Näen end viimasel ajal oma kujutluses muudkui jooksmas. Nagu teeks trenni. Aga 
alati pimedas. Väsinuna. Endast kõike andes. Nagu isegi jõuga joostes, ennast tagant sundides….
Ma ei ole kunagi joosta armastanud ning seetõttu on see kujutluspilt minus imestust tekitanud. Mida see mulle öelda tahab? Et ma peaks hakkama jooksmas käima?! Nujah, trenni jaoks pole tõesti viimasel ajal aega jagunud…
Ühel päeval avastasin, kui taas end vaimusilmas jooksmas nägin, et see pilt tuleb minuni siis, kui ma olen väsinud. Kui enam ei jaksa, aga palju on veel teha. Kui asjad kuhjuvad… tahaks aega lastega veeta, tööasjade vahele ka tavalisi asju teha... emana, kodus, iseendale… Aga praegu nu ei ole aega. Et siis läheks ja jookseks… vihaga…?
Täna istusin ühel koosolemisel. Ja nagu juba mitmetel kokkusaamistel viimasel ajal, suuremates või väiksemates ringides, avastasin endast tohutul hulgal hinnangulisust. Vaatan enda sisse ja imestan. Kust see tuleb? Mul ei ole mingit põhjust kriitiline ega hinnanguline olla! Ei sisuliselt ega inimestest tulenevalt… Tegu on olnud vahvate ja toredate inimestega ning alati olnud väga sisukate teemade, käsitluste, õhtute, tegevustega. “Kust see ometi tuleb?!” mõtlen iga kord koju sõites. Ja nii ka täna. Nagu istuks mingi tegelane õla peal ja muudkui kätsataks…
Vaatasin ja vaatasin enda sisse. Mis minus õigupoolest toimub?! Väsimus? Mis?! Ja siis ühtäkki nägin... Nägin viha. Päris palju viha! Ja solvumist. Päris mitmeid solvumisi… Vat siis…sellised emotsioonid!
Algul arvasin, et need on mingite konkreetsete inimestega või olukordadega seotud. Eks ta võibolla osaliselt algselt oli ka, eriti need, mis solvumistest-haavumistest alguse saanud ja lahtilaskmata jäänud. 
Tänasel hetkel on see viha peamiselt viha iseenda peale - et olen võtnud asju teha, rohkem kui suudan füüsiliselt, vaimselt ja ajaliselt kanda, nii et aega endale ja oma lastele, kodule.. muudele rõõmudele elus.. üldse ei jää. Ja lisaks siis need olukorrad, kus olen kuidagi lasknud lasknud teistel endale pähe pesa teha. Nii nad siis laamendavad mu peas… Ja see kõik kipub mu sisemist rahu rikkuma. Ja aega, et sellega (loe: endaga) tegeleda, ei ole praegu kusagilt võtta. Krrt! Nii ongi ka pisiasjad sellisteks emotsiooni-dinosaurusteks kasvanud! Õõnestavad siin, vaikselt…!
Jah, tuleb jooksma minna… või muul, mulle meeldivamal moel teadlikult see vihaenergia muundada – sublimeerida, nagu tantras öeldakse - mingiks teiseks energiaks.
Aitäh, mu kehale, kes on nii tark, et oskab mulle selliseid sõnumeid saata!
Aitäh, mu vaimule, kes on nii tark, et oskab neid märke tähele panna ja lõpuks ka lahti kodeerida! :)
Ma loodan, et ma nüüd ise ülejäänuga ikka hakkama saan :)
Tahan veel lisada, et kuigi tegu ei olnud üldse rõõmustava või toreda leiuga, on mul hea meel, et oskan selliseid asju endas märgata. Ja ehk ka nüüd muuta.
ReplyDeleteEi taha saada inimeste sarnaseks, kes käituvad nii, nagu neil oleks pidevalt kõht kinni... :P
Ilmselt ongi... emotsioonid sees puntras.
Mulle ka ei meeldinud eriti joosta ja kui räägiti trennist, siis ma mõtlesin, et noh... rattaga võib ju sõita. Mõned aastad tagasi olin ma aga oma eluga parasjagu ummikus ja ühtegi lahendust ei paistnud ka silmapiiril. Ühel päeval panin dressid selga, tossud jalga ja astusin õue, et jooksma minna. Sealt edasi muutus kõik. Muidugi hakkasin ma kohe hingeldama ja kogu "jooksimine" oligi paras piin, kuid midagi läks käima sel hetkel. Võtsin netist ühe treeninkava, mis ongi mõeldud jooksuga alustajatele (vt. c25k.com soovitan tungivalt!!) ja hakkasin pihta. Pidin jooksma väga aeglaselt. Kohe nii aeglaselt, et seda võib kiirema kõnnitempoga segi ajada. Ka joostes õigesti hingama tuli mul õppida. Nii ma siis käisin 3 korda nädalas iga päev 20-30 minutit jooksmas, jälgisin oma keha, lugesin samme, et millal sisse ja millal välja hingata. Rõõmustasin, et iga nädalaga suutsin natuke rohkem kui eelmine kord. Muutusin rahulikumaks ja rõõmsamaks. Ja kuna ma ei saanud millelelgi muule mõelda kui vaadata, kuidas mu keha on, millal hingata jms, siis järsku avastasin, et mu probleemidele tulevad ise lahendused kätte. Kõik oli joostes ühel hetkel selge ja loogiline. Naersin, et see on mu narkootikum ja käin end 3 korda nädalas pilve jooksmas. Umbes aasta hiljem loen Osho meditatsiooni raamatut ja seal oli üks peatükk jooksmisest. Kirjas oli, et jooksjad on kogenud enese teadmata mediteerimise kõrgemat astet. Jooksufoorum ütleb selle kohta küll runners high, kuid tegelikult on see sama asi. Ühel hetkel joostes kaob kõik muu ümbert ära ja ning alles jääb puhas... selgus. Õnnetunne. Ma ei oskagi seda öelda. Ühel hetkel on kõik väga kerge, selline tunne nagu oleks jalad maast lahti tulnud ja hõljud kuskil, mis on väga ilus ja loogiline üheaegselt. Vot selle tunde pärast tasub jooksma minna :)
ReplyDeleteDinosaurused muutuvad kärbesteks ja kaovad ära.
Osho räägib jah jooksumeditatsioonist. Joostes ei ole võimalik mõelda, vaid valdav on hetkes olemine. Tuleb teadvuse muutunud seisund.
ReplyDeleteEks see pidev jooksu nägemine annab märku, et sa jooksed oma elus kogu aeg ja see väsitab ning jää seisma.
Tore näha uut sissekannet!
Minule meeldib ka joosta ja see toimib alati hästi kui puntras olen, kui mõtted peas keerlemast ei lõpeta või ülemõtlemine lausa ahistav tundub. Joostes pea selgineb, mõtted korrastuvad ning tihti tulevad ka vastused ...
ReplyDeleteMa isegi soovitaks.Väike rahulik sörk, isegi siis, kui oled väss, aitab tegelikult väga palju. Pärast jooksu on energiat oluliselt rohkem :)
Vbl see raske tagant suruv jõuga jooksmise pilt annabgi sulle märku, et aeg jooksusussid jalga tõmmata ning endale hetk võtta ning kerge sörk teha :p Ja vbl ka loobuda mõningatest kaela võetud kohustustest.
päikest!
Aitäh teile!
ReplyDeleteIlmselt siin on mitme asja koosmõju - psüühe tahtis põgeneda olukorrast, mil olin end võimete piirile viinud. Ja keha tahtis värsket õhku ja liikuda :)
Igatahes mõtlesin tänulikkusega teie kommentaaridele, kui siin mõnedel õhtutel, kui teisiti enam ei jaksanud, õue end tuulutama läksin ja jalad nagu iseenesest jooksma kippusid :)