Vaikus eetris…

Täna on 27. august. Viimane sissekanne siia oli 22. aprillist, neli kuud vahet! Nii pikka pausi ma veebi kirjutamises ei mäletagi… Algul oli lihtsalt kiire-kiire ja tegemist palju, et füüsiliselt ei jõudnud. Ja ma ei ole väga hea ka lühikeste mõtteavalduste või kiirete olukorra ülevaadete: “Hei mina siin! Kõik läheb vahvasti!” postitamisel. :P

Siis tuli suvi peale, arvutisse sugugi ei kippunud. Mõnus oli raamatuid lugeda, nagu kõrvaloleva öökapil olnud raamatute nimekirja pikenemisest näha :)
Aga mida aeg edasi, hakkasid tekkima küsimused selle blogi olemasolu vajalikkusest. Sahtlisse kirjutan ma nagunii, kas on oma tegemisi ja mõtteid ikka üldse vaja veebi postitada?
Hea oleks muidugi vajadusel oma mõtetele ka mujalt ligi pääseda kui kodust või oma arvutist. Üks kunagine põhjus – kirjutada perele ja sõpradele, hakkab minu jaoks küsitavaks muutuma. Sest mulle on hakanud tekkima mulje, et hoides end minu eluga  kursis, ei peeta vajalikuks enam kontakti hoida, a la “ ma ju tean nagunii, mis Su elus toimub”. Aga mina ju ei tea...:)

 

 

Samuti on see tekitanud uue küsimuse, et kas mu elule peavad ikka KÕIK ligi pääsema? Pealegi, vaadates oma elu kõrvalpeeglist, tahavad sageli analüüsimist just olukorrad suhetest teiste inimestega. Nende kajastamine blogis võib tekitada asjaosalistes ebamugavust ja mõistmatust... ja see ei ole ju asja mõte! Ma püüan võimalikult palju vaadata asju puhtalt läbi oma osa neis olukordades, kuid siiski… on sellel mõju ka teistele osapooltele.
Ehk peaks blogi parooliga kaitsma?

Mis on mind ikka ja jälle edasi kirjutama inspireerinud, on teadmine, et on palju inimesi, sõpru ja sugulasi, tuttavaid ja võhivõõraid, kes on ühel või teisel moel mu blogist tuge, inspiratsiooni või lihtsalt mõtteainet saanud.  Aitäh teile, kes te seda minuga jaganud olete. See on oluline toetus minu jaoks :)

Armastan oma mõtete valamist sõnadesse, vajan kirjalikku eneseväljendust. Võibolla on see üks osa minu daemonist?
Daemon on kreekakeelne sõna, mis klassikalises mütoloogias viitab sisemisele kutsumusele, saatusele. Ja kui see on minu daemon, siis miks oodata aega, kui ma kunagi ehk neist “kogutud teostest” raamatu üllitan, hihh? :) Ehk on inimestel neid mõttekäike, lahendusi, tundeanalüüse varem vaja leida? :)

Oma elu, mõtete, kogemuste ja tunnete analüüsimist alustasin kunagi, neljandas klassis Silvia Rannamaa raamatutest “Kadri” ja “Kasuema” inspireerituna. Mõnda aega tagasi sain uut inspiratsiooni Ken Wilberi raamatust “Arm ja meelekindlus”, mis tema naise Treya päevikulõikudest ja Keni mõtetest, kogemustest kokku pandud ja teatud moel sarnaneb stiiliga, mis minul välja kujunenud.  Tundsin endas kipitamas igatsust taas oma mõttelõnga siin kududa…

Vaatame, kuidas meie tee siis siit edasi läheb.