Unenägude kütkeis

Peale imelist nelja päeva koolis ei saanud ma üldse aru, miks mu unenäod mind ei toeta. Mida nad öelda tahavad…?! Tekitavad minus vaid segadust ja mõistmatust.. Kas ma ikka veel hoian kinni?

Teadagi on unenäod meie alateadvuse sõnumid meile… “Aga mida nad ometi mulle öelda soovivad?! “ mõtlesin segaste ja kurbade tunnetega.
Vastus tuli iseenesest. Raamatust, mis sattus nagu iseenesest mu pihku ja kohalt, kust raamatu avasin:

“See pole üldsegi kurbus.
Kui oled maitsnud üksiolemise kõige sügavamat tuuma, siis muutuvad igasugused suhted pealiskaudseks.
Isegi armastus ei ole üksiolemisest sügavam. Armastus on kellegagi seotud ja teise inimese kohalolek ei lase sügavuti minna, vaid hoiab sind äärealal. Kui sinu juures pole mitte kedagi - isegi mitte mõtet kellestki - ja sa oled tõesti üksi, siis hakkad sa vajuma, uppuma iseendasse.

Ärge kartke. Alguses tundub, et see on nagu surm ja süngus mässib teid endasse. Teie ümber on kurbus, sest õnn on seni tähendanud teie jaoks teiste inimestega koosolemist, õnn on olnud suhetes. Oodake veidi. Vajuge veel sügavamale ja te märkate endas tärkamas vaikust ja rahu, mida saadab tants… liikumatu liikumine sügaval sees. Mitte miski ei liigu ja samas liigub kõik meeletu kiirusega - tühjus, samas täitumus. Paradoksid kohtuvad ja vasturääkivused lahustuvad.

Varem või hiljem tuleb üksindusega leppida. Ja kui te siis ühel päeval üksindusele silma vaatate, siis muutub üksinduse värv ja laad. Üksindus hakkab hoopis teistmoodi maitsema. Üksindusest saab üksiolemine. Siis pole enam tegu eraldatusega, vaid üksinda olemisega. Eraldatuses on midagi kurba, üksinda olemises on aga õndsuse avarust.”
Osho
”Hingepalsam”