Amma

Käisime sõpradega Soomes Energia Arenal Ammalt kallistust saamas. Ma ei olnud enne Ammaga kohtunud, aga kuulnud olin temast küll palju.

Amma on Indiast pärit pühak, Guru. Tal on ashram Lõuna-Indias, Keralas. Igal aastal käib Amma käib maailma erinevates paikades selleks, et inimestele meelde tuletada, kes me tõeliselt oleme ja ühtlasi suunab meid elama oma elu lihtsuses, avatuses ja armastuses. Ja kallistab inimesi. Need, kes tema kallistust on kogenud, ütlevad sageli, et see on neid sügavalt puudutanud.

Ruumi sisenedes tundsin endas samasuguseid energeetilisi võnkeid nagu sageli pühapaikades tunda võib. Eestis olen nii tugevaid energeetilisi vibratsioone oma kehas kogenud Tuhala Nõiakaevul.
Rahvast oli isegi vähem kui ma ootasin, aga see oli tore. Kui terve see spordisaal oleks rahvast puupüsti täis olnud, tea, kas oleksimegi Ammalt kallistada saanud.

Kallistamine on hästi organiseeritud. Ruumi sisenedes saavad kõik järjekorranumbri. See koosneb numbrist ja tähest. Ja tähtede kaupa hakatakse inimesi kutsuma. Seni saab lihtsalt istuda või mediteerida, lihtsalt jälgida kuidas Amma järjest inimesi kallistab või uudistada ja osta Amma organisatsiooni poolt pakutavat indiapärast kaupa – viirukitest seepide ja essentsideni, kottidest, riietest muusikani.

Märkasin, et päris paljud tulid Amma kallistuselt, pisarad silmas. Peale kallistust sai istuda temaga koos laval, tunnetada sealolevat energiat ja mediteerida.

Me läksime ainult üheks päevaks. Soome läksime hommikul kl 8:00 laevaga ja sõitsime Helsingist Vantaasse edasi. Kohale jõudsime ca poole 12 paiku. Enamik oli tulnud mitmeks päevaks ja juba varakult kohal. Seetõttu ei jagunud meile isegi järjekorranumbrid, vaid anti lisapiletid. Saimegi rahulikult kohale jõuda ja ringi vaadata. Kuigi istumine oli teatristiilis toolidel, panime me oma kaasavõetud lambanahad maha. Tundsin, milline kõikehõlmav rahu minusse tuli. Polnud eriti mõtteid, oli lihtsalt olemine.
Kui hõigati välja, et lisapiletid saab järjekorranumbrite vastu vahetada, läks juba kiiresti. Nagu oleks meie rong liikvele läinud :) Kell oli kolm.

Mul oli hea meel, et suutsin nii palju aeglustuda ja oma tähelepanuga kohale tulla, et olin Amma kallistuses tõesti hetkes. Nii et kallistus tundis päris pikk, aeg oleks nagu peatunud. Ta kallistus on päris tugev :) Algul ma ei saanud aru, mida ta mulle kallistades ütles, aga hiljem sain teada, et see olevat olnud: “Mu kallis tütreke, mu kallis tütreke…”  Vau… sellepärast abilised siis küsisidki minult, kui järjekorras esimeseks olin jõudnud, mis mu emakeel on.

Laval istudes tundsin samasuguseid energiavibratsioone oma kehas, nagu ennegi. Minus on viimastel päevadel nii palju kergust ja lõbusust olnud, et meditatsiooni, iseenda sügavuse ma ei valinud minna. Nii huvitav oli hoopis vaadata inimesi ja elada nende reaktsioonidele kaasa. Märkasin, kuidas tunnen endiselt ühendatust indialastega ja neid oli seal minu rõõmuks palju. Kui koju hakkasime tulema, tekkis minusse kummaline kurbus nendest inimestest lahkuda.

Amma energia  aga töötas edasi. Märkasin, et erinevates kohtades, erinevates mõtisklustes tulid nii selgelt nähtavale mu mustrid. Alateadlikud käitumismustrid, programmid, nagu nende kohta võiks öelda. Teadlikkus oli erakordselt selge.

Kui hilisõhtul kodu poole sõitsin, tundsin, et olen tänulik, et sõprade kutsest kinni haarasin. See on kindlasti üks oluline kogemus mu elu hetkede kees.

Lõpetuseks üks armas meeldetuletus Amma organistatsiooni soomekeelsest ajakirjast "Matruvani, Amman Viesti", mina võtsin Bioneerist.

Kiri Jumalalt Hommikul, kui ärkasid, jälgisin ma sind ja soovisin, et ütleksid mulle vähemalt mõne sõna, küsiksid minu arvamust või kiidaksid mind mingi hea asja eest oma elus. Sul oli siiski liiga kiire sobivaid tööriideid otsides ja nii ootasin ma edasi. Kuni mööda maja ringi jooksid, mõtlesin, et leiad minu jaoks paar minutit ja vähemalt tervitad mind…, aga ei. Mingil ajal pidid ootama viisteist minutit midagi tegemata, lihtsalt tooli peal istudes. Siis hüppasid äkki püsti ja mõtlesin, et tahad minuga rääkida, kuid sa jooksid hoopis telefoni juurde ja helistasid tuttavale, et uusimaid külajutte kuulda. Vaatasin, kuidas tööle läksid ja ootasin kannatlikult kogu päeva. Arvan, et kogu oma kiirustamise juures polnud sul aega mulle midagi öelda. Panin tähele, et lõunalauda istudes heitsid pilgu enda ümber. Võibolla häbenesid sa minuga rääkida ja sellepärast ei öelnudki sa söögipalvet. Vaatasid teiste laudade inimesi ja märkasid, et mõni sinu tuttav rääkis minuga enne sööma asumist, kuid ise ei öelnud sa sellegipoolest midagi. Pole viga, sest aega veel on ja ma loodan, et kunagi pöördud minu poole.  Läksid koju ja tundus, et sul on palju tometamist. Kui toimetused olid tehtud, panid teleka mängima. Ei tea, kas sulle telekas üldse meeldib, sest vaatad sealt ükskõik mida. Iga päev veedad palju aega selle ees, midagi mõtlemata. Jälgisin kannatlikult, kuni telekat vaatasid ja õhtust sõid, kuid taas ei öelnud sa mulle midagi. Magama heites olid ilmselt liiga väsinud. Kui olid perele head ööd soovinud, pugesid tekkide alla ja uinusid kohe. Sellest pole midagi, sest kuigi sa seda ei tea, olen ma alati sinuga ja mul on rohkem kannatlikkust, kui arvata oskad. Soovin Sulle õpetada ka seda, kuidas olla kannatlik teiste inimestega. Armastan sind nii väga, et ootan iga päev väikest peanoogutust, palvekest või tänuavaldust, mis tuleb sinu südamest. Ühepoolne suhtlemine on väga raske. Jälle on uus päev  ja jälle ootan ma sind armastusega, soovides, et täna annad mulle väiksegi hetkekese. Ilusat päeva!

Rohkem Amma kohta: http://www.amma.fi/kielet/vir_amma.php ja www.amritapuri.org

Unistused on nagu liblikad, mis lähevad lendu

Sylvia küsis minu käest ükspäev: “Emme, kas Sinul on need soovid ja unistused täide läinud, mis sul lapsena oma täiskasvanu-elu kohta olid?”

Ma kohe võtsin aega ja mõtisklesin selle küsimuse peale…
Nii palju kui mulle meenus, olid mu unistused õige tagasihoidlikud… Ega ma tollal vist tõesti suurt midagi unistada ei julgenud. Hea kui elu miinimumprogrammi käivitab, ütles tollal mu ebakindel ja haavatud mina.
Ja kui ma selle mõtte juurest tõin oma tähelepanu sellele, mida mu elu mulle tegelikult kinkinud on… siis see äratundmine võttis sõnatuks. Seda on võrreldamatult rohkem, kui ma elus oleksin unistada osanud!

Seda nii füüsilisel – materiaalsel  kui hinge- ja tundetasandil.

Tartu tüdrukuna oleks juba see mõte, et ma Tallinnas elan, tundunud väga suurena:) Mu ema elas linnalähedal maal ja sealt vaadates tundus Tallinn hirmkauge koht, mis mõeldud privilegeeritud inimestele:)) Elu on seda veelgi suurema rõõmuga täiendanud, et saan elada Nõmmel, imeilusas kohas, aiaga majas.

Ma ei mäletagi tööga seotud unistusi… Imetlesin toona kerge kadedusega oma vanaema, kes juba lapsena oli teadnud, et tahab hambaarstiks saada. Ja saigi, väga heaks veel pealegi. Minul oli aga polnud tööga suhtes ühtki nägemust… Eks Sylvia küsimus sellest oligi inspireeritud – tema teab juba väga täpselt, kelleks ta saada tahab. Tahtis kindlust, et tema soovid täituvad:)
Oleks mulle tollal keegi öelnud, et ma saan töötama pangas, olles oma ala tipp-tegija (nagu ka mu töökaaslased ja kliendid)  ning et pangatööd peale 16 aastat selja taha jättes on mul oma koolitusfirma, oleks ma võtnud seda lihtsalt narrimisena… Võimatuna oleks tundunud mõte, et ma võin läbi oma töö olla nii paljudele inimestele teejuhiks, nagu see praegu kujunenud on… Selline koosloomine on tõeline kingitus ka mulle endale!

Kindlasti oli mul soov, et mul oleks “tore mees ja head lapsed”. Aga seda, et mu elu toob mu elukaaslasteks nii sügavalt väärt mehed, seda ei oleks ma uneski näha osanud. Iga mees, kellega mul on olnud privileeg veeta osa oma elust, on mõjutanud väga minu teadvelolekut, arusaamist ja kasvamist. Ja isegi kui ma palun andestust kõigi oma vigade eest, mida ma tegin, pakun ma teile oma sügava tänu. Tänan teid tõesti kõige eest, mida te mulle andsite ja kõige eest, mida te kannatasite, kui mina püüdsin kõigest väest Suureks saada. :)

Ja sõbrad…
Tollal polnud mul isegi olemas arusaama, et selline sõprus on ilmas olemas, mida ma täna kogen. On tõeline õnnistus, et mu elus on sõbrad, kelle tingimusteta armastust ja toetust ma tunnen iga päev. Mu sõbrad on mulle kui mu perekond, mi sagrada familia. Kooskogemised, sügavad ühendused, rõõm, lust ja koosloomine… Sõnad ei suuda väljenda seda imelisust ja rõõmu, mida te toote nii paljudesse mu elu hetkedesse. Olen lõputult tänulik selle läheduse ja armastuse üle! Ma seisan tõesti hiiglaste õlgadel :)

Muusika… on muidugi olnud samuti üks võrratu üllatuskülaline mu elus. Laul ja kitarrimäng… kasvavad järjest enam ja enam mu kaaslasteks :)

Ja üle kõige – ei toona nooruspõlves, ega hiljemgi, täiskasvanuna oma kitsaskohti läbides, ei oleks ma kunagi osanud oodata, et ma saan elama oma elu sellise tundega, mis mind praegu kannab.
Hinges sügavalt ühendatud olevana, puhtas armastuses, usalduses, rahus,  rõõmus ja tänulikkuses, Eluvooluga ühes voogava-voolava tundega.
Ja isegi kui elu väljakutseid esitab ja selle tunde aegajalt lahti haagib, siis järjest kiiremini ja lihtsamalt on see tunne taas tagasi.

Soovin seda kõigile inimestele maailmas!

Olles selle mõtisklusega ühele poole saanud, tundes suurt rõõmu ja tänulikkust selle eest, mis on…tabas mind äratundmine! Kui mu elu on praegu toonud kõike beyond my dreams and imagination, siis – mis kõik veel võib tulla! :)
Ja nii on kõigil meil, usun siiralt!

Me loome ju oma Elu ja oma Reaalsust iga minut, iga päev. Olen mõistnud, et see, kuidas me näeme oma käesolevat kogemust, määrab ära selle, kuidas me loome järgmise. Tähtis on teada, et Elu on meie poolel. Nagu ütleb Neale Donald Walsh: “Tulevik ei tule Sinu JUURDE, ta tuleb Sinu KAUDU”. Ja me oleme ju kõik tõeliselt Suured. Ja elu Maa peal on palju enamat, kui me eales arvata oskame!

Nii et – unistagem, sõbrad! Meie elu on sellest veelgi Suurem!

Mis siin kõigutab? :P

Aasta alguse esimesed kaks nädalat olid ootamatult väljakutsuvad.
Aastavahetusest alates tundus, et nähtavale tuleb kõik see, mis pole armastus. Minu enda sees, mõistagi. Võtsin seda nii – see on kõik see, mis tahab tähelepanu saada, et jäädavalt mu elust lahkuda. :)

Isegi laste teismeea hormoonid on kuidagi eriliselt möllama hakanud. Tuleb oma teismeiga meelde, kuidas sai vennaga kistud, nii et “karvu lendas” nagu mu ema armastas ikka öelda:) Täna ma ei saa enam absoluutselt aru, kuidas ma sain nii imelist inimest, nagu minu vend on, üldse kiusata?! Eks mina see kurjajuur olin, kes oli toona maailmavalu ja trotsi täis oli, hihh :)
Õnneks lastel pole päevakorral need teemad. Nad lihtsalt ei saa vahel isegi aru, miks nad ootamatult endast välja lähevad ja lõrisema hakkavad. Eks nad järjest enam õpivad tundma ja leidma iseennast.
Ma leian, et oluline on võimalikult sageli väljendada oma toetust ja armastust. Ega ma muud enam väga teha oskagi, täiesti nõutuks võtab ikka vahel.
Eks ikka urisen ka, kui olukord nõuab ja teinekord on just mõnest parajast möiratusest abi :))

Kõrge järjestikuse töökoormuse tõttu tajusin, et olen enda vaimu ja keha nõrgestanud. Otsustasin, et nüüd, koolituste vahelisel perioodil, tegelen ainult puhkamisega. Magan ja ei tee mitte midagi. :)  Eriti ei tee mitte midagi, mis võiks tööd meenutada :) Oi, see on keeruline olnud! :)
Alguses oli tegemist juba ainuüksi sellega, et oma mõtetest koolituste ettevalmistamise ja korraldamisega mõtted eemaldada. Koolitamine on nii kaua aastaid mu hobi olnud, et ma ei oskagi nagu ilma… Nüüd otsustasin, et edaspidi on koolitamine mu TÖÖ ja võtan aega tegeleda ka HOBIDEGA :) Eks näis kuidas see muidugi tööperioodil õnnestub :)

Näiteks, nii-nii hea on käia laulmas – Väelaulude ja Bhajanite õhtutel.
Ja kuna Tom sättis 2-3 kuuks Indiasse, oli neid lausa 2x nädalas, nurr :)
Viimasel lauluõhtul enne Tomi ärasõitu ma laulsin ennast täiesti teise teadvuseseisundisse (seda pole jupp aega olnud, hea on seegi olnud, kui pea mõtetest tühjaks saab), seekord lendasin täiega. Keha oli pärast nii pehme ja magusat õndsust täis, nagu oleksin eriliselt nauditavat massaazi saanud või nagu ma oleksin püsivas orgasmijärgses seisundis:) Ja see püsis kuni koju jõudsin ja magama läksin, mmm.

Kodus kitarri näppida ka ikka saab, aga see läheb kuidagi vaevaliselt. Samuti hispaania keelega, kuigi ma, mmm, täiesti jumaldan seda keelt! Mida enam sinna sisse end närin, seda enam see mind võlub!

Kõige rohkem on sel väljakutsuval ajal toeks olnud sõbrad. Ma olen tõeliselt õnnistatud, et mul on sellised sõbrad! Mida enamat võib sellisel ajal kogeda, kui tunda, et ma olen vastuvõetud, aktsepteeritud ja armastatud täpselt sellisena nagu ma olen. Ja seda kogu selles väikeseks õnnetusenutsakaks olemises, kust teed ega valgust ei paista. Sest me kõik teame, et see läheb mööda.  Sest me kõik ju teame, et see ei ole mina. See on lihtsalt raske, kitsas koht. Täielik toetus sõpradelt… minus on sügav tänu.
Jah, sellised kohad õpetavad lõdvestuma… lõdvestuma valus, pahameeles, pettumuses, ärrituses…
Mõistma, et kõik need ebameeldivad emotsioonid lihtsalt näitavad, et  ma kannan endaga miskit kaasas. Midagi, mida ma olen kunagi sügavale endasse ära peitnud. Ka iseenda eest. Ja et nüüd on see nähtavale tulemas. Oluline on jääda kohale kõigis neis tunnetes, mitte põgenema, peitma, alla suruma rutates. Vaid seisma selles tormis ja tänama iga hetke eest.

See ei ole lihtne. Aga see tunne, mis tuleb, kui torm vaibuma hakkab, on tõeliselt  suurepärane. Tundub, et olen seekord taas sadamasse jõudmas:)

Viimased aastad on tõesti õpetanud leidma raskustes kingitusi, õppetunde. Tervendama järjest enam sisemuses peituvad kokkutõmbumisi. Tuleb püüda aru saada, mis minus tegelikult reageerib. Mis sõnum sellel tundel mu jaoks on?  Kust tegelikult see hirm, viha, pettumus, kurbus, ebakindlus pärit on? Mida ta mulle öelda tahab? Tegelikult me ju teame. Oma südames me ju teame. Tuleb lihtsalt kuulata ja vastu võtta.

Ja me saame alati aidata inimestel enda ümber näha neis peituvaid vastuseid, nende enda ilu ja armastust, ühendust millega mingitel perioodidel pilved varjutavad. Me saame olla teineteisele peeglid.

Lõpetuseks mõned asjakohased tsitaadid... Rebane Saint-Exupéry raamatus “Väike Prints” ütles: “Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” Seda täiendavad hästi mu hea sõbra Kristi Pääsukese sõnad: “Nähtamatu saab nähtavaks, kui sa vaatad. “ – Ehk siis südamega vaatad:) Raimo Ülavere lisab: “Inimese võimete äratamiseks (äratundmiseks!) ja rakendamiseks on sageli vaja teist inimest”.
Olgem üksteisele head peeglid!

Lõpetan taas Väikese Printsi sõnadega: “Tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahan liblikaid tundma õppida.”

See käib minu meelest ka meie endi kohta – kui tahame näha enda ilu, siis tasub aktsepteerida ka enda “röövikuks” olemise perioode ;)

Minu presidendiaasta kokkuvõte koja poolt

Igal aastal esitatakse JCI Kevadkonverentsil eelmise aasta tublimad auhindade saamiseks Auhinnakomisjonile. Väga südantsoojendav oli lugeda minu kohta esitatud auhinna-albumit! :)
Eks selline tunnustus ongi see, mis paneb kojas tegutsema! Aitäh!

Auhinnaalbum: JCI Estonia Aasta LOM President 2010- Signe Israel Signe ehk alias Siki on olnud JCI Toompeale Super President. Seda kõige otsesemas mõttes. Ükski tähtpäev, olgu kellegi sünnipäev, lapse sünd või vabariigi püha, ei jäänud südamesse pugeva tervituseta. Ta puudutas liigutavalt igaüht, ta jõudis kõigini isiklikult ja armsalt ning kõik see toimus nii mängleva kergusega ja loomulikult. Võitles oma koja eest Koja presidendi esimene ja kõige olulisem kohustus on koja väärikas esindamine. Aastal 2010 sai JCI Toompea õiguse korraldada JCI Estonia aasta tippsündmust- Aastakonverentsi. Projektijuhtideks valiti JCI Toompea kunagised presidendid Marju Raadik-Kantsik ja Heidi Kakko. Kogu meeskond tegutses ühise mütsi all ja väga innustunult, kuid peale meie endi ei uskunud ürituse suurejoonelisusesse ja edukusse mitte keegi. Selline suhtumine vajas Sikilt tõelist võitlust oma koja ja meie projekti eest. Ja ta sai sellega hakkama ja suurepäraselt – Toompea koda ei pidanud loobuma oma eesmärgist ja viis selle ellu uuel tasemel, mida varem polnud JCI-s nähtud. Lisaks projektitiimi igakülgsele toetamisele, sai Siki suurepäraselt hakkama ka konverentsi modereerimisega. Tänu sellele aastakonverentsile lisandus meie kotta nii mõnigi uus huviline, kes selle tiimis „käe valgeks sai“. Koja esindamine Siki jõudis kõikjale ja oli igal üritusel pildil ja vääris äramärkimist! Oma jäägitu positiivsuse ja sütitavusega on Siki muutnud Toompea koja oodatud külaliseks iga koja üritustele.     Positiivne ellusuhtumine. Siki on üdini positiivne inimene ja ta oskab seda ka teistesse süstida. Ta leiab selle positiivse killu ülesse igast toanurgast või põrandapraost  :-) Eeskuju, toetus, respekt. Siki oli eeskujuks igale aktiivsele kodalasele. Ta oskas õigel hetkel kiita ja kalli teha, täpselt siis, kui see oli asja eest. Koja koosolekud olid mõnusad üritused mitte kohustus, selle õdusa õhkkonna kudus sinna sisse just Siki. Seltskonnahing ja tantsulõvi Siki on tõeline seltskonnahing. Talle meeldib esineda ja ta teeb seda väga laulvalt. Kõik vaatavad ja kuulavad hardunud pilguga. Ja kui läheb peoks, siis ei ole Siki tagasihoidlik, vaid pidutseb eesrindlikult varaste hommikutundideni :-) Kindlameelsus ja usk oma koja liikmetesse Tema Presidendiaastal sai alguse Toompea koja üks traditsioonidest - Tervisekonverents, mis pärjati 2010 aastal JCI Estonia parima elukeskkonna arendamise projektina. Siki ei peljanud meeskonnatöös kaasalöömist, kuigi see ei ole presidendi kohustus. Ta tegi seda suuremeelselt ja sütitas projekti uskuma ja seda ära tegema kogu meeskonna. 100% efektiivne Siki :-) jõudis kõikjale. Kui vaadata koja ajaveebi (http://jcitoompea.blogspot.com), siis 2010 aastal on tehtud meie arhiivi 64 kannet erinevatest üritustest, koosolekutest ja sündmustest. Siki oli igal pool olemas ja säras õnnest. Ta tegi palju, andis palju ja jõudis palju. JCI Toompea valis Siki 2010 aastal parimaks juhatuse liikmeks Lisaks JCI tegevusele jõudis Siki veel läbida andragoogika kursuse, õppida kitarri mängima, kasvatada kahte last, tegeleda joogaga, koolitada ja teha oma igapäevatööd. 2010 aasta lõpul tegi Siki veel ühe tähtsa sammu- hakates iseenda tööandjaks. Toompea koda hoiab Sikile pöialt ja soovib et tal kõik ikka hästi läheks! :-)   Siki oli tõeline Super President, kelle üle iga koda võib uhke olla! JCI Toompea

Olen JCI-s olnud aastast 2003. Mis seal salata, see kes ma täna olen, on suuresti tänu JCI-le. Tänu aktiivsetele, positiivsetele, ettevõtlikele kojakaaslastele! Tänu teile, sõbrad!

Lanzarote muljed – kaks nädalat päikest ja armastust

Elu on mind hellitanud, mul tekkis võimalus minna vabatahtlikuna Lanzarotele ühe tuttava jooga- ja puhkekeskusesse tööle. Kui kutse tuli, siis mõtlesin, et oiii kui vahva oleks… Ja järgmisel hetkel sain oma mõttel sabast kinni:”Mismõttes oleks?! Mis mind siis takistab? Pole ju tööandjat, kes teatab, et puhkust sa küll praegu ei saa…:P Ehk õnnestub ka muud asjad (lapsed, loomad) ära korraldatud!” Ja saidki! :)

Kas pole tore, minna keset talve, napilt enne kevade ametlikku algust, kui hanged kõrguvad ninani, minna sooja päikese kätte?!

Reisihuvilistele infoks: lendasin läbi East Midlandsi (Inglismaa), kus veetsin pool ööd lennujaamas ja tagasi tulin läbi Barcelona. Tagasilend tuli Geronast (100 km Barcelonast mööda rannikut üles, kirde suunas. Info sinnaliikumiseks leiab siit lingilt), ka seal veetsin öö lennujaamas. Päris huvitav ja igati ok, eriti kui padi või läptop on kaasas ja viimases häid filme mida vaadata :). Lendasin RyanAiriga ja edasi-tagasi piletid Tallinnast läksid maksma 253 EUR (s.h. check-in pagas tagasilennul). See käsipagasi teema on seal suht piiri peal kõndimine… Nii suuruse kui sisu poolest. Mul võeti näiteks täiesti tahke mesi ära, mis külakostiks tahtsin viia ja mis kirjade järgi olevat pidanud lubatud olema…

Lanzarote  võttis mind vastu avalalt naeratava päikese ja rõõmsalt juukseid sasiva tuulega. Daniel, Villa Amatista peremees, tuli mulle vastu ja ma sain kohe ookeaniga sinasõprust luua :) Seda õnneks veel mitmel korral! Kuna ma ei läinud sinna ju päris rannas lesima ega niisama puhkama, vaid ikka tööle, siis seda liiga sageli ei saanud. Aga seda enam ma neid kordi nautisin!

 

Koht, kus me elasime, Villa Amatista, on kui maapealne paradiis. Nii elamiseks kui külalisena puhkamiseks.

Külalistele on ööbimiseks 8 erinevat tuba või majakest.   Enamikus saab ise süüa valmistada ja on olemas kõik eluks vajalik. Kõik perenaise hea maitse järgi kujundatud, elurõõmsad ja omamoodi rahu sisendavad. Elutempo ja -rütm on seal hoopis teistsugune.On olemas suur joogaruum, kus saab teha ise või koos grupiga joogat, õues on soojendusega bassein. Võib tellida endale massaazi või muid erinevaid hoolitsusi. Asukoht on ka hea, praktiliselt saare keskosas asudes (La Vegueta asula lähistel) pääseb lihtsasti igale poole. Ookeanirannik – Playa de Famara - oli meist 10 min autosõidu kaugusel, mõnusate lainete ja liivarannaga.

Kui Sul on plaanis Lanzarotet külastada, siis chekka nende kodulehte, see koht väärib seda!

Meile, maja elanikele, oli see aga veel erakordsem paradiis! Aed oli nii külluslikult rikkalik, seal kasvas kõike! Alates aedviljadest  - tomatid, salatid, rukolad, spinatid, zukinid, baklazaanid, sparglid… ja lõpetades erinevate puuviljadega  - papaiad, avokaadod, nisperosed, aprikoosid, passioniviljad ja kõik need kelle nimegi ma ei tea…
Nii tohutult mõnus oli lipata enne lõunasööki aeda, tuua sealt päikesesoojasid tomateid, basiilikat, salateid ja muid aedvilju ja lõikuda need kohe värskelt salatisse!

Aias on lisaks igasuguseid muid põnevaid taimi ja kohti, siin mõned neist…

…ja rõõmsalt õitsvaid lilli:)
 
  

Hommikuti võtame aega olenevalt olukorrast kas koos või igaüks omale sobivas kohas – sees, saalis või väljas päikeseterassil – joogat teha. Nii Daniel, kui Zanna, tema naine, armastavad väga joogat. Ma ei olnud ammu ashtangat teinud, tegime seda Danieliga koos, küll oli mõnus!

Päeval toimetame seda, mis vajab toimetamist – majas, külalistetubades, hoiame õue puhta, teeme süüa. Mina õmblesin veel lisaks. Õmblesin ja parandasin – padjapüüre, tekikotte, toolikatteid, kardinaid jmt. Nii vahva, et Zanna selle peale tuli, ma väga nautisin! :)

Mind väga inspireerisid need söögid mis me sõime. Ainult taimetoitu mõistagi. Ja palju värsket. Aga täiesti selliseid asju, mida saab siin vabalt järgi teha:) Nagu näiteks süüa rohkem idandeid, erinevaid kaunvilju, aga ka näiteks kinoad, mis osutus mu vaieldamatuks lemmikuks, mmm! Ja mandlipiim :)



Väga ülendav oli see, kuidas me ühise laua taha istudes alati käed ühendasime ja vaikuses oma söögipalvet lugesime. Väärt hetked!
Ja muidugi see toorkook, mille Zanna minu viimasel õhtul tegi!! Põhi mandlitest, datlitest, seesamiseemnetest ja kookoseõlist, kreem banaanidest, avokaadodest, kakaost ja camu-camu pulbrist ning peale maasikad… See oli selline maitseelamus, et ma sõin seda nagu aegluubis, mmm :))

 

Rituaalidest  ja tseremooniatest osatakse Amatistas lugu pidada. Me tegime… erinevaid. Siin pildikesed ühest. Spiraali sisse kõndidest puhastatakse end, jäetakse maha kõik see, mis meid enam ei teeni. Energeetiliselt, emotsionaalselt. Spiraali sees ühendutakse nelja ilmakaarega,  maa ja taevaga ning võetakse nende väge endasse. Seda saadab teiste tseremoonias osalejate laul ja/või loitsimine. See on väga vägev ja ülendav kogemus:)

Villa Amatista elanikud – nii omanikud (abielupaar Zanna ja Daniel) kui loomad (kaks koera ja kass) on väga imelised.
Millise hoole ja armastusega seda kohta peetakse, kõigesse suhtutakse! Kõik, mida nad teevad, tuleb mängleva kergusega (suhtlemine külalistega, toimetamine aias ja majas jmt). Kui külalised tulid, siis ma jälgisin imetlusega, kuidas neid vastu võeti. Nagu nad oleksid parimad sõbrad ja lihtsalt külla tulnud. Pealegi - Daniel rääkis sakslaste ja šveitslastega saksa keeles, inglastega inglise keeles, prantslastega prantsuse keeles ja hispaanlastega hispaania keeles… Meiega rääkides kasutas ta sageli eestikeelseid sõnu (ta on varasemalt natuke Eestis elanud). Meie Piretiga, kes me olime seal mõlemad vabatahtlikena tööl, olime nagu osa perekonnast. Nii omaksvõetud, nagu väga lähedased sõbrad. Nii lihtne on sedasi tunda end kui kodus:) 

Ja samas ei olnud see vaid mingi särav pealispind. Kui tekkisid mingid kitsaskohad, valesti mõistmised, taheti omaette olla, ei tahetud aktiivselt suhelda, siis seda kõike väljendati väga avatult. Ja see oli täiesti turvaline. Keegi ei pahandanud, ei solvunud. Ja see lõi tunde, et kõik tunded, soovid ja vajadused on turvalised. Ja ma võin ennast alati väljendada.  Mitte midagi ei pea tegema, mida sa ise ei taha. Selline tingimusteta omaksvõtmine on nii vabastav, võimaldades olla igas hetkes täpselt nii nagu sa oled.  Ja see on nii hea tunne!

 
 

Ilmad olid hästi ilusad. Mõne päevaga juba õppis ära selle, et millal valgeks läheb, millal pimedaks, millal soojaks, millal jahedaks. Päike oli väga soe ja paistis enamikel päevadest. Küll aga oli vahest hästi tuuline. Tuul oligi määravakas ilmakujundajaks – kas jahedam põhjast või kuumem idast, Saharalt. Ühel päeval Piretiga Amatista autoga saaretuuril käies saime kinnituse 30 kraadisele suvemõnule:)

Kohalikuks vaatamisväärsusteks on eelkõige loodus ise. Vulkaaniline maastik on tõesti väga eriline. Kui Tenerife on nagu üks suur vulkaan, siis siin on selline tunne, nagu oleks keegi oleks neid nagu rosinaid saia peale puistanud, vulkaan on vulkaani küljes kinni.
Meie elupaika ümbritses ka mitu vulkaani, ühte rohtukasvanud kraatrisse ronisime sisse ka. Väga hea energiaga eriline elamus oli. Selline turvaline, hoitud ja kaitstud. Tuul ainult vihises peade kohal…

Meie aiast edelasse vaadates paistsid eemalasuvate vulkaanide tipud, nagu Egiptuse püramiidid. :)

See piirkond seal kaugemal on nii tihedalt vulkaanidega kaetud, nagu oleks neil seal mingi kogunemine. Ja maastik nende vahel näeb välja selline, nagu oleks Kalevipoeg põldu kündnud - mullakamakad on hiigelsuured. Tegelikkuses ei olnud see muidugi muld, vaid vulkaaniline pinnas. Väga teistmoodi vaatepilt! Kahjuks mul pole sellest pilti.

Panen siia pildi kogu Lanzarote saarest ka, meie orienteeruva asukoha tähistasin Amatista värvides roosakas-lilla lillekesega.

Teise nädala algul käisime saaretipus asuvat mäestikku vallutamas, hmm.. temaga sõprussuhet loomas ;). Mäe tipp on 670 m, aga me vist päris tipus ei käinud :)  Üks külalistest, umbes minuvanune noormees, Peter, kellega me keset mäge kohtusime ja autovõtmeid vahetasime (et ei peaks tuldud teed tagasi minema), ütles pärast pead raputades, et oli ikka väga raske rada.
Rada läbides ei tundunud see meile sugugi liiga raske, kuigi väljakutsuvaid kohti oli päris mitmeid. Ärauhutud teid ja püstloodis alla ookeanini ulatuvat seina jalge all.. See tundus pigem põnev ja eks Daniel oli püüdnud meid enne minekut ette ära ka hirmutada :)), nii et me olime kõigeks valmis :). Mul võttis retk jalad küll lõpuks läbi, varvaste vahel oli ikka mitu villi… ei olnud mu saapad kivistel mägiradadel turnimiseks mõeldud. Aga need imeilusad lummavad vaated! Need andsid nii palju energiat! Me muudkui peatusime, ahhetasime ja nautisime!

Piltidelt kaob kahjuks sügavusmõõde ära, aga ehk saab natuke ainu kõrgustest ja vahemaadest. Üleval vasakul oleme me ca kolmandiku läbinud, meie teekond algas sealt tagant, kust esimesed arglikud vahused lained hakkavad. Paremal on meie kohtumispaik Peteriga. Vast on pildil läbi proportsioonide (läbi nende täpp-inimeste seal paremal mäenukil) võimalik tunnetada meie kõrgust suhtes veepinnaga.

Hingasin sisse mägede ja ookeani hingust… aaaahh!! Milline jõud ja vägi! Paremal üleval on meie neljane reisiseltskond, juuksed lehvimas tuules:)
 

Vasakul on näha teekond, mis ootas ees. Viimane veerand.  Läksime välja sinna päris taha lõppu, viimase nuki juurde all ookeanipiiril. Paremal on vaade, mis tehtud pärast seda, kui olime seal all parempoolses ookeanisopis ujumas käinud ja siis 500 meetrit otse mäkke tõusnud,  üles platoole.

Viimane vaade alla.. tõusu alustasime päris sealt veepiirilt. Väga vägev matk oli! Mu saabastesse kängitsetud jalad olid valusad ja väsinud, kuid ma ise olin elamusest laetud ja õnnelik! Mäletan, et muutusin kogunenud energiast lausa ülemeelikuks :))

Paar pildikest majast ka. Parempoolsel pildil paistab eemal mu selja taga ka minu toa aken ja seal all kasvav õitsev, vööni ulatuv tubakataim.

  

Enne äraminekut tegime veel mitu erilist tseremooniat.
Sain igas neist järjest rohkem ühendust oma isikliku väega. Iseenda väärtuslikkusega. Ja mõistsin, et nii siiatulek kui kogu see aeg siin on olnud nagu üks iseenda väärtustamise õppetund.  Algne mõte: “Ah mis nüüd mina.. Kas tõesti mina…?” asendus rõõmuga oma väärtuse tajumisest. Minus peab ikka midagi olema, et elu mind nii erilise armastusega ümbritseb. Ja ongi nii! Ja mis kõige ilusam, et tegelikult on see nii kõigiga meist! Me kõik, igaüks meist on nii eriline, me kõik oleme väärt kogu maailma armastust. 
Leian, et selle mõistmine ja tajumine algab sellest, kui me kõigepealt iseennast usaldame. Kui me valime ennast kuulata ja usaldada. Oma sisetundele järgneda, vabaks anda kõik hinnangud ja ootused, lubada endal märgata hetke, märgata ennast, õrnuse ja hoolivusega, nagu ütleb Sölve Maiberg. Ja jätkata enda usaldamist ka siis, kui kõik, mis pole armastuse sarnane ning tervenemist tahab saada, endast ebamugavalt märku andes protsessi käigus nähtavale tuleb.

Rest in natural great peace this exhausted mind,
Beaten helpless by karma and neurotic thoughts
Like the relentless fury of the pounding waves
In the infinite ocean of samsara.
Rest in natural great peace.
~Nyoshul Khen Rinposhe~

Olen väga rõõmus ja tänulik kogu selle kogemuse eest!