Mida on mulle andnud õpingud Holistika Instituudis?

Olen lõpusirgele jõudnud oma kooliteega Holistika Instituudis (HI). Õigemini juba finishisse, sest lõputseremoonia on juba sel reedel.
Tundsin, et on paslik teha tagasivaade, mida see (ajaline ja rahaline!) panustamine on mulle andnud. Ehk leiab siit endale vastuseid ka keegi, kes on endas kuulnud kutset sama teed jalge alla võtta, aga kahtleb veel.

Hihh… Matrixi võrdlus on tabav. See kool ei anna sulle valmis vastuseid, aga neid saad sa sealt saadava abil ise leida. Kas oled selleks valmis? Tagasiteed ei ole…

Millest kõik alguse sai?
Minu koolimineku otsus ei tulnud iseenda otsingutest tingituna ega janust vastuste järgi. Ma ei tundnud sisemist tühjust või segadust, mis sageli on sisemise arengu suunanäitajaks. Minu elu oli igati “normaalne,” et mitte öelda hea.  Või vähemalt nii ma arvasin.
Minu valik oli enda haridustee jätkamine. “Lapsed on mõlemad kooliga kohanenud, nüüd on mul samuti aeg uute õpingutega alustada”, mõtlesin. Olin juba aastaid vaadanud Tartu Ülikooli psühholoogiaõpet, aga nende õppekavasid lugedes tundus mulle see ikkagi kuidagi liiga teoreetiline ja inimkauge…  ning kohati koguni eluvõõrana tunduv. Nagu inimene oleks bioloogiline masin, mitte midagi sügavamat… Rääkisin mitme psühholoogiga ja mu tunne sai kinnitust. Olles eemalt paar aastat Holistika Instituudi tegemisi kõrvalt vaadanud, hakkas tunne selle koha pealt tugevamaks muutuma. Teadsin, et ma ei taha vaid teoreetilisi teadmisi, seda võin ise ka raamatutest lugeda. Tahan  asjade sisse ja nende taha näha, sügavuti mõista ja iseendas ära tunda.

2009.aastal, kui tegin otsuse minna HIsse õppima ja läksin oktoobris oma esimesse teraapianelikusse, ei osanud ma arvatagi, kui oluliseks eelolevad aastad saavad.

P.S. Siin lingi all viide ühele artiklile kooli avatud uste päevadest, kus käisin.

Mis seal koolis tehakse?
Kooli õppekavasse kuulub kaks peamist kursust – holistiline treening, mis on iseenda sisemisele arengule suunatud koolitus. Kursus kestab 1 aasta ja on aeg puhtalt iseendale.  Kes soovib minna edasi, õppida terapeudiks või minna teemadega sügavamale, võib minna terapeudiõppesse, mille esimeseks aastaks on ikkagi seesama holistiline treening.
Minu lugudest inspireerituna on juba päris paljud sõbrad-sugulased-tuttavad holistilise treeningu ette võtnud ja ma olen aru saanud, et see on olnud kõigi jaoks kui kingitus. See on kvaliteetaeg iseendaga, kõige sügavamal viisil.

Tollal ma seda mõistagi veel ei teadnud. Lihtsalt niiväga nautisin neid koolipäevi üle kuu neljapäevast pühapäevani.
Huvitav, et tagantjärgi oskab asju hoopis teise pilguga vaadata. Mulle tõesti sobis väga see, kuidas kooli asutaja ja juhataja,  Marina Paula Eberth oli talle omase struktuursuse ja põhjalikkusega selle õpetuse üles ehitanud – põimides läbi inimese energiakeskuste kokku kõik inimese elus olulised teemad.
Meie õpetajaks oli tollal Katariina Liisa Martens. Ja alates teisest kursusest kuni neljandani õpetasid nad meid koos.
Mitte iga kord ei olnud koolipäevad lihtsad ja põnevad. Kuna teoreetilised teadmistejagamised vaid toetasid iseseisvat tööd (suurt hulka loetavat kirjandust), siis põhifookus oli grupitöödel, aruteludel, läbitegemistel-kogemistel, iseendale sügavalt otsa vaatamistel. Eneseteraapiatel. Ja see kõik polnud sugugi igakord mugav…
Mäletan, et kui Soomest pärit Christiana Harle meiega eneseväljenduse ja hääleteemasid käsitles, siis jäi pool gruppi haigeks või ei saanud erinevatel põhjustel osaleda… Nii tugev energia oli seal – nõudis korralikku eneseületust ja aitas mõistagi “punni” eest ära saada.

Ja nii sai tasahilju, uks-ukse haaval, enda sisemaailma uksed lahti tehtud.
Vastavalt universumi seadustele saab välispidine maailm alguse sisemisest. Niisiis, kui seal teha muudatusi, siis algavad muudatused ka meid ümbritsevas maailmas.

Esimese aasta jooksul vaatasime otsa iseenda ja oma elu erinevatele osadele: * Turvatunne ja usaldus elu ja inimeste vastu. Külluseteadvus. Suhted emaga ja perekonnaga. Uskumused. Oma meele juhtimine, teadlikkus sise- ja välismaailmast. Alateadlik ja teadlik mina. Pisuke blogikokkuvõte. * Duaalsus ja elu paradoksid. Suhted ja valikud. Sünkroonsused. Sisemine Mees ja sisemine Naine (Anima ja Animus). Seksuaalsus. Suhted isaga. Loovus ja loomingulisus. Suhted rahaga.  Vari. Kõrgem Mina. Siin ka blogikokkuvõte. * Mina ise – usaldus enda vastu, enesekindlus, enesehinnang  ja ühendus iseendaga, oma tunnete, soovide, vajaduste ja piiridega.  Eneseväärikus. Vastutustunne. Isiklik vägi. Sisemine laps kui haavatud tunnete peegel ja kui meie loomingulisuse ja mängulisuse allikas. Blogikokkuvõte. * Südametarkus. Armastuse, andestamise, kaastundega seotud õppetunnid. Tingimustega ja tingimusteta armastus. Iseenda sisemine kriitik.  Andestamine on tee armastuse väe juurde.  * Hääle, eneseväljenduse ja tahtega seotud õppetunnid. Oma tõe väljendamine. Sõnade vägi. Helid ja alghelid. Blogikokkuvõte + Christiana osa: hääle vägi.  * Mõistuse, intuitsiooni, tarkuse ja teadlikkuse õppetunnid. Tõe eristamine, maailma nägemine “kolmanda silmaga”. Ühendus oma sisemise Tarkusega. Sümbolid, müüdid, unenäod, arhetüübid. Elu mõte ja eesmärk. Blogikokkuvõte. * Õppetunnid, mis seotud vaimse ärkamisega. Vaimuga ehk Loojaga teadliku kontakti loomine ja hoidmine. Karmaseadus. Vaba tahe. Isa arhetüüp. Surm. Ülesehitaja ja Looja. Blogikokkuvõte esimesest kursusest: Vaimsus argielus.

Kui neid ridu loed, siis võid märgata, et need on kõik väga suured ja mahukad teemad.
Iga valdkond on sügav ja mahutab palju! Ühtpidi oli see väga huvitav, teisalt aga päris väljakutsuv selliste teemadega iseenda sees tõtt vaadata.
Sageli juhtus, et juba enne kui järgmine koolimoodul algas, käivitusid nii mul kui mitmetel teistel peatselt käsitlemist leidvate teemadega seotud protsessid :)

See oli väga valgustav. Tundsin, et terve aja jooksul olid parasjagu fookuses olevad teemad justkui luubi all. Valgustasin kõik nurgad ja nurgatagused endast läbi. Mitmetest ustest sisse vaadates tuli sealt nähtavale moondunud, väändunud asju…

Miks see vajalik on?
Marina ütleb, et “See pole nii, et üks jama teise järel. See on üks ja seesama jama, mis ikka ja jälle tagasi tuleb.” Ja nii see on.
Et need teemad, millega elus pidevalt silmitsi seisame, enam üles ei kerkiks, tuleb seda toitev “allikas” kinni panna. Kusagil on mingi olukord, mis on meie puhast olemust moonutanud. Meile on õpetatud, et me ei tohiks ennast kuulata, end usaldada, end väljendada. Ja nüüd ei olegi me enam võimelised end kuulama, usaldama, väljendama… Ega oska seda ka teistega seoses teha. Me ei saa arugi, mis meis toimub. Miski on meid ära lõiganud meie turvatundest, usaldusest elu, inimeste, iseenda, meest/naiste vastu. Mis see on? Mis hoiab meid läbi ajaloo veel tänagi oma kütkes?
Vahel nii, et me sellest enne ise arugi ei saa, kui keegi tähelepanu ei juhi… Väga südamesse läks mulle ühel mu koolitusel ühe tunnustatud lastekirjaniku sõnad, kes ütles, et “"olen 40 aastat kuulnud kõrvus oma õpetaja sõnu, et sina ju ometi ei oska kirjutada! Ja iga kord uut raamatut kirjutama hakates, kuulen neid sõnu ja kahtlen endas…”

Mõned nopped holistika põhimõtetest: * Inimene on tervik, mille osad (keha, mõtted, tunded, hing ja vaim) on omavahel lahutamatult seotud ja mõjutavad üksteist. * Inimese põhiolemus on hea. Eluprobleemid, halvad mõtted, negatiivsed uskumused, viha, ängistus, kadedus – need on kõik nagu pilved, mis varjutavad su sisemist säravat, armastavat ja rõõmsat olemust. * Inimese probleemide peapõhjus on see, et inimesel puudub kontakt iseendaga, oma minaga (oma kehaga, mõtete, tunnetega, oma hinge ja vaimuga); * Iga inimene loob ennast oma valikute kaudu. Millised on oma minevikus tehtud valikute ja võimalike tulevikuvalikute tagajärjed? Ja milliseid alternatiivseid valikuid veel on? * Reaalsus eksisteerib sellisena, nagu inimene seda tajub ja mõistab. Iga inimese sisemaailm on erinev. Elus toimuvast olulisem on tähendused, mida inimene annab iseendale ja oma elule – millist lugu sa iseendale oma elu kohta räägid? * Holistilise teraapia  eesmärgiks on aidata inimesel saavutada endale sobivat elukvaliteeti. Selleks aidatakse tal teadvustada iseenda vastutust oma heaolu eest ja teha muutusi mõtteviisis, elustiilis ja tegevuses (parandades sellega ka tervislikku seisundit).

Esimesel õppeaastal sai vaadatud igast uksest korra sisse ja siis edasi mindud. Nii mõnelgi teemal sai vaid korra katet kergitatud.
Järgnevate aastate jooksul sai nende sisemiste teemadega edasi töötatud, sügavamale – juurteni ja algpõhjusteni mindud. Lõpuni läbivalgustatud, mis valgustamist vajas.

Foto: Dylan Guest
Sai nende sisemiste moondunud minadega – jalutute, kätetute, silmitute… haavatud südamete ja enesekriitiliste minu erinevate nooremate minadega korduvalt kohtutud. Erinevas vanuses - lapsepõlves, teismeeas, noores täiskasvanueas… Sai mahasurutud valud uuesti läbi kogetud, iseennast kuulatud, armastatud, toetatud. Andestatud endale, andestatud teistele. 
Ei olnud lihtne oma lapsepõlve seikadesse vaadata. Tol ajal ei olnud palju teadlikkust ega südame järgi tegutsemist. Minu ema sündis sõjajärgse lapsena. Kust olekski pidanud tolle aja naised peale sõjakoledusi võtma julguse järgida oma südant ja hoida head ühendust iseendaga?! Ikka järgiti dr.Spocki ja vitsakasvatust. Kellelgi ei olnud aega ega oskust kuulata, mida üks väike inimene vajab. Ammugi ei õppinud mina seda iseenda sees kuulatama. Nii reageerisin täiskasvanuna pigem sellele, mis väljaspool toimus, ega olnud ühenduses sellega, mis seespool oli, mida ise vajasin ja soovisin.


Mul läks kaua, tervelt neli aastat, enne kui suutsin lapsena saadud hingehaavu lõpuni tervendada. Näha seda, millist koormat mu ema kandis ja suuta talle südamest andestada. Eks ma olin ju juba lapsena nagu tulesäde. Ja mida aeg edasi, seda suuremaks tuli kasvas…, olles tugev ja kohati kontrollimatu… see võis tõesti olla päris hirmutav.

Nüüd olen õppinud iseenda tuld armastama, austama ja valitsema.

Palju samme on iseenda sees käidud nende kooliaastate jooksul. Nähtud äärmiselt põnevaid sisemisi maastikke! Olen saanud selle kooliaja jooksul nii palju kingitusi – iseenda sisemaailmas ja ka välismaailmast. Tõesti, tänulikkuse ja sooja kodutundega mõtlen sellele koolile…

Toon välja mõned kingitused – n.ö. uued jooned minus, mis praegu meelde tulevad (+ üks väike blogikokkuvõte): * Tundetarkus ja ühendus reaalsusega. Sain aru, et päikeseline taevas, mis mind enne kooli ümbritses, oli kohati… joonistatud. See polnud alati päris – ma ei olnud võimeline nägema fassaadi taha. Ma ei tea, kui mõistetav see tundub… minu jaoks oli see päikesepaiste reaalne, aga ühendust kõigi enda osadega polnud. Olin eesriide vahele tõmmanud, et hakkama saaksin. Igal juhul mõistagi parem kui õnnetusehunniku otsas istumine :D Näiteks tundus mulle aastaid, et vitsakaristus ei tähendanud mulle lapsena suurt midagi. Aga kui ükskord see uks lahti tuli ja see valu välja sai… siis see oli ikka väga valus. Aga samas – see valu, sügavatesse hingesoppidesse peidetud valu, alandus, häbi ja viha – oli mind alati minu emast eemal hoidnud. Alateadlikult, igaks juhuks, ei lasknud ma teda ligi. Hirm oli haiget saada, kaitsed olid alati püsti... ise aru saamatagi, miks. Nüüd ei ole enam vajadust antenne püsti hoida, valu on teadlikkusesse toodud ja vabastatud.  Mitmekümne tundenüansi asemel on paljudel inimestel vaid “head” ja “halvad” tunded. Täna tean, et tunded on head ja helded õpetajad ja juhendajad. Neid ei tasu peljata… Viha, pahameel ja ärritus viitavad sellele, et keegi on meie piire ületamas (võibolla me ise ei väljenda ennast?), kadedus annab viiteid sinu sisemiste soovide ja igatsuste suunas; puhas häbi ja piinlikkus meenutavad meile meie ekslikkust, õpetavad meid vastutust võtma ja teisi austama; jne. Kõik tunded on lubatud, head ja teretulnud. * Tundlikkuse ja teadlikkuse kasv. Koos julgusega oma tundeid tunda, iseennast märgata tekkis tundlikkus. Verbaalselt polegi seda ehk kõige lihtsam selgitada. Aga oskan iseennast ja teisi paremini kuulatada ja mõista. Ka seda, mida palja silmaga ei näe ja kõrvaga ei kuule.  Tajun selgemalt, märkan rohkem  ja olen rohkem kohal. Elu toimub praegu. * Suhete paranemine. Kõige olulisemate suhetena tooksin ära suhted iseenda, oma ema ja oma isaga. Viimasega polnud me suhelnud 25 aastat…  Olin ta oma elust ära kustutanud. Kuni mõistsin, et suhe isaga – see, kuidas mina seda näen – on algmustrina (naise jaoks on isa esimene suhe mehega) väga oluline. Nii hea on armastada ja austada iseennast. Olla hea sõber kõige “nahalähedasema” inimesega, kes elus eales olla võib! Ja kindlasti olen tänu tänastele teadmistele ja teadlikkusele parem ema oma lastele, kui ma eales muidu oleks osanud olla. * Ja julgus lükata end lahti tööandja kütkeist ja tegutseda ettevõtjana – usaldades ennast ja elu, teenides oma elueesmärki, jagades inimestega oma kingitusi, oma ande. Jagan rõõmu ja tänulikkusega saadud õpetusi oma koolitustel ja kursustel. Aitan läbi koolituste, arenguprogrammide ja nõustamiste-teraapiate kaasa inimeste (ja ettevõtete) teadlikule arengule ja – nende teadlikkuse kasvule.  Koos teadlikkusega pääseme me ligi oma sisemistele ressurssidele ja oskame oma elu suurema rõõmuga elada.  Viimasel ajal on mind kutsutud erinevatesse kohtadesse naisteringe ja naiselikkuse kursusi tegema – et me naistena saaksime ühendust iseendaga ja oma ürgse naiselikkusega. (vt. http://www.teadlikareng.ee )

Kokkuvõtteks
Läksin õppima, et oma teadmisi ja oskusi kasvatada. Üllatuskingituseks sain kaasa hea ühenduse iseendaga ja end armastava Mina. Täielik boonuspilet!
Väga hästi iseloomustab ja võtab tulemuse kokku Charlie Chaplini luuletus “Kui ma hakkasin ennast armastama”.

Aitäh Sulle, Marina, et oled oma sügavate teadmiste ja nakkava huumoriga mind nii palju inspireerinud ja teadlikkuse juurde toonud! Aitäh Sulle, Katariina, Su rahumeelse ja kannatliku olemasolu ja toetuse eest!

P.S. teen millalgi ka postituse raamatutest, mis mind eriti kõnetasid. Ehk saab keegi lugemis-mõtlemisainet, teeotsa edasiminekuks.

Kas vana arm ka roostetab…

Kirjutan ühe projekti tarvis uurimustööd ja seadsin selle raames sammud EBSi lugemissaali. Nii kummaline oli mööda neid koridore käia ja trepiastmeid samme mõõta…
Olen selles majas palju aastaid mööda saatnud. Alguses Kergetööstustehnikumis, siinsamas, paremas tiivas ka elades (pildil on näha ka minu toa aken - neljandal korrusel kõige parempoolne). Ja hiljem EBSis käies. Üht eksamit tegin EBSis muide oma kunagisest toast ümber ehitatud auditooriumis :))

Seda tööd kirjutades, läbi mõeldes, konkretiseerides, eesmärke, probleemküsimusi jmt. koostades tundsin, kuidas mul tekkis taas kummaline janu akadeemilise õppe järele… Peaks vist ikka magistrantuuri minema... hihh… :))

HTI IX moodul

Seljataha sai just eelviimane nelja-päevane moodul selles kooliaastas.  Teemaks oli seekord kolmanda silma, laubal asuva energiakeskusega soetud teemad – mõistuse vägi.

Rääkisime valgusest ja pimedusest, unedest ja unenägudest, sümbolitest ja arhetüüpidest… Väga-väga huvitav oli!

Minu unenägudemaailm on väga kirju ja kirev. Kui ma peaksin igal hommikul hakkama oma unenägusid üles kirjutama, siis ma veedaksin selleks vähemalt tunnikese :) Samas on selge see, et unenäod kannavad sõnumeid meie alateadvusest ja nende lugemine on üks ütlemata kasulik oskus.

Katariina juhendas meid unenägusid lugema nii, et eristades ära 1) unenäos olnud tegelased (lihtsalt endale loetleda), 2) tegevuspaigad, 3) tunded, mis olukordadega seotud.
Teinekord tekib juba siit paralleel eluga. Kuidas seda unes lahendasid? Kuidas võiks/võinuks lahendada? Kas see annab juhatust ka päris ellu?

Rääkisime unenägude vaatamisele sarnasest  erapooletust pilgust ka muudes aspektides. Kui oma elu justkui kõrvalseisja pilguga vaadata, võid näha suurt plaani ja lahendusi asjadele, mida muidu ei märka. Nii saab ka intuitsioon paremini töötada. Osata näha oma elu kui lugu - ja ennast ühelt poolt kui loo autorit ning teiselt poolt kui osalejat. 
Inimeste puhul, kelle tekivad kitsaskohad, on siis lihtne mõelda: ”Kuidas ma olen ta oma ellu kutsunud? Mida see inimene tuli mulle õpetama?” 

Väga huvitav oli mõtisklemine sümbolite, arhetüüpide ja müütide teemal.  Sümbolid ja arhetüübid jõuavad läbi elu meie unenägudesse (ja ka müütidesse) ja neid võib nimetada elu tõlgendamise ja mõtestamise keelteks.

Kirjutasime igaüks müüdi omaenda elust. Ja leidsime oma elu eesmärgi.  Mõlemad olid väga huvitavad protsessid.

Mina leidsin, et sümboolselt on minu elu eesmärk olla kui Päike.

Nautida vabadust olla selline nagu ma olen. Puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega. Toetada nende kasvamist, arengut ja õitsemist. Näidata teed. Koju. Iseendani. :)

Hääle vägi

Sel korral olime koolis kaks päeva koos Põhja-Karjala shamaani Christiana Harlega. 
Kuna mooduli sisuks on kurgutšakraga seotud teemad – peamiselt enese väljendamine, tegelesime kehaga kui häälemootoriga.
Christiana nagu teda kutsutakse, ütles kohe alguses ära, et tema roll on teha meiega intensiivset tööd, meie piire ületada, panna meid mugavustsoonist välja tulema ja eksperimenteerima. Ja seda ta tegi! :) Nõudlikkuse ja armastusega.

Nagu kunagi JCIs Maarja Jakobsoni tehtud hääletreeningul, alustasime ka seekord kehast. Keskendusime jalgadele, et kontakt maaga oleks kindel ja tugev. Treenisime kõhulihaseid, sest hääl algab ju kõhust. 
Suurendasime oma kehas ruumi sissehingatava õhu jaoks  - end venitades, oma selgroogu, ribisid ja vahelihast (diafragmat) sirutades  ja keskendudes kõhuhingamisele.  Hingasime nabani ja tunnetasime keha keskpunktis olevat füüsilist väge.  Jälgisime kaaslase abiga, kuidas õhk liigub kehas sabaluuni välja. 
Christiana toonitas ka seda, et kui me oskame hingamisega töötada, oskame me elus erinevatest seisunditest lihtsamini välja tulla.

Mängisime oma häälega. Suu kinni, häälides erinevatel kõrgustel tähte “Mmm”, tunnetades erinevates kehapiirkondades tekkivat vibratsiooni. Suu lahti, võttes ette erinevaid täishäälikuid (nagu ma ka siin kirjutasin) ja noote  (do-re-mi-fa-so-la-si-do) hoides häält paar kolm minutit erinevatel noodikõrgustel, tunnetades, mida see heli kehas teeb. Ja tekitades häälega vaiksest tuulest puhkevat tormi ja piksekärgatusi :).
Midagi sellist, nagu selles vahvas videos, ainult et meie olime märksa ebakindlamad ja mõistagi amatöörlikumad :))

Et õpiksime märkama, kui palju on meie ümber ja meie elus erinevaid suuga tehtavaid helisid ning milliseid erinevaid kõneviise me kasutame, mõtisklesime sel teemal. Inimese kõneviis võib olla soe või külm, pehme ja sõbralik või terav ja solvav, uhkeldav või alandlik, enesekindel või ebakindel, sümpaatne või antipaatne, kiire või aeglane, flirtiv ja miilustav või käsutav ja kamandav, selge ja sorav või kokutav ja kogelev… Me kasutame häälega väljenduses pomisemist, sõnade neelamist, nutmist, naermist, kilkamist, juubeldamist, kussutamist , vaigistamist (tss!), itsitamist, ohkamist jpm.  See on tõepoolest hämmastav, kui rikkalik on meie hääl!
Kodus sain hilisõhtul sellele taas kohe kinnitust. Sylvia lamas voodil ja las ühtäkki kuuldavale hundiulu:”Uuuu…” - “Mis on, Sylvia?” küsisin. “Ma olen lihtsalt kurb” vastas ta. “Miks?” - “Mul on kõht tühi” – “Hihh:)) Aga teeme siis süüa :)”

Christiana ütles, et “hääle tegemine on nagu koju tulemine”. Meie ühiskond ja normid suruvad meile sageli peale selle, et me väljendame end järjest vähem. Püüame olla “tublid ja korralikud”, “sobivad” ega väljenda end enam nii vabalt, kui meie keha ja hing seda tegelikult vajab.
Lapsed on veel vabad. Jälgige neid. Õhtul poes süüa ostes nägin jäätiseleti ääres lasteaiaealist tüdrukukest, kes omaette lauldes mõtiskles, kas võtta seda või hoopis teist jäätist :))

Äärmiselt huvitavad olid harjutused, kus pidime kahekesi paaris olles väljendama kordamööda teineteisele erinevaid  tundeid: pettumust, rõõmu ja viha.
Kõigepealt tuli minna sellesse tundesse sisse ja siis seda ca
3-5 minuti jooksul väljendama, Ainult häälega, ilma sõnadeta, ilma kehakeeleta.
Pettumust väljendades kõlas see mul nagu lugu. Lugu, mis algas pettumuse tunde väljendamisest, võib isegi öelda, et helilisest soigumisest, oma pahameele väljendamisest. Kõrgemaid toone tõid esile esialgsed rõõmsad ootused ja madalamaid toone kurbus, mis pettumusega kaasnes. Ja lõpuks väljendas hääl lahtilaskmist, andestamist. Ja huvitav, et vastaspool tõlgendas seda samamoodi!

Rõõmu väljendamine oli tõeliselt imeline! Helisesin rõõmust oma elus. Päikesest ja puhkevatest lilledest, talvest ja kevadest, inimestest oma elus, oma lastest - oma rõõmudest. Sellest et ka igas pimeduses on valgus. Et igas hallis on kusagil päike. Hääl helises ja kõlas, sillerdas ja mängis. Ma ei ole kunagi kuulnud oma häält sellisel kujul! Nii kõrgel, nii mänglevalt. Ma ei teadnud, et mu hääl on üldse võimeline selliseid trillerdusi tegema :) See oli tõeliselt fantastiline kogemus!

Viha… see oli kõige raskem hajutus.  Olla viha energias… tunnetada seda vibratsiooni, seda võnget. Puhas viha… (mis ei teeks haiget ega lõhuks, vaid oleks enese väljendus). Kujutasin ette inimesi, kes on mulle haiget teinud. Seda viha jätkus ainult paariks sekundiks, kohe tuli viha asemele kurbus või pigem… pettumus.  Kujutasin ette kui palju on kurjust maailmas… et kui mulle või mu lähedastele on liiga tehtud… aga viha asemele tuli süüdistamine.
Püüdsin end kujutada vihaseks tormi-iiliks, aga see tundus olevat hoopis lõbus.  Kõige puhtam tundus olevat viha tunne, kui ma tajusin olevat mu piire ületatud. Siis oli viha, ilma igasuguste alltoonideta :)
Ei tea, miks see nii raske oli:)) Ma vihastan oma elus küll. Aga see kestab ju vaid mõned sekundid :) Küll aga oli sellest tundest, mis see (kujutletavas) vihaenergias olemine kaasa tõi, raske vabaneda. Ma raputasin ja puhistasin, aga ikkagi oli jupp aega kehas mingi sisemine värin.
Väga huvitav oli paarilisena neid teise tundeid ka vastu võtta. Rõõmuga kaasa rõõmustada, pettumuse ja viha korral lasta teisel end välja elada, olles lihtsalt kohal.

Meie kahe päeva õppetöö lõppedes tuli meil teha ka lõputöö, nagu Christiana ütles. Me pidime esitama loo enda elust. Kasutades selleks võimalikult palju helisid ja häälitsusi. Story with voice.
Ma pean ütlema, et ma pole ammu enne millegi esitamist nii närvis, et mitte öelda totally scared. Me pidime tegema miskit, mida me polnud kunagi varem teinud, ja seda oma häälega, kõigi ees…
Ma otsustasin viskuda määramatusse, alistuda, hüpata lihtsalt lennukist alla, olla lihtsalt kohal, lootuses, et mu hääl ja mu keha ise teavad, mida teha. Ja et kui see kõik läbi saab, ei “sure kuulajad ära”, sest see on nii õudne olnud. Ega mina. :))  Hihh, ja et keegi ei taha mind tomatitega loopida :))) Ma alustasingi oma lugu selle väljendamisest, kuidas mu süda kurgus klopib:”Tuhh-tuhh-tuhh!!”  ja nii see läks… voolates :)
Huuhh, oli see vast kogemus!!! Ja ma pean ütlema, et väga-väga lahe! Väga võimas, väga eriline, väga vabastav! Vau:)

Jahh, tasub oma piire laiendada, sest nende piiride taga on nii palju avastamisväärt peidus! :)

Väjendamine loob maailma

Koolis õpime praegu viienda, ehk kurgus paiknev energiakeskusega  seotud teemasid. 

Väljendamine. Väljendamine on vastutuse võtmine. Kas ma olen kuuldud? Kas mu sõnad loevad?
Oma häälega väljendame oma tahet. Jälgi, kas Sul tahe on Looja tahtega sünkroonis, kooskõlas? Või tundub Sulle sisimas, et Su tee ja Su valikud ei ole tegelikult Sulle kõige paremad?
Kuulamine. Helid.  Ülemhelid. Toonimine (häälimine). Kas Sa kuulad, kas Sa kuuled oma häält?
Muide, kas teadsid, et kui me kuuleksime ümbritsevaid võnkumisi helidena (mis jäävad meie kuulmisulatusest 16-25tuh Hz välja), siis kuuleksime kuidas rohi kasvab ja lilleõied avanevad…
Taotlus. Kõigis meie tegevustes, ütlemistes paistab taotlus alati läbi. See on teiste poolt tunnetatav.

Kui energia kurgutšakras on blokeerunud, siis võib see ilmneda võimetuses oma seisukohti ja tahet väljendada, valikuid teha, provotseerivalt vaikida soovimises või vastupidi - liigses ja tühjas jutuvoolus.
Kuna kurgutšakra on seotud puhastumisega, siis võivad terve keha energeetilised blokeeringud väljenduda nina- ja kurguhaigustes. Küll aga tasub kurgukipitust tundes endalt kõigepealt küsida: “Kas ma olen midagi väljendamata jätnud? Kusagil oma soovi alla neelanud? Ja vastu oma tahet teise soovi järgi teinud?”
Kui jah, siis sellisel juhul on hea alustada selle väljendamisest. Oma soovi väljendamisest. Mitte teisele etteheidete tegemisest, mõistagi :) Oma vajaduse väljendamisest. Ja nii toimub Su kehas energeetiline puhastumine, mis laseb minna haigusnähtudel ka füüsilisel tasandil. Vahel kiiremini, vahel vaiksemini.

Hihh, kui seda linki lugeda, siis tuleb välja, et kurgutšakra on “minu energia keskus”.  Tähtkujud, millega see seotud on, on Kaksikud ja seda valitseb planeet Merkuur, nagu minulgi. 
Tjahh… nüüd ma enam ei imesta, et kui me ühes meditatsioonis erinevatele tšakratele aktiviseerivaid häälimisi tegime, siis just kurgutšakra puhul oli mul selline tunne, et ma mu hääl kestab ja kestab ega lõppegi otsa :).

Ehk siis -  siin on minu tugevus ja minu nõrkus.

P.S. See pilt on pärit Brigitta Richteri blogist, kus ta teeb lihtsa ülevaate ka kõigist energiakeskustest. Pilt on tema enda loodud.

Ega ma imesta ka selle üle, et ma tundsin tunnis lausa sisemist vajadust oma viimaste koolikordade kokkutõmbumisi ja tagasihoidmisi väljendatud saada :)) Ja see tõesti puhastab. Sisemine tunnetuslik energia, mis mul viimastel kordadel kooliga seoses oli seisma jäänud, sai vuhh! nagu paisu tagant tulema :) Energia voolas!

Minul on mõistagi ka omad kokkutõmbumised väljendamisega. Mul pole hirmu, et mu sõnad ei loe. Ma tean, et väljendamine loob maailma. Mul on hoopis hirm, et mu väljendamine võib puudutada kedagi sel viisi, et ta saab haiget.
Kuigi ma tean, et kui ma väljendan iseennast, oma vajadust, oma soovi, siis pole teise inimese haiget saamine minuga seotud. Kui minu taotlus on puhas. Kui minu taotluses pole grammigi süüdistust ega haiget teha tahtmist, kui minus on vaid armastust, aga teine saab ikkagi haiget, siis on see tema sisemine protsess, tema õppetund. Aga ikkagi :P

Sylvia töö näitusel! :)

Rahumäe põhikool peab sel aastal oma 100.aastapäeva. Sel puhul oli Kullo lastegaleriis õpilastööde näitus. Käisime Sylviaga seda täna vaatamas, seal väljas ju ka tema töö! :)

 

Mina koolitajana

Hommik on mõnusalt udune, selline misty morning... Lähen täna hilisemaks, et minna oma andragoogi (täiskasvanute koolitaja) kutset kaitsma. 

Eile ehitasin hilisõhtuni üles neljapäevast kliendisuhete juhtimise, teeninduse ja müügi koolitust. Nurr.. mulle meeldis see. Tunnen end NII elus, kui selliseid asju loon :)

Olen sel nädalal igal ööl saanud magama alles poolest ööst... palju asju “praeb korraga mu pannil”. Vahepeal tundsin end juba nagu Leiutajateküla Lotte Rebase pere ema, kes leiutiste võistluseajal kastis porgandeid vihtus lõikuda, ise omaette pomisedes: “Ei jaksa enam… ei jaksa enam…” :)) Aga õnneks sujuvad asjad täitsa ilma paanikata ja kuidagi iseenesest:)

Nädalavahetusel on tulemas JCI Toompea valimisüldkogu, koos auhinnatseremoonia ja peoga. Selle korraldus on palju aega ja energiat võtnud. Ilmselt seepärast, kuna see tuli ootamatult et ikkagi mina seda ise vedama pean.

Tänaseks andragoogi kutsekomisjoni ette minekuks tuli kokku panna oma portfoolio. Portfoolio sisaldab kogutud ja süstematiseeritud materjale, mis on seotud koolitustegevusega: minu lugu, areng koolitajana, tagasiside õppijatelt, kolleegidelt. Õppimise- ja õpetamismaterjalid. Unistused-soovid. Tegevuskavad ja 
-plaanid. Ettepanekud iseendale… Minu kreedo koolitajana…

Minu kreedo koolitajana

Kuulates komisjoni liikmete tunnustavaid sõnu minu ja mu portfoolio kohta, tegi see mind ühtlasi nii rõõmsaks kui ka kohmetuks. Või et minu refleksioonivõime ja oskus end ümbritsevat mõtestada olevat harukordne..? Või et nad annaksid mulle minu poolt taotletava III kutse asemel kohe IV..?
Hihh.. jah, mulle väga meeldib inimestega tegeleda ning see kirgastab mind. Eriti veel kui suudan neis midagi puudutada, aga mul on ikka väga palju veel õppida!

Loorberitele puhkama ei jäta, aga tuult tiibadesse andis see tunnustus küll! :)

Milline on Sinu kõla? Muljeid HTI lahtiste uste päevadelt…

“Elades oma igapäevast elu, peab aru saama, et mitte õnn ei tee tänulikuks,
vaid tänulikkus teeb õnnelikuks”
~D.Steindl-Rost~

Suur oli minu üllatus, kui 2. novembril toimunud  Holistilise Teraapia Instituudi (HTI) lahtiste uste päevadel, ürituse alguseks lubatud üllatuskontserdiks, ei hakanudki Marina Paula Eberth ja Katrin Saali-Saul laulma ega pilli mängima. Nad panid hoopis mingid klemmid ja juhtmed kahe taime - ühe krüsanteemi ja viigipuu külge ja lasid meile heli, mis muutvat taime vibratsiooni heliks ja seeläbi meile kuuldavaks. Hämmastav! Suurte roosakaslillade õitega krüsanteem helises kohe väga ilusti!
“Huvitav, kas see on üks tore trikk või on see tõesti nii?” mõtlesin. Oleks kohe tahtnud mõne füüsiku või inseneri selgitust, kuidas see võimalik on… Vaat, kui keeruline on teinekord uskuda miskit lihtsalt niisama, tõestamata, käega katsumata…

Taimede vibratsioon. Aparaat, mis teeb võnkumise kuuldavaks…. See pani mind mõtlema… Milline on minu kõla? Sinu? Me ei kuule seda, aga meie intuitsioon püüab selle kinni…

Mulle täitsa meeldis see üritus.
Alguseks rääkis kooli looja Marina Paula Eberth HTI sünniloost ja muuhulgas sõnastas väga kenasti ja täpselt ka selle kursuse eesmärgi, kus mina praegu käin (Holistiline treening):
“Parem kontakt iseendaga. Et tunnetaksid paremini oma potentsiaali  ja  oleksid õnnelik.” :)

Edasi jagasid erinevad koolitajad infot oma lühikursuste kohta. Mul tekkis soov nii mõndagi neist külastada… :) Toon siin ära kolm, mis mulle kõige inspireerivamalt mõjusid.

Heili Laido tutvustas oma 3-kuulist tulemustreeningut “Teotahte tuumani”.
Ta tõi vahvalt kujundliku paralleeli, öeldes, et alateadvuses võib olla aastaid peitu surutud asju, mis on tolmu all ja võibolla koguni haisevad… Palju mittevajalikku… ja nii ei leia me õigeid asju üles…
Me liigume oma igapäevaelus edasi, aga sügaval sisimas tunneme, et midagi on puudu. Ainult et me ei saa aru, mis see on? Et endas selgusele jõuda, tehakse kõige esimese asjana suurpuhastus :)
Kogu kursuse eesmärgiks on saavutada oma eesmärke rõõmu, kerguse ja naudinguga.

Kristiina Garancis rääkis oma kursusest “Millest märgid kõnelevad?”  ja ka see paelus mind väga.  Olen oma elus palju sünkroonsusi (kummalisi kokkusattumusi) märganud. Need on mind toetanud või  hoiatanud, vastavalt olukorrale:) 
Kristiina  sõnul kõneleb Universum meiega märkide teel (keeles). Just nii saame me aru, kas me oleme õigel teel. Jah, nagu sees, nii ka väljas, ütleb ka üks Universumi seadusi.
Mis on märgid? Näiteks juhuslikud kokkusattumused, unenäod, ootamatult pähetulnud mõtted, inimeste peale mõtlemised, raamatust lahtivõetud suvaline koht,  juhuslikult pealtkuuldud vestlus...

Katrin Saali-Saul tutvustas oma kursust naiste arhetüüpidest.  Tahtsin seda kunagi kuulama minna, aga miskit tuli vahele. Neid arhetüüpe ehk algkujusid - kuninganna, tütarlaps, armastaja, perenaine  – on läbi aegade peetud küpse naiselikkuse nurgakivideks.

Kuninganna Õhk	Armastaja Tuli
Perenaine Maa	Tütarlaps Vesi

Nagu Katrin ütles, on naise arhetüüpidega tutvumine üks võimalus leida endas naiselik vägi ning avastada endas (või oma naises, emas, sõbras) :
- tark ja väärikas kuninganna,
- elurõõmus ja muretu tüdruk,
- hooliv ja hoidev perenaine,
- naudingutealdis ja sensuaalne armastaja.

Väga huvitav oli kuulata, kuidas meid, naisi, võivad mõjutada ka nende arhetüüpide negatiivsed poolused.
Tundsin ära, et kui K-ga olin meie headel aegadel see naudingutealdis ja sensuaalne armastaja, siis lõpuks olin (Jää)kuninganna. Ehk siis Kuninganna negatiivne vorm...

Viimasel ajal on minu energia taas Armastajasse ja Tütarlapsesse tulnud. Kas tänu sellele on viimasel ajal taas rohkelt meesenergiat mu ellu tulnud? :)
Katrin ütles, et kui sisemised suhted oma arhetüüpide vahel läbi teadvustamise korrastuvad, siis muutub ühtäkki ka maailm. Nii see on :)

Isiklik vägi. Tugevus vs nõrkus.

Mulle meeldib HTI tundide juures see, et need koolipäevad toovad üles just need asjad, mis meis alla surutud, teadvustamata ja “õhu” kätte tahavad tulla - et neid teadvustada ja lahti lasta või ära mõista saaks. Ju on vaja sellised kopitanud uskumused ja mõttemustrid üles tõsta, et neid õhutada, et siis kõik langeksid oma õigetele kohtadele tagasi.

Seekordsed koolipäevad (23-26.09) olid tõesti väga huvitavad.. Valdkonnaks, millega tegelema pidime, oli isiklik vägi – mina, minu suhe endaga ja minu suhe maailmaga. 
Läksin sinna avatult, mõnusa ootusega. “Minu suhe minu väega on igati hea” mõtlesin.
Ja siis hakkas midagi toimuma...  Kõigepealt magasin kõik meditatsioonid lihtsalt maha ... Nagu poleks kunagi mediteerinud, nagu oleks võimetu oma meelt mõtetest puhastama ja keskenduma… :))
”Mis toimub? Kas ma olen oma eelmisest nädalavahetuset väljamagamata või ei taha ma näha, mis mu sees toimub?? “küsisin endalt.
Olin peale eelmist nädalavahetust nii õnnelik.. nii rahulik, nii rõõmus. Nüüd olen segaduses, et lausa paha on olla. Rõõm oleks nagu kusagilt torust alla lastud… Saan aru, et siin on mingid minu sisemised teemad üles tulnud.. Väga huvitav :))

Olen õppinud, et tunded ei ole head ega halvad. Nad on mõõdikud, mis näitavad, mis olukord on. Sisemised indikaatorid, nagu auto signaallambid. Ebameeldivad tunded annavad meile  võimaluse muuta seda, mis muutmist vajab. Näitavad ära mida me siinkohal vajame. Seda, et meie piire on ületatud. Et on vaja enda huvide eest seista. Mida iganes:)
Selleks, et jõuda tunde taga peituvani, on vaja tundekurv läbi teha. Ennast sobival viisil väljendades. Kellel on vaja patja nutta, kellel taldrikuid lõhkuda, kellel kõik välja öeldud saada. Et saaks nähtavale tulla see, mis on segaduse, viha ja pahameele taga. Seal all on ju selgus, tänulikkus, armastus, andeksandmine...

See imelik segaduses olemise tunne oli läbi terve kooliaja. Selgus tuli alles peale kooli.

Meie isiklik vägi on enamasti tugevusega seotud ja isikliku väe tuum on julgemises olla selline nagu olen.
- Kartmata hülgamist, kui ma väljendan oma tundeid, oma tõelist olemust.
- Kartmata kriitikat. Uskudes, et ma olen alati piisavalt hea.
- Kartmata näida rumal, uskudes enda hakkama saamisesse.
- Muretsemata oma välimuse pärast.

A la et “kui ma olen kontaktis oma väega, olen ma tugev, iseseisev ja sõltumatu”.

Minu jaoks on teema, mis tahab õppimist ja vastuvõtmist, aga hoopis teistsugune. Julgus olla nõrk, haavatav ja küsida abi.
Ilma et ma tunneksin, et minu väärtus sellest väheneks. Ma olen harjunud, et pean kogu aeg tugev olema, kõigega hakkama saama. “Ma olen tubli ja tugev. Ebakindlus - ei endal (ega teistel) pole lubatud” avastasin ma oma uskumuse…
Eks ma ole seda ka väljapoole kuvanud… Siiamaani kumisevad kõrvus laste isa sõnad, kui lahku läksime:”Sina oled ju tugev, sa saad hakkama”.
Jah, minu jaoks ei ole olnud lihtne toetuda, abi paluda. Tööasjades ja presidendiametis olen seda õppinud.  Aga ka eraelus, inimese, naisena ja emana ei peaks ju kõike ise tegema. :) 
Pealegi öeldakse, et lubades endal olla nõrk ja haavatav, viib see inimesteni, kes meid toetavad. Viib suhete ja läheduseni.

Niisiis sain ma kontakti tugevuse-nõrkuse teljega. Oma “pean-tugev-olema vs võin-nõrk-olla” teljega. :) Sain teadlikuks sellest, et ma sellel teljel ühes suunas tugevalt kreenis olen:))
“Hmm.. huvitav, kust sellised uskumused tulevad?” mõtlesin. Kas ma olen ise oma elus vähe toetust tundnud? Ja sellepärast otsustasin, et ainult tugevus on hea? Mis pani mind omakorda mõtlema, kui palju toetust ma ise oma lastele annan? Olen neis kultiveerinud iseseisvust… Kust jookseb aga tugevuse  (iseseisvuse) ja nõrkuse (toetuse vastuvõtmise, hoolitsuse ja armastuse oma ellu lubamise) vaheline piir?

Teiseks. Ma arvasin, et mul on hea kontakt oma energiaga. Nüüd avastasin aga, et tegelikult hoian ma end sageli tagasi. Kardan, et mu energia on liiga intensiivne? 
Huvitav on see, et ma ei hoia tagasi mitte niivõrd oma pahameelt või ärritust, aga oma rõõmu ja mängulisust. 
Kardan, et minu rõõm segab teisi..? Et minu uudishimu (teadmistejanu) segab teisi.. ? Ja seetõttu hoian end tagasi...? Ehh :))

Avastasin, et valides olles igas hetkes selline nagu ma olen, on teatud kogus… süüdimatust. See ei välista mõistagi empaatiat teiste suhtes. Aga püüdes kogu aeg arvestada teiste inimestega, nende kõikvõimalike tunnetega, jääb oma elu elamata. Elame ju ikka iseendale:)

Seize the moment - HTI

Olin 6 päeva HT Instituudi suvelaagris. Kohaks oli Otepää külje all Savernas Cantervilla loss. Imeilusa loodusega koht ja omapärase antiikse hõnguga maja!  Asukoht on ideaalne, ruumid mõnusad ja võimalusterikkad ning teenindus äärmiselt meeldiv – julgen igati soovitada nii koolitusteks, meeskonnaüritusteks kui ka näiteks pulmadeks :)

Nautisin varahommikusi õues joogatamisi. Ilmad olid päikesepaistelised, muru pärlendas kastes, sookured hõikusid taamal hommikuselt oma hääli puhtaks... ja õhk oli nii suvine..! Keha liikus, paindus, nautis… Olen kindel, et tänu igahommikusele tunnikesele, mis enda jaoks pühendasin, pidas mu keha sellele koormusele vastu. Ei ole lihtne 12h istuda ning kogu aeg  keskendunult  ja intensiivselt mõttega kaasas olla.  (Pilt Arne Ader)

Igal hommikul tegin peale joogatamist ka ühe päevaks häälestava meditatsiooni. Õigupoolest tegin ma oma meele lihtsalt tühjaks ja lasin vabaks. Alles päeva lõpul sain sageli aru, et see, mida selles rännakus kogesin, tundsin ja mis sõnumiga tagasi tulin, andis mulle vihjeid, kuidas päeval kogetavat võtta,  oma ellu integreerida… kuidas sõrmitseda. :)

Koolis seekord käsitletavad teemad keerlesid sakraal- ehk haratšakra teemade ümber. Paljude õpetuste järgi sümboliseerivad erinevad energiakeskused meie kehas teatud õppetunde meie elus.
Seekordsed teemad käsitlesid siis haratšakra õppetunde: suhteid, mehelikkust-naiselikkust, duaalsust, seksuaalsust, loomingulisust, tundeid, valikute tegemist.  Haratšakra sümboliseerib ka rõõmu ja naudinguid meie elus. Ning rahaga seotud teemasid.

Need olid äärmiselt tihedad ja intensiivsed päevad. Kuna enne kooli pidime läbi lugema mitmed raamatud, siis tegime kohapeal palju rühmatöid ja viisime läbi arutelusid. Aga saime ka  sisuliselt uut infot ja palju mõtteainet. Mediteerisime. Siin tehakse just juhendatud meditatsioone, meelerännakuid.  See, mida neil rännakutel enda sisemusse näeb ja millega tagasi tuleb, on sageli metafooriline ja erinevate sõnumitega seotud, mis hiljem mõtisklemist ja enda ellu sõrmitsemist vajab.

Natuke kokkuvõtteid ja mõtteid.

Haratšakra energia on paradoksaalne: me tahame oma elu kontrollida, et konflikte ja kaost vältida, samas ei saa me oma valikute tulemust ette teada. Selle paradoksi integreerimine ongi selle tšakra õppetunniks.

Elu on valikute tegemine. Iga päev. Kas taustal on aga hirm või usk ja armastus?
Teise tšakra dualismi paradoksaalne loomus õpetab meile: mitte see pole oluline, mida me valime, oluline on sisemine põhjus, mille alusel oma valiku teeme. Oluline on sisetunne valiku tegemise hetkel, sest nii paneme me liikuma energia, mis toob me ellu sündmusi ja olukordi.
Millise energiaga Sa oma maailma lood? Mis seisundis Sa oma valiku teed? Kas Su valikute taga on usk ja armastus või hirm?

Jah, elu on valikute tegemine. Teadmata, kuhu see välja viib. Tänane hetk on valikute tagajärg.  Tuleb lihtsalt usaldada. Usaldada, et kõik, mis tuleb, on hea.

Haratšakra varjupoolel asuvad meie kõige suuremad hirmud. Need aktiviseeruvad eraldumises, kui me hakkame võrdlema, arvustama, hindama… Me tunneme häbi (“ma pole täiuslik”, “ma pole “õige”), süütunnet (“Ma tegin valesti”, “Ma teen vigu”, “Ma ei oska”), karistust (karistan ennast, teisi), tunnen end ohvri ja/või piinajana… -> me kannatame. Sellest tsüklist saame me välja siis, kui teeme valikuid, mis ületavad kahesuse. Kui me võtame vaatleja rolli: “Pole õige ega vale, lihtsalt on nii”. Nii jõuame me osavõtlikkuse, mõistmiseni > andestamiseni > armastuseni (teiste vastu, enda vastu) > vabaduseni > arenguni. Selline elu tajumine, asjade käsitlus.. on minu meelest paljudest olukordadest edasiliikumise võti. Kas me jääme sinna kinni või saame edasi liikuda. Seda teemat arutades jõudsin äratundmiseni, et täpselt neid radu pidi käisin mina endas läbi oma abikaasast ja laste isast lahkumineku protsessi. Alustades häbist ja süütundest, enda ja tema karistamisest, kannatamisest… kuni ma jõudsin mõistmiseni, andestamiseni, armastuseni... Ja kui palju aastaid…?! Usun, et seda protsessi teadvustades on võimalik  palju kiiremini jõuda valguspoolele :)

***
Havai huna õpetuse järgi on kõik see, mis füüsilises maailmas eksisteerib, kõigepealt olemas energiamaailmas. Igal elusolendil ja igal asjal on oma Kõrgem mina. Ja  ka igal inimeste kooslusel (grupil, paaril) on oma kõrgem energia, mis nad kokku kutsub. Juhuslikke kokkusaamisi ei ole olemas ;)
Selle energia materialiseerumisel tekib reaalne kooslus! Nii luuakse grupid, paarid, nii sünnivad ka lapsed ;)
Ühes meditatsioonis läksime igaüks enda sees kohtuma meie grupi kõrgema minaga.

Minu nägemuses oli selleks  vana tark indiaani teadjanaine.  Põlvitasin ta ette ja kummardasin austuse märgiks. Ta ütles mulle: „Sa oled õigel teel. Valgusta teisi.“ Algusel ajas see mind segadusse – ma ei pea end kellestki paremaks. Hiljem sain alles aru, et see tähendab seda, et ma pean ennast igas olukorras avama, mitte tagasi hoidma, ennast jagama. Vaid sedasi saame me kõik üksteist valgustada. Enne lahkuminekut andis vana indiaani-naine  mulle kingituseks sule, öeldes: „Puuduta  teisi“.

Meditatsioonist välja tulles pidime igaüks oma nägemuse paberile panema.  Kõrgem mina on kollektiivses alateadvuses olev kujund, energiamuster.  Igaüks väljendab seda läbi oma isikliku kihi, mis annab sellele näo ja kuju. Inimesed, kelle võnkesagedus on sarnane, nende arhetüübid võivad olla sarnased. Ja nii oligi, meil tekkis grupis sarnaseid joonistusi. Ka minul tekkis ühe kursusekaaslasega väga sarnane pilt. Tõesti, ma olen temaga ka sügavat ühendust, ühel lainel olemist tundnud :).
***

Mulle meeldis, et koos intensiivse õppimisega oli meil ka väga lõbus.

Ühel õhtul pidime panema end valmis stiilipeoks.
Minu kaasa võetud nõiakostüümist polnud mingit abi…  Meie stiilipidu oli pigem nagu… varjude mäng. 
Nimelt on Jungi järgi vari isiksuse tume pool, inimese negatiivsed omadused, mis on alla surutud ning teadvustamatusse lükatud. Niikaua kui Mina pole kohanud Varju, projitseeritakse seda sageli Minast väljaspool asuvatele isikutele või asjadele. Varju kohtamine, s.t. selle integreerimine on tähtis ja möödapääsmatu samm isiksuse terviklikuks saamisel.
Oma varju (peostiili) teada saamiseks istusime järveäärses lehtlas ja otsisime kõigi juures neid jooni, mida temas üldse (välja paista) ei ole. Õigemini grupp andis need:) Väga mehelikest meestest said naised ja naiselikest naistest mehed… headest said riukalikud, viisakatest ja tundlikest said rullnokad, lõbusatest nunnad,  jutukatest tummad,  vaiksetest õhtujuhid ja poliitikud :)) Igaüks sai juhiseks ka ühe päris kehastunud isiku. Minust sai... üks vaikne kursavend... :))) See ajas mind nii naerma, et ma naersin mitu minutit järjest seelikuservaga muudkui naerupisaraid pühkides :))

Varjudemängul olid ka omad eesmärgid. Selle tähendus jõudis minuni alles poolteist päeva hiljem, kui sain oma stiilipeo tegelaskujuga  ühtäkki ühenduse.
Olin seal vaikiv, kiilas (ilma juusteta, nagu kõrval illustratiivsel pildil), ajamata habemega... mees. Olgem ausad, ma olin kole! Aga… üllatuslikult olin ikka vastu võetud, armastatud.. :) Olen alati sisimas uskunud, et oluline on olla hea väljanägemisega, suhtlemisaldis ja  särav, et olla vastu võetud...  Ma olin kõike seda, mida ma tavaliselt ei ole. Aga ikka olin omaksvõetud:)) See andis julgust olla ka teistsugune... :) Sest tõesti – loeb ju sisemine sära!

***

Jung on öelnud: “Oma varju integreerimine isiksusse on õpipoisi töö. Anima ja Animuse integratsioon on meistri töö.” 

Mehelikkuse ja naiselikkuse teemad. Anima ja Animus. Shiva ja Shakti.  Nende tants :)
Õppisime naistena  tundma mehelikkust endas kui naises (Animust) ja mehed naiselikkust endas kui mehes  (Animat). Rääkisime armumisest, endale omaste joonte projitseerimisest teisele… Seda, et mees otsib vabadust, naine armastust. Mehe prioriteediks on eesmärk, missioon, Naisel aga elamine, kogemine, tunded. Naine on õnnetu, kui ta elus pole armastust, Mees on õnnetu, kui ta elus ei ole sihti, eesmärki.
Samas ei tohi naine jääda mehe armastusest sõltuvaks, vaid seda oodates. Olles kontaktis ja ühenduses omaenda naiselikkusega, siis naine särab sisimas, siis puhkeb temas armastus õide.
Partneriga saame me kokku oma südames. Oma armastuses.

Sain meelde tuletatud,  et suhted on alati meie endi peegeldus. Suhted teiste inimestega viivad meid meie enda tunnete ja mustrite  juurde. Seepärast on suhted on meie suurimad õpetajad siin elus.
Rääkisime uskumustest suhetes. Millised on minu uskumused? Kas ma usun, et mulle piisab sellestki, mida ma saan? Või et olen väärt parimat, sest tean, et annan ka ise parimat? Milline on minu kontakt minu naiseliku energiaga?

***

Väga huvitav osa koolitusest oli minu jaoks  coaching.
See on see valdkond, millega ma soovin oma professionaalses arengus edasi minna. Teraapia on hingehaavade parandamine,  kus minnakse tagasi ning otsitakse üles probleemsed kohad ning tervendatakse neid. Coachingus aga lähtutakse seisukohast, et inimesega on kõik hästi ja tema sees on olemas kõik vastused. (Ja see haakub hästi minu motoga: “Kõik õnneks vajalik on peidus meis enestes” kas pole?).
Niisiis… kui mul oleks võlukepike, ilma ühegi siduva kohustuseta, mida ma teeksin?

***

Rääkisime veel mitmetel äärmiselt huvitavatel teemadel… sünkroonsustest, juhuslikest ja jumalikest kokkusattumustest, Assagioli psühhosünteesi teooriast , arhetüüpidest, meistri teadvuseseisunditest jmt… aga nu ei saa ju seda siia kõike kallata… niigi tuli juba väga pikk postitus :).

Oh, ma nii nautisin neid inimesi, kellega koos me koolis käime! Seal oma reaalsust,  tarkust, tõde ja teadmisi koome :)

Viimasel õhtul, peale ühe kursavenna poolt korraldatud suurepärast ilutulestikku, rahvaga ühist ja lõbusat saunaskäimist… ujusin viimaseid kordi selles külalislahkes järves. Keerasin end keset järve selili, vaatasin musta tähistaevast, kukkuvaid tähti, kuulasin öö hääli  ja tundsin kui õnnelik ma olen! :) Kui armunud ma olen oma ellu:)

Sylvia koolipidu. Kaunite kunstide I etapi lõpetamine

Käisin täna koolis Sylvia kontserdil. Kuidagi mulle endalegi üllatuslikult sai läbi tema kaunite kunstide programmi I etapp. Juba… Muidugi, ta läheb ju juba IV klassi :)
Nüüd siis võetakse fokusseeritult mõned “kaunite kunstide”õppeained, millega edasi minnakse. Sylvia valik oli kunst, prantsuse keel ja tants.

Tõesti, kui ma võrdlen seda, kui häbelikult esimene klass alustas ja seda, kui vabad ja loovad nad täna on, siis on põhjust ainult rõõmu tunda!
Samuti vaadates nende esinemisi… seal ei ole “ma pean nüüd kõik igesti tegema, piilun teiste pealt” – tunnet. Selles on eneseväljendust, karakterit, vabadust, loovust, elurõõmu! Nii tantsus  kui näitlemises. Superlahe!

 

Kahju vaid, et kui võrrelda kaunite kunstide klasse ja tavaklasse, siis viimased kipuvad küll vaeslaste ossa jääma…