Isiklik vägi – mis see on?

Mu hea kursuseõde Kaidi Laur hakkas kirjutama lehele www.alkeemia.ee kolumni 365 tehnika: Kuidas saada seda, mida tahad?.
On huvitav märgata, kuidas teiste teod meile mõjuvad. Kas tõmbavad maha ja panevad virisema-halisema (et kuidas ometi teistel kõigil õnnestub…) või inspireerivad - kannustavad-tiivustavad (kuidas ma saaks ka seda oma ellu luua?). Hihh, kes oli see mees, kes ütles, et välist motivatsiooni pole olemas? :D
Mõte kirjutada kusagil oma kolumni on minulgi ca aastapäevad peas mõlkunud.  Kuigi eks ka see siin on omamoodi kolumn:))
Suurelt, ajakirjandusse või suurtele veebisaitidele kirjutamast on miski minus hoidnud tagasi... Pähe tikuvad kohe küsimused “Kas mu ridu oleks ikka huvitav lugeda, kas mu mõttekäigud puudutaksid üldse kedagi, kas annaksid inimestele midagi või oleks see lihtsalt järjekordne väike iseennast oma rullumisega rõõmustav laine, suubumas lõpmatusse info-, eneseabimulli- ja ajakirjandusmüra ookeani?”

Ja peale seda aastat päris omapäi, ettevõtjana, aastat täis imelist loomisrõõmu, intensiivset ja võimekat tegutsemist, ääretult vägevat  armastuse ja inspiratsiooni jagamist, mis on puudutanud minu koolitustel osalejaid ja ka mind ennast… küsin ma ikka veel seda?!
Saan aru, et kõik need küsimused on seotud minu enda suhtumisega minu enda väekaks olemisse. Uskumisega endasse. Oma väesse.
Uskumisega, et ma olen vägev Naine,  Kirjutaja, Õpetaja, Puudutaja, Looja.

Ok, iseendasse uskumisega olen läbi aastate päris heasse kohta jõudnud. Kuigi mäletan, et aastaid oli mu märkmiku vahel enda toetamiseks mõttetera: “Kui sa usud endasse, siis usuvad sind ka teised”. Pealtnäha lihtne, eks.
Aga kui kusagil ammustel (lapsepõlve) aegadel toimunust alates eneseusaldus pidanud ebakindlatel kanajalgadel seisma, kust seda siis täiskasvanuna võtta?

Need on pealtnäha väga väikesed asjad, mida lapsevanemad teevad (“Ära mine sinna, kukud”, “Ära mine selle pluusiga, see on kole! Pane hoopis see selga!”, “Sa küsid, miks seda tuleb teha?! Sest mina olen sinu ema ja mina ütlen nii!” jne.), mille tõttu võib väike/noor ilmakodanik otsustada, et (ellu jääda) tuleb uskuda teisi, mitte iseennast… Kui Sul ei lubata elu katsetada, uudistada, kui keegi teab kogu aeg sinust paremini…Kui meie tehtud valikud pole kunagi piisavalt head… Siis võib olla juhtunud, et me oleme endalegi teadvustamata teinud elu kohta teinud otsuse: uskuda tuleb pigem teisi, kui iseennast. Kasvata siis tugevaid (elu)korruseid nõrga vundamendi peale…

Kuigi lapsepõlvest on pärit igasuguseid mustreid, mis meid elus kinni või tagasi hoiavad, ei pea siinkohal vanematele otsa vaatama. Eks nemad on kasvatanud meid nii nagu nad tollal oskasid. Õnneks on meil alati võimalik ümber otsustada. Seda tuleb lihtsalt teha piisavalt sügavatel tasanditel, et see elus ka päriselt toimima hakkaks.

Isikliku väe teemadega olen ma sel aastal kuidagi palju kokku puutunud. Ja algusel ma ei mõistnud, miks need teemad ikka ja jälle üles tulevad? Ma olen end ju ometi alati tugevaks naiseks pidanud.. milles üldse probleem?!  
Aastaid kõlasid mul kõrvus mu lahutatud mehe, laste isa sõnad, kes ütles kunagi selle peale, kui ma palusin, et ta lapsi rahaliselt toetaks:”Sa oled ju tugev naine, sa saad ise hakkama!”  Jah, ma olen alati hakkama saanud. Aga kas see, kui ma surun hambad kokku, keeran selja ja ütlen:”P…sse te kõik! Kui te mind ei toeta, pole mul teid vajagi! Ma saan ise hakkama!” – kas see näitab tegelikult mu tugevust? Olen seda varem alati nii arvanud. Täna tean, et see ei ole nii! See on suur vale!
Tegu on koguni teatud twisted ohvrirolli võtmisega – teised teevad mulle liiga ja mina pean kannatama… Aga olen tugev ja saan hakkama… ise seest närbudes ja endale liiga tehes? Ometi selga sirgeks ajamata ja oma piire kehtestamata?! See ei ole kontakt oma tugevusega, oma sisemise väega!

Oskus ja julgus näidata oma haavatavust on tugevus. Mitte peituda naeratava maski taha, mitte teha nägu et kõik on korras. Teinekord pole sõnu vajagi, keha räägib juba piisavalt valjusti!
Oskus ja julgus küsida abi ja see ka vastu võtta (!) on tugevus. Mitte punnitada ise, vihaga, väevõimuga, tehes sellega liiga endale ja teistele, kes ju näevad ja tajuvad…kuid kelle toetust ei võeta vastu… ise seda teadvustamata. Sest ühenduskoht on katki.
Oskus ja julgus tunnistada endale oma tegelikke tundeid ja neid ka vajadusel väljendada on tugevus! Jumala pärast, miks meid on vastupidi õpetatud?!
Ma mõistan, Vene ajal, sotsialistlikus ühiskonnas, elades aastaid represseerimise (oma soovide ja impulsside allasurumise) all, on vaja olnud kohaneda, lömitada, vaikida, ise omaette nurgas toimetada, vaikselt hakkama saada – et ellu jääda. Aga see aeg on läbi!

Miks on naised nii tugevad, kogu vastutust enda õlgade peale võtmas? Ja mehed mugavalt, kui ema seelikusabast kinni hoides, oma mehelikku rolli minetamas? Kuidas on kodus, suhetes rollid jagunenud? Kas mehed oskavad olla mehed ja naised saavad olla naised?!

Me oleme kaotanud kontakti oma väega. Oma naiselikku väega, oma meheliku väega… Oma emaliku väega, oma isaliku väega. Omaenese sisemise väega, oma loomise väega.
Aga me saame seda muuta! Esimene samm on olukorra teadvustamine. Siis saame hakata valikuid tegema, sammhaaval, üksteist toetades. Ja koos sellega avaneb elus nii palju – rõõm, toetus, usaldus, julgus, armastus, loovus, lust, tänulikkus!

Väge ei saa kasutada jõuga.
Mul on täiskasvanuelus olnud aastaid hirm, et olen liiga jõuline. Mäletan, kui mu eelmine elukaaslane ükskord  autos vihaga purtsatas: “Sa oled nii võimukas!”, lõin talle lausa küüned kintsu sisse… Oehh!
Selge on see, et kui me mingi teema peale nii tuliselt reageerime, siis on selle kivi alla üks kopsakas vähk peidetud! Sinna tasub piiluda:)
“What You resist, persists” – see, millele me vastu punnime, kasvab ja muutub tugevamaks, nagu allasurutud vedru. Minu hirm olla jõuline andis mu jõulisusele veel jõudu juurde…

Minu hea õpetaja Marina Paula Eberth ütleb, et kui oled oma väega kontaktis, ei ole jõulisus enam võimukus, vaid on autoriteet.
Kui me lubame endal olla sellised nagu me oleme, oma heade ja vigadega, ei pea meie teatud loomuomadused põranda alla kolima. “Põranda alla“ peitunut nimetab Jung inimese Varjuks. Vari on see, milles sisaldub kõik see, mida inimene keeldub iseendas tunnistamast.  
Kui me laseme end vabaks ja usaldame; lõdvestume selle asemel, et pingesse, kokku tõmbuda - vaid siis saab luua kontakti oma väega. Muide, “Varjus võib olla ka terve rida häid omadusi, normaalseid instinkte, normaalseid instinkte, sobivaid reaktsioone, tegelikkuse tõepärast taju, loomingulisi impulsse jmt.”, ütleb C.G.Jung.
Vaid siis, kui me ennast usaldame ja end väge alla ei suru, saavad need kõik esile tulla! Saab esile tulla meie tarkus, meie armastus, meie valikud.

Ja ühtäkki märkad ka ise kõike seda ilusat ja vägevat, mida Sa oma elus lood! Ja märkad seda teistes, rõõmu ja kaasaelamisega.