Sinust ja su sõnade mõjust

Blogi kutsub mind muudkui kirjutama. Olen siin vahepeal sisimas vastu punninud :) Saan aru, et kui vanasti kirjutasin sisemisest vajadusest oma lugusid jagada, siis täna on see minu viis teenida inimkonda. See on sisemine kutsumus, läbi oma lugude, läbi oma mõtete kutsuda inimesi taas lähemale Tõe juurde.
Selle juurde, mida me tegelikult ju sisimas teame, aga kitsaskohtades ja igapäevaelu kiires tempos kipume lihtsalt ära unustama. Selle tõe juurde, mis on lihtne ja tõstab ning toetab meid, annab jõudu edasi minna. Teiste edulugusid või ämbreid lugedes me tõmbame ju alati paralleele endaga, see käivitab meis alati midagi.

Oma viimase paar aasta jooksul, mil olen vähem kirjutanud, saanud kirju kümnetelt inimestelt – tuttavatelt, kunagistelt tuttavatelt, täiesti võõrastelt, kes ütlevad, et loetu on neid toetanud, nende elule kuidagi kaasa aidanud. See tagasiside on väga soe ja meenutab mulle seda, miks ma seda üldse teen.
Olen teile väga tänulik, sest selline tagasiside annab ka mulle jõudu edasi minna. Oma elu ja oma mõtteid jagada. Ainult oma mõtteid jagada oleks ju palju lihtsam…  Eriti kui mu elu ei sisalda päris keskvoolu valikuid :)

Eestlastel on miskipärast kombeks koheselt mõista hukka see, mida ta ei mõista. See, mis on võõras ja tema kogemusest väljas. Ega ta ei tunnista (iseendalegi!), et ta lihtsalt ei näe ega mõista, vaid ta näitab kohe näpuga ja ütleb:”Paha!”.
Hinnangu andja ise ei märkagi, kuidas ta teist iseenda seest tuleva negatiivsusega üle kallab… Ja kuidas tema enda maailmapilt järjest ahtamaks ja mugavustsoon kitsamaks jääb… Kogeb lihtsalt sageli teistega inimestega seoses  ebamugavaid tunded, enamasti pahameelt, mõistmatust ja ärritust. Mõistmata, et selle allikas on tema enda sees. Mitte teistes inimestes.
India inimesed on selles osas meist palju avatumad. Nähes midagi teistsugust, võõrast ja mõistetamatut, nad lihtsalt imestavad ega anna kunagi hinnangut. Nad lihtsalt naeratavad sulle ja lubavad sul olla selline nagu sa oled. See on väga vabastav!

Soovin kõigile inimestele võimet näha. Sest niipea kui sa näed, tõeliselt näed – ei ole sinus endam vajadust teiste suhtes pahameele ja hinnangunooli pilduda. Sa lihtsalt näed, kui värviline on maailm!  Ja saad tagasi iseenda elamise rõõmu. :)

Paraku on ka minu blogil lugejaid, kes siin jagatule saba ja sarved otsa kasvatavad ja kas siis elusituatsioonides või siin kommentaariumis minu suhtes teravalt hinnangulised on. Kuigi ma ju tean, et me kõik peegeldame välja vaid seda, mis meis endis on. Ja isegi kui sappi läbi lillede pritsitakse, peegeldub seal alati ütleja enda nägu.
Neis olukordades keskendun sellele, et tunda nende inimeste vastu kaastunnet – ega nad ise ei näe, mida nad teevad. Aga sellegipoolest tunnen end vahel abituna… Tekib jõuetus ja kaob tahtmine neil lehekülgedel end jagada.  Inimene on ikka kummaline, et laseb end sellistest asjadest loksutada, eks?

Mul oli paar aastat tagasi koolitusel üks lastekirjanik, kes kirjutab võrratult ägedaid lasteraamatuid. Me rääkisime sellest, kuidas teiste inimeste negatiivselt öeldud sõnad võivad meid veel aastaid hiljem mõjutada. Kuigi öeldu on alati vaid selle inimese perspektiiv ega ole kuidagi seotud sellega, mis tegelikult tõsi on! Ta jagas meile, et ta mõistis kuidas teda on 40 aastat (!) tagasi hoidnud tema kunagise emakeeleõpetaja sõnad, kes ütles talle: “Mari, SINA ei oska ju ometi kirjutada!” (nimi muudetud). Ja iga kord, kui uus raamat tahab tulla, võitleb ta nende sõnadega enda sees… olles ometi auhindadega pärjatud ja lugejate poolt armastatud…

Head inimesed, olgem palun teadlikud enda poolt öeldust. Mõtle, kas sinu sõnad vähendavad teist inimest? Või toetavad ja julgustavad?
Mõtle sellele ja ole enda vastu aus - mis on Sinu taotlus Su sõnade taga?
Kas sa üldse tead seda? Kas tahad end end suuremaks, õigemaks, paremaks teha..? Teist väiksemaks teha? Talle kohta kätte näidata? Mida sa tegelikult sellega lood? Teisele? Endale??

Saa sellest teadlikuks ja sa lood palju rohkem ilu enda ümber. Ning usu mind, ka sinu enda elu muutub sellest ilusamaks.