Draakonid ja kingitused :)

Kui mulle varasügisel 300-tunnine koolitusprojekt sülle potsatas, siis ei osanud ma esimese hooga sellest midagi arvata.  
Müüja-klienditeenindaja koolitus, kutsestandardile vastavas teadmiste-oskuste mahus. See kõditas ja kutsus, nii võtsingi vastu. Olen ennegi elus asju niimoodi vastu võtnud, et mul pole õrna aimugi, kuidas ma hakkama saan… aga alati olen saanud :)
Ja kui see kõige raskematel aegadel endal meelest kippus minema, siis aidati meelde tuletada – nt. Raymond: “Emme, kas on kunagi juhtunud, et Sa ei ole valmis saanud?” - “Ei ole...” – “No, mis sa siis muretsed?” :)

Huvitav, et mitte öelda ebatavaline oli see, et kippusin tõesti palju muretsema. Tavaliselt ma tean, et ma teen ju nagunii oma parima. Ja seda teades, ei ole ju põhjust muretseda, et äkki ma ei tee piisavalt. Sest ma teen oma parima. Enda idealiseerimine – mida kõike võiks/tuleks veel suuta – toob ainult mõttetut kannatust.
Aga seekord pandi mu võimed tõeliselt proovile. Alustasin oktoobri keskelt. Enne seda olid mitmed projektid lõpusirgel, nii et ma kogu koolitusprogrammi – 30 päeva - ette valmistada ei jõudnud. Oli neli esimest päeva stardiks ja suur pilt kogu koolitusprogrammist, nagu üks suur maakaart:) Niimoodi selle endale abimeheks ka suurele lehele vormistasin. Sain aru, et mul tuleb siin rohkem anda, kui mul üldse täna anda on. Niisiis tuli seda töö käigus juurde luua :)

Edasised päevad kulgesid nii, et päeval koolitasin ja öösel valmistasin järgmist päeva ette.
Ettevalmistus on minu arvates eriti olulise kaaluga. Ülesehitus, jaotusmaterjalid, esitlus, tegevused, lood, arutelud… Teema tuleb koolitusel osalejate peale mõeldes läbi mõelda, mitte ainult sisuliselt (et millest räägin), vaid ka andragoogiliselt (kuidas seda võimalikult parimal viisil edasi anda).
Kuidas anda nii, et see puudutaks neid ja hakkaks neis kasvama. Loodetavasti mõne aja pärast õisi ja vilju kandes.

Huvitav oli jälgida, kuidas tugevaim tiimist  - vaim - hoidis töötiimi – meelt, keha ja vaimu koos.
Avastasin, et meel kippus muretsema. Kõigepealt, et kas ma see, mida ma annan, on ikka see, mida neil täpselt vaja on…. Et kas ma ikka oskan selle parimal võimalikul moel edasi anda… jmt. Mida hilisematesse öötundidesse-varasematesse hommikutundidesse tegutsemine kandus, seda rohkem hakkas meel muretsema ka keha pärast.
Mida aeg edasi, seda rohkem saatis keha sõnumeid, et tal on selle koormusega raske hakkama saada. Tekkis suur osa füsioloogilistest näidustustest, mis loetletakse keha stressisümptomiteks.  
Viimased on kirjade järgi järgmised: kuivav suu, niisked käed, külmetused või teised infektsioonid, südame puperdamine või pekslemine, hingeldamine , pigistustunne või valu rinnus, nõrkustunne või minestamine , migreenid, ebaselged valud või vaevused, pingepeavalud, seljavalud, seedehäired, ärritatud soole sündroom (viskab toitu üles, valulikkus), kõhulahtisus, nahaprobleemid või allergiad  või astma, ülemäärane higistamine, menstruaaltsükli muutus, kiire kehakaalu muutumine, kandidoos või põiepõletik.
P.S. Et kui Sul tekivad sellised vaevused ja Sa ei saa aru, kust see pärit, siis võib see olla keha sõnum, et talle ei sobi see, kuidas tema jaoks on asjad praegu korraldatud.

Mina tempot väga maha võtta ei saanud, aga õnneks muutusin järjest efektiivsemaks ja nii kulus ettevalmistusele vähem aega. 
Selleks, et keha suudaks vastu pidada, väljendasin talle pidevalt oma tänulikkust. Silitasin teda oma vaimusilmas hooliva tähelepanuga. Iga kehaosa ja organit.
Igal ööl magama minnes tänasin teda, et ta nii kenasti vastu peab. Ütlesin, et mõistan neid vaevusi, mis tekkinud on. Ütlesin, et olen teda kuulnud. Projekt pidi küll lõppema alles novembri viimasel päeval, aga vahepeal oli ka Pärnus üks neljapäevane koolitus. Lubasin talle, et lasen tal seal olles Estonia Termides mõnuga lõõgastuda. Seda ma ka tegin. Peale projekti lõppu kadusid vaikselt kõik sümptomid, ilma et ma oleks midagi neist kuidagi ravinud. (!)

Aga vaim oli tugev. Teadmine, miks ma seda teen, kuhu liigun, mida sellega soovin luua… see toetas ja tänu sellele ei kukkunud ka meel kunagi päris ahastusse. Tema pidev muretsemine lihtsalt häiris. Segas keskendumast, olema 100% kohal. 

Ühel hetkel sain ma aru, et ma tegelen siin usalduse teemadega.

Meele muretsemine on sõnum sellest, et ma ei usalda piisavalt.
Ennast (et ma saan selle kõigega hakkama ja et mu keha tuleb selle pingutusega kenasti toime), osalejaid (et nad võtavad minu poolt antavast maksimaalse välja. Täpselt selle, mida neil selles elutee kohas vaja on) ja Elu (mis on meid kogu aeg, igal hetkel toetamas). 
Selleks et leida üles ühendust usaldusega, pidin ma nägema, kus ma hetkel olen. Ja seda olukorda täiesti aktsepteerima.

Ühel ööl kirjutasin oma heale sõbrale M-le. Esimest korda jagasin - kui hullult raske on - nii, et aktsepteerisin ise seda täiesti. Eks olin varemgi siin ja seal öelnud, et intensiivsus on nii kõrge, et teeb murelikuks. Aga alati olin ma varem seda rääkides tahtnud, et see olukord muutuks. Et EI oleks nii, nagu on.
Seda kirja kirjutades avastasin, et võtsin sisimas selle olukorra täpselt nii vastu, nagu see on. Ei pea muutuma. Ongi praegu täpselt nii, nagu see on.  
Sel ööl voodisse heites tundsin, et kuidagi palju kergem oli hakanud.  Ja ühtäkki tundsin, kuidas ääretu usalduse kergus minusse tuli, nagu õhkõrn tekk, mis otsekui sulas minusse.

Õppisin siit seda, kui märkan ka keerulistes olukordades peituvat jumalikkust ja võtan selle vastu sellisena, nagu see on, saavad nad muutuma hakata. Vastasel juhul hoian ma seda muutumist teatud mõttes oma teadvuses ise kinni. Sest mu tähelepanu kipub olema sellel, millisena ma ei taha seda olukorda näha…
See ei ole endale roosade prillide pähepanek  - küll läheb kõik hästi, ma lihtsalt teen näo, et ei näe seda jama praegu. Vastupidi, see on Surmajumalanna – Kali, Rangdanga, Persephone, Baba Jagaa vmt. – Suure Muutuste Jumalanna vastuvõtmine kogu tema hiilguses. Sest see kogemus ON mulle mõeldud.  Ja läbi selle vastuvõtmise vabastan ma uue alguse energia. Alles nüüd saan ma meeles looma hakata seda, millist muutust ma soovin.

Kui edaspidi meel ka vahel muremõtteid genereeris, nägin neid vaimusilmas kui ümber maja (minu pea) lendavaid (roosasid ja ümaraid, nagu Shrekis) draakoneid. Minu viis nendega võidelda oli, et ma ei lasknud neist end häirida. Ja kuna ühendus usaldusega oli taasloodud, polnud see sugugi raske:)
Ja selline visuaalne pilt aitas ka.

Kuidas siis lugu lõppes?
Olen ennegi kogenud, et sellised suured ettevõtmised (kuhu tuleb endast palju panustada) toovad palju “kaasavara” kaasa (hea sõna on kaasavara – kaasa toodud vara:) ) . Kingitusi uute teadmiste, oskuste, äratundmiste, uute suhete ja positiivse energia näol jmt.
Kui selliseid ettevõtmisi teha nii, et lihtsalt tehtud saaks, siis on kingitused olematud või väikesed. Sama suured, kui panus:). Olen kogenud, et mida rohkem südant ja armastust ma sisse panen, seda rohkem see tagasi kiirgab.

Ja ometi olin ma koolituse viimasel päeval, tunnistuste jagamise päeval, kui osalejatega lõpuringis istusime, täiesti pahviks löödud. See kestis veel mitu päeva.  Lilled, kingitused, isetehtud luuletused ja iseheegeldatud sall… Inimestel oli keeruline kokkuvõtteks sõnu leida, sest paljudel olid pisarad silmas ja kurgus. See pani mõistagi ka minu kurgu kipitama…
Alles hiljem ma mõistsin, kus tulid need pisarad, kust tulid need imelised sõnad koolituse ja minu kohta… See tuli sellest, et ma andsin neile inimestele võimaluse näha nende enda suurepärasust. Luua taasühendust nende enda tõelise olemusega. Nende hingega. Võibolla polnud nad ammu seda näinud või olid unustanud, kaotanud usu… 

Mõistagi ei teinud ma seda üksi. Tegin koos oma koolitusel osalejatega, kelle avatus ja valmisolek kogu aeg enda piire mugavustsoonist välja nihutada oli märkimisväärne! Ohati küll, et “mismõttes nagu..?! peangi sellist asja tegema või?” aga tehti ära.

Ja eks kõigi jubedatena tunduvate sildade ületamine on astuma hakates märksa hirmuäratavam kui hiljem tagantpoolt vaadates :)

Helide sees asuvad helid…

“…ja me võime neid hakata tajuma, kui oleme oma kuulamisoskust laiendanud”, ütleb Jonathan Goldman oma raamatus “Tervendavad helid”.

Olen end alati pidanud pigem visuaalseks inimeseks. Ja muusika… “sellega ei ole mul mõistagi midagi ühist” (peale “mussi” kuulamise), arvasin ma varem.  Ühel hetkel hakkasin märkama, kuidas minu keelde tekkis järjest enam auditiivseid (helidega seotud) sõnu: “hea kuulda”, “kuidas kõlab”,”jäi helisema”. Ja seda ka siis, kui vestlus oli kirjalik! Miski on hakanud mind ühendama helide maailmaga. Ja see teeb mulle väga rõõmu!
Kitarriõpe on siinkohal selge sünkroonsus:)

See raamat on kohati raske lugeda, kuid minu jaoks äärmiselt huvitav, kuna käsitleb helide nii teaduslikke kui vaimseid aspekte.
Kas Sina teadsid, et muusika ja matemaatika on omavahel väga lähedaselt seotud? Koguni nii, et matemaatika arvatakse olevat muusikast välja kasvanud?!

Või seda, et üks kõrva peamisi funktsioone on heli kaudu ajukoore laadimine (andes koguni 90-95% ulatuses keha koguenergiast)?
Et laulul on teraapiline ja laadiv mõju? Muidugi, kui Su ümber on selliseid helisid, millega laadida…
Raamatus tuuakse näiteid, kus inimesed on elurõõmu ja energiat juurde saanud, hakates laulma ja/või valides teadlikumalt muusikat.

Oleme vist kõik seda omal nahal tundnud, et mõni muusika  teeb meid nõrgaks, mõni tugevaks. See on mõistagi ka teaduslikult tõestatud. Mis on aga huvitav, et üks aspekte, miks muusika nii mõjub, pidavat sõltuma inimesest, kes selle muusika loonud on!  Või dirigendist:)

Raamat käsitleb palju sellist huvitavat teemat nagu ülemhelid. Öeldakse, et ülemhelidest kui fenomenist teadlikuks saamine muudab kogu kuulamise viisi. Inimene võib hakata kuulama harmooniat kraani  tilkumises või ülemhelisid akna taga vihisevas tuules.

Universum on helidest tulvil ja kõik helid sisaldavad ülemhelisid. Ülemheli on heliline nähtus, mis esineb alati heli tekitamise juures. Kuigi me tajume heli ühe toonina, on see tegelikult helisageduste segu. Kõige madalam võnkesagedus on põhiheli ja kõik põhihelist suurema sagedusega on ülemhelid.

Sellised kõrge sagedusega ülemhelid on võimelised stimuleerima kesknärvisüsteemi ja ajukoort.

Kuulamine. Vaikus.
Kuulamisega alguse tegemiseks on esimeseks sammuks töö vaikuseenergiaga. See aitab meil jõuda paika, kus valitseb rahu. Vaikuses on võimalik tunnetada kõiki helisid, mida üldse on võimalik tekitada.
Kuulamine on aktiivne tegevus, võrreldes kuulmisega, mida võib pidada passiivseks tegevuseks.

On olemas mitu kuulamistasandit.

Esimene tasand on see tohutu samm, mille puhul astutakse passiivsest kuulamisest tegeliku aktiivse kuulamise tasandile. Teadvustatakse meid ümbritsevate helide paljusust. Saame teadlikuks helidest, mida me varem ei pruukinud kuulda. Näiteks kella tiksumine, kraani tilkumine või mõne elektroonikaseadme surin. Teine tasand on helide harmoonia tajumine. Saame teadlikuks tekkivatest ülemhelidest. Võib tunduda, et saad minna sügavamale helidesse ja nendest rohkem aru saada. Kolmas tasand on see, kui hakkad kujutlemisvõimet kasutama. Me teeme seda sageli loomulikult, kuulates muusikat, mis näib meid kaugustesse viivat. Teatud muusikapalad võimaldavad meil rännata sügavale omaenda teadvusesse. Ülemhelidega töötades muutub kujutlusvõime väga kergeks. Neljas tasand hõlmab endas heli abil teistesse (heli)eksistentsitasanditele rändamist. See eeldab kujutlusvõime kasutamist ning enda täielikku allutamist usaldusele ehk mistahes kontrollisoovidest loobumist. Kui püüame heli kontrollida, mitte sellega ühele tasandile saada, siis  ei saavuta me iialgi järgmist tasandit. Siinkohal võib öelda, et inimene muutub ülemhelidega üheks ja rändab nende allika juurde. Seda on muidugi lihtsam öelda kui teha. See kuulamistasand on väga kaugele arenenud meditatsioonivorm. Viies tasand keskendub vaikusele. Nii nagu alustatakse, nii ka lõpetatakse.

Näiteks eelmisele: külmiku tööhelide kuulamine.
Kõigepealt pead teadvustama, et külmik tekitab helisid. Seejärel püüa neid helisid kuulates saada teadlikuks nende harmooniast. Seejärel kasuta kujutlusvõimet, et kuulda nendes helides mitte külmkapi häält, vaid hoopis munkaderühma, kes retsiteerib vahetpidamata mantrat OM. Kõige lõpuks võiksid muutuda heliks endaks. ning rännata sellega koos mõnele teisele teadvuse tasandile.
Tjah, ega see tegelikkuses nii lihtne olegi…

Mulle meenub sellega, et kui ma Indias olin ja meil seal see nelja-päevane vaikuseaeg oli, siis mulle tõesti tundus ühel hetkel, et kõik ümbritsevad helid (varblased, papagoid, vankrikriginad jmt.) teevad erinevate mantrate hääli või hõiguvad: “Guruji-Guruji”. :))

Kui me helisid aktiivselt kuulame, muutub kogu meie teadvus. Ülemhelide laulmisega (retsiteerimisega) ravitakse erinevaid haigusi, aga tervisehäireteta inimestele aitab kaasa õppimisvõime, muusikalise võimekuse ja võõrkeelte omandamise võime paranemisele.

Ülemhelidest mõned kuuldavad näited ka:

(1) David Hykes ja tema The Harmonic Choir– üks esimesi ülemtoonide (overtones) lauljaid. Lugu plaadilt Hearing Solar Winds.
Siin võid kuulda helisid, mis kõlavad nagu pärineksid nad külluslikelt sõrmistikelt ja pillikeeltelt… Aga tegelikult on need inimhääled… Muusika, mis võib olla abiks, kui tahad meditatsioonid minna muutunud teadvuseseisundisse.
Muide, ühe uuringu käigus leidis kinnitust fakt, et inimestel, kes kuulasid seda muusikat, aeglustus südamerütm ja hingamine ning naha vananemisprotsess. See kõik aitab meil üle saada stressist, mida kaasaegne elu põhjustab.

(2) Ülemhelilaulja Jill Purce – selge puhas ülemheli retsiteerimine.  Tema “One more breath”.

(3) One Voice Harmony Choir: loos sisalduvad ülemhelid, Tuva (Mongoolia) ja Tiibeti kõrlilaul, pühad mantrad, tiibeti kellad ja kõlakausid, gongid...

Põhiline erinevus Tiibeti ja Mongoolia ülemheli-laulustiilide vahel seisneb selles,et tiibetlased põimivad oma laulu ka püha teksti sõnad, kuid mongolid tekitavad sõnatuid meloodiaid. Siin on mõlemad kuulda.

(4) Steven Halpern – üks esimesi relaxing muusika loojatest (1975st aastast). Jonathan Goldman on temaga palju koostööd teinud ja viitab talle raamatus korduvalt.  Seda lugu kuulates tundsin, kuidas mul keha vibreerima hakkas.

Lisaks kirjutab Goldman sellest, kuidas ise oma häälega oma energiakeskuseid aktiviseerida, kuidas endal stressi minema pühkida ja end lõõgastada. Või aktiviseerida :)
Selleks võib kasutada mantraid või lihtsalt täishäälikuid.  Täishäälikutega töö tekitab keha erinevates piirkondades tõesti võnkumist, resonantsi. Proovi mõned minutid võtta järjest do´d, re´d, la´d. Mida ja kus vibratsiooni tunned?  Madalad helid resoneerivad keha kõige alumist osa ja juurtšakrat, keskmised keskmist ja võivad kõrgusest olenevalt mõjutada põikesepõimiku, südame või kõripiirkonda.

Goldman soovitab alustada tööd täishäälikutega. Ja sealjuures pidades meeles, et iseseisvalt helidega töötades on eriliselt tähtis roll heli tekitamise taga oleval Sinu taotlusel.

Koonda oma tahe sellesse kehaosasse, mida soovid heliga mõjutada. Tavaliselt erinevatesse peenenergiakeskustesse – tšakratesse. Koonda oma fookus ja tähelepanu 1-2- minuti kaupa järjest erinevatesse tšakratesse, häälides iga tšakra juures sellele vastavat vokaali, alustades alumisest, juurtšakrast ja lõpetades kroontšakraga. Võid visualiseerida ka tšakraga soetud värvi. Heli algab kõige madalamast häälikust, mida sa teha suudad ja lõpeb kõige kõrgemaga.   Kroontšakra – III Laubatšakra – EI Kurgutšakra – AII Südametšakra – AA Päikesepõimik – OU Sakraaltšakra – UUU Juurtšakra – UU Heli peaks olema pehme ja õrn. Kujusta, kuidas energia tasakaalustub ja sinu keha avardub.

Jonathan Golman ütleb, et “hakates märkama helisid enda ümber, hakates aktiivselt kuulama või tehes tööd täishäälikutega on võimalik saada helidest helide sees. See ongi harmoonia.”

Me võime õppida häält kasutama erinevate kehapiirkondade mõjutamiseks ning neid tasakaalu viia. Need helid mõjutavad keha – südame ja hingamisrütmi, vereringet, nahatemperatuuri, ajulaineid. Aitavad vabastada energiat ja võimaldavad energiavool vabalt läbi leha liikuda.  Inimese hääl on kõige iidsem tervendusvahend :)

Jahh… olen minagi ise viimastel päevadel koolis kogenud heliga seoses imepäraseid kogemusi. Tasub helidemaailmaga lähemat tutvust teha :)

Väjendamine loob maailma

Koolis õpime praegu viienda, ehk kurgus paiknev energiakeskusega  seotud teemasid. 

Väljendamine. Väljendamine on vastutuse võtmine. Kas ma olen kuuldud? Kas mu sõnad loevad?
Oma häälega väljendame oma tahet. Jälgi, kas Sul tahe on Looja tahtega sünkroonis, kooskõlas? Või tundub Sulle sisimas, et Su tee ja Su valikud ei ole tegelikult Sulle kõige paremad?
Kuulamine. Helid.  Ülemhelid. Toonimine (häälimine). Kas Sa kuulad, kas Sa kuuled oma häält?
Muide, kas teadsid, et kui me kuuleksime ümbritsevaid võnkumisi helidena (mis jäävad meie kuulmisulatusest 16-25tuh Hz välja), siis kuuleksime kuidas rohi kasvab ja lilleõied avanevad…
Taotlus. Kõigis meie tegevustes, ütlemistes paistab taotlus alati läbi. See on teiste poolt tunnetatav.

Kui energia kurgutšakras on blokeerunud, siis võib see ilmneda võimetuses oma seisukohti ja tahet väljendada, valikuid teha, provotseerivalt vaikida soovimises või vastupidi - liigses ja tühjas jutuvoolus.
Kuna kurgutšakra on seotud puhastumisega, siis võivad terve keha energeetilised blokeeringud väljenduda nina- ja kurguhaigustes. Küll aga tasub kurgukipitust tundes endalt kõigepealt küsida: “Kas ma olen midagi väljendamata jätnud? Kusagil oma soovi alla neelanud? Ja vastu oma tahet teise soovi järgi teinud?”
Kui jah, siis sellisel juhul on hea alustada selle väljendamisest. Oma soovi väljendamisest. Mitte teisele etteheidete tegemisest, mõistagi :) Oma vajaduse väljendamisest. Ja nii toimub Su kehas energeetiline puhastumine, mis laseb minna haigusnähtudel ka füüsilisel tasandil. Vahel kiiremini, vahel vaiksemini.

Hihh, kui seda linki lugeda, siis tuleb välja, et kurgutšakra on “minu energia keskus”.  Tähtkujud, millega see seotud on, on Kaksikud ja seda valitseb planeet Merkuur, nagu minulgi. 
Tjahh… nüüd ma enam ei imesta, et kui me ühes meditatsioonis erinevatele tšakratele aktiviseerivaid häälimisi tegime, siis just kurgutšakra puhul oli mul selline tunne, et ma mu hääl kestab ja kestab ega lõppegi otsa :).

Ehk siis -  siin on minu tugevus ja minu nõrkus.

P.S. See pilt on pärit Brigitta Richteri blogist, kus ta teeb lihtsa ülevaate ka kõigist energiakeskustest. Pilt on tema enda loodud.

Ega ma imesta ka selle üle, et ma tundsin tunnis lausa sisemist vajadust oma viimaste koolikordade kokkutõmbumisi ja tagasihoidmisi väljendatud saada :)) Ja see tõesti puhastab. Sisemine tunnetuslik energia, mis mul viimastel kordadel kooliga seoses oli seisma jäänud, sai vuhh! nagu paisu tagant tulema :) Energia voolas!

Minul on mõistagi ka omad kokkutõmbumised väljendamisega. Mul pole hirmu, et mu sõnad ei loe. Ma tean, et väljendamine loob maailma. Mul on hoopis hirm, et mu väljendamine võib puudutada kedagi sel viisi, et ta saab haiget.
Kuigi ma tean, et kui ma väljendan iseennast, oma vajadust, oma soovi, siis pole teise inimese haiget saamine minuga seotud. Kui minu taotlus on puhas. Kui minu taotluses pole grammigi süüdistust ega haiget teha tahtmist, kui minus on vaid armastust, aga teine saab ikkagi haiget, siis on see tema sisemine protsess, tema õppetund. Aga ikkagi :P

Andrase kutse + Ahne hamster ja värvilised jäälilled

Andras (Eesti Täiskasvanute koolitajate assotsiatsioon) andis uutele (ja uuendajatele) andragoogidele kätte kutsed oma traditsioonilisel jõuluseminaril. Sealhulgas sain ka mina kätte oma andragoogi III kutse:)

Jõuluseminari kohaks oli valitud Köismäe torn ja enne pidulikku osa saime vaadata ja kuulata Tarmo Männardi esitluses kolme vahvat talvelugu. Nendeks olid "Hamster, kes sõi ära jõuluvana", "Lumememmed ja elu ime" ning "Väike külmapoiss, kes maalis värvidega" – kus on tegelasteks hamster, kes sööb ära lastele mõeldud apelsinid ja paneb jõuluvana oma suus asuvasse riiulisse; kaks lumememme, kes otsustavad elada jäätiselaos kevadeni, et tunda soojust ja näha värvilist loodust; ning külmapoiss, kes tahab maalida akendele värvilisi jäälilli.

Lahe kogemus - tõeline jutuvestja meistriklass! :)

Isiklik vägi. Tugevus vs nõrkus.

Mulle meeldib HTI tundide juures see, et need koolipäevad toovad üles just need asjad, mis meis alla surutud, teadvustamata ja “õhu” kätte tahavad tulla - et neid teadvustada ja lahti lasta või ära mõista saaks. Ju on vaja sellised kopitanud uskumused ja mõttemustrid üles tõsta, et neid õhutada, et siis kõik langeksid oma õigetele kohtadele tagasi.

Seekordsed koolipäevad (23-26.09) olid tõesti väga huvitavad.. Valdkonnaks, millega tegelema pidime, oli isiklik vägi – mina, minu suhe endaga ja minu suhe maailmaga. 
Läksin sinna avatult, mõnusa ootusega. “Minu suhe minu väega on igati hea” mõtlesin.
Ja siis hakkas midagi toimuma...  Kõigepealt magasin kõik meditatsioonid lihtsalt maha ... Nagu poleks kunagi mediteerinud, nagu oleks võimetu oma meelt mõtetest puhastama ja keskenduma… :))
”Mis toimub? Kas ma olen oma eelmisest nädalavahetuset väljamagamata või ei taha ma näha, mis mu sees toimub?? “küsisin endalt.
Olin peale eelmist nädalavahetust nii õnnelik.. nii rahulik, nii rõõmus. Nüüd olen segaduses, et lausa paha on olla. Rõõm oleks nagu kusagilt torust alla lastud… Saan aru, et siin on mingid minu sisemised teemad üles tulnud.. Väga huvitav :))

Olen õppinud, et tunded ei ole head ega halvad. Nad on mõõdikud, mis näitavad, mis olukord on. Sisemised indikaatorid, nagu auto signaallambid. Ebameeldivad tunded annavad meile  võimaluse muuta seda, mis muutmist vajab. Näitavad ära mida me siinkohal vajame. Seda, et meie piire on ületatud. Et on vaja enda huvide eest seista. Mida iganes:)
Selleks, et jõuda tunde taga peituvani, on vaja tundekurv läbi teha. Ennast sobival viisil väljendades. Kellel on vaja patja nutta, kellel taldrikuid lõhkuda, kellel kõik välja öeldud saada. Et saaks nähtavale tulla see, mis on segaduse, viha ja pahameele taga. Seal all on ju selgus, tänulikkus, armastus, andeksandmine...

See imelik segaduses olemise tunne oli läbi terve kooliaja. Selgus tuli alles peale kooli.

Meie isiklik vägi on enamasti tugevusega seotud ja isikliku väe tuum on julgemises olla selline nagu olen.
- Kartmata hülgamist, kui ma väljendan oma tundeid, oma tõelist olemust.
- Kartmata kriitikat. Uskudes, et ma olen alati piisavalt hea.
- Kartmata näida rumal, uskudes enda hakkama saamisesse.
- Muretsemata oma välimuse pärast.

A la et “kui ma olen kontaktis oma väega, olen ma tugev, iseseisev ja sõltumatu”.

Minu jaoks on teema, mis tahab õppimist ja vastuvõtmist, aga hoopis teistsugune. Julgus olla nõrk, haavatav ja küsida abi.
Ilma et ma tunneksin, et minu väärtus sellest väheneks. Ma olen harjunud, et pean kogu aeg tugev olema, kõigega hakkama saama. “Ma olen tubli ja tugev. Ebakindlus - ei endal (ega teistel) pole lubatud” avastasin ma oma uskumuse…
Eks ma ole seda ka väljapoole kuvanud… Siiamaani kumisevad kõrvus laste isa sõnad, kui lahku läksime:”Sina oled ju tugev, sa saad hakkama”.
Jah, minu jaoks ei ole olnud lihtne toetuda, abi paluda. Tööasjades ja presidendiametis olen seda õppinud.  Aga ka eraelus, inimese, naisena ja emana ei peaks ju kõike ise tegema. :) 
Pealegi öeldakse, et lubades endal olla nõrk ja haavatav, viib see inimesteni, kes meid toetavad. Viib suhete ja läheduseni.

Niisiis sain ma kontakti tugevuse-nõrkuse teljega. Oma “pean-tugev-olema vs võin-nõrk-olla” teljega. :) Sain teadlikuks sellest, et ma sellel teljel ühes suunas tugevalt kreenis olen:))
“Hmm.. huvitav, kust sellised uskumused tulevad?” mõtlesin. Kas ma olen ise oma elus vähe toetust tundnud? Ja sellepärast otsustasin, et ainult tugevus on hea? Mis pani mind omakorda mõtlema, kui palju toetust ma ise oma lastele annan? Olen neis kultiveerinud iseseisvust… Kust jookseb aga tugevuse  (iseseisvuse) ja nõrkuse (toetuse vastuvõtmise, hoolitsuse ja armastuse oma ellu lubamise) vaheline piir?

Teiseks. Ma arvasin, et mul on hea kontakt oma energiaga. Nüüd avastasin aga, et tegelikult hoian ma end sageli tagasi. Kardan, et mu energia on liiga intensiivne? 
Huvitav on see, et ma ei hoia tagasi mitte niivõrd oma pahameelt või ärritust, aga oma rõõmu ja mängulisust. 
Kardan, et minu rõõm segab teisi..? Et minu uudishimu (teadmistejanu) segab teisi.. ? Ja seetõttu hoian end tagasi...? Ehh :))

Avastasin, et valides olles igas hetkes selline nagu ma olen, on teatud kogus… süüdimatust. See ei välista mõistagi empaatiat teiste suhtes. Aga püüdes kogu aeg arvestada teiste inimestega, nende kõikvõimalike tunnetega, jääb oma elu elamata. Elame ju ikka iseendale:)

Tantra – nauditav kiirtee Jumala juurde :)

Käisin 24.augustil Moses Maimoni läbiviidud tantristliku seksuaalsuse sissejuhataval loengul.  See oli sissejuhatav loeng peatselt algavatele kursustele. Moses rõhutas kohe alguses, et tegu ei ole ulakate pooside õpetamise kursusega, kus osalejad paljaks võetakse, vaid praktilis-teadusliku lähenemisega seksuaalsusele, mille eesmärk on õppida meeste ja naiste seksuaalkäitumise eripärasid, et neid igapäevaelus kasutada.

Moses toonitas ka seda, et tantrismi ja seksuaalsuse vahele ei saa panna võrdusmärki. Tantrism on elufilosoofia, spiritual path, mis hõlmb endas paljusid eluvaldkondi. Tantra tähendab tõlkes võrku (network, matrix ingl.k), mida võib tõlgendada kui “invisible network of energy”. Tantra filosoofia tegeleb sellega, kuidas käivitada seda energiavõrgustikku, kuidas sellega suhestuda ja kuidas seda enda tarbeks kasutada. Ühe osana tantrismist moodustab seksuaalenergiaga tegelemine, kuna see on üks võimsamaid energiaid. Ja seda Mosese kursused käsitlevadki.

“Kõikidel religioonidel on mingi teema seksuaalsusega” räägib Moses. “Enamasti püütakse seksuaaltegevust kontrollida (“seks on patt” – tuleb tuttav ette?), aga kunagi ei põhjendata, millest sellised piirangud.” Moses ütleb, et enamike käsitluste seiskohalt on inimese kehasse antud teatud kogus eluenergiat (nimetatud kui shakti,  ka ojas). See asub juurtshakra piirkonnas – seal, kust selgroog alguse saab. Öeldakse, et me kaotame seda energiat iga päev. Mõne tegevusega rohkem, mõnega vähem. Meie keha vananeb kiiremini, kui me kulutame seda energiat kiiresti. Ja on võimeline elama oluliselt kauem, kui  me kulutame seda õigesti. Seks on tegevus, millega me kulutame seda energiat kõige rohkem. See olevat Mosese sõnul põhjus, miks mitmed religioonid seksi piiravad. Ja seepärast näiteks toetavad need religioonid abielu – sest abielus olles püsivat  (mõnede uuringute tulemusena) omavaheline seksuaalne tõmme - mehe ja naise vaheline polaarsus 3-4 aastat. Peale seda seksuaaltegevuse aktiivsus langeb.

No ma ei tea.. teistsuguse käsitluse järgi näiteks on kirik seksuaaltegevust piiranud, et hoida inimesi rohkem enda kontrolli all. Naisi on nagunii keeruline kontrollida.. kui, siis ainult läbi mehe. Aga kui meest tõmbab naise poole... siis on ka tema kontrollimatu :)).
Aga anyway…
Moses Maimon räägib, kuidas tantristlik seks hoiab energiat, mitte ei väsita. Ei ole seda muret, et “mees keerab selja ja magab norinal, sest kogu jaks on väljas”, vaid elab oma elu energiliselt, mitte ei maandu igal õhtul teleka ees. “No eks siin on vaja üle vaadata ka kogu elukäsitlus, mitte ainult seksuaalne,” mõtlen mina endamisi.

Kahepäevastel kursustel lubatakse õpetada iidseid tehnikaid, praktikaid ja teadmisi,   mis muudavad praktiseerija vägevaks, eluterveks ja harmooniliseks inimeseks nii igapäeva kui seksuaalelus. Käsitletavate teemade hulgas on tervislik toitumine, naiste seitse erinevat orgasmi, praktikad meestele orgasmi ja ejakulatsiooni eristamiseks jt.
Kursused pidavat olema pigem loengu vormis, aga tehakse ka hulgaliselt meditatsioone, joogat ja praktilisi harjutusi.

Viimasel ajal olen mitmetest erinevatest kohtadest tantrismist kuulma hakanud. Mille poolest see tantristlik lähenemine seksuaalsusele siis ikkagi nii eriline on?
Muidugi on ühtepidi kutsuvaks see, et tantristlik seks pikendab ja süvendab orgasmi. Ja veelgi enam, nagu Moses ütleb - “sellise orgasmi hetkel tuntakse sügavat ühendatust nii omavahel kui jumalikkusega - glimps of enlightment“. Orgasmi hetkel sulab kõik – Yin ja Yan – ühte ja kogetakse valgustumist. Seega muutub tantristlikul viisil armatsedes seks pühalikuks, et mitte öelda jumalikuks rituaaliks.

Minu arvates on selliste seksuaalsete õpetuste kõige olulisem ja tänuväärsem osa üleüldise seksuaalhariduse jagamine.

Enamik kultuure maailmas suhtub seksi ja seksuaalsusesse teatud negatiivsusega.  Nagu ka mõnusse, naudingutesse  ja kehasse selles kontekstis. Ma usun, et me kõik oleme seda mingil määral kogenud.
Seepärast ma leian, et meie kultuuris on väga puudus füüsilisele heaolule ja mõnule (mitte vaid enda kaitsmisele :P ) orienteeritud seksuaalsest haridusest.

Teismeeas ja ka täiskasvanueas õpitud seksuaalkombestik (loe: -piiratus) kammitseb meid sageli kogemast oma seksuaalsust selle täies  võimalusterikkuses. Meedia tekitab ebarealistlikke ettekujutlusi, mis loovad meis oma keha suhtes ebakindlust  ja puudulik-olemise tunnet ja selgelt vähendavad meie võimet täielikult ja naudinguliselt armatseda. Loomulikult saame me hakkama, aga sellegipoolest piirab meie seksuaalset vabadust sisemine hirm ja piinlikkus, mis pärsivad meid kogemast naudingutemaailma külluslikkust.

Tantristlik õpetus  avardab teadmisi seksuaalsuse vallas, võimaldab saada hinnangutevabas keskkonnas uut tunnetust nii enda kui oma partneri kehast. Aitab vabaneda keha ja “hakkamasaamisega” seotud valehäbist ja  hirmudest.
Meie seksuaalenergia on selgelt üks vägevamaid meie käsutuses olevaid energiaid.  Lubades endal avastada selle võimalusterikkuse, avab see tee sisemisele kasvule ja muutustele. Nii oleme me võimelised saavutama sügava ja tõelise ühenduse nii iseenda kui oma partneriga. Ehk ka jumalikkusega, meis endas :). See ongi tantra olemus.

Seize the moment - HTI

Olin 6 päeva HT Instituudi suvelaagris. Kohaks oli Otepää külje all Savernas Cantervilla loss. Imeilusa loodusega koht ja omapärase antiikse hõnguga maja!  Asukoht on ideaalne, ruumid mõnusad ja võimalusterikkad ning teenindus äärmiselt meeldiv – julgen igati soovitada nii koolitusteks, meeskonnaüritusteks kui ka näiteks pulmadeks :)

Nautisin varahommikusi õues joogatamisi. Ilmad olid päikesepaistelised, muru pärlendas kastes, sookured hõikusid taamal hommikuselt oma hääli puhtaks... ja õhk oli nii suvine..! Keha liikus, paindus, nautis… Olen kindel, et tänu igahommikusele tunnikesele, mis enda jaoks pühendasin, pidas mu keha sellele koormusele vastu. Ei ole lihtne 12h istuda ning kogu aeg  keskendunult  ja intensiivselt mõttega kaasas olla.  (Pilt Arne Ader)

Igal hommikul tegin peale joogatamist ka ühe päevaks häälestava meditatsiooni. Õigupoolest tegin ma oma meele lihtsalt tühjaks ja lasin vabaks. Alles päeva lõpul sain sageli aru, et see, mida selles rännakus kogesin, tundsin ja mis sõnumiga tagasi tulin, andis mulle vihjeid, kuidas päeval kogetavat võtta,  oma ellu integreerida… kuidas sõrmitseda. :)

Koolis seekord käsitletavad teemad keerlesid sakraal- ehk haratšakra teemade ümber. Paljude õpetuste järgi sümboliseerivad erinevad energiakeskused meie kehas teatud õppetunde meie elus.
Seekordsed teemad käsitlesid siis haratšakra õppetunde: suhteid, mehelikkust-naiselikkust, duaalsust, seksuaalsust, loomingulisust, tundeid, valikute tegemist.  Haratšakra sümboliseerib ka rõõmu ja naudinguid meie elus. Ning rahaga seotud teemasid.

Need olid äärmiselt tihedad ja intensiivsed päevad. Kuna enne kooli pidime läbi lugema mitmed raamatud, siis tegime kohapeal palju rühmatöid ja viisime läbi arutelusid. Aga saime ka  sisuliselt uut infot ja palju mõtteainet. Mediteerisime. Siin tehakse just juhendatud meditatsioone, meelerännakuid.  See, mida neil rännakutel enda sisemusse näeb ja millega tagasi tuleb, on sageli metafooriline ja erinevate sõnumitega seotud, mis hiljem mõtisklemist ja enda ellu sõrmitsemist vajab.

Natuke kokkuvõtteid ja mõtteid.

Haratšakra energia on paradoksaalne: me tahame oma elu kontrollida, et konflikte ja kaost vältida, samas ei saa me oma valikute tulemust ette teada. Selle paradoksi integreerimine ongi selle tšakra õppetunniks.

Elu on valikute tegemine. Iga päev. Kas taustal on aga hirm või usk ja armastus?
Teise tšakra dualismi paradoksaalne loomus õpetab meile: mitte see pole oluline, mida me valime, oluline on sisemine põhjus, mille alusel oma valiku teeme. Oluline on sisetunne valiku tegemise hetkel, sest nii paneme me liikuma energia, mis toob me ellu sündmusi ja olukordi.
Millise energiaga Sa oma maailma lood? Mis seisundis Sa oma valiku teed? Kas Su valikute taga on usk ja armastus või hirm?

Jah, elu on valikute tegemine. Teadmata, kuhu see välja viib. Tänane hetk on valikute tagajärg.  Tuleb lihtsalt usaldada. Usaldada, et kõik, mis tuleb, on hea.

Haratšakra varjupoolel asuvad meie kõige suuremad hirmud. Need aktiviseeruvad eraldumises, kui me hakkame võrdlema, arvustama, hindama… Me tunneme häbi (“ma pole täiuslik”, “ma pole “õige”), süütunnet (“Ma tegin valesti”, “Ma teen vigu”, “Ma ei oska”), karistust (karistan ennast, teisi), tunnen end ohvri ja/või piinajana… -> me kannatame. Sellest tsüklist saame me välja siis, kui teeme valikuid, mis ületavad kahesuse. Kui me võtame vaatleja rolli: “Pole õige ega vale, lihtsalt on nii”. Nii jõuame me osavõtlikkuse, mõistmiseni > andestamiseni > armastuseni (teiste vastu, enda vastu) > vabaduseni > arenguni. Selline elu tajumine, asjade käsitlus.. on minu meelest paljudest olukordadest edasiliikumise võti. Kas me jääme sinna kinni või saame edasi liikuda. Seda teemat arutades jõudsin äratundmiseni, et täpselt neid radu pidi käisin mina endas läbi oma abikaasast ja laste isast lahkumineku protsessi. Alustades häbist ja süütundest, enda ja tema karistamisest, kannatamisest… kuni ma jõudsin mõistmiseni, andestamiseni, armastuseni... Ja kui palju aastaid…?! Usun, et seda protsessi teadvustades on võimalik  palju kiiremini jõuda valguspoolele :)

***
Havai huna õpetuse järgi on kõik see, mis füüsilises maailmas eksisteerib, kõigepealt olemas energiamaailmas. Igal elusolendil ja igal asjal on oma Kõrgem mina. Ja  ka igal inimeste kooslusel (grupil, paaril) on oma kõrgem energia, mis nad kokku kutsub. Juhuslikke kokkusaamisi ei ole olemas ;)
Selle energia materialiseerumisel tekib reaalne kooslus! Nii luuakse grupid, paarid, nii sünnivad ka lapsed ;)
Ühes meditatsioonis läksime igaüks enda sees kohtuma meie grupi kõrgema minaga.

Minu nägemuses oli selleks  vana tark indiaani teadjanaine.  Põlvitasin ta ette ja kummardasin austuse märgiks. Ta ütles mulle: „Sa oled õigel teel. Valgusta teisi.“ Algusel ajas see mind segadusse – ma ei pea end kellestki paremaks. Hiljem sain alles aru, et see tähendab seda, et ma pean ennast igas olukorras avama, mitte tagasi hoidma, ennast jagama. Vaid sedasi saame me kõik üksteist valgustada. Enne lahkuminekut andis vana indiaani-naine  mulle kingituseks sule, öeldes: „Puuduta  teisi“.

Meditatsioonist välja tulles pidime igaüks oma nägemuse paberile panema.  Kõrgem mina on kollektiivses alateadvuses olev kujund, energiamuster.  Igaüks väljendab seda läbi oma isikliku kihi, mis annab sellele näo ja kuju. Inimesed, kelle võnkesagedus on sarnane, nende arhetüübid võivad olla sarnased. Ja nii oligi, meil tekkis grupis sarnaseid joonistusi. Ka minul tekkis ühe kursusekaaslasega väga sarnane pilt. Tõesti, ma olen temaga ka sügavat ühendust, ühel lainel olemist tundnud :).
***

Mulle meeldis, et koos intensiivse õppimisega oli meil ka väga lõbus.

Ühel õhtul pidime panema end valmis stiilipeoks.
Minu kaasa võetud nõiakostüümist polnud mingit abi…  Meie stiilipidu oli pigem nagu… varjude mäng. 
Nimelt on Jungi järgi vari isiksuse tume pool, inimese negatiivsed omadused, mis on alla surutud ning teadvustamatusse lükatud. Niikaua kui Mina pole kohanud Varju, projitseeritakse seda sageli Minast väljaspool asuvatele isikutele või asjadele. Varju kohtamine, s.t. selle integreerimine on tähtis ja möödapääsmatu samm isiksuse terviklikuks saamisel.
Oma varju (peostiili) teada saamiseks istusime järveäärses lehtlas ja otsisime kõigi juures neid jooni, mida temas üldse (välja paista) ei ole. Õigemini grupp andis need:) Väga mehelikest meestest said naised ja naiselikest naistest mehed… headest said riukalikud, viisakatest ja tundlikest said rullnokad, lõbusatest nunnad,  jutukatest tummad,  vaiksetest õhtujuhid ja poliitikud :)) Igaüks sai juhiseks ka ühe päris kehastunud isiku. Minust sai... üks vaikne kursavend... :))) See ajas mind nii naerma, et ma naersin mitu minutit järjest seelikuservaga muudkui naerupisaraid pühkides :))

Varjudemängul olid ka omad eesmärgid. Selle tähendus jõudis minuni alles poolteist päeva hiljem, kui sain oma stiilipeo tegelaskujuga  ühtäkki ühenduse.
Olin seal vaikiv, kiilas (ilma juusteta, nagu kõrval illustratiivsel pildil), ajamata habemega... mees. Olgem ausad, ma olin kole! Aga… üllatuslikult olin ikka vastu võetud, armastatud.. :) Olen alati sisimas uskunud, et oluline on olla hea väljanägemisega, suhtlemisaldis ja  särav, et olla vastu võetud...  Ma olin kõike seda, mida ma tavaliselt ei ole. Aga ikka olin omaksvõetud:)) See andis julgust olla ka teistsugune... :) Sest tõesti – loeb ju sisemine sära!

***

Jung on öelnud: “Oma varju integreerimine isiksusse on õpipoisi töö. Anima ja Animuse integratsioon on meistri töö.” 

Mehelikkuse ja naiselikkuse teemad. Anima ja Animus. Shiva ja Shakti.  Nende tants :)
Õppisime naistena  tundma mehelikkust endas kui naises (Animust) ja mehed naiselikkust endas kui mehes  (Animat). Rääkisime armumisest, endale omaste joonte projitseerimisest teisele… Seda, et mees otsib vabadust, naine armastust. Mehe prioriteediks on eesmärk, missioon, Naisel aga elamine, kogemine, tunded. Naine on õnnetu, kui ta elus pole armastust, Mees on õnnetu, kui ta elus ei ole sihti, eesmärki.
Samas ei tohi naine jääda mehe armastusest sõltuvaks, vaid seda oodates. Olles kontaktis ja ühenduses omaenda naiselikkusega, siis naine särab sisimas, siis puhkeb temas armastus õide.
Partneriga saame me kokku oma südames. Oma armastuses.

Sain meelde tuletatud,  et suhted on alati meie endi peegeldus. Suhted teiste inimestega viivad meid meie enda tunnete ja mustrite  juurde. Seepärast on suhted on meie suurimad õpetajad siin elus.
Rääkisime uskumustest suhetes. Millised on minu uskumused? Kas ma usun, et mulle piisab sellestki, mida ma saan? Või et olen väärt parimat, sest tean, et annan ka ise parimat? Milline on minu kontakt minu naiseliku energiaga?

***

Väga huvitav osa koolitusest oli minu jaoks  coaching.
See on see valdkond, millega ma soovin oma professionaalses arengus edasi minna. Teraapia on hingehaavade parandamine,  kus minnakse tagasi ning otsitakse üles probleemsed kohad ning tervendatakse neid. Coachingus aga lähtutakse seisukohast, et inimesega on kõik hästi ja tema sees on olemas kõik vastused. (Ja see haakub hästi minu motoga: “Kõik õnneks vajalik on peidus meis enestes” kas pole?).
Niisiis… kui mul oleks võlukepike, ilma ühegi siduva kohustuseta, mida ma teeksin?

***

Rääkisime veel mitmetel äärmiselt huvitavatel teemadel… sünkroonsustest, juhuslikest ja jumalikest kokkusattumustest, Assagioli psühhosünteesi teooriast , arhetüüpidest, meistri teadvuseseisunditest jmt… aga nu ei saa ju seda siia kõike kallata… niigi tuli juba väga pikk postitus :).

Oh, ma nii nautisin neid inimesi, kellega koos me koolis käime! Seal oma reaalsust,  tarkust, tõde ja teadmisi koome :)

Viimasel õhtul, peale ühe kursavenna poolt korraldatud suurepärast ilutulestikku, rahvaga ühist ja lõbusat saunaskäimist… ujusin viimaseid kordi selles külalislahkes järves. Keerasin end keset järve selili, vaatasin musta tähistaevast, kukkuvaid tähti, kuulasin öö hääli  ja tundsin kui õnnelik ma olen! :) Kui armunud ma olen oma ellu:)

Olen teel

Ma olen oma eluteel taas sellises kohas, kus ma loon.

See on külvamise aeg.
Ja ma ei pea veel täna saagi pärast muretsema ;)

Enne tseremooniat teeb shamaan sissejuhatuse ja ülevaate sellest, mis toimuma saab ja räägib tagamaadest. Meie ring pühitsetakse ning igaüks jagab oma taotlust tseremooniaks.

Minu taotluseks selles tseremoonias oli saada ühendus oma väega ja universaalse energia-allikaga. Saada selgust oma valikutes sellel Eluteel.

Usaldasin ja olin nõus kõigele alistuma.  Otsustasin mitte olukorda kontrollida :)
Ja kõik läks nii lihtsalt! Ma sain kõike seda, mida soovisin  ja palju enamgi veel! Juba taotluste jagamise ringis istudes tundsin endas nii tugevaid energiaid vibreerimas, et kui A. ütles, et tal on selline tunne, nagu oleks juba lõpuring, siis see oli täpselt sama mida minagi tundsin. 
Aga ma ei osanud siis veel arvata, et sel ööl on mulle palju pakkuda. Palju äratundmisi, palju juhatust, sõnumeid, tunnetust. Piilumist tulevikku… või siis lihtsalt oma soovide laekasse :)

Vaatasin musta pimedust, mis roomab mööda mu keha… vaatasin ja lõdvestusin – usaldan… see ju vaid mu meel… las olla ja tulla, kõik mis tuleb. Selle peale kadus see kõik ära ja mu keha läks üleni õide. Ma sain aru, et see on vaid minu otsustada, millisena ma oma reaalsust kujutan. See on vaid hetke, valiku ja lõdvestumise  küsimus, et muuta hirm armastuseks.

Tundsin ühendust, üksolemist kogu looduse ja looduga. Ühes nägemuses sain üheks voolava jõega dzunglis… Mina olingi see jõgi, kust tiiger janu kustutamiseks vett lakkus.. Järgmisel hetkel olin mina ise see tiiger... tundsin märga ja jahedat vett oma keelel...ja möirgasin... Järgmisel hetkel olin lind, kes siristades järjest kõrgemale puude vahele keereldes lendas.. ja siis olin ma puu...
Igal hetkel on vaid see hetk, mis meil on… Kas kujutad ette, kui imeline tunne selle äratundmine on? :)

Tundsin sügavat armastust, kõrgemat juhatust… äratundmist ja üksolemist…  kõrgemat vibratsiooni ning valguseks olemist.
Tundsin sügavat üksolemist kõiksusega… aga ka oma lastega… ning oma ema ja isaga. Tundsin, kuidas oleme üks liha ja veri. Läbipõimunud hinged.
Tunnetasin õppetunde, mida on toonud mu ellu mu suhted meestega. Kui palju on neid suhteid vaja, et õpiksin tundma end Naisena? Et õpiksin kogema armastust enda sees? Seda jagama…  ja vastu võtma.

Jah, selles öös oli palju… kõike on raske sõnadesse panna… kui vaid, siis värvidesse või muusikasse… ja kõike ei saa ju jagada ka :) See jääb minu südamesse.

Mäletan hetke, kui seisin uksel, heliseva tuulekella all… ja nautisin värskeid, pehmeid, öiseid tuuleiile mu põski paitamas. Astusin õue, tundes paljaste jalataldade all öiselt jahedat kivipõrandat ja sirutudes tähisesse musta augustitaevasse. Silitasin puid, katsusin mulda... ja tundsin sügavat armastust ja tänulikkust kõige eest, mis on.

Äratundmised ja kokkusattumused

Hakkasin täna lugema James Redfieldi raamatu “Taevane ettekuulutus”seiklusjuttu (olen varem selle raamatu teisest osast (kogemuslikust teejuhist)  ja raamatu põhjal vändatud filmist kirjutanud siin) ja ei suuda kuidagi lõpetada. Pause teen vaid siis, kui mingi koht mind nii tugevalt haarab, et pean selles hetkes natuke ujuma, sellest natuke mõtisklema.

Raamat käsitleb iidsetelt maiadelt pärit käsikirjade sõnumeid, mida nimetatakse siin äratundmisteks. Käsikirjade kohaselt käib inimese vaimne areng läbi nende äratundmiste oma elus. Nad annavad meile tunde, et on olemas midagi enamat, midagi vaimsemat, mis on kogu meie tegevuse alus.
Praegu lõpetasin peatüki, milles räägitakse mõtetest, unistustest ja vaistust.  Nu ma ei tea… mina tundsin tõesti palju “äratundmisi” :)

Teen siia väikese kokkuvõtte.

Esimene äratundmine leiab aset, kui me hakkame  kokkusattumusi tõsiselt võtma. Me teadvustame endale, et universum pakub meile neid mõistatuslikke kokkusattumusi selleks, et liigutada meid meie saatuse poole. 

Tugev sisemine kärsitus on esimene märk, et oleme ärkamas sügavale hingelisele kutsele, et miski on tulemas. Kui me ainult lava taha näeksime, üllataks meid, kui palju juba mööblit liigutatakse. :) Sisemise otsingu ja “juhusliku” kosmilise kokkusattumise kombinatsioon on võimas protsess. Selliste olukordade eesmärk on juhtida meid meie saatuse poole.
Kokkusattumuste sõnumi ja tähenduse tunnustamine on esimene samm selle poole, et areneda teadlikumalt ja kiiremini. Küsi endalt: “Miks see kokkusattumus aset leidma pidi? Mis sellele järgnes?“
Vaatle oluliste sõprade, suhete, töökohtade tekkimist oma eluloos. Kas nende taga on olnud asjaolude kokkusattumusi? Vaadeldes erinevate sündmuste jada oma elus, kas need ei ole Sind mingis suunas juhtinud?

Teine äratundmine seletab, et meie vaistlik tunnetus on tõene. Ta võimaldab meil näha ajalugu suures pildis ja teadvustada, et me saame kollektiivselt teadlikuks oma vaimsest loomusest.

Kolmas äratundmine käsitleb elu uut moodi, väites, et terve universum on puhas energia, mis mingil moel reageerib sellele, kuidas me mõtleme.
Me võime inimolenditena oma energiat suunata, keskendades tähelepanu soovitud suunas, mõjutades teisi energiasüsteeme ja kasvatades meie elu kokkusattumuste kiirust.

Energia saamiseks kipume me teinekord sundima teisi pöörama meile tähelepanu ja seega andma energiat. Neljas äratundmine paljastab inimeste (alateadliku) kalduvuse varastada kaasinimestelt energiat, käsutades neid ja vallates nende mõtlemist. Kui me niimoodi teiste üle valitseme, tunneme end võimsatena, nemad aga nõrgana. Me saame neist harjumustest vabaneda, kui oleme teadlikud sellest, et meil (kõigil) on kalduvus energiaga manipuleerida… kontrollida, õõnestada, kahelda ja teistele meele järele olla. (Kirjutasin sellest mõnda aega tagasi siin)

Võitlus energia pärast on inimeste konfliktide peamine põhjus.
Teadlikkus sellest, kuidas me energia pärast võistleme, on esimene samm meie endi väe tagasivõitmisel. Tasakaal taastub, kui me ei ammuta enam oma energialaengut teistest, vaid otsime ühendust vaimuga iseenda seest. Kui me saavutame ühenduse kõrgema energiaallikaga.

Kui me ei sõltu enam kontrollist kui meie ainsast võimalusest asju juhtuma panna, kui me laseme asjadel minna, avanevad meie elud imeliselt. Lastes universumil end juhtida, toome müsteeriumi oma ellu tagasi ja see paneb meid end tundma tõeliselt elusalt.
Shakti Gawain, “Loova visualiseerimise” jmt raamatute autor ütleb: „Lõpuks kaotasin huvi püüda oma elu kontrollida, panna asju juhtuma nii, nagu arvasin, et tahan neid olevat.
Universum paistab alati tahtvat, et saaksin kõik, mida soovin. Selle asemel, et mõelda välja, mida ma tahan, püstitada eesmärke ja püüda kontrollida seda, mis minuga juhtub, hakkasin harjutama häälestuma vastuvõtlikult oma intuitsioonile ja tegutsema nii, nagu see mulle ütleb, mõistmata iga kord, miks ma teen seda, mida ma teen.
See oli kontrollist loobumise tunne, alistumine ja kõrgemal väel juhtida laskmine.“

Universum võib meile anda kõik, mida me vajame, kui me ainult sellele vastuvõtlikud oleme. See ongi viienda äratundmise ilmutus.
See müstiline ühendus universaalse energiaga avardab meie vaadet elule ning annab meile erilise armastuse tunde.
Tunned selle ära, tundes jalgades kergust, heljuvust; kogedes teravdatult maitseid, lõhnu, helisid, värve, teravnenud ilutunnetust; kogedes ühtsuse ja täieliku turvalisuse tunnet. Me kogeme seisundit, mida nimetatakse armastuseks. Mitte kellegi ega millegi vastu, aga elu püsiva taustatundena. Meil pole enam vaja teiste inimeste energiat – see ühendus laeb meid.

Mida lähemale jõuate valgustusele, seda sagedamini näete märke oma edenemisest. Teie kiirenenud areng tähendab, et olete loomas uut ja sügavamat ühendust oma kõrgema minaga. Vahel võib see põhjustada vanadest harjumustest loobumist.
Sageli on nii, et kui hüppate edasi , ilmub pealispinnale see, mis teid kõige enam tagasi hoidis. Ärge süüdistage oma tunnetes väliseid tingimusi. Vaadake enda sisse ja küsige endalt, millist harjumust või uskumust teile näidatakse.
Paluge oma kõrgemalt minalt juhatust, kuidas sellest vabaneda.

Kuues äratundmine aitab meil vabaneda oma energiamanipulatsioonidest ja määratleda oma praegune eluotsing, uurides nn. vanemate "pärandust". 
Et leida oma tõelist olemust, pead möönma, et tegelikult algas Su elu nende oma vanemate  tõekspidamiste vahel. Seetõttu Sa nende juurde sündisidki: et vaadata kõrgemalt vaatepunktilt seda, millesse Su vanemad uskusid. Sa võid avastada, et Sinu vanematel oli õigus ja nad mõlemad eksisid. Sinu eesmärk on leida tõde, mis on nende inimeste tõekspidamiste kõrgem süntees.
Püüa mõista, miks Sa just oma vanematest sündisid? Mida see Sulle õpetama peab? Püüa avastada, mida Su vanemad Sulle õpetasid/õpetanud on.? Ja ühtlasi ka seda, mida oleks nemad oma elu jooksul saanud paremini teha? See, mida Sa oma ema/isa juures oleksid muuta tahtnud, moodustab ühe osa Sinu eluülesandest.

Seitsmes äratundmine paneb liikuma meie tõelise mina arengu, näidates, kuidas esitada küsimusi, tunnetada vaistu ja leida vastuseid. 
Isa Sanches ütleb:”Elu põhiküsimus ei ole vastuste saamine. Probleem on sinu hetkeküsimuse kindlaks tegemine. Kui kord küsimused paika saad, tulevad ka vastused.” Vastused tulevad alati mõistatuslike võimaluste kaudu :)
Iga sünkroonsus jätab meile alati järjekordse põhiküsimuse. Ja nii arenevadki meie elud küsimuse, vastuse ja uue küsimuse protsessi kaudu, kui edeneme oma vaimsel teel. Sünkroonsed vastused tulevad paljudest allikatest: unenägudest, unistustest, vaistlikest mõtetest ja kõige sagedamini teistelt inimestelt, kes meile sõnumeid toovad. Näiteks unenäod külastavad meid selleks, et öelda meile meie elu kohta midagi, mida me ei tea.
Märka alateadlikke signaale: spontaanset silmsidet või tuttavlikkuse tunnet. Pane tähele intuitsiooni ja oma kehaaistinguid (ebamugavust, rõõmu, avatust, aga ka külmavärinat, judinaid kehas, “liblikate lendamist” kõhus).
Uuri kõike seda ja ole valvas sõnumite suhtes, mis Elu Sulle kokkusattumuste näol toob.
Et seda kõike märgata, peame omandama kõrvaltvaataja positsiooni.  Õppima nende olukordade tähendust uurima. Miks tuli mulle just see mõte praegu pähe? Kuidas on see seotud minu eluülesandega? Millised mõtted see sõnum mu jaoks kokku paneb? Miks see just praegu tuleb? Milleks see hea võib olla?

Kaheksas äratundmine annab juhiseid, kuidas hoida müsteerium toimimas ja vastused saabumas, näidates meile kuidas teistes inimestes parim välja tuua.
Kui keegi meie teele satub, on tal alati meie jaoks sõnum. Juhuslikke kohtumisi pole olemas. Kuid sellest, kuidas me neile kohtumistele reageerime, oleneb, kas me oleme võimelised seda sõnumit vastu võtma.
Me võime aidata üksteist sõnumite andmisel ja vastuvõtmisel, peegeldades energiat. Kui Sa annad teisele energiat, suudab ta näha tõde ja saab seda hõlpsamini Sulle anda.

Romantiline armastus võib aeglustada meie arengut, kui seda kasutatakse aseainena meie ühendusele universaalse energiaga. Arenemiseks peame teadvustama ja muutma oma sõltuvussuhted teistega. Siinkohal on abiks platoonilised suhted vastassooga.
Eesmärk on täielikult lõimunud ja terviklikus suhtes tõsta teineteist vastastikku kõrgemasse vibratsiooni ning jõuda suurema tarkuse, tervenemiseni ja ühenduseni universaalse energiaga.

Üheksas ja viimane äratundmine rõhutab asjaolu, et mida suurema ühenduse me suudame saavutada meid ümbritseva ilu ja energiaga, seda rohkem me areneme. Mida rohkem me areneme, seda kõrgemalt vibreerime.

Üheksandas äratundmises visandatakse, kuhu inimrass suundub järgmise aastatuhande jooksul – see on kujutlus kultuurist, mis saab võimalikuks siis, kui sulandame kõik eelmised kaheksa äratundmist üheks teadliku olemise viisiks. Jõudmine maapealsesse paradiisi (oma vibratsiooni tõstes)… ongi inimkonna olemasolu ja ajaloo eesmärk.

Tants iseendale

Reede õhtu, kell on 17 saamas. Võtan kiirustades oma töökostüümi seljast, panen selga ühe lemmikpluusidest ja pika oranzi lemmikseeliku, piserdan kaelale natuke uut (mmm kui head!) parfüümi ja libisen teiste vahelt riietusruumist välja.
Jätan sinna endast maha kõik oma nädala kiirustamised, töörutiinid, pinged, isikliku elu mured.
Saali astudes tunnen paljaste taldade all koolivõimla parketi jahedust ja oma kõhus magusat ootusärevust. Keset saali liigub tantsiskledes vanem naine, kes on sale ja nõtke nagu noor sälg ja kelle silmad nagu pilluksid väikseid sädemeid. "Hey, I´m Berit!" tutvustab ta ennast.
Olen esmakordselt 5 rütmi tantsude tunnis.

Ameerika tantsu- ja teatriõpetaja Gabrielle Rothi loodud viie rütmi tants on ühtaegu nii meditatiivne kui ka ekstaatiline teekond keha salatarkuseni. See tants koosneb viiest rütmist, milleks on voolavus, katkendlik rütmikus (staccato), kaos, lüürika ja vaikus. Meile tuli seda õpetama Berit Hague Rootsist.

 

Saali kogunesid järjest inimesed. Nooremad, vanemad, naised, mehed... Berit muudkui tantsiskles mööda saali, naeratas ja tervitas saabujaid. Esialgu eestlasliku kohmetusega seisvad inimesed hakkasid Beriti eeskujul ja üleskutsel vaikselt liikuma.
"Liigutage oma jalgu! Kõike, mis jääb puusadest allapoole. Libisege edasi! Hoidke oma tasakaalu ja ühendust iseenda ja maaga!" - "Nüüd liigutage oma puusi... pihta.. käsi... käsivarsi, sõrmi... kaela, pead... liikuge, tunnetage ennast!". Me liuglesime igaüks oma tempos ja oma rütmis, kaaslaseks muusika voolavad rütmid. Esialgne kerge piinlikkus (ega ma liiga palju ei vehi, kas ma teen ikka õigesti, kas ma äkki pean rohkem ühe koha peal olema) asendus peatselt kerguse ja rõõmuga. Julgusega liikuda, lennelda, hüpelda, liuelda just iseenda moodi.  Kes liikus vaiksemalt, olles rohkem ühes kohas, kes mõõtis tervet saali... "Nii, see nüüd ongi voolamine" sõnas Berit. "Tunnetage ennast, oma keha erinevaid osi. Tunnetage seda voolavat rütmi iseendas!" ja liugles ise muudkui edasi.

 Nii me tegime läbi kõik erinevad rütmid.

Staccatio - liigutused muutuvad katkendlikuks, tarduvad hetkeks, ja siis uus asend, uus poos. Väike poosimuudatus, suur... kõik kehaosad liikuma.. käed, jalad, pea, pööre.... Äärmiselt huvitav! Et tabaks rohkem iga hetke, võtsime paaridesse. Kehad hakkasid teineteist peegeldama, katkendlikku rütmi teineteise jaoks toetama. Ja siis uus partner. Ja siis uus. Silmside, mis iga uue partneriga oli algul võõrastav, ebalev, isegi kohmetu, muutus tantsu käigus vabamaks, soojemaks, avalamaks. Nips ja poos, nips ja poos... Igasse hetke, igasse poosi panin iseennast, oma tunded, allasurutud, läbielatavad, oma rõõmu, oma ängi. Nips ja poos, nips ja poos...
Tõeline hetkes olemine. Igas hetkes, täiega kohal. Samas isegi ei pannud tähele, et olime terve staccato (10-15 minutit ?) täiesti muusikata tantsinud!

Vaikselt võttis maad järgmine rütm, kaos. Liikumine läks kiiremaks, järjest kiiremaks. Berit näitas meile ette, kuidas tema kaost tantsib. Jalad, puusad, käed, keha, pea... kõik liigub nii kiiresti, raputades, nagu sakutades kehast välja kõik selle, mis seda enam ei teeni. Tsahh-tsahh-tsahh... jalad, puusad, käed, keha, pea...
"Ärge     tehke minu järgi" sõnab Berit  "mina olen sedasi tantsinud 13 aastat iga päev."- "Tehke igaüks oma rütmis, iseennast tunnetades. Raputage, liigutage, hüpake, kiiremini, aeglasemalt... tehke häält, ohake, hüüdke, laske lahti kõik, mis tahab lahti laskmist!" Jaa.. see tõeline kehaline, füüsiline väljaelamine. Tundsin, kuidas keha on kohati nõtke, kohati vastupuiklev. On piirkondi mis tulevad lihtsasti kaasa ja piirkondi, mis nagu protestiksid :)) Kõhus, kus asuvad emotsioonid, hakkab pistma. Hingan sügavalt sisse, lõdvestan, liigun.. tean, et seal pesitseb ärevus homse peo pärast... Keha liigub nagu omatahtsi, tsahh-tsahh-tsahh…

Vaikselt hakkavad ruumi kanduma laulvad, meloodilised helid, mis kutsuvad kaasa uude rütmi, lüürikasse. Kergelt, nõtkelt, lendlevalt liigume uues rütmis. See rütm on seotud õhuga, mis peale kaose lahtilaskvat ja vabastavat mõju täidab meid uue hingamisega. Tantsime iseendaga, paarides peegeldades, neljakesi liikudes nagu punuks kuldseid energianiite - ühe ümber, teise ümber... Peale väikest kohanemist uue grupiga tunneme tantsurõõmu, toetust, omaksvõtmist, ühist loomingut... Et siis jälle lenneldes, tantsiskledes liikuda oma teele.
Tunne on imehea, energia keerleb õhus, kõhus, kätes, jalgades, rinnus :)

 

Viimane rütm on vaikus, rahunemine. Liikumine on rahulik, muusika mahe.  Täielik omaksvõtt. Iseenda. Teiste. Liigun mööda saali, vaikselt, pehmelt, nõtkelt… Täname silmadega vastastikku neid, kellega tants viis kokku – paaris, grupis, möödaminnes. Nende silmist särab vastu äratundmine, rõõm ja tänulikkus. Mõnel ka sisemine üllatus, teatud segadus – nad on kogenud midagi, mis neid endidki rabas.
Jah, olen just kogenud imelist, suurepärast kogemust! Kui ma varem arvasin, et ma tean, mis on tantsimine, siis nüüd võin alles öelda, et olen seda nuusutanud :)

“Need nüüd olidki viis rütmi” ütleb Berit. “Nägite, kui lihtne on seda selgeks saada! Nüüd kus teil on rütmid selged, hakkame nüüd tantsima! Alustame voolamisega…”
:)