…you never know what your going to get. ;) (Forrest Gump)
Elus on tasakaal. Eilne päev oli vahvalt rõõmsate üllatuste rohke.
Päeval käisime töökaaslastega klientide jaoks Jarek Jõepera stuudios endast pilte tegemas. Uuendamas. Kliendihaldurite värk, junõu:) 
Jumestuskunstnik Merlit Miländer tegi enne meigi ja puha.
Armastan Jarekit tema vahetu loomuse, siiruse ja eheduse pärast! :) Olen näinud teda nii looduses kui stuudios töötamas, tema töid imetlenud igas kategoorias... Vaieldamatult minu lemmikfotograaf :) Muide, 2008 korraldasime Jareki (ja Remo Savisaarega) meie osakonnale ka ühe fotokoolituse Kõrvemaa rabades:) Nurr, metsa ja rappa tahaks tõesti minna.
Aga stuudios - ei ole ju lihtne poseeritavat pildistada ja poseerida ka mitte! :) Õnneks saab Jareki juhendamisel sellest lihtsalt mäng :)
Shooting pühkis mult kogu viimasegi nukrusevarjundi, mis minusse ootamatutest unenägudest jäänud oli. Hingasin täiel rinnal ja mõtlesin, et pean rohkem aega selliste inimeste seltsis veetma, kes mind niimoodi õitsema panevad :) Võibolla aitavad nad lihtsalt minu sisemised ressursid käivitada? :)
Õhtul olin kojarahva endale külla kutsunud - toimus selle poolaasta viimane Toompea koja üldkogu. 
Ja kuigi päikseline, osutus ilm nii jahedaks, et tegime piknikulaua hoopis suure toa põrandale :) Väga lahe oli!
Muidu on vist kojaolemine juba suvine, sest sedakorda tuli liikmeid lausa üle helistada, et hääleõigust kokku saada....Ja kuidagi naistevägine sattus see meil ka olema. Kui Peeter uksest sisse astus, küsis imestunult: "Noh, mis naistekas teil siin on?" Marti vist ei paistnud esimese hooga välja :)) See-eest sibas sedakorda rohkelt maskuliinset järelkasvu.
Laud oli külluslik, seltskond ja õhkkond oli väga lahe ja mõnus, nii et aeg lausa voogas.
Poole koosoleku ajal tuli lastele issi järgi ja võttis nad maale kaasa. Õnneks mitte veel terveks suveks. Meil on praegu selline "harjumisperiood" - mul algab esmaspäevast nädalake puhkust, siis oleme lastega koos. Aga siis jäävad nad peaaegu augusti keskpaigani maale... Ja tulevad tagasi just siis, kui mul on teine nädal puhkust. Mõlemad nädalad sellised pühaderohked, nii saan nappide puhkusepäevadega ehk toimegi :)
Nii siis oligi, et kui rahvas oli kõik ära läinud, jäi toas nii vaikseks. Harjumatu…
"Nii vaikseks kõik on jäänud.. mu ümber ja mu sees..." ümisesin Rujalt pärit viisijuppi. “Mis oli, see on läinud… mis tuleb, alles ees…” tabasin ühtäkki hetke lootustandvat tõde.
Hilisõhtul elustus tera Forrest Gumpist: “Life is like a box of chocolates, You never know what You going to get”
Ja nagu kirss tordi peal, I got my favourite one ;)
No comments:
Post a Comment