Draakonid ja kingitused :)

Kui mulle varasügisel 300-tunnine koolitusprojekt sülle potsatas, siis ei osanud ma esimese hooga sellest midagi arvata.  
Müüja-klienditeenindaja koolitus, kutsestandardile vastavas teadmiste-oskuste mahus. See kõditas ja kutsus, nii võtsingi vastu. Olen ennegi elus asju niimoodi vastu võtnud, et mul pole õrna aimugi, kuidas ma hakkama saan… aga alati olen saanud :)
Ja kui see kõige raskematel aegadel endal meelest kippus minema, siis aidati meelde tuletada – nt. Raymond: “Emme, kas on kunagi juhtunud, et Sa ei ole valmis saanud?” - “Ei ole...” – “No, mis sa siis muretsed?” :)

Huvitav, et mitte öelda ebatavaline oli see, et kippusin tõesti palju muretsema. Tavaliselt ma tean, et ma teen ju nagunii oma parima. Ja seda teades, ei ole ju põhjust muretseda, et äkki ma ei tee piisavalt. Sest ma teen oma parima. Enda idealiseerimine – mida kõike võiks/tuleks veel suuta – toob ainult mõttetut kannatust.
Aga seekord pandi mu võimed tõeliselt proovile. Alustasin oktoobri keskelt. Enne seda olid mitmed projektid lõpusirgel, nii et ma kogu koolitusprogrammi – 30 päeva - ette valmistada ei jõudnud. Oli neli esimest päeva stardiks ja suur pilt kogu koolitusprogrammist, nagu üks suur maakaart:) Niimoodi selle endale abimeheks ka suurele lehele vormistasin. Sain aru, et mul tuleb siin rohkem anda, kui mul üldse täna anda on. Niisiis tuli seda töö käigus juurde luua :)

Edasised päevad kulgesid nii, et päeval koolitasin ja öösel valmistasin järgmist päeva ette.
Ettevalmistus on minu arvates eriti olulise kaaluga. Ülesehitus, jaotusmaterjalid, esitlus, tegevused, lood, arutelud… Teema tuleb koolitusel osalejate peale mõeldes läbi mõelda, mitte ainult sisuliselt (et millest räägin), vaid ka andragoogiliselt (kuidas seda võimalikult parimal viisil edasi anda).
Kuidas anda nii, et see puudutaks neid ja hakkaks neis kasvama. Loodetavasti mõne aja pärast õisi ja vilju kandes.

Huvitav oli jälgida, kuidas tugevaim tiimist  - vaim - hoidis töötiimi – meelt, keha ja vaimu koos.
Avastasin, et meel kippus muretsema. Kõigepealt, et kas ma see, mida ma annan, on ikka see, mida neil täpselt vaja on…. Et kas ma ikka oskan selle parimal võimalikul moel edasi anda… jmt. Mida hilisematesse öötundidesse-varasematesse hommikutundidesse tegutsemine kandus, seda rohkem hakkas meel muretsema ka keha pärast.
Mida aeg edasi, seda rohkem saatis keha sõnumeid, et tal on selle koormusega raske hakkama saada. Tekkis suur osa füsioloogilistest näidustustest, mis loetletakse keha stressisümptomiteks.  
Viimased on kirjade järgi järgmised: kuivav suu, niisked käed, külmetused või teised infektsioonid, südame puperdamine või pekslemine, hingeldamine , pigistustunne või valu rinnus, nõrkustunne või minestamine , migreenid, ebaselged valud või vaevused, pingepeavalud, seljavalud, seedehäired, ärritatud soole sündroom (viskab toitu üles, valulikkus), kõhulahtisus, nahaprobleemid või allergiad  või astma, ülemäärane higistamine, menstruaaltsükli muutus, kiire kehakaalu muutumine, kandidoos või põiepõletik.
P.S. Et kui Sul tekivad sellised vaevused ja Sa ei saa aru, kust see pärit, siis võib see olla keha sõnum, et talle ei sobi see, kuidas tema jaoks on asjad praegu korraldatud.

Mina tempot väga maha võtta ei saanud, aga õnneks muutusin järjest efektiivsemaks ja nii kulus ettevalmistusele vähem aega. 
Selleks, et keha suudaks vastu pidada, väljendasin talle pidevalt oma tänulikkust. Silitasin teda oma vaimusilmas hooliva tähelepanuga. Iga kehaosa ja organit.
Igal ööl magama minnes tänasin teda, et ta nii kenasti vastu peab. Ütlesin, et mõistan neid vaevusi, mis tekkinud on. Ütlesin, et olen teda kuulnud. Projekt pidi küll lõppema alles novembri viimasel päeval, aga vahepeal oli ka Pärnus üks neljapäevane koolitus. Lubasin talle, et lasen tal seal olles Estonia Termides mõnuga lõõgastuda. Seda ma ka tegin. Peale projekti lõppu kadusid vaikselt kõik sümptomid, ilma et ma oleks midagi neist kuidagi ravinud. (!)

Aga vaim oli tugev. Teadmine, miks ma seda teen, kuhu liigun, mida sellega soovin luua… see toetas ja tänu sellele ei kukkunud ka meel kunagi päris ahastusse. Tema pidev muretsemine lihtsalt häiris. Segas keskendumast, olema 100% kohal. 

Ühel hetkel sain ma aru, et ma tegelen siin usalduse teemadega.

Meele muretsemine on sõnum sellest, et ma ei usalda piisavalt.
Ennast (et ma saan selle kõigega hakkama ja et mu keha tuleb selle pingutusega kenasti toime), osalejaid (et nad võtavad minu poolt antavast maksimaalse välja. Täpselt selle, mida neil selles elutee kohas vaja on) ja Elu (mis on meid kogu aeg, igal hetkel toetamas). 
Selleks et leida üles ühendust usaldusega, pidin ma nägema, kus ma hetkel olen. Ja seda olukorda täiesti aktsepteerima.

Ühel ööl kirjutasin oma heale sõbrale M-le. Esimest korda jagasin - kui hullult raske on - nii, et aktsepteerisin ise seda täiesti. Eks olin varemgi siin ja seal öelnud, et intensiivsus on nii kõrge, et teeb murelikuks. Aga alati olin ma varem seda rääkides tahtnud, et see olukord muutuks. Et EI oleks nii, nagu on.
Seda kirja kirjutades avastasin, et võtsin sisimas selle olukorra täpselt nii vastu, nagu see on. Ei pea muutuma. Ongi praegu täpselt nii, nagu see on.  
Sel ööl voodisse heites tundsin, et kuidagi palju kergem oli hakanud.  Ja ühtäkki tundsin, kuidas ääretu usalduse kergus minusse tuli, nagu õhkõrn tekk, mis otsekui sulas minusse.

Õppisin siit seda, kui märkan ka keerulistes olukordades peituvat jumalikkust ja võtan selle vastu sellisena, nagu see on, saavad nad muutuma hakata. Vastasel juhul hoian ma seda muutumist teatud mõttes oma teadvuses ise kinni. Sest mu tähelepanu kipub olema sellel, millisena ma ei taha seda olukorda näha…
See ei ole endale roosade prillide pähepanek  - küll läheb kõik hästi, ma lihtsalt teen näo, et ei näe seda jama praegu. Vastupidi, see on Surmajumalanna – Kali, Rangdanga, Persephone, Baba Jagaa vmt. – Suure Muutuste Jumalanna vastuvõtmine kogu tema hiilguses. Sest see kogemus ON mulle mõeldud.  Ja läbi selle vastuvõtmise vabastan ma uue alguse energia. Alles nüüd saan ma meeles looma hakata seda, millist muutust ma soovin.

Kui edaspidi meel ka vahel muremõtteid genereeris, nägin neid vaimusilmas kui ümber maja (minu pea) lendavaid (roosasid ja ümaraid, nagu Shrekis) draakoneid. Minu viis nendega võidelda oli, et ma ei lasknud neist end häirida. Ja kuna ühendus usaldusega oli taasloodud, polnud see sugugi raske:)
Ja selline visuaalne pilt aitas ka.

Kuidas siis lugu lõppes?
Olen ennegi kogenud, et sellised suured ettevõtmised (kuhu tuleb endast palju panustada) toovad palju “kaasavara” kaasa (hea sõna on kaasavara – kaasa toodud vara:) ) . Kingitusi uute teadmiste, oskuste, äratundmiste, uute suhete ja positiivse energia näol jmt.
Kui selliseid ettevõtmisi teha nii, et lihtsalt tehtud saaks, siis on kingitused olematud või väikesed. Sama suured, kui panus:). Olen kogenud, et mida rohkem südant ja armastust ma sisse panen, seda rohkem see tagasi kiirgab.

Ja ometi olin ma koolituse viimasel päeval, tunnistuste jagamise päeval, kui osalejatega lõpuringis istusime, täiesti pahviks löödud. See kestis veel mitu päeva.  Lilled, kingitused, isetehtud luuletused ja iseheegeldatud sall… Inimestel oli keeruline kokkuvõtteks sõnu leida, sest paljudel olid pisarad silmas ja kurgus. See pani mõistagi ka minu kurgu kipitama…
Alles hiljem ma mõistsin, kus tulid need pisarad, kust tulid need imelised sõnad koolituse ja minu kohta… See tuli sellest, et ma andsin neile inimestele võimaluse näha nende enda suurepärasust. Luua taasühendust nende enda tõelise olemusega. Nende hingega. Võibolla polnud nad ammu seda näinud või olid unustanud, kaotanud usu… 

Mõistagi ei teinud ma seda üksi. Tegin koos oma koolitusel osalejatega, kelle avatus ja valmisolek kogu aeg enda piire mugavustsoonist välja nihutada oli märkimisväärne! Ohati küll, et “mismõttes nagu..?! peangi sellist asja tegema või?” aga tehti ära.

Ja eks kõigi jubedatena tunduvate sildade ületamine on astuma hakates märksa hirmuäratavam kui hiljem tagantpoolt vaadates :)