Sügis tuleb, samm-sammult järjest pikema sammuga. Köögid on õunu, ploome ja seeni täis. Õhtud lähevad varakult pimedaks ja ööd on nii mustad ja tähised.
Ja oi, kuidas mulle meeldivad need udused septembrihommikud! Hommikul õue minnes on tunda mõnusat sügiseset kargust, mida praegu pehmendab veel vananaistesuvele iseloomulik pehmus ja soojus. Rohukõrred ja nende vahele kootud ämblikuvõrgud on tihedalt veepärleid täis… Ja pärna all hommikujoogat tehes imetlen ikka, kuidas pärn oma õisi alla puistab, nii et need keerutavad nagu sufid oma seelikus. Roheline pärlendav muru on ülekirjatud kuldkollaste kaselehtedega, nii et neid ei raatsigi veel kokku riisuda…
Õhtustes päikeselaikudes tantsivad parvedena sügisesest pulmatantsu sääsed ja taeva all harjutavad kured kõlavate hõigete saatel kolmnurksete parvedena lendamist… Sellesuviste noorlindude jaoks see ju esmakordne pikamaareis :)
Ahh, imelised sügishetked!
Fotod: internet; Andres Putting
Sügisene aeg on hoopis teistsugune kui suvi. Puhkamise ja meelelahutamise asemel tahab vaim saada teistsugust toitu. Tegutsemislusti ja hoolitsemisrõõmu, inspiratsioonipuhanguid, loovuse vallandumise ja loomistuhinat… Muusad ärkavad, poevad värvimuutvate lehtede varjust välja ja sosistavad meile kõrva mõtteid, mida ellu viia.
Elurütm muutub paljudel koos laste kooliminekuga päevapealt. Vabaduse ja avarate, vahel osegi puuduvate piiride asemele tulevad sügisesesd rütmid ja tuttavlikud rutiinid. Minu jaoks on olnud oluline õppetund armastada rutiine, osata neid näha kui mõnusaid, kandvaid, toitvaid igapäevaelu rütme.
Sel sügisel olen huvitavas seisus, sest suvisel ajal koos kooli lõputöö kirjutamise ja –kaitsmisega ning mõnede projektidega seoses ma ei olegi saanud õigupoolest puhata, s.t. lihtsalt olla, ilma et midagi peaks tegema. Isegi augusti viimasel nädalal, kui suuremad asjad ühele poole said, otsustas elu mulle mõned kivid puhkamise tee peale veeretada… Kostitas vihmataat igapäevaste uputavate vihmasajudega, nii et kusagile linnast välja, merd ega metsa külastama ei saanud ja mu neljarattaline sõbrake, kes oluliseks abiks on ringiliikumisel, vaakus hinge ega andnud elumärke.
Niisiis sean puhkusekaardid tagantjärgi laenatud suvehetkedesse ja võtan peatselt suuna Indiasse, mulle armsaks saanud Rishikeshi.
Seekordne sügis tekitab minus kuidagi erakordselt põnevust ja elevust. Nagu mingi osa minust juba teaks, et sügisel on midagi erilist mulle varuks.
Eelmise aasta sügis oli väga väljakutsuv, kogesin väga palju hirmu, ärevust, pinget… pidevat kuristikku kukkumise tunnet… mis kestis varakevadeni. Siis hakkas vaikselt maapinda jalge alla tekkima. Aga kuigi raske, oli see ilmselgelt äärmiselt oluline periood mu elus. Sellised ajad toovad endaga palju rohkem kaasa, kui me eales oskame arvata. Ja nagu igale mõõnale järgneb tõus, siis minagi kogen juba sisemist tõusulainet. Isegi kui elulained viskavad vahel tormist vahtu, siis minu sees on suur usaldus, vaikus ja rahu. Ja põnevus :) Eks näis, mis elulained järgmiseks randa toovad!
Soovin, et kõigil meil, kes me läheme uuele hooajale – uuele sügise ja talveajale vastu, oleks sel aastal võimalik kogeda selle aja ilu ja võlu uue nurga alt.
Näha midagi, mida me varem ei ole osanud näha ja mille nägemine meid rõõmustab.
Soovin, et me oleksime kohal, nägemas ja vastu võtmas, kui elu meile kingitusi toomas on. Ja et me tunneksime ära, et see on kingitus, nii et rõõm ja tänutunne saaksid meid toita ja täita :)
No comments:
Post a Comment