Armastus ja kohalolu… see tervendab :)

Raymond on ka peale minu kojujäämist suhteliselt palju kodus olnud. Ilmselt tal on mingid põhjused, miks tal on vaja kodus olla… See väljendub peavaludes, palavikus jmt. tervisehädades.  Vähemalt on mulle lohutuseks see, et me saame koos olla ja ma saan talle rohkelt tähelepanu pöörata.

Käisime täna hommikul Raymondiga Lastehaiglas arsti juures. Tal on 9.märtsiks pandud adenoidide operatsiooni aeg. Olen teda viimaste päevade jooksul selle pilguga jälginud ja minusse on tõusnud kahtlus, et kas see opp on talle ikka vajalik. Mitte et ma sellest midagi teaks, aga tunne on selline…. Ta ei räägi enam nasaalselt ega hinga kogu aeg läbi suu. Mõtlesin et konsulteerin natuke arstiga ja ehk kellegagi veel, enne kui ta sinna opile ikka saadan… Ja siis – arst vaatas ja vaatas ja küsis siis pahuralt:”Miks te arvate, et tal seda oppi vaja on?” - “Ee.. ega mina ei arvanudki, Teie ütlesite nii” vastasin. Doktor vaatas uuesti ja teatas siis: ”Ei, need adenoidid on küll piisavalt väikesed, neid küll ei ole vaja lõigata. Kui siin üldse midagi on, siis on need need suured mandlid”. ?!? Jeee!!! Kuhu need suured adenoidid siis kadusid? Mandlitega ei ole Raymondil küll kunagi probleeme olnud:)

Minus voogas rõõm ja tänutunne – iga asi on millekski hea – ehk on Raymondile see sage kodusolemine nii hästi mõjunud :)