“Om shanti-shanti” laulavad hubases laupäevaõhtus Deva Premal ja Miten ning mulle meenub hetk paari nädala tagant. Tundsin, et tahan seda jagada.
Kahlasin läbi lumeseguse porilobjaka hääleseadesse. Kell oli neli saamas, aga sellist tunnet, et täna on päev olnud, ei olnud. Valgeks õigupoolest ei olnudki läinud, tõeline polaaröö….
Ma pole peale oma pikka koolitusprojekti veel välja puhanud, elu on kulgenud unisel käigul. Omamoodi huvitav aeg… ise vaatan ka kõrvalt, et kaua ma niimoodi jaksan kusagil udus olla… :))
Peale kehalise soojenduse laskis hääleseade õpetaja mul hääle soojendamiseks natuke “ommida”. Tean et tavaliselt, teiste õpilastega ta seda ei tee, aga kuna ta teab, et mulle see meeldib ja see silp on ka hääleharjutuseks väga hea, kuna võtab ju läbi päris mitu häälikut – A-O-U-M, siis mul laseb ikka vahel ommida:)
Tema kuulab mind, mina muudkui lasen häälel kõlada. Tema kuulab, kuulab ja ühtäkki ütleb: “Tead, midagi väga kummalist toimub praegu. Mul on olnud täna tõeliselt raske päev. Suur väsimus peal ja kohe täitsa paha on olla. Sinu ommimist kuulates märkasin üllatusega, kuidas kehas hakkab järjest hea ja kerge. Ja nüüd ongi… täitsa hea olla!”
Nii tore:) Ega siis OMi asjata kõikide helide alguseks ei peeta :)
Et siis – vahel tasub lihtsalt ommida:)
Muide, öeldakse, et OM toimib ka siis, kui seda kasvõi lihtsalt teadvuses kõlada lasta. Näiteks juhul kui töö juures tundub, et vaja oleks, aga ei söanda keset kontorit oma häälel sellisel viisil kõlada lasta:))
No comments:
Post a Comment