Nimelugu

Mult on palju päritud, et kust sai alguse see, et mul uus nimi on. Mõtlesin, et jagan siin.
Mulle endale tundub see üsna proosaline lugu. Ei saanud ma mingit suurt ilmutust, ega tulnud see nimi mulle sügavas meditatsioonis.

2010. aastal Holistika Instituuti astudes, kuulsin ma esimesel koolipäeval, et mu mõlematel õpetajatel (Katariina Liisa Martens ja Marina Paula Eberth) on uus, ise võetud nimi. Imestasin seda siis ja peast käis läbi küsimus: “Huvitav, kas ma olen ka selle kooli lõpuks sellesse (pöörasena tunduvasse) kohta, kus tahan hakata oma nime muutma?” See mõte tundus mulle parasjagu absurne, nii et mõte tuli ja läks. Nii et ma unustasin selle mitmeks järgnevaks aastaks.  Aeg voolas omasoodu.

Õpingud Holistika Instituudis on olnud kui sisemine suurpuhastus.
Esimese aasta lõpus - teise alguses tundsin, kuidas olen nagu alg-tükkideks lahti harutatud. Et nüüd on aeg panna iseenda pusle kokku nii, nagu mina ise õigeks pean. Lastes lahti perekondlikest ja kollektiivsetest uskumustest ning automaatsetest mõttemustritest. Saada endast teadlikuks. Lubades endal olla see, kes ma olen. Naha ja karvadega, annete ja kiiksudega.  Nende aastate jooksul olen vaadanud sügavale sisemistesse pimedatesse nurgatagustesse ja võtnud end vastu sellisena nagu olen. Õppinud armastama enda erinevaid osi. Märkama, mis loob kooskõla ja mis mitte.

Neljandal kursusel  aga tuli see küsimus mulle jälle pähe, kui kuulsin, et mu kursaõde oli muutnud Indiast saadud õnnistuse tulemusena oma eesnime Helgist Hamsa Deviks. Taaskord kuulsin enda peas:”Huvitav, kas mina ka ükskord…?”  Tead, umbes nagu siis, kui su töökaaslased hakkavad järjest töökohta vahetama ja sul tekib küsimus, et “huvitav, kas mina olen järgmine…?” kuigi sa pole ise töökoha vahetamisele mõelnudki…
See küsimus pani mind taas imestama – et “miks ma üldse nii peaksin mõtlema?” Mulle on alati mu nimi meeldinud ja ma pole kunagi mõelnud seda välja vahetada. Kui, siis pigem oli mul vanasti raske aktsepteerida oma perekonnanime (neiupõlvenime)… Aga see tuli tollal pigem pettumusest oma isa suhtes ja ma ei tundnud, et tahaksin kanda tema nime… Peale abiellumist sain kingituseks imeilusa perekonnanime, nii et sellega oli rahu majas :)

Ja siis juhtus, et selle suve ühel ilusal päikeselisel päeval, istusime mu lähima sõbrannaga  õues pärna all, kui ta jagas minuga  oma imelisi nägemusi ja juhatust, kuidas talle tuli tema uus nimi.  Koguni nii ees- kui perekonnanimi! See oli ilus lugu tema meditatiivsetest nägemustest, kuidas meie oma rahvuseepilise kangelase Kalevi naine  Linda talle oma nime kinkis. Kuulasin huvi ja imetlusega.
Jutulõnga katkedes tõusin ja läksin tuppa teed keetma. End vannitoas värskendades pesin nägu, vaatasin endale peeglis otsa ja minuni jõudsin sõnad:” Ja sinu nimi saab olema Ingelise.” Ei oskagi väga hästi seda kirjeldada…. See tundus ühtäkki väga õige… et nii on, nii saab olema.
Õue minnes jagasin üllatunult saadud sõnumit ja tunne, et nii õige kinnistus minus veelgi. Kandsin seda mõnda aega, arvates, et võibolla lahustub kui uitmõte. Aga ei.
Jagades oma nimelugu lähimate sõpradega, venna ja emaga, sain igalt poolt toetavat ja positiivset tagasisidet. Oli neid, kes ütlesid, et mõlemad nimed kannavad sarnaseid kvaliteete. Ja ka neid, kes leidsid, et uus nimi tundub mulle koguni rohkem istuvat. Tunne läks kindlamaks ja pilt selgemaks. Tajusin, kuidas see nimi kannab neid kvaliteete, mida viimastel aastatel endas järjest enam märganud olin.

Nii et võib öelda, et kui see nimi tuli, siis ma imestasin ja teiselt poolt ei imestanud ka. Igaljuhul tundsin endas väga suurt tänulikkust…. ja omamoodi õnnistatud olemist, sest see nimi – Ingelise – on minu õpetaja Marina õpetaja Ingelise Emby nimi. Armastan ja austan neid mõlemaid väga ja selline nimi on mulle kui imeilus kingitus.

Inimesed tajuvad selles nimes midagi ingellikku. No see on ju küll ilus. Aga kogu oma armastuse ja lugupidamise juures inglite vastu, on nad ikkagi õhulised olendid, jalad maast lahti. Mina eelistan tasakaalu taeva- ja maaühenduse vahel :)
Ja minu enda jaoks kõlab nimi Ingelise pigem, et - hing heliseb – ja see on minu arvates imeilus viis elada oma elu – nii et hing heliseks ja rõõmustaks :)

Ma pean Elu imeliseks kingituseks. Kõigi selles ettetulevate raskuste ja kitsaskohtadega.  Kõigi rõõmude ja õnnehetkedega. Iga hetk on oluline, kui seda märgata.
Elul on üks huvitav omadus – kõik muutub kogu aeg. Miskipärast on meile inimestena on omane, et kipuma kinni hoidma…  inimestest, töökohtadest, elukohast… oma mõtetest, uskumustest, seisukohtadest ja sellest, mida arvame teadvat… isegi sõidutrajektooridest ja tööleminekuaegadest… :D Tuttav on turvaline ja tundmatu on ju veel tundmatu… äkki polegi parem?!

Samas on elu paradoksaalselt üks pidev lahtilaskmine. Iga päev laseme lahti olnud päevast, teadmata mida homne toob…
Seetõttu tundus mulle - tulnud nimi vastu võtta - väga huvitav samm, väljakutsuv muutus… Lasta lahti millestki, mis tundub meile olema väga selgelt meie identiteedikandjana – oma nimest.
Et miks mitte? Miks mitte saada kogemuse võrra rikkamaks, mida selline muutus kaasa toob? Võimalus kogeda, kuidas nimi mõjutab, nii sisemiselt kui väliselt.
Ühtlasi on see hea meenutus, et ma olen enamat kui  oma nimi. Nagu ma ei ole ka oma mõtted, oma tunded, oma teadmised…, isegi mu keha ei ole see, kes olen mina. Me oleme kõik palju enamat!

Ainus, mida sul on vaja teada, on – kes sa tõeliselt oled.
See on kõik. Ülejäänu avaldub iseenesest.
~Cesar Teruel~

Ja ka inimesena ei ole ma sageli täna enam see, kes ma olin eile. Ja ka sina pole homme enam see, kes sa oled täna ;)

Laskem lahti… väärtustagem iga hetke, iga suhet, iga inimest… ja elagem võimalikult palju nii, et hing sees heliseks!

P.S. Kohe järgmisel päeval peale seda postitust sain Perekonnaseisuametist kinnituse, et siseministeeriumi käskkiri kinnitab minu nimemuutuse taotluse rahuldamist :)