Nimelugu

Mult on palju päritud, et kust sai alguse see, et mul uus nimi on. Mõtlesin, et jagan siin.
Mulle endale tundub see üsna proosaline lugu. Ei saanud ma mingit suurt ilmutust, ega tulnud see nimi mulle sügavas meditatsioonis.

2010. aastal Holistika Instituuti astudes, kuulsin ma esimesel koolipäeval, et mu mõlematel õpetajatel (Katariina Liisa Martens ja Marina Paula Eberth) on uus, ise võetud nimi. Imestasin seda siis ja peast käis läbi küsimus: “Huvitav, kas ma olen ka selle kooli lõpuks sellesse (pöörasena tunduvasse) kohta, kus tahan hakata oma nime muutma?” See mõte tundus mulle parasjagu absurne, nii et mõte tuli ja läks. Nii et ma unustasin selle mitmeks järgnevaks aastaks.  Aeg voolas omasoodu.

Õpingud Holistika Instituudis on olnud kui sisemine suurpuhastus.
Esimese aasta lõpus - teise alguses tundsin, kuidas olen nagu alg-tükkideks lahti harutatud. Et nüüd on aeg panna iseenda pusle kokku nii, nagu mina ise õigeks pean. Lastes lahti perekondlikest ja kollektiivsetest uskumustest ning automaatsetest mõttemustritest. Saada endast teadlikuks. Lubades endal olla see, kes ma olen. Naha ja karvadega, annete ja kiiksudega.  Nende aastate jooksul olen vaadanud sügavale sisemistesse pimedatesse nurgatagustesse ja võtnud end vastu sellisena nagu olen. Õppinud armastama enda erinevaid osi. Märkama, mis loob kooskõla ja mis mitte.

Neljandal kursusel  aga tuli see küsimus mulle jälle pähe, kui kuulsin, et mu kursaõde oli muutnud Indiast saadud õnnistuse tulemusena oma eesnime Helgist Hamsa Deviks. Taaskord kuulsin enda peas:”Huvitav, kas mina ka ükskord…?”  Tead, umbes nagu siis, kui su töökaaslased hakkavad järjest töökohta vahetama ja sul tekib küsimus, et “huvitav, kas mina olen järgmine…?” kuigi sa pole ise töökoha vahetamisele mõelnudki…
See küsimus pani mind taas imestama – et “miks ma üldse nii peaksin mõtlema?” Mulle on alati mu nimi meeldinud ja ma pole kunagi mõelnud seda välja vahetada. Kui, siis pigem oli mul vanasti raske aktsepteerida oma perekonnanime (neiupõlvenime)… Aga see tuli tollal pigem pettumusest oma isa suhtes ja ma ei tundnud, et tahaksin kanda tema nime… Peale abiellumist sain kingituseks imeilusa perekonnanime, nii et sellega oli rahu majas :)

Ja siis juhtus, et selle suve ühel ilusal päikeselisel päeval, istusime mu lähima sõbrannaga  õues pärna all, kui ta jagas minuga  oma imelisi nägemusi ja juhatust, kuidas talle tuli tema uus nimi.  Koguni nii ees- kui perekonnanimi! See oli ilus lugu tema meditatiivsetest nägemustest, kuidas meie oma rahvuseepilise kangelase Kalevi naine  Linda talle oma nime kinkis. Kuulasin huvi ja imetlusega.
Jutulõnga katkedes tõusin ja läksin tuppa teed keetma. End vannitoas värskendades pesin nägu, vaatasin endale peeglis otsa ja minuni jõudsin sõnad:” Ja sinu nimi saab olema Ingelise.” Ei oskagi väga hästi seda kirjeldada…. See tundus ühtäkki väga õige… et nii on, nii saab olema.
Õue minnes jagasin üllatunult saadud sõnumit ja tunne, et nii õige kinnistus minus veelgi. Kandsin seda mõnda aega, arvates, et võibolla lahustub kui uitmõte. Aga ei.
Jagades oma nimelugu lähimate sõpradega, venna ja emaga, sain igalt poolt toetavat ja positiivset tagasisidet. Oli neid, kes ütlesid, et mõlemad nimed kannavad sarnaseid kvaliteete. Ja ka neid, kes leidsid, et uus nimi tundub mulle koguni rohkem istuvat. Tunne läks kindlamaks ja pilt selgemaks. Tajusin, kuidas see nimi kannab neid kvaliteete, mida viimastel aastatel endas järjest enam märganud olin.

Nii et võib öelda, et kui see nimi tuli, siis ma imestasin ja teiselt poolt ei imestanud ka. Igaljuhul tundsin endas väga suurt tänulikkust…. ja omamoodi õnnistatud olemist, sest see nimi – Ingelise – on minu õpetaja Marina õpetaja Ingelise Emby nimi. Armastan ja austan neid mõlemaid väga ja selline nimi on mulle kui imeilus kingitus.

Inimesed tajuvad selles nimes midagi ingellikku. No see on ju küll ilus. Aga kogu oma armastuse ja lugupidamise juures inglite vastu, on nad ikkagi õhulised olendid, jalad maast lahti. Mina eelistan tasakaalu taeva- ja maaühenduse vahel :)
Ja minu enda jaoks kõlab nimi Ingelise pigem, et - hing heliseb – ja see on minu arvates imeilus viis elada oma elu – nii et hing heliseks ja rõõmustaks :)

Ma pean Elu imeliseks kingituseks. Kõigi selles ettetulevate raskuste ja kitsaskohtadega.  Kõigi rõõmude ja õnnehetkedega. Iga hetk on oluline, kui seda märgata.
Elul on üks huvitav omadus – kõik muutub kogu aeg. Miskipärast on meile inimestena on omane, et kipuma kinni hoidma…  inimestest, töökohtadest, elukohast… oma mõtetest, uskumustest, seisukohtadest ja sellest, mida arvame teadvat… isegi sõidutrajektooridest ja tööleminekuaegadest… :D Tuttav on turvaline ja tundmatu on ju veel tundmatu… äkki polegi parem?!

Samas on elu paradoksaalselt üks pidev lahtilaskmine. Iga päev laseme lahti olnud päevast, teadmata mida homne toob…
Seetõttu tundus mulle - tulnud nimi vastu võtta - väga huvitav samm, väljakutsuv muutus… Lasta lahti millestki, mis tundub meile olema väga selgelt meie identiteedikandjana – oma nimest.
Et miks mitte? Miks mitte saada kogemuse võrra rikkamaks, mida selline muutus kaasa toob? Võimalus kogeda, kuidas nimi mõjutab, nii sisemiselt kui väliselt.
Ühtlasi on see hea meenutus, et ma olen enamat kui  oma nimi. Nagu ma ei ole ka oma mõtted, oma tunded, oma teadmised…, isegi mu keha ei ole see, kes olen mina. Me oleme kõik palju enamat!

Ainus, mida sul on vaja teada, on – kes sa tõeliselt oled.
See on kõik. Ülejäänu avaldub iseenesest.
~Cesar Teruel~

Ja ka inimesena ei ole ma sageli täna enam see, kes ma olin eile. Ja ka sina pole homme enam see, kes sa oled täna ;)

Laskem lahti… väärtustagem iga hetke, iga suhet, iga inimest… ja elagem võimalikult palju nii, et hing sees heliseks!

P.S. Kohe järgmisel päeval peale seda postitust sain Perekonnaseisuametist kinnituse, et siseministeeriumi käskkiri kinnitab minu nimemuutuse taotluse rahuldamist :)

Sügis… udused hommikud ja langevad lehed

Sügis tuleb, samm-sammult järjest pikema sammuga. Köögid on õunu, ploome ja seeni täis. Õhtud lähevad varakult pimedaks ja ööd on nii mustad ja tähised.

Ja oi, kuidas mulle meeldivad need udused septembrihommikud! Hommikul õue minnes on tunda mõnusat sügiseset kargust, mida praegu pehmendab veel vananaistesuvele iseloomulik pehmus ja soojus. Rohukõrred ja nende vahele kootud ämblikuvõrgud on tihedalt veepärleid täis… Ja pärna all hommikujoogat tehes imetlen ikka, kuidas pärn oma õisi alla puistab, nii et need keerutavad nagu sufid oma seelikus. Roheline pärlendav muru on ülekirjatud kuldkollaste kaselehtedega, nii et neid ei raatsigi veel kokku riisuda…
Õhtustes päikeselaikudes tantsivad parvedena sügisesest pulmatantsu sääsed ja taeva all  harjutavad  kured kõlavate hõigete saatel kolmnurksete parvedena lendamist… Sellesuviste noorlindude jaoks see ju esmakordne pikamaareis :) 
Ahh, imelised sügishetked!


Fotod: internet; Andres Putting

Sügisene aeg on hoopis teistsugune kui suvi. Puhkamise ja meelelahutamise asemel tahab vaim saada teistsugust toitu. Tegutsemislusti ja  hoolitsemisrõõmu, inspiratsioonipuhanguid, loovuse vallandumise  ja loomistuhinat… Muusad ärkavad, poevad värvimuutvate lehtede varjust välja ja sosistavad meile kõrva mõtteid, mida ellu viia. 

Elurütm muutub paljudel koos laste kooliminekuga päevapealt. Vabaduse ja avarate, vahel osegi puuduvate piiride asemele tulevad sügisesesd rütmid ja tuttavlikud rutiinid. Minu jaoks on olnud oluline õppetund armastada rutiine, osata neid näha kui mõnusaid, kandvaid, toitvaid igapäevaelu rütme.

Sel sügisel olen huvitavas seisus, sest suvisel ajal koos kooli lõputöö kirjutamise ja –kaitsmisega ning mõnede projektidega seoses ma ei olegi saanud õigupoolest puhata, s.t. lihtsalt olla, ilma et midagi peaks tegema. Isegi augusti viimasel nädalal, kui suuremad asjad ühele poole said, otsustas elu mulle mõned kivid puhkamise tee peale veeretada… Kostitas vihmataat igapäevaste uputavate vihmasajudega, nii et kusagile linnast välja, merd ega metsa külastama ei saanud ja mu neljarattaline sõbrake, kes oluliseks abiks on ringiliikumisel, vaakus hinge ega andnud elumärke.

 

Niisiis sean puhkusekaardid tagantjärgi laenatud suvehetkedesse ja võtan peatselt suuna Indiasse, mulle armsaks saanud Rishikeshi.



Seekordne sügis tekitab minus kuidagi erakordselt põnevust ja elevust. Nagu mingi osa minust juba teaks, et sügisel on midagi erilist mulle varuks.
Eelmise aasta sügis oli väga väljakutsuv, kogesin väga palju hirmu, ärevust, pinget… pidevat kuristikku kukkumise tunnet… mis kestis varakevadeni. Siis hakkas vaikselt maapinda jalge alla tekkima. Aga kuigi raske, oli see ilmselgelt  äärmiselt oluline periood mu elus. Sellised ajad toovad endaga palju rohkem kaasa, kui me eales oskame arvata. Ja nagu igale mõõnale järgneb tõus, siis minagi kogen juba sisemist tõusulainet. Isegi kui elulained viskavad vahel tormist vahtu, siis minu sees on suur usaldus, vaikus ja rahu. Ja põnevus :) Eks näis, mis elulained järgmiseks randa toovad!

Soovin, et kõigil meil, kes me läheme uuele hooajale – uuele sügise ja talveajale vastu, oleks sel aastal võimalik kogeda selle aja ilu ja võlu uue nurga alt.
Näha midagi, mida me varem ei ole osanud näha ja mille nägemine meid rõõmustab.  
Soovin, et me oleksime kohal, nägemas ja vastu võtmas, kui elu meile kingitusi toomas on. Ja et me tunneksime ära, et see on kingitus, nii et rõõm ja tänutunne saaksid meid toita ja täita :)

Olen teel…

Huvitav, kuidas just siis, kui tunned, et oled kusagil jõudnud… Kui tundub, et oled selle maailma ära mõistnud… tead mida teed, mis teel käid… olles rahus, kindluses… Käib pabahhh! ja koos järgmise illusioonikihi langemisega langeb maailm kokku.
Ja siin ma nüüd olen, kaelani soos. Udus. Selget teed ei näe…. Tahaks kohe ohvriteki enda üll tõmmata… ja näpuga endast väljaspoole näidata… näe, selle ja sellepärast juhtus.
Tõde on aga see, et olen ise selle õppetunni endale kutsunud. Tean, et see on tulnud selleks, et olen piisavalt tugev, et siit läbi minna ja veelgi targemaks saada. Aga see tundub praegu niru lohutus... tahaks lihtsalt, et keegi mu ära päästaks :D

Aga ei tule siin printsi hobusel, see on minu enda “kangelase teekond”, nagu Joseph Cambell ütleb. See on minu enda quest, oma sisemisel Kõnnumaal, meelitavate virvatulede ja jõuetuks tegevate mülgaste ja laugastega, oma sisemiste tuldsülgavate draakonitega. Ratsutan mööda tühju määramatuse välju, teadmata mis ees ootab. Vahel saan hinge tõmmata, aga ma ei ole veel päral. Nurga tagant tulevad uued monsterid nähtavale. Õnneks olen ma õppinud oma teekonna jooksul neid mitte maha nottima, vaiba alla peitma ja maha suruma, vaid vastupidi. Olen nendega ühise keele leidnud, ja seeläbi nende sõnumit kuulnud. Mitte küll alati ei ole ma osanud seda teha. Aga siiski, rohkemal kui ühel korral on mu sisemiselt tuldpurskavalt draakonilt nagu mingi nõidus pealt võetud… ja temast on saanud minu liitlane.

 

Soovin vaid saada taas ühendust usaldusega, et olen taevaste vägede poolt hoitud ja kaitstud.

Võti on sinu taskus

Aastaid tagasi, kui veel (Sampo)pangas töötasin, siis öeldi kunagi ühel koolitusel, et “ma tean, et te arvate, et majandusinimestel ei ole loominguga mingit pistmist, aga see, mida te teete, on ju ka looming”. Mäletan, et mõtisklesin tookord selle peale ja see nihutas mu maailma. Varem arvasin ikka, et loomeinimesed on kunstnikud, luuletajad ja kirjanikud. Aga tõesti, see ei ole ju nii! Kõik, kelle käes midagi sünnib või kujuneb - loob.

Majandusvaldkonnas, äris on see kasvõi uue toote või teenuse turule toomine või olemasoleva arendamine. Samuti on see viis, kuidas kliendile läheneda. Kuidas muuta oma lähenemisviisi vastavalt kliendile. See kõik on ju looming!

Täna tean, et igapäevaelus oleme me kõik loomas. Olenemata sellest, kas me seda ise märkame, kas me oleme sellest teadlikud või mitte, oleme me loojad. Me loome igal hetkel oma elu.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
iga sõna või mõte, mis kunagi öeldud
jääb kuhugi alles
…on öelnud Karl Ristikivi juba ammu aega tagasi.

Ja see on tõesti nii!
Ma tajun väga selgesti, kuidas kõik, mida me ütleme, mõtleme või tunneme, on vibratsiooniline võnkumine meie füüsilisele maailmale vastavas  mittefüüsilises maailmas (nagu heli taga on helilaine, on ka meie sõnade, mõtete ja tunnete taga laine). See mittefüüsiline  maailm on Väli, nagu kvantfüüsikud ütlevad. Ja selle mittefüüsilise välja väljendus on füüsiline maailm.

Ja kuna füüsiline maailm saab loodud suuresti meie enda sõnadest, mõtetest ja tunnetest, siis uskuge või mitte, aga nii me ise loomegi oma reaalsust. Kõik see, millised olukorrad ja inimesed meie ümber on, on teatud mõttes meie enda looming.
Muidugi võib end lohutada, et eks siin on paras ports ka ettemääratust ehk nn. karmat. Aga  ka see on just selleks siin, et me õpiksime ise asju ümber mängima.

Tean ja olen kogenud, et kogu vastutust esimese hooga enda peale võttes võib see maadligi vajutada… Siin tasub meeles pidada, et see ei ole kõik sugugi SINU vastutus,  kes sa kannad seda keha ja seda nime. Mina usun, et oleme selle “mängu” stsenaariumi endale paika pannud juba ammu enne siia ellu tulekut, enne kehastumist.

Ja sellised kaardid on Sulle kätte jagatud.
Kuidas mängid? Kas viskad kaardid nurka ja ütled, et see pole õiglane jaotus, tahan uusi kaarte saada?

Või vaatad, mida nende ressurssidega, mis olemas on, teha annab? Ja võtad sellest maksimumi?

Kuidas rakendad oma ressursse?

 

Tjah, muidugi võtab ka mind aegajalt kukalt kratsima, et miks minu füüsiline reaalsus praegu just selline on? Eriti kui siin on midagi, mis ei rõõmusta.

Aga küsimus “mida ma siis valesti olen teinud?” kannab süütunnet ja ei ole õige küsimus! Nagu mu kursaõde Mare ikka ütleb: “Kui ma olen oma vibratsiooniga selle endale kutsunud, siis tuleb see omaks võtta.“  See lihtsalt on nii nagu see on ja olemasoleva aktsepteerimine teeb lahti uued uksed.
Vii fookus mujale ja küsi: “Mida ma soovin? Millisena ma tahaksin oma elu kogeda?”

Olen seda nii palju kogenud, kuidas ainult soovist, otsusest või tunde muutmisest piisab. Me lihtsalt ei näe, kuidas kogu maailm joondub ümber… Universum hakkab nagu iseenesest pakkuma võimalusi. Meil tuleb lihtsalt märgata ja vastu võtta.

Niisiis, kuna suur osa meid ümbritsevast maailmast saab loodud läbi meie mõtete ja tunnete,  siis on hea olla teadlik, et mida me siis mõtleme ja tunneme. Kuidas seda teha?

Oma mõtteid ja tundeid jälgida ei olegi esimese hooga kõige lihtsam. Pealegi  tundub see jube tõsine asi... Hehee, eks meie reaalsus on see, mida me näeme – nii et see on nii, kui seda nii võtad… Muuda fookust.
Sest tegelikult ei olegi see mitte niivõrd “jälgimine” kui hoopis “märkamine”. Ja see on ikka päris lõbus, no mina saan ikka küll iga päev itsitada :) Tore kaasnähe on, et selle tegevuse juures läheb ka suhe iseendaga järjest paremaks ja kogu aeg on lõpplahe kaaslane omast käest võtta.

Meie pead läbistab päevas erinevate andmetel 85,000 mõtet (ja millest lõviosa on korduvad).
Kui mõte võib tõesti kiiresti ära lipsata, siis võib alustada oma sõnade ja väljaütlemiste märkamisest – siin on meie mõttel juba nii palju vormi, et me saame seda kuulda ja näha – lihtsamini kinni püüda.
Kas sa ütlesid/mõtlesid, et teist tunnustada või hoopis kritiseerisid? Kas sa väljendasid seda, mis sulle ei meeldi või seda, mida Sa soovid?

See kuhu läheb meie tähelepanu, sinna läheb meie energia. Ja see kasvab. See on üks väga oluline Universumi seadus, mida meeles pidada. Millel on Sinu tähelepanu? Sellel, mida EI soovi või sellel, mida soovid? See, millel on Sinu tähelepanu, see hakkab Sinu elus kasvama.

Sõnadel ja mõtetel on nii palju mõju seepärast, et need on ühendatud tunnetega. Tunne on mõtte peegeldus kehas. Mõtle mõtet ja sa tunned seda kehas. Sõnad ja mõtted võimendavad tundeid, toidavad neid. Ja need mõtted käivad ju korduvalt ja korduvalt ja korduvalt… sageli meie nii alateadlikes kihtides, et me ise ka ei märkagi, kui palju toitu ja jõudu me anname sellele, mida tegelikult me oma ellu ei soovi. Aga juba sõnade ja mõtete äramuutmisest võivad tunded muutuda.

Tunded on suuresti kuldvõtmeke oma elu loomise juurde. Aga, et selleni jõuda, on vaja läbida teinekord paras võsastik.

Esimene, mis on ehk kõige suurem müüt, mis hoiab paljusid (eriti mehi) vangis, on see, et tunded on naiste pärusmaa.
“Mina olen asine (eesti) mees ja minul ei olegi eriti muid tundeid kui et kas on hea, normaalne või on halb.” – ma usun, et see mõte polegi nii harv. Aga – ole tähelepanelik - juba selle mõttega loob ;)
Tegelikkuses on meestel täpselt samasugused tunded nagu naistel. Naised on lihtsalt tundlikumad neid märkama… ja neil on selleks n.ö. parem varustus. Ja eks naistel liigub tundeid rohkem ja ka nn. emotsioonidena, mis võivad olla tõesti lihtsalt kui tundevari – kord tuleb, kord läheb.

Miks on tunnetega tegelemine nii keeruline? Siin on mitmeid põhjuseid.
Esiteks ei ole paljud meist oma tunnetega üldse kontaktis (erinevad põhjused, peamiselt lapsepõlvest, on õpetanud meid oma tundeid kõrvale lükkama, sest nii on lihtsalt lihtsam. Või on see olnud ainuvõimalik viis elada) – nii tundub inimesele, et ta ta ei tunnegi midagi, aga tegelikult on tunne  lihtsalt alla surutud.
Teiseks inimesed kardavad tundeid, mis ei ole nn. “head tunded” – hirm, viha, kadedus, kurbus ja nende tuletised pahameel, ärritus, trots, pettumus… Siin on ka mitu põhjust. 
Me kardame tundesse ära uppuda ning enam mitte välja saada. Varasemat kogemust end tundesse lubada ilmselt ju ka pole varnast võtta. Ja nii me ei julge seda tunnet kogeda, sellesse sisse minna. Paradoksaalelt aga tunne kaob, kui tundeenergia on ära kasutatud. Ja tekib selgus. Või asendub “paha” tunne lihtsalt hea tunde ja rõõmuga (kui me muidugi seda “paha” tunnet oma mõtetega ei toida, vaid lihtsalt tunneme ja kogeme tunnet). Viha all näiteks ongi peidus rõõm. 
Miks me ei julge oma tundeid tunda? Enamikule meist ei ole lapsepõlves lihtsalt lubatud neid “pahasid” tundeid tunda. Niisiis me lihtsalt ei oska, arvame, et see on midagi halba. “Ära nuta… kõik on hästi…” – “Kui sa nii ütled, siis sa oled halb laps!” – “”Meie peres küll nii ei tehta/öelda!” jne.  Ja nii me olemegi õppinud, et selliseid tundeid ei ole hea tunda ja oleme õppinud need iseendagi eest ära peitma.

Aga see on üks suur vale!  Sul on õigus tunda kõiki Su tundeid. Tunded on väga tähtsad, sest nad kannavad Sinu jaoks olulist informatsiooni. Ja ei ole olemas häid ega halbu tundeid. On tunded, mis näitavad, et oled õigel teel ja on tunded, mis näitavad, et miski ei toimi nii nagu peaks.
Lihtsalt tundeenergiaga tuleb osata töötada, tuleb osata seda suunata.

Näiteks, nagu minu õpetaja Marina Ebert ütleb: “Viha (ja selle väiksemad “sõbrad”) on kui psüühika häiresüsteem, mis hakkab tööle, kui Su vajadus on rahuldamata” – sa ei saa seda, mida sa tahad.
Viha, pahameel, ärritus – nad tõmbavad Su tähelepanu piiridele, millest on üle astutud, piirangutele, millega sa kokku puutud; haavale või valule, millest on üle vaadatud või mõnele osale sinust, mis vajab muutmist.
Viha ülesanne on taastada tasakaal ja heaolu. Kui seda ei tehta, jäävad muutused tegemata…
Kui Sulle tundub, et Sul ei ole jõudu või mõju seda olukorda muuta ja sa selle tunde enda sisse surud-peidad, siis see on nagu endale herilase püksi pistmine lootuses, et kui sa suminat enam ei kuule, siis on kõik hästi… Varem või hiljem on sellel hävitav mõju… kas suhetele iseendaga, teistega või oma tervisele…

Kadedus näitab Sulle kätte Sinu igatsused, Sinu soovid, Sinu vajadused. Mida Sa soovid? Mida Sa vajad? Kadedustunne aitab Sul teadlikuks saada.
Aga keskendudes kadedusele – et temal on ja mul ei ole - keskendud Sa mittesaamisele. Tähelepanu on väga tugev energia.
Täna kadedustunnet, et ta aitas Sul teadlikuks saada ja keskendu soovitule, mida sa tegelikult soovid.
Kuidas see sinuni võiks jõuda, polegi nii väga sinu asi. Hoia kujutluspilti, tunneta kuidas sa ennast tunneksid, kui Sul see olemas oleks…nagu see juba oleks…  ja usu, universum paneb asjad liikuma. Ühel või teisel moel. Võibolla ütleb keegi midagi või tuleb sul idee, kuidas selleni jõuda. Võibolla tuleb see ise sinuni, aga võibolla tuleb sul selleks midagi teha.

Praegusel ajal on minu meelest manifesteerimine – oma soovide ellu kutsumine veel eriti kiiresti täituv. See aga tähendab, et me peame olema väga tähelepanelikud, mis mõtted-tunded meis on :) . See võtab kõik kogu aeg kuju.

On nii palju võimalusi, kuidas seda kõike teha. See ei ole ainult mõtlemine, kuigi ka teavustamine on sageli vajalik. Mõtlemine on hea, aga tegutsemine on parem, nagu ütleb Kaidi Laur, minu inspireeriv kursaõde. On erinevaid harjutusi ja praktikaid, mis toetavad, et puhastada oma meelt ja keha vanadest tunnetest ja mõttemustritest  ning tegevusi ja ideid, mis aitavad luua enda ümber sellist maailma, mis täidab sind rahu ja rõõmuga.
15-16.06.13 on tulemas ka üks vastavasisuline kursus. Kui Sul on huvi, uudista siit: http://sikisunshine.blogspot.com/2013/06/elamise-ja-olemise-kunst-tee-sisemise.html

Selles postituses olen kasutanud 14-aastase võrratu fotograafi Zevi autoportreesid http://www.demilked.com/surreal-self-portraits-14-year-old-fiddle-oak/