbi meie mõtete ja tunnete,  siis on hea olla teadlik, et mida me siis mõtleme ja tunneme. Kuidas seda teha?

Oma mõtteid ja tundeid jälgida ei olegi esimese hooga kõige lihtsam. Pealegi  tundub see jube tõsine asi... Hehee, eks meie reaalsus on see, mida me näeme – nii et see on nii, kui seda nii võtad… Muuda fookust.
Sest tegelikult ei olegi see mitte niivõrd “jälgimine” kui hoopis “märkamine”. Ja see on ikka päris lõbus, no mina saan ikka küll iga päev itsitada :) Tore kaasnähe on, et selle tegevuse juures läheb ka suhe iseendaga järjest paremaks ja kogu aeg on lõpplahe kaaslane omast käest võtta.

Meie pead läbistab päevas erinevate andmetel 85,000 mõtet (ja millest lõviosa on korduvad).
Kui mõte võib tõesti kiiresti ära lipsata, siis võib alustada oma sõnade ja väljaütlemiste märkamisest – siin on meie mõttel juba nii palju vormi, et me saame seda kuulda ja näha – lihtsamini kinni püüda.
Kas sa ütlesid/mõtlesid, et teist tunnustada või hoopis kritiseerisid? Kas sa väljendasid seda, mis sulle ei meeldi või seda, mida Sa soovid?

See kuhu läheb meie tähelepanu, sinna läheb meie energia. Ja see kasvab. See on üks väga oluline Universumi seadus, mida meeles pidada. Millel on Sinu tähelepanu? Sellel, mida EI soovi või sellel, mida soovid? See, millel on Sinu tähelepanu, see hakkab Sinu elus kasvama.

Sõnadel ja mõtetel on nii palju mõju seepärast, et need on ühendatud tunnetega. Tunne on mõtte peegeldus kehas. Mõtle mõtet ja sa tunned seda kehas. Sõnad ja mõtted võimendavad tundeid, toidavad neid. Ja need mõtted käivad ju korduvalt ja korduvalt ja korduvalt… sageli meie nii alateadlikes kihtides, et me ise ka ei märkagi, kui palju toitu ja jõudu me anname sellele, mida tegelikult me oma ellu ei soovi. Aga juba sõnade ja mõtete äramuutmisest võivad tunded muutuda.

Tunded on suuresti kuldvõtmeke oma elu loomise juurde. Aga, et selleni jõuda, on vaja läbida teinekord paras võsastik.

Esimene, mis on ehk kõige suurem müüt, mis hoiab paljusid (eriti mehi) vangis, on see, et tunded on naiste pärusmaa.
“Mina olen asine (eesti) mees ja minul ei olegi eriti muid tundeid kui et kas on hea, normaalne või on halb.” – ma usun, et see mõte polegi nii harv. Aga – ole tähelepanelik - juba selle mõttega loob ;)
Tegelikkuses on meestel täpselt samasugused tunded nagu naistel. Naised on lihtsalt tundlikumad neid märkama… ja neil on selleks n.ö. parem varustus. Ja eks naistel liigub tundeid rohkem ja ka nn. emotsioonidena, mis võivad olla tõesti lihtsalt kui tundevari – kord tuleb, kord läheb.

Miks on tunnetega tegelemine nii keeruline? Siin on mitmeid põhjuseid.
Esiteks ei ole paljud meist oma tunnetega üldse kontaktis (erinevad põhjused, peamiselt lapsepõlvest, on õpetanud meid oma tundeid kõrvale lükkama, sest nii on lihtsalt lihtsam. Või on see olnud ainuvõimalik viis elada) – nii tundub inimesele, et ta ta ei tunnegi midagi, aga tegelikult on tunne  lihtsalt alla surutud.
Teiseks inimesed kardavad tundeid, mis ei ole nn. “head tunded” – hirm, viha, kadedus, kurbus ja nende tuletised pahameel, ärritus, trots, pettumus… Siin on ka mitu põhjust. 
Me kardame tundesse ära uppuda ning enam mitte välja saada. Varasemat kogemust end tundesse lubada ilmselt ju ka pole varnast võtta. Ja nii me ei julge seda tunnet kogeda, sellesse sisse minna. Paradoksaalelt aga tunne kaob, kui tundeenergia on ära kasutatud. Ja tekib selgus. Või asendub “paha” tunne lihtsalt hea tunde ja rõõmuga (kui me muidugi seda “paha” tunnet oma mõtetega ei toida, vaid lihtsalt tunneme ja kogeme tunnet). Viha all näiteks ongi peidus rõõm. 
Miks me ei julge oma tundeid tunda? Enamikule meist ei ole lapsepõlves lihtsalt lubatud neid “pahasid” tundeid tunda. Niisiis me lihtsalt ei oska, arvame, et see on midagi halba. “Ära nuta… kõik on hästi…” – “Kui sa nii ütled, siis sa oled halb laps!” – “”Meie peres küll nii ei tehta/öelda!” jne.  Ja nii me olemegi õppinud, et selliseid tundeid ei ole hea tunda ja oleme õppinud need iseendagi eest ära peitma.

Aga see on üks suur vale!  Sul on õigus tunda kõiki Su tundeid. Tunded on väga tähtsad, sest nad kannavad Sinu jaoks olulist informatsiooni. Ja ei ole olemas häid ega halbu tundeid. On tunded, mis näitavad, et oled õigel teel ja on tunded, mis näitavad, et miski ei toimi nii nagu peaks.
Lihtsalt tundeenergiaga tuleb osata töötada, tuleb osata seda suunata.

Näiteks, nagu minu õpetaja Marina Ebert ütleb: “Viha (ja selle väiksemad “sõbrad”) on kui psüühika häiresüsteem, mis hakkab tööle, kui Su vajadus on rahuldamata” – sa ei saa seda, mida sa tahad.
Viha, pahameel, ärritus – nad tõmbavad Su tähelepanu piiridele, millest on üle astutud, piirangutele, millega sa kokku puutud; haavale või valule, millest on üle vaadatud või mõnele osale sinust, mis vajab muutmist.
Viha ülesanne on taastada tasakaal ja heaolu. Kui seda ei tehta, jäävad muutused tegemata…
Kui Sulle tundub, et Sul ei ole jõudu või mõju seda olukorda muuta ja sa selle tunde enda sisse surud-peidad, siis see on nagu endale herilase püksi pistmine lootuses, et kui sa suminat enam ei kuule, siis on kõik hästi… Varem või hiljem on sellel hävitav mõju… kas suhetele iseendaga, teistega või oma tervisele…

Kadedus näitab Sulle kätte Sinu igatsused, Sinu soovid, Sinu vajadused. Mida Sa soovid? Mida Sa vajad? Kadedustunne aitab Sul teadlikuks saada.
Aga keskendudes kadedusele – et temal on ja mul ei ole - keskendud Sa mittesaamisele. Tähelepanu on väga tugev energia.
Täna kadedustunnet, et ta aitas Sul teadlikuks saada ja keskendu soovitule, mida sa tegelikult soovid.
Kuidas see sinuni võiks jõuda, polegi nii väga sinu asi. Hoia kujutluspilti, tunneta kuidas sa ennast tunneksid, kui Sul see olemas oleks…nagu see juba oleks…  ja usu, universum paneb asjad liikuma. Ühel või teisel moel. Võibolla ütleb keegi midagi või tuleb sul idee, kuidas selleni jõuda. Võibolla tuleb see ise sinuni, aga võibolla tuleb sul selleks midagi teha.

Praegusel ajal on minu meelest manifesteerimine – oma soovide ellu kutsumine veel eriti kiiresti täituv. See aga tähendab, et me peame olema väga tähelepanelikud, mis mõtted-tunded meis on :) . See võtab kõik kogu aeg kuju.

On nii palju võimalusi, kuidas seda kõike teha. See ei ole ainult mõtlemine, kuigi ka teavustamine on sageli vajalik. Mõtlemine on hea, aga tegutsemine on parem, nagu ütleb Kaidi Laur, minu inspireeriv kursaõde. On erinevaid harjutusi ja praktikaid, mis toetavad, et puhastada oma meelt ja keha vanadest tunnetest ja mõttemustritest  ning tegevusi ja ideid, mis aitavad luua enda ümber sellist maailma, mis täidab sind rahu ja rõõmuga.
15-16.06.13 on tulemas ka üks vastavasisuline kursus. Kui Sul on huvi, uudista siit: http://sikisunshine.blogspot.com/2013/06/elamise-ja-olemise-kunst-tee-sisemise.html

Selles postituses olen kasutanud 14-aastase võrratu fotograafi Zevi autoportreesid http://www.demilked.com/surreal-self-portraits-14-year-old-fiddle-oak/

Lanzarote muljed – kaks nädalat päikest ja armastust

Elu on mind hellitanud, mul tekkis võimalus minna vabatahtlikuna Lanzarotele ühe tuttava jooga- ja puhkekeskusesse tööle. Kui kutse tuli, siis mõtlesin, et oiii kui vahva oleks… Ja järgmisel hetkel sain oma mõttel sabast kinni:”Mismõttes oleks?! Mis mind siis takistab? Pole ju tööandjat, kes teatab, et puhkust sa küll praegu ei saa…:P Ehk õnnestub ka muud asjad (lapsed, loomad) ära korraldatud!” Ja saidki! :)

Kas pole tore, minna keset talve, napilt enne kevade ametlikku algust, kui hanged kõrguvad ninani, minna sooja päikese kätte?!

Reisihuvilistele infoks: lendasin läbi East Midlandsi (Inglismaa), kus veetsin pool ööd lennujaamas ja tagasi tulin läbi Barcelona. Tagasilend tuli Geronast (100 km Barcelonast mööda rannikut üles, kirde suunas. Info sinnaliikumiseks leiab siit lingilt), ka seal veetsin öö lennujaamas. Päris huvitav ja igati ok, eriti kui padi või läptop on kaasas ja viimases häid filme mida vaadata :). Lendasin RyanAiriga ja edasi-tagasi piletid Tallinnast läksid maksma 253 EUR (s.h. check-in pagas tagasilennul). See käsipagasi teema on seal suht piiri peal kõndimine… Nii suuruse kui sisu poolest. Mul võeti näiteks täiesti tahke mesi ära, mis külakostiks tahtsin viia ja mis kirjade järgi olevat pidanud lubatud olema…

Lanzarote  võttis mind vastu avalalt naeratava päikese ja rõõmsalt juukseid sasiva tuulega. Daniel, Villa Amatista peremees, tuli mulle vastu ja ma sain kohe ookeaniga sinasõprust luua :) Seda õnneks veel mitmel korral! Kuna ma ei läinud sinna ju päris rannas lesima ega niisama puhkama, vaid ikka tööle, siis seda liiga sageli ei saanud. Aga seda enam ma neid kordi nautisin!

 

Koht, kus me elasime, Villa Amatista, on kui maapealne paradiis. Nii elamiseks kui külalisena puhkamiseks.

Külalistele on ööbimiseks 8 erinevat tuba või majakest.   Enamikus saab ise süüa valmistada ja on olemas kõik eluks vajalik. Kõik perenaise hea maitse järgi kujundatud, elurõõmsad ja omamoodi rahu sisendavad. Elutempo ja -rütm on seal hoopis teistsugune.On olemas suur joogaruum, kus saab teha ise või koos grupiga joogat, õues on soojendusega bassein. Võib tellida endale massaazi või muid erinevaid hoolitsusi. Asukoht on ka hea, praktiliselt saare keskosas asudes (La Vegueta asula lähistel) pääseb lihtsasti igale poole. Ookeanirannik – Playa de Famara - oli meist 10 min autosõidu kaugusel, mõnusate lainete ja liivarannaga.

Kui Sul on plaanis Lanzarotet külastada, siis chekka nende kodulehte, see koht väärib seda!

Meile, maja elanikele, oli see aga veel erakordsem paradiis! Aed oli nii külluslikult rikkalik, seal kasvas kõike! Alates aedviljadest  - tomatid, salatid, rukolad, spinatid, zukinid, baklazaanid, sparglid… ja lõpetades erinevate puuviljadega  - papaiad, avokaadod, nisperosed, aprikoosid, passioniviljad ja kõik need kelle nimegi ma ei tea…
Nii tohutult mõnus oli lipata enne lõunasööki aeda, tuua sealt päikesesoojasid tomateid, basiilikat, salateid ja muid aedvilju ja lõikuda need kohe värskelt salatisse!

Aias on lisaks igasuguseid muid põnevaid taimi ja kohti, siin mõned neist…

…ja rõõmsalt õitsvaid lilli:)
 
  

Hommikuti võtame aega olenevalt olukorrast kas koos või igaüks omale sobivas kohas – sees, saalis või väljas päikeseterassil – joogat teha. Nii Daniel, kui Zanna, tema naine, armastavad väga joogat. Ma ei olnud ammu ashtangat teinud, tegime seda Danieliga koos, küll oli mõnus!

Päeval toimetame seda, mis vajab toimetamist – majas, külalistetubades, hoiame õue puhta, teeme süüa. Mina õmblesin veel lisaks. Õmblesin ja parandasin – padjapüüre, tekikotte, toolikatteid, kardinaid jmt. Nii vahva, et Zanna selle peale tuli, ma väga nautisin! :)

Mind väga inspireerisid need söögid mis me sõime. Ainult taimetoitu mõistagi. Ja palju värsket. Aga täiesti selliseid asju, mida saab siin vabalt järgi teha:) Nagu näiteks süüa rohkem idandeid, erinevaid kaunvilju, aga ka näiteks kinoad, mis osutus mu vaieldamatuks lemmikuks, mmm! Ja mandlipiim :)



Väga ülendav oli see, kuidas me ühise laua taha istudes alati käed ühendasime ja vaikuses oma söögipalvet lugesime. Väärt hetked!
Ja muidugi see toorkook, mille Zanna minu viimasel õhtul tegi!! Põhi mandlitest, datlitest, seesamiseemnetest ja kookoseõlist, kreem banaanidest, avokaadodest, kakaost ja camu-camu pulbrist ning peale maasikad… See oli selline maitseelamus, et ma sõin seda nagu aegluubis, mmm :))

 

Rituaalidest  ja tseremooniatest osatakse Amatistas lugu pidada. Me tegime… erinevaid. Siin pildikesed ühest. Spiraali sisse kõndidest puhastatakse end, jäetakse maha kõik see, mis meid enam ei teeni. Energeetiliselt, emotsionaalselt. Spiraali sees ühendutakse nelja ilmakaarega,  maa ja taevaga ning võetakse nende väge endasse. Seda saadab teiste tseremoonias osalejate laul ja/või loitsimine. See on väga vägev ja ülendav kogemus:)

Villa Amatista elanikud – nii omanikud (abielupaar Zanna ja Daniel) kui loomad (kaks koera ja kass) on väga imelised.
Millise hoole ja armastusega seda kohta peetakse, kõigesse suhtutakse! Kõik, mida nad teevad, tuleb mängleva kergusega (suhtlemine külalistega, toimetamine aias ja majas jmt). Kui külalised tulid, siis ma jälgisin imetlusega, kuidas neid vastu võeti. Nagu nad oleksid parimad sõbrad ja lihtsalt külla tulnud. Pealegi - Daniel rääkis sakslaste ja šveitslastega saksa keeles, inglastega inglise keeles, prantslastega prantsuse keeles ja hispaanlastega hispaania keeles… Meiega rääkides kasutas ta sageli eestikeelseid sõnu (ta on varasemalt natuke Eestis elanud). Meie Piretiga, kes me olime seal mõlemad vabatahtlikena tööl, olime nagu osa perekonnast. Nii omaksvõetud, nagu väga lähedased sõbrad. Nii lihtne on sedasi tunda end kui kodus:) 

Ja samas ei olnud see vaid mingi särav pealispind. Kui tekkisid mingid kitsaskohad, valesti mõistmised, taheti omaette olla, ei tahetud aktiivselt suhelda, siis seda kõike väljendati väga avatult. Ja see oli täiesti turvaline. Keegi ei pahandanud, ei solvunud. Ja see lõi tunde, et kõik tunded, soovid ja vajadused on turvalised. Ja ma võin ennast alati väljendada.  Mitte midagi ei pea tegema, mida sa ise ei taha. Selline tingimusteta omaksvõtmine on nii vabastav, võimaldades olla igas hetkes täpselt nii nagu sa oled.  Ja see on nii hea tunne!

 
 

Ilmad olid hästi ilusad. Mõne päevaga juba õppis ära selle, et millal valgeks läheb, millal pimedaks, millal soojaks, millal jahedaks. Päike oli väga soe ja paistis enamikel päevadest. Küll aga oli vahest hästi tuuline. Tuul oligi määravakas ilmakujundajaks – kas jahedam põhjast või kuumem idast, Saharalt. Ühel päeval Piretiga Amatista autoga saaretuuril käies saime kinnituse 30 kraadisele suvemõnule:)

Kohalikuks vaatamisväärsusteks on eelkõige loodus ise. Vulkaaniline maastik on tõesti väga eriline. Kui Tenerife on nagu üks suur vulkaan, siis siin on selline tunne, nagu oleks keegi oleks neid nagu rosinaid saia peale puistanud, vulkaan on vulkaani küljes kinni.
Meie elupaika ümbritses ka mitu vulkaani, ühte rohtukasvanud kraatrisse ronisime sisse ka. Väga hea energiaga eriline elamus oli. Selline turvaline, hoitud ja kaitstud. Tuul ainult vihises peade kohal…

Meie aiast edelasse vaadates paistsid eemalasuvate vulkaanide tipud, nagu Egiptuse püramiidid. :)

See piirkond seal kaugemal on nii tihedalt vulkaanidega kaetud, nagu oleks neil seal mingi kogunemine. Ja maastik nende vahel näeb välja selline, nagu oleks Kalevipoeg põldu kündnud - mullakamakad on hiigelsuured. Tegelikkuses ei olnud see muidugi muld, vaid vulkaaniline pinnas. Väga teistmoodi vaatepilt! Kahjuks mul pole sellest pilti.

Panen siia pildi kogu Lanzarote saarest ka, meie orienteeruva asukoha tähistasin Amatista värvides roosakas-lilla lillekesega.

Teise nädala algul käisime saaretipus asuvat mäestikku vallutamas, hmm.. temaga sõprussuhet loomas ;). Mäe tipp on 670 m, aga me vist päris tipus ei käinud :)  Üks külalistest, umbes minuvanune noormees, Peter, kellega me keset mäge kohtusime ja autovõtmeid vahetasime (et ei peaks tuldud teed tagasi minema), ütles pärast pead raputades, et oli ikka väga raske rada.
Rada läbides ei tundunud see meile sugugi liiga raske, kuigi väljakutsuvaid kohti oli päris mitmeid. Ärauhutud teid ja püstloodis alla ookeanini ulatuvat seina jalge all.. See tundus pigem põnev ja eks Daniel oli püüdnud meid enne minekut ette ära ka hirmutada :)), nii et me olime kõigeks valmis :). Mul võttis retk jalad küll lõpuks läbi, varvaste vahel oli ikka mitu villi… ei olnud mu saapad kivistel mägiradadel turnimiseks mõeldud. Aga need imeilusad lummavad vaated! Need andsid nii palju energiat! Me muudkui peatusime, ahhetasime ja nautisime!

Piltidelt kaob kahjuks sügavusmõõde ära, aga ehk saab natuke ainu kõrgustest ja vahemaadest. Üleval vasakul oleme me ca kolmandiku läbinud, meie teekond algas sealt tagant, kust esimesed arglikud vahused lained hakkavad. Paremal on meie kohtumispaik Peteriga. Vast on pildil läbi proportsioonide (läbi nende täpp-inimeste seal paremal mäenukil) võimalik tunnetada meie kõrgust suhtes veepinnaga.

Hingasin sisse mägede ja ookeani hingust… aaaahh!! Milline jõud ja vägi! Paremal üleval on meie neljane reisiseltskond, juuksed lehvimas tuules:)
 

Vasakul on näha teekond, mis ootas ees. Viimane veerand.  Läksime välja sinna päris taha lõppu, viimase nuki juurde all ookeanipiiril. Paremal on vaade, mis tehtud pärast seda, kui olime seal all parempoolses ookeanisopis ujumas käinud ja siis 500 meetrit otse mäkke tõusnud,  üles platoole.

Viimane vaade alla.. tõusu alustasime päris sealt veepiirilt. Väga vägev matk oli! Mu saabastesse kängitsetud jalad olid valusad ja väsinud, kuid ma ise olin elamusest laetud ja õnnelik! Mäletan, et muutusin kogunenud energiast lausa ülemeelikuks :))

Paar pildikest majast ka. Parempoolsel pildil paistab eemal mu selja taga ka minu toa aken ja seal all kasvav õitsev, vööni ulatuv tubakataim.

  

Enne äraminekut tegime veel mitu erilist tseremooniat.
Sain igas neist järjest rohkem ühendust oma isikliku väega. Iseenda väärtuslikkusega. Ja mõistsin, et nii siiatulek kui kogu see aeg siin on olnud nagu üks iseenda väärtustamise õppetund.  Algne mõte: “Ah mis nüüd mina.. Kas tõesti mina…?” asendus rõõmuga oma väärtuse tajumisest. Minus peab ikka midagi olema, et elu mind nii erilise armastusega ümbritseb. Ja ongi nii! Ja mis kõige ilusam, et tegelikult on see nii kõigiga meist! Me kõik, igaüks meist on nii eriline, me kõik oleme väärt kogu maailma armastust. 
Leian, et selle mõistmine ja tajumine algab sellest, kui me kõigepealt iseennast usaldame. Kui me valime ennast kuulata ja usaldada. Oma sisetundele järgneda, vabaks anda kõik hinnangud ja ootused, lubada endal märgata hetke, märgata ennast, õrnuse ja hoolivusega, nagu ütleb Sölve Maiberg. Ja jätkata enda usaldamist ka siis, kui kõik, mis pole armastuse sarnane ning tervenemist tahab saada, endast ebamugavalt märku andes protsessi käigus nähtavale tuleb.

Rest in natural great peace this exhausted mind,
Beaten helpless by karma and neurotic thoughts
Like the relentless fury of the pounding waves
In the infinite ocean of samsara.
Rest in natural great peace.
~Nyoshul Khen Rinposhe~

Olen väga rõõmus ja tänulik kogu selle kogemuse eest!