Kuidas taastada lähedus abielus ning väärikus ja rahulolu iseendas

JULGUS ALISTUDA 
Laura Doyle
Elmatar 2003

Võõristades natuke pealkirja, aga lugedes raamatut, tundsin paraku küll end ära, olles mõistagi just viimasel suhte-etapil kolistanud paljusid neist ämbreid, millest seal juttu…

Nagu paljud teised naised, oli ka Laura Doyle 30-aastaselt õnnetu, oskamata näha selle põhjust. „Olin üksildane ja väsinud kõigest sellest, et ma pidin kõike ise tegema.  Tundsin masendust, üksindust ja vastutust kõige eest. Tundsin, et olen ainus täiskasvanu peres, et abikaasa näol on üks laps lisaks....”
“Kui ma õppisin, kuidas lahti saada oma kontrollivajadusest, kuidas oma abikaasata mitte arvustada ja kuidas tänulik olla, juhtus midagi imelist. Ma taastasin läheduse oma abielus ja väärikuse ja rahulolu iseendas. Ma sain endale abielu, millest olin alati unistanud. Elasin jälle koos mehega, kellega kunagi olin abiellunud.“ kirjutab Laura Doyle.

„Kui see tulenes minu kontrollivajadusest, kust see siis pärineb?“ mõtlesin hämmastusega. Olen juba esimestest suhetest alates põlanud ja peljanud teadlikult selliseid käitumisjooni naiste juures. Kuidas ma ometi ise sellesse lõksu astusin?

Kust pärineb nimetatud kontrollivajadus?
”Ükskõik, mis need põhjused ka polnud, me jõudsime kuidagi sisimas järeldusele, et meie eest ei suudeta hoolitseda nii, nagu me tahame. Me uskusime, et kui me ohjad enda käes hoiame, saame kujundada oma elu selliseks, nagu me tahame.” ütleb Laura Doyle.

Kontrolliva inimese peas kumiseb teadvustamata lause: „Ma tean paremini kui tema“.  Kommentaarid selle kohta, kuidas teinepool peaks kõiki asju tegema, on tegelikult lugupidamatuse avaldused. Me harjume ise kontrollimisega nii ära, et ei kuulegi enam, kuidas need kommentaarid kõlavad, ja ei näegi enam, et oleme näägutavad naised, mitte kirglikud armastajad.
Kui mehed tunnetavad, et neist ei peeta lugu, tõmbuvad nad tagasi – istuvad teleka, arvuti ees, mängivad golfi, nokitsevad garaazis, püüavad kala...

Kontrollivajaduse taga on hirm. Paljud naised kardavad, et nende mehed ei tea, kuidas igapäevaseid toimetusi teha. Nad kurdavad, et kui nad ei juhendaks oma abikaasat (lapsi kasvatama, majandama, isegi tööd tegema vmt) siis läheks kõik allamäge.

Laura Doyle rõhutab, et “kui te solvate, näägutate, kritiseerite või olete kaasa vastu lugupidamatu, siis te hävitate ka tema usalduse, mõtlemisvõime ja suutlikkuse – nii emotsionaalses kui majanduslikus mõttes.”

See, millele Laura soovitab tähelepanu pöörata on tegelikult nii elementaarne. Paraku argirutiinis, stressis, väsinud, haige või kurnatud olles vajab tõesti teinekord meeldetuletamist…

Lugupidamine
Võime ära tunda oma lugupidamatu suhtumine on oluline algus.

Lugupidamine on see, kui aktsepteerite tema valikuid, nii suuri kui väikseid, isegi siis, kui te pole temaga nõus.
Lugupidamine on see, kui te ei ütle talle, kuidas nõudepesumasinasse taldrikuid panna või kui ta valib kiirteelt vale väljasõidutee. Ükskõik, mida ta ka ei tee, ei peaks te teda õpetama, kasvatama, noomima...
Kui teie kaasa on kindel, et suhtute temasse hästi, ei pea ta teie rünnakut kartes teesklema või endale paksu nahka selga kasvatama. Kui ta teab, et olete tema poolt, võib ta end lõdvaks lasta ja turvaliselt tunda.

Väärikus

Te tajute, et armastatu ei taha teie lähedale tulla, sest te torgite nii hirmsasti.
Ja te ise tunnete alatist ebamugavustunnet nääklemiste ja vaidluste pärast. Kui te oma okkad maha ajate, ei tunne enam seda õudust, et olete muutunud täpselt selliseks nagu teie ema oma kõige halvematel päevadel. Laura ütleb:” Mäletan, kui eemaletõukavana ja häbistatuna ma ennast tundsin, kui ma Johni käsutasin ja temaga õiendasin.  Ükskõik, kuidas ma oma sõnavõtte ka ei õigustanud, pärast materdasin ma ikkagi ennast ja loomulikult tundsin ennast seetõttu veel halvemini.

Nüüd kohtlen ma oma abikaasat austusega ja mitte ainult selleks, et tekitada lähedust meie vahel, vaid ka selleks, et säilitada oma väärikus. Ma ei tunne nendest tülidele järgnenud pohmelustest kunagi puudust. “

Paluge abi

Seda muutust on raske läbi viia. Me oleme nii harjunud kõige eest ise hoolt kandma, et meile ei tule pähegi abikaasalt abi paluda. Lisaks veel soovimatus teha asju ükskõik missugusel teisel moel kui meie enda väljamõeldud moel...

Laura kirjutab:” Enne uut käitumisviisi tegin ma kõike ise ühel väga lihtsal põhjusel – ma tahtsin, et kõik oleks tehtud ja seatud minu järgi. Ma ei lasknud Johnil midagi teha, sest ma teadsin, et ta ei tee nii, nagu mina tahtsin. Ja lõpuks ei pakkunud ta ennast enam midagi tegema. Mõne aja pärast tegin ma järelduse, et ta on laisk ja ükskõikne.
Ma vahetasin läheduse, mida ma oleksin tundnud, selle vastu, et kõik saaks tehtud minu tahtmist mööda. Samas teine pool minust oleks tahtnud väsimusest kokku vajuda ja teda, et minu puudumine ei ole veel maailma lõpp.”

Hoolitsege kõigepealt enda eest

“Kõige otsem tee leida enda parem mina, on enda eest hästi hoolitseda” ütleb Laura "Doyle.
Ja soovitab teha nimekiri neist asjadest, mida teed lõbu pärast ja teine nimekiri asjadest, mida teed, sest see parandab su enesetunnet. Mõlemaid 10. Iga päev peaks tegema enda hoolitsemise nimel mõlemast nimekirjast vähemalt 2-3 asja.

Väljendage oma soove

Paljud inimesed on võõrdunud sellest, et öelda:“Ma tahan“. Meile on õpetatud, et nii me oleme enesekesksed. Sedasi on meis tekkinud valearvamused, nagu oleks oma tahte väljendamine ebaviisakas või teistega mittearvestamine. Aga see ei ole ju tõsi.

Teadmine, mida sa tahad ja valmisolek seda väljendada on kõige ehtsam viis iseendaga aus olla, mis on vägagi veetlev omadus. Soovide väljaütlemise asemel kasutatakse teinekord manipuleerimist, mis on väga ebameeldiv. Või ignoreeritakse oma soove, jättes ennast ilma millestki, mis teeb meid õnnelikuks. Nii tunneme me pidevat puudust energiast ja elujõust ning me pole oma eluga rahul. Kui te väljendate oma tahtmisi, siis see näitab, et olete oma tunnetest ja soovidest teadlik ning austate neid.

Õppige tänuga vastu võtma

Me ei oska mõnikord teeneid ja kingitusi vastu võtta kahel põhjusel.
Esiteks on meil nii raske uskuda, et me seda kingitust väärt oleme ja püüe näida tagasihoidlik.

Paljudel naistel on raske komplimenti vastu võtta, neil tekib vajadus selle üle nalja heita või see tagasi lükata. Tegelikult aga ei julge me olla nii haavatavad kui komplimente vastu võttes ollakse.
Teenete ja kingituste tänuga vastuvõtmine tähendab seda, et saate aru inimeste rõõmust, kui lasete neil midagi endale anda ja tunnustate seda. Tänulikkus nõuab leebust ja haavatavust.

Pane tähele kõiki abikaasa poolt tehtud kingitusi, tegusid! Kasvõi kõige väiksemaid :)

Vastuvõtmise üks uurimaid eeldusi on tähele panna ja tänada, tunnustada, hinnata!

Loobuge võrdsuse müüdist

Mõelge soolistest erinevustest kui vastanditest. Vastandid on külgetõmbavad, nii et mida suurem on erinevus, seda suurem on külgetõmme. Olge oma mehega koos nii naiselik kui võimalik. Mida naiselikumalt te käitute, seda naiselikumalt te ennast tunnete ja seda kütkestavam te mehele olete. Enamiku paaride puhul on nende sooline kontrast suhte alguses väga suur, seepärast ongi seks alguses nii erutav.

Suhte arenedes, kui naised on palju kohustusi ja vastutust enda õlgadele võtnud ja omandanud palju mehelikke iseloomujooni jääb sugudevaheline kontrast suhteliselt väikseks.

Sugudevaheline erinevus joonistub hästi välja järgmises näites: “Ma olin ma pinges, kui mina teenisin rohkem, aga John oli hoopis õnnelik ja uhke. Kui rahaasjad panid mind juukseid kitkuma, siis tema suhtub sellesse rahulikult ja suudab teha tasakaalukaid otsuseid. Kui mina tahtsin leida täiuslikku elutoamööblit, siis Johni see ei huvitanud, peaasi, et mina õnnelik olen. Mina tegelen pere sotsiaalse poolega. John naudib seda, aga ei korralda.”

 

Olge haavatav

Saate olla oma abikaasaga lähedane vaid sedavõrd, kuivõrd olete nõus talle paljastama oma kaitsetust, sest haavatavus on see osa meis, mis ühendab meid teiste inimolenditega.

Haavatavus tähendab, et isegi siis kui ma tunnen, et mind rünnatakse, ei aja ma rusikaid püsti, vaid näitan talle välja , et ma olen nõrk. Kui sa loobud pidevast valveseisundist, avaldub tegelikkus kogu oma meeldivuses ja te tunnete rõõmu sellest, et teid armastatakse just niisugusena, nagu te olete, mitte niisugusena nagu te omast arust peaksite olema.

Lähedus ja kokkukuuluvus tärkavad sellest, kui te tunnistate, et te pole täiuslik, ning te leiate, et teid armastatakse sellest hoolimata. Lähedus kasvab jõudsalt, kui te tunnete rahulolu enesega, ilma et peaks olema valvel – sest te teate, et olete kaitstud.

Ärge kiruge ennast

See, kui jõuab pärale, kuidas peaks käituma, ei tähenda, et oma käitumist oleks võimalik päevapealt muuta. Teil on uued teadmised, aga te ei saa neid veel kasutada. Aga see on juba edasiliikumine, kui te oma käitumise ära tunnete ja teate, kuidas seda muuta.

Ouline on teada veel üht lõksu. Kui võrdlete oma oma uut käitumist vanade harjumustega, te tunnete sügavat kurbust. Aga ärge vaevake end süüdistustega. „Tõeline inimlikkus ei peaks tekitama süütunnet. Kahetsust küll, aga mitte süüd. Kahetsus näitab, et te kahetsete ja ei tee seda enam kunagi ja alustate otsast peale. 
Süü tähendab aga seda, et te karistate ennast selle eest ikka ja jälle. Põete, taote endale vastu rindu ja olete enesekeskne. Süü on lõks. Inimestele meeldib süü, sest nad arvavad, et piisav süütunne heastab nende teod. Tegelikult istuvad nad ühe koha peal ja tekitavad lihtsalt liigset kära. Kahetsedes liigute te edasi. See on möödas. Ja olete valmis edasi liikuma, selle asemel, et süüd nautida.“

Jah.. armastavas ja teineteist toetavas suhtes ei peaks nende asjade peale ju mõtlemagi. See on elementaarne osa suhtest.  Aga me kõik võime jõuda olukorda, kus oleme väsinud, stressis, kurnatud… Siis hiilivad sellised olukorrad oma pimedatest nurgatagustest välja. Et selles hetkes toime tulla, on vaja teadlikkust.  Enesest ja sellistest olukordadest.