Ühtäkki avastab noor naine, läbi mehe (ootamatuna tunduva) armastuse, kui kinni ja suletuks oli ta oma südame kasvatanud. Kui palju tingimusi oma elule seadnud, kui palju kõik ette ära planeerinud, millised õpingud tuleb lõpetada, milline saab olema tema mees, milline saab tema elu olema. “Kuidas ma küll tahaksin, et ei peaks oma südant valitsema,” ütleb ta. “Kui ma võiksin ta vabaks lasta, siis oleks isegi vihmal, mis mu näole sajab, teine maik.”
Lubades endal esialgu vastu tahtmistki mehele järgneda mõistab naine, kui väga on ta igatsenud tunda vabadust, armastust, elurõõmu.
Minu silmis on see raamat ühe naise teekond avamaks ennast armastusele. Armastusele, mis saab küll alguse mehe ja naisevahelisest armuvärelusest, kuid kasvab enamaks, kõikehõlmavaks armastuseks Jumala, elu, inimeste ja iseenda vastu.
Me näeme ta sisemist võitlust. Naise, kes tahab ühelt poolt olla rõõmsameelne, võtta igast hetkest kõik, mis võimalik, juua januga elu allikast, uskuda unistustesse… ja teiselt poolt naise vahel, kes on kõige ees hirmul, kuid kinnitab endale, et see pole mitte hirm, vaid sellise inimese tarkus, kes seisab kahe jalaga maa peal, kes valitseb just seda, mis peaks olema vaba – oma tundeid.
Coelho kirjutab: “Iga päev annab Jumal meile lisaks Päikesele ka ühe hetke, mil meil on võimalik muuta kõike mis meid õnnetuks teeb. Iga päev püüame teeselda, et ei ole seda hetke ära tundnud, et seda ei olegi olemas. Kes aga pöörab tõeliselt tähelepanu oma igapäevaelule, leiab selle nõidusliku hetke üles.” Ja küsib: “Mida oled sa teinud imedega, mis Jumal sinu päevadesse külvas? Mida oled Sa teinud andidega, mis Jumal Sulle osaks laskis saada?“
/…/
“Oleksin võinud… Ealeski ei mõista me nende sõnade tõelist tähendust. Sest pidevalt on meie elus asju, mis oleksid võinud juhtuda, aga ei juhtunud. Nõiduslikud hetked mööduvad märkamatult.”
See, kuidas peategelane isegi kesk armastust uuesti oma hirmude juurde pöördub, näitab, et kuigi “ka tuhandemiiline rännak algab esimesest sammust” (nagu ütleb Hiina vanasõna), tuleb meil enne hulka maad maha käia, kuni meie meel ja meie keha vabanevad meie hirmude mustritest.
“Kes armastab, peab oskama ennast kaotada ja peab oskama ennast uuesti üles leida,” ütleb Coelho. Me näeme seda, kuidas hirmud naist armastuse lainetelt aegajalt maha tõmbavad. Järjest enam oskab ta sellistel hetkedel pöörduda armastuse poole, Jumala poole ja see aitab tal õigele teele tagasi tulla ja oma südant kuulata.
“Ja sel samal hetkel, kui meie asume armastust otsima, hakkab tema meile vastu tulema. Ja päästab meid.” kinnitab Coelho.
Varem või hiljem tuleb meil oma hirmudest võitu saada, sest vaimne tee kulgeb läbi igapäevase armastamise kogemuse. Jah, sest tsiteerides taas autorit: “see kes armastab, see on võitnud maailma ega karda midagi kaotada. Tõeline armastus tähendab täielikku alistumist.” Ja ometi me “kannatame, sest ei suuda teisi oma reeglitele allutada.”
Niisiis, “kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi “süü”.”
Coelho ütleb, et maailm elab praegu läbi aega, mil väga paljud inimesed saavad sama kutse: “Järgi oma unistusi, muuda oma elu teeks, mis viib Jumala juurde (Looja, Tõe, armastuse juurde, nimeta kuidas soovid). Tee teoks tema imesid. Tervenda. Loo oma tulevikku. Kuula oma kaitseinglit (oma intuitsiooni, kõrgemat mina). Muuda ennast. Ole valguse sõdalane ja tunne rõõmu 
Igasugune tarkus tähendab tegelikult oskust kuulata omaenda hinge.
Huvitav raamat. Kuna sõnum on peidetud ridade vahele, tundmuste sisse, siis usun, et igaüks saab siit selle teadmise, mis parasjagu tema küsimustele, otsingutele vastab :) Ja Coelhot on alati lihtne lugeda, lehed liiguvad nagu iseenesest. Mina nägin siin seda, kuidas kookonisse pugenud röövik muutub imeliseks liblikaks, avades ennast, avanedes armastusele. Ja haavatavusele, mis armastusega kaasas käib. Kohati arglikult, kohati julgemalt, aga muutus on pöördumatu ja kaunis.
No comments:
Post a Comment