Vaimsus argielus. Tagasivaade holistilise teraapia esimesele kursuseaastale.

15.aprill 2010.
Esimene holistilise treeningu kursuse koolituspäev. Ühelt poolt olen ma ootusärev ja põnevil. Teiselt poolt... on minus miski seletamatu hirm... Ma ei tea mis see on ja kust tuleb. Armastan ju uut ja seda, mida pole enne kogetud. Aga mis on see hirm...? Kas ma kardan seda, et ma „keeran selle kursusega ära“? Et kaotan sideme reaalse maailmaga? Kas see on sellest, et astun teele, mis muudab mu elu? Jäädavalt... Tean ju ise, et pigem olen ma mugavast ja materiaalsest maailmast rohkem kinni hoidnud kui ma tahaks..
Selleks, et kõige uuega kaasa minna, et vastu võtta, pean ma lahti laskma. Jaa.. seda ma just kardangi. Mulle meeldib teatud pragmaatilisus... äriline ja sisuline lähenemine. Ma ei taha päris „voodooks“ muutuda...

Ma tahan tuua vaimsust oma argiellu. Samas ma ei soovi materiaalsest, tavapärasest maailmast lahti lasta, sellega kontakti kaotada. Ma soovin vaid ehitada nende maailmade vahele silla.

On teine koolipäev. Õpetaja Katariina Liisa Martens palub meil võtta paaridesse ja teha harjutus, mille abil vaadata tulevikku, aega aasta pärast.

Ma panen silmad kinni, hingan sisse... välja... ja lõdvestun.
„Nii, Signe, mõtle oma eelseisvale koolitusaastale. Holistiline treening lõpeb 8.mail 2011. Milline Sa oled 1 aasta ja 1 kuu pärast? Millises seisundis sa oled? Mida sa tunned?“ kuulen enda kõrva ääres Liisi häält.

Tunnen endas rahu. Teadlikkust. Rahu iseendaga ja kogu maailmaga. Tunnen soojust ja armastust oma avatud südames. Tunnen, et olen täielikus ühenduses kogu maailmaga ja tänu sellele suudan ma puudutada inimesi, kes seda puudutust vajavad. Ma tean, et mul on inimestele palju anda. Tunnen oma sõõrmeis kevade värskust ja päikese soojust... Ma olen kogu aeg teadnud, et mul on kusagil tiivad, aga alles nüüd tunnen, et need tõesti kannavad mind. Alles nüüdseks olen õppinud lendama, olen lasknud lahti raskuspommid jalgade küljest, mis on mind maadligi hoidnud. Lennates taeva all olen ma kontaktis reaalsusega, aga samas olen lahti lasknud hirmudest, mis mind tagasi hoiavad.
Lendan ning kõik voogab ja voolab sujuvas laines. Ütlen endale: „Ma armastan sind. Sa oled õigel teel! Ära karda midagi, lase lahti!“

Silmad avades väristan õlgu... ühtpidi lootusest, et see tõesti nii läheb... teisalt teatud hirmust.. on´s see tõesti võimalik?! Olen seda mõtet - tulla pangast ära ja hakata ainult ettevõtmistega leiba teenima - pikalt enda sees kandnud, aga pole julgenud sellele isegi pikemalt mõelda. Hirm on kaotada turvalist sissetulekut. Ja ma olen selles hea, mida ma teen... Samas aga ei saa ju niimoodi pikalt töötada, ja rabelemist on siin ikka küllaga. Rabelemist, millise puhul ma ei tunneta aga enam enda arengut. “Oh, ma loodan, et see saab ühel heal päeval tõesti võimalik olema! Nii et mina ja mu lapsed päris nälga ei jää...” mõtlen endamisi.

5. aprill 2011.
Natuke vähem kui aasta on möödas meie esimesest koolitusmoodulist.
Elu on olnud põnev. Nagu kapsapea, mis koorub lahti leht-lehe haaval. Ka mina olen sel aastal olnud nagu kapsapea, mis koorunud leht-lehe haaval lahti. Ja eks elu teebki põnevaks see, mis iseendaga toimub :)

Mis siis on toimunud?
Palju on olnud erinevaid mõtteid, tundeid. Hirme, valu, viha, üksindust, armastust, igatsust, avanemist, avardumist, usaldamist, loomist, tänulikkust...

Elu on olnud kirev nagu vikerkaar, mis tõuseb vihmast ja päikesest ning loob selguse ja värvikülluse.

Tsiteerides mu head sõpra Merlet, ühel hetkel tundus nagu kannataksid vaimset teed käivad inimesed justkui kõik mingite teemade all – üsna palju soppa tundus igaühel olevat. Siis ma sain aga aru, et me oleme lihtsalt nii ütlemata ausad enda suhtes. Tuimestamata end maailma võltsi koorikuga, alkoholi ja meelelahutustega, end kiire elurütmi sisse ära peitmata... Lubame me endal olla haavatavad, ausalt ja ehedalt enda sisse ja endale peeglis otsa vaadates. Nõus võtma ennast vastu sellisena nagu me oleme. Võtma vastutuse selle eest, mis meie elus toimub.
See ongi iseendaga kontaktis olemine, vaimsete väärtuste järgi elamine.

Olen selle aastaga mõistnud ja oma pärisosaks võtnud mõtte, et „kõik, mida me näeme välja vaadates, oleme juba näinud enda sisse vaadates“, nagu armastab öelda ka mu hea sõber ja mu Õpetaja  Kristi Pääsuke.
Meie maailm meie ümber on meie peegel, peegeldades meile seda, mis toimub meie sees. Aidates meil liikuda oma teel, teha seda, mida oleme siia ilma tulnud tegema.

Üks suurimaid õppetunde läbi selle kooliaasta on olnud minu jaoks mõistmine, kui oluline on võtta vastutus kõige eest, mis meie elus on. Vastutus aga sellisel moel, mis ei muserda, ei tekita süütunnet.

Ma usun, et oleme alati, igas olukorras süüta, teinud asju oma oskustele vastavalt parimal võimalikul moel. Võibolla me pole olnud alati piisavalt kohal või teadlikud, et asjad on juhtunud viisil, mis meile rõõmu ei tee...
Ma pean siin silmas vastutust, mis vabastab illusioonist, et keegi teine korraldab minu elus toimuvaid sündmusi minu eest. Selline vastutus annab usalduse, et mina ise olen oma elu looja, kõigi võimaluste väljas.
Ja teades, et sinna, kuhu läheb mu tähelepanu, sinna läheb mu energia ja mu armastus, hoian ma oma fookust sellel, mida luua tahan.

Olles oma elu looja, ei ole ma ometi üksi. Olen õppinud küsima abi ja juhatust meditatsioonis (oma kõrgemalt minalt), erinevatelt märkidelt, inglitelt (kaartide abiga või meditatsioonis) või raamatus suvalist kohta lahti lüües.

Läbi holistilise teraapia seansside Piret Jõemäega olen ma suutnud vabastada ja ümber kirjutada mitmeid oma sisemisi hirme ja sügavaid mustreid! Täna ma olen rahus sellega, et olen just selline nagu olen. Ja lasen ka teistel olla sellised nagu nemad on. Ma ei muretse enam, kas mu performance on „piisavalt hea“. Ma tean, et annan endast alati parima ja ülejäänu pärast ei muretse :) Ja nii kummaline kui see ka pole, on nii märksa lihtsam!

Ma tunnen sisimas, et vastuoksa mu esialgsele hirmule – et HTI kooli tulemusena võib juhtuda, et ma „pööran ära“ – on toimunud hoopis miskit muud.

Ma olen tugevamalt kui varem kontaktis reaalsusega, oma eluga, juurtega, maaga, loodusega. See hoiab mul kindlat pinda jalge all. Samas olen ma avatud jumalikkusele, oma päritolule, kõrgemalt poolt tulevale õpetusele ja juhatusele. Ma kuulan oma intuitsiooni, võtan vastu infot, mida teised inimesed mulle (ka oma mõtteis, telepaatiliselt) saadavad ja järgin seda. Ja ma näen, et see toimib.
Ma tean, et minu jaoks on tõde see, mis mulle rõõmu teeb. Nii järgin ma oma südant. Tunnen, et mu süda on avatud ja armastust täis. Seda ka inimeste vastu, kes mind esmapilgul nagu ründaksid. Ma võtan nad vastu sellistena nagu nad on, oma valus või meeleheites. Ma tean, et see rünnak tuleb nendes pulbitsevatest segastest tunnetest. Võtan nad vastu kaastundes ja armastuses.
Ma tean, et see, mida ma teen teistele, teen ma tegelikult ka iseendale. Ja tuletan endale meelde, et see olukord on mu ellu loodud mingi ebakõla tõttu ka minus endas. Kinnitan endale, et armastan ennast. Et annan endale andeks, et olen selle olukorra oma ellu toonud, nagu õpetab ho´oponopono. Tänulikkusega.

Ma olen õppinud ja mõistnud, et ka rünnakuna tunduv on mind tegelikult mu teel toetamas. Ma tunnen ära ego peened mustrid, mis püüavad mind erinevates olukordades jalust maha lüüa, püüdes mu meelt viia minevikusündmuste või tulevikuhirmude valda. Ma olen kohal. Siin ja praegu.

Ma olen kontaktis omaenda väega, oma väärtuslikkusega. Liigun selgelt ja rõõmsalt oma teel. Minu enda poolt loodaval eluteel, täites seda ülesannet, mida ma olen tulnud siia ilma tegema.

Minu elu eesmärk on... olla kui Päike. Nautida vabadust olla selline nagu ma olen. Rahus, rõõmus, armastuses. Puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega, toetada nende kasvamist, arengut ja õitsemist. Näidata neilegi teed. Koju. Iseendani.

Nii nagu sees, nii ka väljas. Mu sisemised muudatused on kaasa toonud ka muutused minu ümber.

Suhted emaga muutusid peale esimest holistilist neliku teraapiaseansse esialgu veelgi halvemaks. Teraapiate käigus tuli üles olukordi lapsepõlvest, mille ma olin enda sisse ära peitnud ning peale nende meeldetulekut oli mul raskusi neist üle saamisel, nendest lahti laskmisel.
Kulus mitmeid teraapiaid, koolitusmooduleid, raamatulehti ja mõtisklusi selle teemal, kuni ma jõudsin äratundmiseni, kui tundlik, hoolitsev, armastav ja tark naine mu ema on! See mõistmine vabastas ja ülendas. Olen väga tänulik talle, et ta oli nõus tulema mulle poolele teele vastu, koos minuga avanema, vaatama endagi sisse, kuulama mind, väljendama mulle oma armastust, vabastama endast minevikuköidikuid ning minema edasi. Armastuses.

Üllatuslik on olnud minu jaoks see, et peale ca 25-30 aastast (?!) lahusolekut on hakanud tekkima suhted minu ja isa vahel. Olen hakanud mõistma, kui oluline on ühe naise jaoks suhe tema isaga. Võimalus teda aktsepteerida, hinnata ja... armastada. Kui oluline on olnud talle andestada. See omakorda on vabastanud minus usalduse meeste vastu. Usalduse, mille ma kunagi lapsena kaotasin. Mis taasavanes abielludes ning mille kaotasin uuesti peale lahutust.

Tänaseks olen oma südame, mille siis sulgesin, kartes jälle haiget saada, teadlikult uuesti avanud:). Täna ma haiget saamist enam ei karda. Tean, et kõik valunooled, mis sinna lastakse, muutuvad hoopis... lilledeks. Sest armastus minus on nii suur ja minu usaldus samuti. Ma lihtsalt lõdvestun ja usaldan. Ma tean, et Elu hoiab ja armastab mind.

Ja ma tean, et see on täielikult minu enda valida, mida ma lasen endasse ja oma ellu ning mida mitte. Ma valin võtta vastu selle, mis täidab mind rahu ja rõõmuga.

Vaieldamatult kõige suurem muutus, mis minu elus selle aastaga sündis, oli tööalane. Olin juba 1994. aastast alates töötanud suures, järjest enam tootmishoonele sarnanevas masinavärgis, mida kõik ühiselt panganduseks kutsuvad. Olin tundnud juba mitu aastat, et ma olen pangandusest väsinud... Et seal on järjest vähem inimeste- ja järjest enam protsessikesksust. Et mu kutsumuseks on endiselt inimesed... Tahan koolitada. Korraldada erinevaid koolitusi, üritusi. Aga otsust teha, ära tulla, algusest alata... polnud julgenud.

Otsus liikuda vabaduse ja arengu poole sündis septembris Mairi ja Anderoga tehtud coachingu-sessiooni käigus. Sessiooni lõpuks oli minus selgus - tehtud otsus, loodud visioon ja tegutsemisplaan, mõeldud läbi, miks see mulle üldse oluline on... Tundsin, kuidas teatud hirmutunne sees väreles ja kõditas, kuid see oli pigem erutav kui hirmutav.. nagu hakkaksin kohe-kohe lennukist alla hüppama, otse tundmatusse. Ja nii see ju oligi. Nii juhtuski, et 2010-2011 aastavahetusel jätsin pangatööga hüvasti ja alustasin aasta algusest ettevõtlusega.
Ja mu tiivad tõesti kannavad! Minu suurim soov ületas mu suurima hirmu. Coaching on tõesti suurepärane tööriist!

Palgatöölt äratulek on õpetanud mulle kõige enam seda, et selleks, et olla vaba, tuleb vabaneda klammerdumisest ükskõik mille (või kelle) külge.
Ma vahetasin kindlustunde vabaduse vastu.
Ma vahetasin kontrolli usalduse vastu.
Ja ma usaldan, voolan, olen vaba, loon, armastan ja naudin tänulikkuses!

Iga meie eluhetk mõjutab kõiki meie eluhetki, nii minevikus kui tulevikus. Olen näinud, kuidas see, millise värvingu me sündmustele täna anname, kuidas neid tajume, neid hetki mõjutab. Olen kogenud õnnelikke hetki, mis pärast haiget teevad. Ja valusaid hetki, mis tagantjärgi rõõmu teevad.

Jah, ka see hetk, mis on praegu, võib saada tulevikus hoopis teistsuguse kuue ja paista tagantjärgi hoopis teistmoodi. Millise, me täna veel ei tea. Ma tean täna seda, et ma saan võtta vastutuse iga hetke eest oma elus. Küsida endalt: „Kuidas ma selle olukorra enda ellu tõin? Kui see on ebameeldiv, kuidas ma saan seda muuta? Mida see olukord mulle tuli näitama?“ Vabastada saab end läbi teadvustamise ja armastuse jagamise. Mina olen valmis. Valmis avanema ja usaldama. Vaatlema end kõrvalt. Olen valmis olema kohal, siin ja praegu ning märkama igas hetkes selle ilu ja jumalikkust.

Mõeldes sellele viimasele aastale oma elus, tunnen ma endas suurt ja sügavat tänulikkust. Muudatused on sündinud palju peenemal tasandil, kui ma praegu kirjeldada oskan. 
Ma oskan rohkem märgata, teadvustada, nautida, rõõmustada, armastada, luua, oma keha kuulata, tänada, andeks anda, usaldada, alistuda, jumalikke signaale lugeda... olla rahus – iseenda ja maailmaga.

Ja see on see, mida ma soovin oma teel jagada ka teiste inimestega.

Nendega, kes veel magavad, aga tahaksid ka ärgata.
Need kes juba ärkamas, märkamas elu ja hetki enda ümber ja sooviksid sel teel juhatust.