Unistused on nagu liblikad, mis lähevad lendu

Sylvia küsis minu käest ükspäev: “Emme, kas Sinul on need soovid ja unistused täide läinud, mis sul lapsena oma täiskasvanu-elu kohta olid?”

Ma kohe võtsin aega ja mõtisklesin selle küsimuse peale…
Nii palju kui mulle meenus, olid mu unistused õige tagasihoidlikud… Ega ma tollal vist tõesti suurt midagi unistada ei julgenud. Hea kui elu miinimumprogrammi käivitab, ütles tollal mu ebakindel ja haavatud mina.
Ja kui ma selle mõtte juurest tõin oma tähelepanu sellele, mida mu elu mulle tegelikult kinkinud on… siis see äratundmine võttis sõnatuks. Seda on võrreldamatult rohkem, kui ma elus oleksin unistada osanud!

Seda nii füüsilisel – materiaalsel  kui hinge- ja tundetasandil.

Tartu tüdrukuna oleks juba see mõte, et ma Tallinnas elan, tundunud väga suurena:) Mu ema elas linnalähedal maal ja sealt vaadates tundus Tallinn hirmkauge koht, mis mõeldud privilegeeritud inimestele:)) Elu on seda veelgi suurema rõõmuga täiendanud, et saan elada Nõmmel, imeilusas kohas, aiaga majas.

Ma ei mäletagi tööga seotud unistusi… Imetlesin toona kerge kadedusega oma vanaema, kes juba lapsena oli teadnud, et tahab hambaarstiks saada. Ja saigi, väga heaks veel pealegi. Minul oli aga polnud tööga suhtes ühtki nägemust… Eks Sylvia küsimus sellest oligi inspireeritud – tema teab juba väga täpselt, kelleks ta saada tahab. Tahtis kindlust, et tema soovid täituvad:)
Oleks mulle tollal keegi öelnud, et ma saan töötama pangas, olles oma ala tipp-tegija (nagu ka mu töökaaslased ja kliendid)  ning et pangatööd peale 16 aastat selja taha jättes on mul oma koolitusfirma, oleks ma võtnud seda lihtsalt narrimisena… Võimatuna oleks tundunud mõte, et ma võin läbi oma töö olla nii paljudele inimestele teejuhiks, nagu see praegu kujunenud on… Selline koosloomine on tõeline kingitus ka mulle endale!

Kindlasti oli mul soov, et mul oleks “tore mees ja head lapsed”. Aga seda, et mu elu toob mu elukaaslasteks nii sügavalt väärt mehed, seda ei oleks ma uneski näha osanud. Iga mees, kellega mul on olnud privileeg veeta osa oma elust, on mõjutanud väga minu teadvelolekut, arusaamist ja kasvamist. Ja isegi kui ma palun andestust kõigi oma vigade eest, mida ma tegin, pakun ma teile oma sügava tänu. Tänan teid tõesti kõige eest, mida te mulle andsite ja kõige eest, mida te kannatasite, kui mina püüdsin kõigest väest Suureks saada. :)

Ja sõbrad…
Tollal polnud mul isegi olemas arusaama, et selline sõprus on ilmas olemas, mida ma täna kogen. On tõeline õnnistus, et mu elus on sõbrad, kelle tingimusteta armastust ja toetust ma tunnen iga päev. Mu sõbrad on mulle kui mu perekond, mi sagrada familia. Kooskogemised, sügavad ühendused, rõõm, lust ja koosloomine… Sõnad ei suuda väljenda seda imelisust ja rõõmu, mida te toote nii paljudesse mu elu hetkedesse. Olen lõputult tänulik selle läheduse ja armastuse üle! Ma seisan tõesti hiiglaste õlgadel :)

Muusika… on muidugi olnud samuti üks võrratu üllatuskülaline mu elus. Laul ja kitarrimäng… kasvavad järjest enam ja enam mu kaaslasteks :)

Ja üle kõige – ei toona nooruspõlves, ega hiljemgi, täiskasvanuna oma kitsaskohti läbides, ei oleks ma kunagi osanud oodata, et ma saan elama oma elu sellise tundega, mis mind praegu kannab.
Hinges sügavalt ühendatud olevana, puhtas armastuses, usalduses, rahus,  rõõmus ja tänulikkuses, Eluvooluga ühes voogava-voolava tundega.
Ja isegi kui elu väljakutseid esitab ja selle tunde aegajalt lahti haagib, siis järjest kiiremini ja lihtsamalt on see tunne taas tagasi.

Soovin seda kõigile inimestele maailmas!

Olles selle mõtisklusega ühele poole saanud, tundes suurt rõõmu ja tänulikkust selle eest, mis on…tabas mind äratundmine! Kui mu elu on praegu toonud kõike beyond my dreams and imagination, siis – mis kõik veel võib tulla! :)
Ja nii on kõigil meil, usun siiralt!

Me loome ju oma Elu ja oma Reaalsust iga minut, iga päev. Olen mõistnud, et see, kuidas me näeme oma käesolevat kogemust, määrab ära selle, kuidas me loome järgmise. Tähtis on teada, et Elu on meie poolel. Nagu ütleb Neale Donald Walsh: “Tulevik ei tule Sinu JUURDE, ta tuleb Sinu KAUDU”. Ja me oleme ju kõik tõeliselt Suured. Ja elu Maa peal on palju enamat, kui me eales arvata oskame!

Nii et – unistagem, sõbrad! Meie elu on sellest veelgi Suurem!

Püha kolmainsus

Küll on mõnus alustada uut päeva, uut nädalat ja – uut (Hiina horoskoobijärgset) aastat hommikuse joogaga!

Liikuda, sirutada, tunnetada ennast... märgata kuidas sini-sinised lumehanged akna taga hommiku lähenedes järjest enam kahvatuvad, kuulatada kuidas punaste pugudega leevikesed pärnaokstel kiikudes hommikule rõõmsalt oodi laulavad ja tunda mõnusat energiat oma kehasse voolamas...

Algul tegin end soojaks (juba see oli NII mõnus! – ma pole ju väga ammu end liigutanud...töiselt tihedal ajal polnud üldse mahti ja viimased kaks nädalat ma ainult magasin:P
ja siis joogaseti peale. Vahva oli kohe harjutustesse viimasest Bhairava shakti õhtul õpitud kõhutantsust elemente sisse põimida ja seekord kaasasin ka mõned tantraharjutused.                                                                                                              Pilt: Pelle Kask

Peale joogat jäin mediteerima. Lastes tulla sellel, mis tuleb.
See oli väga huvitav kogemus. Minus hakkas integreeruma minu sisemine mehelikkus – Animus.

Me oleme küll sündinud meeste ja naistena, kuid igas mehes on olemas ka naiselik energia ja igas naises mehelik energia. Neid nimetatakse (Jungi järgi) vastavalt Anima ja Animus.

Ma nägin iseenda  mehelikku energiat ja kõike seda, mida ta minus esindada võib – otsuse- ja sihikindlust, tegutsemist, tugevust, saavutamist, soovi olukorda kontrollida ja end maksma panna... Nägin tema varjukülge – tema kangekaelsust, kriitilisust, domineerivust, võitluslikkust, liigset jõulisust, teinekord isegi agressiivsust…

Seejärel nägin ma enda sisemist naiselikkust – Shaktit iseendas. Nägin kõike seda, mida ta esindab – õrnust, kannatlikkust, osavõtlikkust, järeleandlikkust,  soojust, avatust, hoolitsust, tundlikkust, andestamist… Ja tema võimalikke varjukülgi – tujukust, jonnakust, jõuetust, nõrkust, vajadust teiste hoolitsuse järgi, aga raskust selle vastuvõtmisel, …aga ka kõhklusi, kahtlusi, tundeid mis ajavad üle ääre…

Nägin, kuidas need kaks kuju on minus - ongi mina. Naiselik vasakul ja mehelik paremal pool. Ja nende keskel lõi õitsema ja särama üks valgus… see oli laps!
Kaks loovad kolmanda – meheliku ja naiseliku energia ühendusest sünnib lapse näol uus elu.
Laps esindab meie usaldust, mängulisust, uudishimu, siirust, spontaansust, loovust ja rõõmu.

Ma vaatasin neid (meid) ja ühtäkki mõistsin. Ja muidugi – meis ei ole ju ainult meie sisemine Mees ja sisemine Naine – meis on ka meie sisemine Laps! :)  Neid ei vaadelda kunagi koos, aga nad on koos, meie sisemised isiksuse osad.
Kolm, olles samas üks = Püha kolmainsus! :)

Meditatsiooni lõpetuseks hoidsin neid kolme enda vastas ja sulatasin iseendasse, oma südamesse. Väga hea tunne oli :)

Jung on öelnud, et kui me suudame ühendada iseendas naiseliku ja meheliku energia, siis pole meil enam vaja otsida enda kõrvale “täiuslikku” meest või naist, kes aitaks meil ennast “täiuslikuna” tunda. See annab võimaluse aktsepteerida ja armastada oma partnerit (ja iseennast) sellisena nagu ta on.
Jung lisab veel: “Oma Varju integreerimine isiksusse on õpipoisi töö, oma Anima/Animuse integreerimine aga meistritöö!”.  Aitäh! Ma loodan, et ma olen sammumas mööda seda teed :)

Laste tegemised

Sylvia
Mõned nädalad tagasi lehvitas Sylvia ühe moejoonisega ja teatas, et nemad hakkavad koolis kleite õmblema ja et tema kleit tuleb selline! “Oi kui ilus! Aga kuidas te oskate neid ise teha? Kust te riided saate?” imestasin, sest tema loodud moejoonis, mis oli tõesti väga ilus, oli nii konstruktsiooniliselt kui tehnoloogiliselt päris keeruline. “Õpetaja aitab! Koos ostame!” teatas tüdruk rõõmsalt.  “Kuidas ta oskab ja suudab teid sellisel tasemel aidata…?” mõtlesin ma endamisi, aga ei tahtnud tema rõõmu rikkuda ja seepärast olin parem vait. Aga nuuh.. minagi ei oskaks sellist kleiti õmmelda, tahaks enne kõvasti nuputamist… Elame-näeme, mõtlesin..

Ja nii oligi:)) Ühel päeval teatas Sylvia, et “homseks peavad kangad valmis olema, palun lähme ostma”. Temale ja ta sõbrannale. (?!?)
Ehh.. ma ei tea, kas see on professionaalne kretinism, aga enne kanga ostmist tuleks ju konstruktsioon ja tehnoloogia läbi mõelda?? Ja kuidas ma saan niimoodi sõbrannale riiet osta?! See kõik seadis mind suurde kimbatusse. Läksime… ja tõesti õnnestuski. Saime mõlemale Abakhanist päris head kangad. Tõsi, Sylvia pidi siinkohal juba natuke mööndusi tegema, sest nii suures ulatuses ja diagonaalis lahtist selga ma ei oleks osanud küll teha… kui just oleks avatud selja asemel läbipaistev kehavärvi riie olnud…

Tagantjärgi tuli välja, et need kliendid olid mõeldud moedemonstratsiooni jaoks. Ja siis ma mõtlesin, et ma vist mõjutasin liiga palju kogu protsessi, sest me valisime riided ja püüdsime kohandada tegumoodi nii, et see poleks ühekordne “mul-sai-valmis” kleit, vaid et sellega oleks pärast võimalik ka käia. Ja lõppkokkuvõttes pidin mina ka õmblema…

Tüdrukut vaadates jäi mul üle vaid imetledes õhata… kui kaunis ta veel täiskasvanuna on, kui 10-aastaselt selline kaunitar :) Kõrval sõbranna pilt ka. Tema ema andis talle vabamad käed ja nii on tema riided ikka tema õmmeldud :))

          

Raymond
”Mina viin selle teleka siit suurest toast ära!” teatas poiss ükspäev. “Sa nagunii telekat ei vaata ja siis saame meie rahus multikaid vaadata, ei sega meie sind ega sina meid:)).”
Mõeldud – tehtud! :)

Nüüd on meil telekavaatamiseks kogunemine Raymondi toas :))

Armastus ja kohalolu… see tervendab :)

Raymond on ka peale minu kojujäämist suhteliselt palju kodus olnud. Ilmselt tal on mingid põhjused, miks tal on vaja kodus olla… See väljendub peavaludes, palavikus jmt. tervisehädades.  Vähemalt on mulle lohutuseks see, et me saame koos olla ja ma saan talle rohkelt tähelepanu pöörata.

Käisime täna hommikul Raymondiga Lastehaiglas arsti juures. Tal on 9.märtsiks pandud adenoidide operatsiooni aeg. Olen teda viimaste päevade jooksul selle pilguga jälginud ja minusse on tõusnud kahtlus, et kas see opp on talle ikka vajalik. Mitte et ma sellest midagi teaks, aga tunne on selline…. Ta ei räägi enam nasaalselt ega hinga kogu aeg läbi suu. Mõtlesin et konsulteerin natuke arstiga ja ehk kellegagi veel, enne kui ta sinna opile ikka saadan… Ja siis – arst vaatas ja vaatas ja küsis siis pahuralt:”Miks te arvate, et tal seda oppi vaja on?” - “Ee.. ega mina ei arvanudki, Teie ütlesite nii” vastasin. Doktor vaatas uuesti ja teatas siis: ”Ei, need adenoidid on küll piisavalt väikesed, neid küll ei ole vaja lõigata. Kui siin üldse midagi on, siis on need need suured mandlid”. ?!? Jeee!!! Kuhu need suured adenoidid siis kadusid? Mandlitega ei ole Raymondil küll kunagi probleeme olnud:)

Minus voogas rõõm ja tänutunne – iga asi on millekski hea – ehk on Raymondile see sage kodusolemine nii hästi mõjunud :)

Help wanted…

Elanud kunagi kolm põrsakest. Üks hakkas peale vanematekodust lahkumist endale kohe maja ehitama. Pani kivi-kivi peale, kopsis  ja ehitas hoolega. Kulus aega mis kulus, kuni lõpuks valmis sai. Teised vennakesed lõid lulli, tantsisid ringi ja ei mõelnud sellele, et varsti on külm talv ukse ees. “Küll jõuab!” mõtlesid nad.
Nagu me kõik sellest loost teame, ei jõudnud nad mitte…

Elementaarne, tuleb teha nii, nagu see põrsake, kes kohe tegutsema hakkas! Kuidas mina siis nüüd ometi nii lolli olukorda sattusin? Põhust maja teha ei taha, aga korraliku kivimaja tegemiseks aega ootamatult napib?! Kuidagi halenaljakalt meenutab see lugu mulle praegu mu raamatukirjutamise lugu…

  

Igatsen oma raamatukirjutamisest vabaks... ei osanud arvatagi, et ei oska samal ajal lennata, vaid ennast maadligi surutuna tunnen... :P
Eks aeg mängib olulist rolli, aga eks siin ole muidugi erinevaid põhjuseid… igatahes on nad kõik kokku juba nii suureks kuhjunud, et tahaks valjusti karjuda…

Tõeliselt väljakutsuv aeg... Väga-väga kitsas koht läbiminemiseks….raamat... raha... isegi söök... Usaldan.. küll see laieneb...

Õues on nii külm, et lapsed peavad juba mitu päeva külmapühi… neil on igav, nad vajavad mu tähelepanu (ja sellega on mul praegu kitsas käes…), kõhud on tühjad (nii toidust kui emotsionaalselt) ja nii nad siis kisuvad muudkui omavahel. See on mõistagi täielik distraction!! Sylvia saab paremini hakkama, aga Raymond vajab praegu eriti tähelepanu ja toetust. Igasugused temapoolsed “lohakused” ja konfliktid näitavad seda selgelt. Ja ta magab väga palju. See näitab ka keha energiahoidmise vajadust ja teatud soovi teise maailma põgeneda…

Kuna õues on külm, siis on toas ka. Tuppa toodud puud ei kuiva kuidagi ära. Ja puid juurde lõhkuda.. no ei ole praegu  kuidagi jaksu… et kuivataks rohkem ette. Nii on toas päris külm…17 kraadi stabiilselt… Istun villaste sokkidega, soojalt riides ja fliistekk ka veel ümber.. ikka varbad külmetavad. Öösel läheb vist veel külmemaks, aga õnneks on teki all üksteise kaisus soe. Laste toad on õnneks soojad, neil nii väikesed toad ja elektriradikas kütab soojaks.

Auto ei liigu. Bussiga sõites mõtlen lohutuseks, et võibolla on see auto katkiminek mulle toetuseks selles mõttes, et hoian raha kokku, liigun rohkem ja värskes õhus, olen autost sõltumatu ja luban endal olla mitte-tugev. Küsida abi…. Aga kust ma seda abi küsin?
Rahaga on ka praegu kitsas.. nii me elame peost suhu. 

Tühjas külmkapis ulub tuul... näpuotsas toodud söök haihtub enneolematul kiirusel.. pidevalt on kõigil kõht tühi ja magusanälg ajab lausa näppupidi suhkrutoosi...

Eile ostsin shokolaadi – lihtsalt selleks et emotsionaalset seisu toetada... Ma ei ole muidu üldse shokolaadilembene… aga sellistel hetkedel tuleb keha “keemiaga” aidata :)

Kõige selle juures olla loov ja lasta loomingul lennata…? Olen viimastel päevadel mõelnud palju Maslow peale… kui õigus tal ikka oli! Jube raske on, kui esimene tasand täitsa katmata, armastust jagada, loomingut luua…

 

Igasuguseid tundeid tuleb nähtavale.

Mängisin eile õhtul  konkreetselt endaga peitust ja see ei olnud küll tore.. Pugesin õhtul Raymondi voodisse ja vaatasin telekat... kõik kanalid klõpsutasin läbi.. sain teada, et meil on 71 kanalit... Paari asja jäin vaatama ka.. „Seks ja linna“ ja üht närvihaiget filmikest... ja ma sain aru, kui palju puhtam on olnud mu meel ilma telekarämpsuta! Ei saanud magamagi jääda, filmimuljed muudkui silkasid kupli all... milline raiskamine...

Täna hommikul hea sõbra M-ga rääkides tabasin ära oma elu alltooni muutuse. Selleks on töölt äratulekust alates olnud valdavalt rõõm. Rõõm igast hetkest, ka sellest, mis ebamugav on. Selle on praegu välja vahetunud… nukrus. Ilmselt on see tingitud madalast energiatasemest... Vähene söömine, vähene õues liikumine, pidev pinge… laste tühja külmkapi ukse peal kõõlumine...süütunne…

Eriti viimasel päevadel on olnud kirjutamine minu jaoks tõeline piin. Mulle tundub,et ma teen midagi, mida ma pean tegema ja millesse ma ise enam ei usugi... Pole ka ime, kõiki neid tekste lugedes... Siirusest olulisem tundub olevat “mulje jätmine”… mind võtab õlgu võdistama..

Küsisin endalt aegajalt, MIKS ma seda teen? Mida see mulle annab? Aga vastused ei kosta praegu minuni.. olen end nii tühjaks tõmmanud... Mul on vahepeal tõeline uppuja tunne. Vajun ja vajun... vesi ja muda on kurguni... aga abi kusagilt ei paista... “Kes mind siin üldse aidata saakski?! “mõtlen vahel. Ainus mida ma tean, on see, et ma pean vastu. Vean lõpuni välja. „Kasvõi hambad ristis kui vaja“ ütlen muudkui endale. Aga.. “hambad ristis... nii ei ole enam minu jaoks õige... “ protesteerib kusagilt sisimast üks hääleke... Aga see hääl on õige vaikne... Tõsi ta on.. nii palju asjaolusid teeb mind nõrgaks...

Kusagil, sügaval sisimas… ma tean, et kõik saab korda.

Lihtsalt praegu pean pingutama, et tähtajaks valmis saada… korraliku, kividest laotud maja.

Juhuslikult nopitud mõttetera

"Give every day the chance
to become the most beautiful day in your life"
~M.Twain~

Veebist midagi otsides komistasin selle mõttetera peale. Kõlas. Võtsin ja kleepisin FB seinale. Ise mõtlesin:” Noh, see on tore ütlus küll.. Aga päris elus IGA päev see ju küll ei õnnestu…”.
Olen siin ise oma toimetamistega  natuke “hädas”.  Selles mõttes noh, et asjad ei  lähe päris nii, nagu ma tahaks. Peale neli päeva kestnud kooli olen nii väsinud… ei saa hommikuti kuidagi üles. Selline tunne, et aeg lendab lihtsalt tuulde…Hakkasin eile peale laste kooliviimist arvutis toimetama… mõte üldse ei liigu, sees keerab ja nii ma läksin ikkagi tunnikeseks magama. Pärast seda oli muidugi hea olla, aga siis tahtis leivatainas juba tegemist (tal ju omad ajatsüklid) ning pärast seda oli vaja minna linna. Ehh… tööta siis nii:)))

Linnaskäik oli õnneks edukas. Kirjutasin alla ühele ammuräägitud lepingule, ja nüüd ongi nii, et eelolevast tegutsemisest, energiast  läheb lõviosa [minu esimese;)] raamatu kirjutamisele-koostamisele!! :)
Ma sellest praegu rohkem ei räägi… :) Ise olen küll väga põnevil! Samas on hirmu ja segadust ka, nagu ikka asjadega, mis on täiesti tundmatu maa :P.

Koju minnes tõin Sylvia koolist ära.
Autost välja ronides ütles ta:”Emme, mulle meeldib, et Sa enam tööl ei käi. Sa saad meid hommikul kooli viia ja vahel ka järgi tulla :)”. Jaa, see meeldib mulle endale ka:) Raymond läks peale kooli sõbra juurde. Helistas mulle õhtul kella poole seitsme paiku, et kodubuss läks täpselt nina eest ära, kas ma saaksin järgi tulla. No läksin, nii hea ju kui keegi järgi tuleb. Kui ma talle koduteel ütlesin, et lähen täna hiljem natukeseks K.juurde, siis ta torises:”Mulle ei meeldi, et sa enam tööl ei käi. Nüüd sa oled palju rohkem õhtuti ära…”.   Muig. No muidugi, kui ta ise nii hilja tuleb… Jah, nii palju kui on erinevaid inimesi, nii palju ka arvamusi :))

Ise olen nädala algusest alates kuidagi eriliselt kuulõputseremoonia ootuses. Ilmselt sellest, et käisime esmaspäeval peale mu kitarritundi (oeh, seekord oli see nii keeruline, ma ei saanud kuidagi järje peale:P)  Eestisse saabuval meie peatsel tseremooniameistril lennukil vastas.
Eile saime hilisõhtul K. juures kokku. Nii ammu pole seal sellist suures ringis istumist olnud... Kohe väga eriline oli! Näha neid, nii armsaid inimesi, kellest mõningaid pole mitu kuud näinud. Mmm, see oli tõeline energiaring!
Õhtu krooniks olid muidugi meie tseremooniameistri laulud. See on hämmastav, kuidas muusika kõneleb!  Üks lugu toob nähtavale, valgustades kõike seda, mis sees toimub. Teine toob selguse ja rahu. Rõõmu. Armastuse. Jahhh.. :)
Ja mul õnnestus tema esituses ka “elusa inimese” suust ülemhelisid kuulda!  Oo, see on tõesti võimas! 

Täna hommikul arvuti taha istudes olin taas energiat täis :)
Ja FB-s sedasama mõttetera nähes pidin tunnistama, et jaa, Mark Twainil oli tuline õigus. Tõesti, Elule tuleb lihtsalt võimalus anda! Nii sünnivad järjest kõige ilusamad hetked meie ellu!

Hääle vägi

Sel korral olime koolis kaks päeva koos Põhja-Karjala shamaani Christiana Harlega. 
Kuna mooduli sisuks on kurgutšakraga seotud teemad – peamiselt enese väljendamine, tegelesime kehaga kui häälemootoriga.
Christiana nagu teda kutsutakse, ütles kohe alguses ära, et tema roll on teha meiega intensiivset tööd, meie piire ületada, panna meid mugavustsoonist välja tulema ja eksperimenteerima. Ja seda ta tegi! :) Nõudlikkuse ja armastusega.

Nagu kunagi JCIs Maarja Jakobsoni tehtud hääletreeningul, alustasime ka seekord kehast. Keskendusime jalgadele, et kontakt maaga oleks kindel ja tugev. Treenisime kõhulihaseid, sest hääl algab ju kõhust. 
Suurendasime oma kehas ruumi sissehingatava õhu jaoks  - end venitades, oma selgroogu, ribisid ja vahelihast (diafragmat) sirutades  ja keskendudes kõhuhingamisele.  Hingasime nabani ja tunnetasime keha keskpunktis olevat füüsilist väge.  Jälgisime kaaslase abiga, kuidas õhk liigub kehas sabaluuni välja. 
Christiana toonitas ka seda, et kui me oskame hingamisega töötada, oskame me elus erinevatest seisunditest lihtsamini välja tulla.

Mängisime oma häälega. Suu kinni, häälides erinevatel kõrgustel tähte “Mmm”, tunnetades erinevates kehapiirkondades tekkivat vibratsiooni. Suu lahti, võttes ette erinevaid täishäälikuid (nagu ma ka siin kirjutasin) ja noote  (do-re-mi-fa-so-la-si-do) hoides häält paar kolm minutit erinevatel noodikõrgustel, tunnetades, mida see heli kehas teeb. Ja tekitades häälega vaiksest tuulest puhkevat tormi ja piksekärgatusi :).
Midagi sellist, nagu selles vahvas videos, ainult et meie olime märksa ebakindlamad ja mõistagi amatöörlikumad :))

Et õpiksime märkama, kui palju on meie ümber ja meie elus erinevaid suuga tehtavaid helisid ning milliseid erinevaid kõneviise me kasutame, mõtisklesime sel teemal. Inimese kõneviis võib olla soe või külm, pehme ja sõbralik või terav ja solvav, uhkeldav või alandlik, enesekindel või ebakindel, sümpaatne või antipaatne, kiire või aeglane, flirtiv ja miilustav või käsutav ja kamandav, selge ja sorav või kokutav ja kogelev… Me kasutame häälega väljenduses pomisemist, sõnade neelamist, nutmist, naermist, kilkamist, juubeldamist, kussutamist , vaigistamist (tss!), itsitamist, ohkamist jpm.  See on tõepoolest hämmastav, kui rikkalik on meie hääl!
Kodus sain hilisõhtul sellele taas kohe kinnitust. Sylvia lamas voodil ja las ühtäkki kuuldavale hundiulu:”Uuuu…” - “Mis on, Sylvia?” küsisin. “Ma olen lihtsalt kurb” vastas ta. “Miks?” - “Mul on kõht tühi” – “Hihh:)) Aga teeme siis süüa :)”

Christiana ütles, et “hääle tegemine on nagu koju tulemine”. Meie ühiskond ja normid suruvad meile sageli peale selle, et me väljendame end järjest vähem. Püüame olla “tublid ja korralikud”, “sobivad” ega väljenda end enam nii vabalt, kui meie keha ja hing seda tegelikult vajab.
Lapsed on veel vabad. Jälgige neid. Õhtul poes süüa ostes nägin jäätiseleti ääres lasteaiaealist tüdrukukest, kes omaette lauldes mõtiskles, kas võtta seda või hoopis teist jäätist :))

Äärmiselt huvitavad olid harjutused, kus pidime kahekesi paaris olles väljendama kordamööda teineteisele erinevaid  tundeid: pettumust, rõõmu ja viha.
Kõigepealt tuli minna sellesse tundesse sisse ja siis seda ca
3-5 minuti jooksul väljendama, Ainult häälega, ilma sõnadeta, ilma kehakeeleta.
Pettumust väljendades kõlas see mul nagu lugu. Lugu, mis algas pettumuse tunde väljendamisest, võib isegi öelda, et helilisest soigumisest, oma pahameele väljendamisest. Kõrgemaid toone tõid esile esialgsed rõõmsad ootused ja madalamaid toone kurbus, mis pettumusega kaasnes. Ja lõpuks väljendas hääl lahtilaskmist, andestamist. Ja huvitav, et vastaspool tõlgendas seda samamoodi!

Rõõmu väljendamine oli tõeliselt imeline! Helisesin rõõmust oma elus. Päikesest ja puhkevatest lilledest, talvest ja kevadest, inimestest oma elus, oma lastest - oma rõõmudest. Sellest et ka igas pimeduses on valgus. Et igas hallis on kusagil päike. Hääl helises ja kõlas, sillerdas ja mängis. Ma ei ole kunagi kuulnud oma häält sellisel kujul! Nii kõrgel, nii mänglevalt. Ma ei teadnud, et mu hääl on üldse võimeline selliseid trillerdusi tegema :) See oli tõeliselt fantastiline kogemus!

Viha… see oli kõige raskem hajutus.  Olla viha energias… tunnetada seda vibratsiooni, seda võnget. Puhas viha… (mis ei teeks haiget ega lõhuks, vaid oleks enese väljendus). Kujutasin ette inimesi, kes on mulle haiget teinud. Seda viha jätkus ainult paariks sekundiks, kohe tuli viha asemele kurbus või pigem… pettumus.  Kujutasin ette kui palju on kurjust maailmas… et kui mulle või mu lähedastele on liiga tehtud… aga viha asemele tuli süüdistamine.
Püüdsin end kujutada vihaseks tormi-iiliks, aga see tundus olevat hoopis lõbus.  Kõige puhtam tundus olevat viha tunne, kui ma tajusin olevat mu piire ületatud. Siis oli viha, ilma igasuguste alltoonideta :)
Ei tea, miks see nii raske oli:)) Ma vihastan oma elus küll. Aga see kestab ju vaid mõned sekundid :) Küll aga oli sellest tundest, mis see (kujutletavas) vihaenergias olemine kaasa tõi, raske vabaneda. Ma raputasin ja puhistasin, aga ikkagi oli jupp aega kehas mingi sisemine värin.
Väga huvitav oli paarilisena neid teise tundeid ka vastu võtta. Rõõmuga kaasa rõõmustada, pettumuse ja viha korral lasta teisel end välja elada, olles lihtsalt kohal.

Meie kahe päeva õppetöö lõppedes tuli meil teha ka lõputöö, nagu Christiana ütles. Me pidime esitama loo enda elust. Kasutades selleks võimalikult palju helisid ja häälitsusi. Story with voice.
Ma pean ütlema, et ma pole ammu enne millegi esitamist nii närvis, et mitte öelda totally scared. Me pidime tegema miskit, mida me polnud kunagi varem teinud, ja seda oma häälega, kõigi ees…
Ma otsustasin viskuda määramatusse, alistuda, hüpata lihtsalt lennukist alla, olla lihtsalt kohal, lootuses, et mu hääl ja mu keha ise teavad, mida teha. Ja et kui see kõik läbi saab, ei “sure kuulajad ära”, sest see on nii õudne olnud. Ega mina. :))  Hihh, ja et keegi ei taha mind tomatitega loopida :))) Ma alustasingi oma lugu selle väljendamisest, kuidas mu süda kurgus klopib:”Tuhh-tuhh-tuhh!!”  ja nii see läks… voolates :)
Huuhh, oli see vast kogemus!!! Ja ma pean ütlema, et väga-väga lahe! Väga võimas, väga eriline, väga vabastav! Vau:)

Jahh, tasub oma piire laiendada, sest nende piiride taga on nii palju avastamisväärt peidus! :)

Uus elurütm

Huvitav on see protsess,  mis toimub. Algusel ei ole ju ühtki rutiini paigas. Tööl olles olid alati mingid traditsioonilised tegemised. Aga nüüd ei ole. Kõik on enda luua. Mis tähendab ka seda, et võib hoopis mitte-midagi-tegemisse ära kaduda. Oluline on oskus hoida fookust ja järjepidevalt tegutseda.

Sulle ei anta kunagi soovi, ilma et sulle antaks selle täideviimiseks jõudu.
Ometi võib juhtuda, et pead selle heaks tööd tegema.
~Richard Bach~

Vaatasin enda sisse ja küsisin, et noh, kas on midagi nüüd teistmoodi ka? Jah – ma olen rahulikum. Õigemini.. minus on mingi selline mõnus rahu. Ja rõõm. Ja usaldus.. kohati veel teatud hirmudega vürtsitatud, kuid ma usun, et aitab käivituda ja kuulub asja juurde.

Ega ma oskakski öelda, kas see kõik on vaid ettevõtjaks, omapäi toimetamisest tulenev või kõik see kokku… See elutempo mis eelmise aasta lõpuga läbi sai oli ikka nagu horse race – koja presidendiks olemine, kaks kooli (kui üks kevadel lõppes, siis teine juba samal ajal hakkas), põhitöö (aeg 9-18+… intensiivne, täiega endasse võttev), koolitamine ja nende ettevalmistus (viimane peamiselt öötundidest) ja lisaks kogu muu elu – lapsed, sõbrad, majapidamine …

Sellest hetkest, kui ma aru sain, et ma ei pea ju (kohe) rabelema ja jooksma hakkama, olen ma mõnusalt nautinud lastega koolivaheajal koos olemist. Nädal aega (koos samal ajal vaikselt töötegemisega) lastega aega veeta… Millal ma ometi viimaks selleks aega võtsin?!

Oleme kogenud ühiselt igasuguseid erilisi ja tavalisi hetki. Aega on olnud. Ja ma olen väga tänulik selle eest! :)

Vaatasime siin koos kuulsat kultusfilmi Videvik. Olin varasemalt selle Edwardi-loost miskipärast eemale hoidnud (teadagi… kui on tõesti nii põnev lugu, nagu rahvas räägib, siis äkki ma ka nakatun ja neelan öösiti neid Stephenie Meyeri hiigelpakse raamatuid :).


Hmm.. miskit siin tõesti on, mis nii üüratult lummama jääb…. Raymond laadis internetist kohe järgmise osa (“New Moon”) alla ja vaatasime ühe hingetõmbega selle ka ära. Minu unenäod olid pärast veelgi fantaasia-ja ulmerikkamad kui nad siiani on, hihh :)
Ma küll ei saa sellest fenomenist aru… Miks see mu mõttemaailma nii sisse sõidab? Kui need filmid lihtsalt ja emotsioonitult tükkideks võtta, ei ole ju miskit väga erilist. Kui ehk vaid see hõimudevaheline ja filmis tänapäevalgi toimiv pärimuslugu. Kas on see  vampiirlus või Edwardi lummavalt  kütkestav välimus (õigemini see miski sõnulseletamatu, mis temast seal kiirgab)? Või siis see lugu nende kahe noore vahel – Edwardi ja Bella vahel, mis paneb igatsema sarnase suure ja sügava armastuse järele? Olles koos nii, nagu maailmas ei oleks miskit peale teise silmade, keha ja puudutuste?
Ei tea, vist see kõik kokku… Aga omamoodi lummav on see film tõepoolest… Peaks vist rezissööri märkmikku lugema:)

Esimene argipäev ettevõtjana

…möödus sisemise võitlusena haige olemise, tööd teha tahtmise ning laste sädistamise  ja nende telekavaatamise vaigistamise tähe all, oeh :P

Eneseusaldus sai esimese hooga suure hoobi. Mõtlesin, et mida mu keha tahab mulle selle haigeksjäämisega ometi öelda?! Olen nii väga oodanud, et saaks ometi tegema hakata kõiki neid OMA asju, mis juba ammu muude tegemiste taga tegemist ootavad! Minus valitses segadus ja pahameel… 
Ja siis kerkisid mu silme ette ühe hea inimese sõnad: “Olen justkui tundnud sind kaua- kaua, näinud lahkumisi ja kokkusaamisi, õnne ja selle hääbumist. Kuid eelkõige olen näinud hakkamasaamist.”  Ja siis mõistsin. Ei ole vaja hüpata ühest oravarattast teise. Aeg on võtta rahulikult.

“Eelkõige olen näinud hakkama-saamist” ütlesin ma endale ja see mõte aitas mul lõdvestuda. Jah, nii see ju on :). Aitäh Sulle.

Mõistsin, et ei ole vaja üle pingutada ja andsin oma kehale rahu.
Küll ma jõuan :) Mõte on ju elada pigem “elustiiliäri”, nagu Sisekosmose Kaido selle kohta ütleb.


Elada ja nautida, mitte tööga end ribadeks tõmmata :).
Olen väga tänulik, see kõik toetas mind väga.

Ahjaa, ja kõige muu hulgas tuli meile täna (peale rohkem kui pooleteist-aastase järjepideva unistamise, soovimise, visualiseerimise (terve tuba on rotijoonistusi täis:) – minu seisukoht oli esialgu kaljukindel “ei”…) uus pereliige – Sylvia sai endale rotipoja, nimega Bella.

 

Unbelievable, but everything IS possible!

Sohh, jäingi haigeks :(

 

Tundub, et olin end ikka üle pingutanud, sest nüüd kui oli võimalik paar päeva mitte midagi teha, siis hakkas nina kõigepealt vett jooksma, lisandusid öised külmavärinad ja kurguvalu.  Brr, ongi käes.
Keha tahab võtta aega maha ja puhastuda.
Aga milline ajaraiskamine…

Ja siis juhtus nii, et issi saatis lapsed ootamatult kolm päeva varem koju, nii et see olen-päev-otsa-oma-aja-peremees-olemise-aeg  jäi ühtäkki napilt kahepäevaseks.
Tegin 1 jaanuari vaikuses olemise päevaks. Kunagi Indias seda esmakordselt kogedes  mõjus see väga puhastavalt. Aga tänaseks olen ma vist juba harjunud, et muu maailm oma müraga (TV, raadio) mul seljas ei ela. Lugeda oleks küll väga tahtnud… ja arvutis toimetada.. ja näpud sügelesid kohe väga oma koolitusasju ajama :)).
Kui lapsed õhtul tulid ja oma esialgse rõõmsa elevuse ja pärastise närviajava nääklemisega kogu koduse ruumi ära täitsid, tekkis mul mingil hetkel tunne, et mul pole oma kodus enam õhku ega ruumi…
Kui siis kurjustama hakkasin, tuli Raymond minuga pärast rääkima. “Ma saan Su murest täiesti aru. Ka mul on koolis teinekord nii, et kui kõik klassis lärmavad, ei saa ma üldse keskenduda. Ma palun vabandust…” Oeh, kuidas siis sellise avalduse peale kõik sulab ja sees on vaid tänulikkus, et ma olen kuuldud ja mõistetud!

Eurodest: Apiiii.. kontol on täiesti olematud numbrid. Eks see võtab natuke aega, enne kui uute numbritega mingi taju tekib. Praegu tundub, et ei julge süüa ostma minnagi, kohe on kõik otsas…

Kes võiks väsida pidutsemisest?!

Tunnen juba mõnda aega, et olen nagu orav rattas… hingetõmbepausi nagu üldse pole.
Kui tegemisi lähemalt vaadates, siis ei ole ju midagi erilist.. Vastupidi, kõik on väga lahedad tegemised-olemised… Ju seda sisemist rahutust tekitab asjaolu, et pole saanud hetkegi “kulpi nurka visata” ja lihtsalt olla.
Mis mu päevi (ja öid) siis täidab?

Koolitused (üks coachingu-teemaline minikoolitus novembri lõpus JCI juhatustele ja kaks müügi-ja teeninduskoolitust: üks neli päeva, teine kaks) võtsid töö ja laste kõrvalt päris palju aega ja energiat. Kogu ettevalmistus tuleb ju praegu (veel) öö- (ja une-)tundide ajast…
Mulle tegelikult küll meeldib öine töörütm (oo, kui palju hommikuid ma niimoodi voos olles vastu võtnud olen! ;), aga et seda nautida, peab olema võimalik end millalgi tagantjärgi välja puhata.

 

Füüsilist koormust annab hilisõhtune lumekühveldamine aias ja parklas ning nädalavahetustel (siis on päevavalgust) kaminapuude lõhkumine :)
See on nagu jõusaal, aga sellegipoolest füüsiline koormus… Ootan seda aega, et saaksin jälle aega joogasse minna. Mulle meeldib plastilisus ja voolavus rohkem kui jõuvõtted.

 

JCI tegemised hakkavad  selleks aastaks vaikselt ühele poole saama ja seda peamiselt peolainetel. Aastalõpp toob mõistagi endaga kaasa teisigi piduseid üritusi.

JCI Presidendiball Astorias, stiiliks 1001 ööd:

 

JCI Toompea Glögiõhtu, kus olin viimast korda koja presidendiametis – tunnustasime tublisid, panime märgid rinda nii uutele kojaliikmetele kui 2011 aasta juhatuse liikmetele. Ja sel õhtul võeti minu õlgadelt võeti ära presidendikett:)

 

E-koja Argentiina tango stiilis jõulupidu Give Up! (ehh.. kus olid nüüd mu mustad kleidid punaste aksessuaaridega? :)) 
 
  Aga tangot tantsida oli vääga lahe! :)

Pidutsemistega edasi minnes…
Raymondi sünnipäeva tähistasime seekord vaikselt, ainult omaette. Sünnipäeva-eelarve sai sünnipäevalapse soovil tema kingitusse investeeritud :)

Osakonna jõulupidu toimus itaalia stiilis Luccas. Olen alati imetlenud seda, millisel tasemel on meie üksuse peod! Jah, neid hakkan ma tulevikus kindlasti taga igatsema! Sedakorda oli peo krooniks meie kolme peabossi väga tõetruu kehastumine kolmeks tenoriks! Paljud meist ei saanud esialgu arugi, kellega tegu on, hihhh:)

    
Hea söök, kõned, laulud, mängud, hoogne tants… ja minu peatne lahkumine paljudel (pea)teemaks :))

Jõulupidu Merle&sõbrad koos kõrvitsasupi, piparkookide ja kingitralliga….

 

…ja perega venna juures Tartumaal:)
Auto otsustas seekord koju jääda ja nii me läksime rongiga ja tulin bussiga. Minek oli täitsa lahe, tagasitulek tõeline kannatlikkuse õppetund… Eks tormitar mängis siin olulist rolli ja võibolla oligi hea ise mitte roolis olla!

   

Nüüd läksid lapsed aastavahetuseks issi juurde maale. Kuigi neist lahkumine on mulle alati kuidagi keeruline, saan ometi võtta aega vaid iseenda jaoks. Võtta kokku oma aasta. Olla vaikuses, mõtiskleda, lugeda ja hakata vaikselt uueks aastaks atra seadma ;)