Lanzarote muljed – kaks nädalat päikest ja armastust

Elu on mind hellitanud, mul tekkis võimalus minna vabatahtlikuna Lanzarotele ühe tuttava jooga- ja puhkekeskusesse tööle. Kui kutse tuli, siis mõtlesin, et oiii kui vahva oleks… Ja järgmisel hetkel sain oma mõttel sabast kinni:”Mismõttes oleks?! Mis mind siis takistab? Pole ju tööandjat, kes teatab, et puhkust sa küll praegu ei saa…:P Ehk õnnestub ka muud asjad (lapsed, loomad) ära korraldatud!” Ja saidki! :)

Kas pole tore, minna keset talve, napilt enne kevade ametlikku algust, kui hanged kõrguvad ninani, minna sooja päikese kätte?!

Reisihuvilistele infoks: lendasin läbi East Midlandsi (Inglismaa), kus veetsin pool ööd lennujaamas ja tagasi tulin läbi Barcelona. Tagasilend tuli Geronast (100 km Barcelonast mööda rannikut üles, kirde suunas. Info sinnaliikumiseks leiab siit lingilt), ka seal veetsin öö lennujaamas. Päris huvitav ja igati ok, eriti kui padi või läptop on kaasas ja viimases häid filme mida vaadata :). Lendasin RyanAiriga ja edasi-tagasi piletid Tallinnast läksid maksma 253 EUR (s.h. check-in pagas tagasilennul). See käsipagasi teema on seal suht piiri peal kõndimine… Nii suuruse kui sisu poolest. Mul võeti näiteks täiesti tahke mesi ära, mis külakostiks tahtsin viia ja mis kirjade järgi olevat pidanud lubatud olema…

Lanzarote  võttis mind vastu avalalt naeratava päikese ja rõõmsalt juukseid sasiva tuulega. Daniel, Villa Amatista peremees, tuli mulle vastu ja ma sain kohe ookeaniga sinasõprust luua :) Seda õnneks veel mitmel korral! Kuna ma ei läinud sinna ju päris rannas lesima ega niisama puhkama, vaid ikka tööle, siis seda liiga sageli ei saanud. Aga seda enam ma neid kordi nautisin!

 

Koht, kus me elasime, Villa Amatista, on kui maapealne paradiis. Nii elamiseks kui külalisena puhkamiseks.

Külalistele on ööbimiseks 8 erinevat tuba või majakest.   Enamikus saab ise süüa valmistada ja on olemas kõik eluks vajalik. Kõik perenaise hea maitse järgi kujundatud, elurõõmsad ja omamoodi rahu sisendavad. Elutempo ja -rütm on seal hoopis teistsugune.On olemas suur joogaruum, kus saab teha ise või koos grupiga joogat, õues on soojendusega bassein. Võib tellida endale massaazi või muid erinevaid hoolitsusi. Asukoht on ka hea, praktiliselt saare keskosas asudes (La Vegueta asula lähistel) pääseb lihtsasti igale poole. Ookeanirannik – Playa de Famara - oli meist 10 min autosõidu kaugusel, mõnusate lainete ja liivarannaga.

Kui Sul on plaanis Lanzarotet külastada, siis chekka nende kodulehte, see koht väärib seda!

Meile, maja elanikele, oli see aga veel erakordsem paradiis! Aed oli nii külluslikult rikkalik, seal kasvas kõike! Alates aedviljadest  - tomatid, salatid, rukolad, spinatid, zukinid, baklazaanid, sparglid… ja lõpetades erinevate puuviljadega  - papaiad, avokaadod, nisperosed, aprikoosid, passioniviljad ja kõik need kelle nimegi ma ei tea…
Nii tohutult mõnus oli lipata enne lõunasööki aeda, tuua sealt päikesesoojasid tomateid, basiilikat, salateid ja muid aedvilju ja lõikuda need kohe värskelt salatisse!

Aias on lisaks igasuguseid muid põnevaid taimi ja kohti, siin mõned neist…

…ja rõõmsalt õitsvaid lilli:)
 
  

Hommikuti võtame aega olenevalt olukorrast kas koos või igaüks omale sobivas kohas – sees, saalis või väljas päikeseterassil – joogat teha. Nii Daniel, kui Zanna, tema naine, armastavad väga joogat. Ma ei olnud ammu ashtangat teinud, tegime seda Danieliga koos, küll oli mõnus!

Päeval toimetame seda, mis vajab toimetamist – majas, külalistetubades, hoiame õue puhta, teeme süüa. Mina õmblesin veel lisaks. Õmblesin ja parandasin – padjapüüre, tekikotte, toolikatteid, kardinaid jmt. Nii vahva, et Zanna selle peale tuli, ma väga nautisin! :)

Mind väga inspireerisid need söögid mis me sõime. Ainult taimetoitu mõistagi. Ja palju värsket. Aga täiesti selliseid asju, mida saab siin vabalt järgi teha:) Nagu näiteks süüa rohkem idandeid, erinevaid kaunvilju, aga ka näiteks kinoad, mis osutus mu vaieldamatuks lemmikuks, mmm! Ja mandlipiim :)



Väga ülendav oli see, kuidas me ühise laua taha istudes alati käed ühendasime ja vaikuses oma söögipalvet lugesime. Väärt hetked!
Ja muidugi see toorkook, mille Zanna minu viimasel õhtul tegi!! Põhi mandlitest, datlitest, seesamiseemnetest ja kookoseõlist, kreem banaanidest, avokaadodest, kakaost ja camu-camu pulbrist ning peale maasikad… See oli selline maitseelamus, et ma sõin seda nagu aegluubis, mmm :))

 

Rituaalidest  ja tseremooniatest osatakse Amatistas lugu pidada. Me tegime… erinevaid. Siin pildikesed ühest. Spiraali sisse kõndidest puhastatakse end, jäetakse maha kõik see, mis meid enam ei teeni. Energeetiliselt, emotsionaalselt. Spiraali sees ühendutakse nelja ilmakaarega,  maa ja taevaga ning võetakse nende väge endasse. Seda saadab teiste tseremoonias osalejate laul ja/või loitsimine. See on väga vägev ja ülendav kogemus:)

Villa Amatista elanikud – nii omanikud (abielupaar Zanna ja Daniel) kui loomad (kaks koera ja kass) on väga imelised.
Millise hoole ja armastusega seda kohta peetakse, kõigesse suhtutakse! Kõik, mida nad teevad, tuleb mängleva kergusega (suhtlemine külalistega, toimetamine aias ja majas jmt). Kui külalised tulid, siis ma jälgisin imetlusega, kuidas neid vastu võeti. Nagu nad oleksid parimad sõbrad ja lihtsalt külla tulnud. Pealegi - Daniel rääkis sakslaste ja šveitslastega saksa keeles, inglastega inglise keeles, prantslastega prantsuse keeles ja hispaanlastega hispaania keeles… Meiega rääkides kasutas ta sageli eestikeelseid sõnu (ta on varasemalt natuke Eestis elanud). Meie Piretiga, kes me olime seal mõlemad vabatahtlikena tööl, olime nagu osa perekonnast. Nii omaksvõetud, nagu väga lähedased sõbrad. Nii lihtne on sedasi tunda end kui kodus:) 

Ja samas ei olnud see vaid mingi särav pealispind. Kui tekkisid mingid kitsaskohad, valesti mõistmised, taheti omaette olla, ei tahetud aktiivselt suhelda, siis seda kõike väljendati väga avatult. Ja see oli täiesti turvaline. Keegi ei pahandanud, ei solvunud. Ja see lõi tunde, et kõik tunded, soovid ja vajadused on turvalised. Ja ma võin ennast alati väljendada.  Mitte midagi ei pea tegema, mida sa ise ei taha. Selline tingimusteta omaksvõtmine on nii vabastav, võimaldades olla igas hetkes täpselt nii nagu sa oled.  Ja see on nii hea tunne!

 
 

Ilmad olid hästi ilusad. Mõne päevaga juba õppis ära selle, et millal valgeks läheb, millal pimedaks, millal soojaks, millal jahedaks. Päike oli väga soe ja paistis enamikel päevadest. Küll aga oli vahest hästi tuuline. Tuul oligi määravakas ilmakujundajaks – kas jahedam põhjast või kuumem idast, Saharalt. Ühel päeval Piretiga Amatista autoga saaretuuril käies saime kinnituse 30 kraadisele suvemõnule:)

Kohalikuks vaatamisväärsusteks on eelkõige loodus ise. Vulkaaniline maastik on tõesti väga eriline. Kui Tenerife on nagu üks suur vulkaan, siis siin on selline tunne, nagu oleks keegi oleks neid nagu rosinaid saia peale puistanud, vulkaan on vulkaani küljes kinni.
Meie elupaika ümbritses ka mitu vulkaani, ühte rohtukasvanud kraatrisse ronisime sisse ka. Väga hea energiaga eriline elamus oli. Selline turvaline, hoitud ja kaitstud. Tuul ainult vihises peade kohal…

Meie aiast edelasse vaadates paistsid eemalasuvate vulkaanide tipud, nagu Egiptuse püramiidid. :)

See piirkond seal kaugemal on nii tihedalt vulkaanidega kaetud, nagu oleks neil seal mingi kogunemine. Ja maastik nende vahel näeb välja selline, nagu oleks Kalevipoeg põldu kündnud - mullakamakad on hiigelsuured. Tegelikkuses ei olnud see muidugi muld, vaid vulkaaniline pinnas. Väga teistmoodi vaatepilt! Kahjuks mul pole sellest pilti.

Panen siia pildi kogu Lanzarote saarest ka, meie orienteeruva asukoha tähistasin Amatista värvides roosakas-lilla lillekesega.

Teise nädala algul käisime saaretipus asuvat mäestikku vallutamas, hmm.. temaga sõprussuhet loomas ;). Mäe tipp on 670 m, aga me vist päris tipus ei käinud :)  Üks külalistest, umbes minuvanune noormees, Peter, kellega me keset mäge kohtusime ja autovõtmeid vahetasime (et ei peaks tuldud teed tagasi minema), ütles pärast pead raputades, et oli ikka väga raske rada.
Rada läbides ei tundunud see meile sugugi liiga raske, kuigi väljakutsuvaid kohti oli päris mitmeid. Ärauhutud teid ja püstloodis alla ookeanini ulatuvat seina jalge all.. See tundus pigem põnev ja eks Daniel oli püüdnud meid enne minekut ette ära ka hirmutada :)), nii et me olime kõigeks valmis :). Mul võttis retk jalad küll lõpuks läbi, varvaste vahel oli ikka mitu villi… ei olnud mu saapad kivistel mägiradadel turnimiseks mõeldud. Aga need imeilusad lummavad vaated! Need andsid nii palju energiat! Me muudkui peatusime, ahhetasime ja nautisime!

Piltidelt kaob kahjuks sügavusmõõde ära, aga ehk saab natuke ainu kõrgustest ja vahemaadest. Üleval vasakul oleme me ca kolmandiku läbinud, meie teekond algas sealt tagant, kust esimesed arglikud vahused lained hakkavad. Paremal on meie kohtumispaik Peteriga. Vast on pildil läbi proportsioonide (läbi nende täpp-inimeste seal paremal mäenukil) võimalik tunnetada meie kõrgust suhtes veepinnaga.

Hingasin sisse mägede ja ookeani hingust… aaaahh!! Milline jõud ja vägi! Paremal üleval on meie neljane reisiseltskond, juuksed lehvimas tuules:)
 

Vasakul on näha teekond, mis ootas ees. Viimane veerand.  Läksime välja sinna päris taha lõppu, viimase nuki juurde all ookeanipiiril. Paremal on vaade, mis tehtud pärast seda, kui olime seal all parempoolses ookeanisopis ujumas käinud ja siis 500 meetrit otse mäkke tõusnud,  üles platoole.

Viimane vaade alla.. tõusu alustasime päris sealt veepiirilt. Väga vägev matk oli! Mu saabastesse kängitsetud jalad olid valusad ja väsinud, kuid ma ise olin elamusest laetud ja õnnelik! Mäletan, et muutusin kogunenud energiast lausa ülemeelikuks :))

Paar pildikest majast ka. Parempoolsel pildil paistab eemal mu selja taga ka minu toa aken ja seal all kasvav õitsev, vööni ulatuv tubakataim.

  

Enne äraminekut tegime veel mitu erilist tseremooniat.
Sain igas neist järjest rohkem ühendust oma isikliku väega. Iseenda väärtuslikkusega. Ja mõistsin, et nii siiatulek kui kogu see aeg siin on olnud nagu üks iseenda väärtustamise õppetund.  Algne mõte: “Ah mis nüüd mina.. Kas tõesti mina…?” asendus rõõmuga oma väärtuse tajumisest. Minus peab ikka midagi olema, et elu mind nii erilise armastusega ümbritseb. Ja ongi nii! Ja mis kõige ilusam, et tegelikult on see nii kõigiga meist! Me kõik, igaüks meist on nii eriline, me kõik oleme väärt kogu maailma armastust. 
Leian, et selle mõistmine ja tajumine algab sellest, kui me kõigepealt iseennast usaldame. Kui me valime ennast kuulata ja usaldada. Oma sisetundele järgneda, vabaks anda kõik hinnangud ja ootused, lubada endal märgata hetke, märgata ennast, õrnuse ja hoolivusega, nagu ütleb Sölve Maiberg. Ja jätkata enda usaldamist ka siis, kui kõik, mis pole armastuse sarnane ning tervenemist tahab saada, endast ebamugavalt märku andes protsessi käigus nähtavale tuleb.

Rest in natural great peace this exhausted mind,
Beaten helpless by karma and neurotic thoughts
Like the relentless fury of the pounding waves
In the infinite ocean of samsara.
Rest in natural great peace.
~Nyoshul Khen Rinposhe~

Olen väga rõõmus ja tänulik kogu selle kogemuse eest!