Taas tõusin liblikana?

Olen taas koolis:) Astusin kevadel Holistilise Teraapia Instituuti. Juba 2-3 aastat vaagin, kas minna Tartusse õppima psühholoogiat või valida ikkagi midagi hoopis praktilisemat. Lugedes raamatuid autoritelt, kes on psühholoogiadoktorid ja peale aastaid tööd inimestega tunnevad, et sellest teadmisest ei piisa, et inimesi  päriselt aidata… siis olen hakanud kahtlema ülikoolipsühholoogia suutlikkuses leida ja puudutada seda, mida mina otsin.

Esimene koolitusmoodul toimus aprillis. Neli päeva sügavuti enesesse vaatamist. Peeglisse vaatamist.  Muutunud teadvuseseisundite abiga enda alateadliku, teadliku ja kõrgema minaga tegelemist. 
Mäletan, et neljanda päeva lõpuks tundsin, kui teadlik ja “kohal” ma suudan igas hetkes olla. Olin tänulik saadud kogemuste eest! Ja suurepärase koolitusgrupi eest, kellega ühte sulandumine käis kiiresti ja sujuvalt ning kelle toetust võis kõigis protsessides tunda.

Selle nädala neljapäevast alates olen taas koolituse lainetel.
Rääkisime ühises ringis, mis kellelgi vahepeal toimunud oli. Kuulates teisi sain ma ühtäkki aru, et minu sügav sisemine protsess, need ameerika mäed, mis ma vahepeal läbi tegin, ei olnudki vaid minu lahkumineku ja eksiga üksühele seotud! 
Praktiliselt kõik, ca 95% meist, käis selle 7 nädala jooksul, mis kahe koolikorra vahele jäi, läbi sügavaid, raskeid ja mõistagi ebamugavaid sisemisi protsesse. Minu puhul oli see olukord eksiga ilmselt lihtsalt sobiv väline käivitaja. See ei olnudki põhjus, nagu mina arvasin, vaid käivitaja, kiirendi! Põhjus oli hoopis selles, et mina olin valmis ja küps oma sisemiste teemadega – oma hirmude, alateadlike mustrite, piirangute ja muu taolisega silmitsi seisma!
See teadmine oli nii vabastav! :)

Sest tõesti, ma ei analüüsinud ja peegeldanud ju endas selle aja jooksul ainult suhet temaga.
Vaid ka oma abielu laste isaga. 
Oma ELU üldse. Suhet emaga, lastega, sõpradega. Iseendaga.  Nägin rohkem kui varem. Nägin, mida  uutes olukordades teistmoodi teha. Ja ometi õppisin ennast aktsepteerima sellisena nagu olen. Ja seeläbi ka teisi võtma sellisena nagu nad on. Iseennast väärtustuslikuks pidama. Ja seeläbi ka teisi. :) Nägema erinevate olukordade erinevaid tahke. Usaldama elu ja selle kulgu.

Mul tekkis paralleel rööviku ja liblikaga:) Kas ronisin oma mitteteadlikkuse kookonist välja? :)
Elu on põnev!