Läksime lastega eile viimase koolipäeva puhul kinno. Shreki viimast osa vaatama. Ja ma oleksin sellest multikast nagu valgustumise osaliseks saanud! :))
Enne kino mõtlesin ühest raamatust inspireerituna kokkusattumistest. Sellest, kuidas meie elus on väikesi ja suuri kokkusattumusi, aga ega me neile eriti tähelepanu ei pööra. Kas siis pööraksime, kui teaksime, et need on osa suuremast plaanist? Kas vaataksime kokkusattumuse sisse ja küsiks endalt:“Mida see olukord võib mu jaoks tähendada? Mis sõnum sellel mulle on?“
Vaadates Shrekki, kel oli kõik olemas, mida õnneks vaja (armastav naine, kodu, lapsed, sõbrad), tundis stressi toimel sellegipoolest, et tahab sellest aega maha võtta. Et tahab kasvõi päevaks sellest kõigest välja saada! Olla nii, nagu ta kõigest sellest “vabana” oli. Ning selle tulemusena ta kaotas kõik….
Ning alles siis sai ta aru, et tal oli tegelikult kõik, mida ta ihaldas. Ja ma tundsin siinkohal teatud samastumist Shrekiga. Tõesti, ka mul oli kõik, mida õnneks vaja (mees, kes mind armastas, lapsed, ühine kodu..), aga ma ei pidanud seda piisavaks. Ma ei osanud toetada K-d selles protsessis, mida tema eelmisel kevadel tööga seonduvalt läbi käis. Ja kui ta testis, kas ma lasen tal ära minna, ma ei hoidnud teda kinni. Kas oli nii- et ma ei hinnanud seda, mis mul oli? (Hmm.. ok, it takes two to tango, ei tasu nüüd kogu vastutust ka enda õlgadele võtta… Aga selline paralleel mulle tekkis).
Shrek võitles oma armastuse nimel. Tagasi sai ta selle alles siis, kui ta loobus võitlemast, et oma armastatut tagasi saada ning ohverdas ennast tema heaolu nimel. Alles siis sai ta oma armastuse tagasi. Aga see oleks võinud ka teisiti minna.
Jah, sõnum võib tulla kust iganes. Nagu näiteks sellest filmist, Pollyga, mis ükspäev telekast tuli :) See andis mulle nii mõnusat edasiliikumise jõudu. Just julgust lasta lahti ja minna edasi, mis iganes mind ka ees ei ootaks.
„Lase lahti, liigu edasi. Ära hoia kinni minevikust. Oluline on vaid see, et sa naudiksid teekonda. Liigu edasi ja ole valmis kõigeks, mis Sind oodata võib. See võib olla midagi sootumaks paremat, kui sul plaanis oli. :) “ nagu ütles isa ta sõbrale ja see kõlas nagu mulle :)
Olen oma elust viimased 5 nädalat seda protsessi läbi teinud. Poelgi väga pikk aeg kuue aasta kokkuvõtteks? Aga tänases päevas on küll juba pikk. Aeg on lahti lasta :)
Iga kord, kui ma olen suutnud end lõdvestada, uskuda ja loota on mu ellu tulnud vaid parimad asjad!
Jah, ma olen valmis kõigeks, mis mind oodata võib! See võib olla sootumaks parem, kui mul esialgu plaanis oli! :) 
Ja nagu ilusaks punktiks tuli tänane sõnum Eilen Caddylt: “Kui Sa oled astunud usus sammu edasi, siis ära vaata enam tagasi. Samuti ära hakka kahetsema olnut. Ole valmis kõige imelisema tuleviku jaoks ning märka selle teostumist. Jäta kõik vana maha, sellega on kõik lõppenud. Täna õpitud õppetükkide ja saadud kogemuste eest. Need kõik on aidanud Sul kasvada ja andnud Sulle sügavamat mõistmist, kuid ära püüa nende külge klammerduda. See, mis ootab Sind ees, on mahajäetust palju palju imelisem.”
Ma tundsin, et olen vabalangemises. Et olen lahti lasknud ja kõik läheb nii nagu läheb.
Me oleme nagunii väga sügavas ühenduses, Selleks et minna veel sügavamale, tuleb seda võibolla teha nüüd eraldi? Võibolla saame vaid nii minna veel kõrgematele tasanditele? :)
Kui meil on veel ette nähtud ühist aega, siis see jõuab meieni. Kui ei ole, siis läheb elu teisel moel. Lihtsalt usaldan Elu kulgu.
No comments:
Post a Comment