Mida on mulle andnud õpingud Holistika Instituudis?

Olen lõpusirgele jõudnud oma kooliteega Holistika Instituudis (HI). Õigemini juba finishisse, sest lõputseremoonia on juba sel reedel.
Tundsin, et on paslik teha tagasivaade, mida see (ajaline ja rahaline!) panustamine on mulle andnud. Ehk leiab siit endale vastuseid ka keegi, kes on endas kuulnud kutset sama teed jalge alla võtta, aga kahtleb veel.

Hihh… Matrixi võrdlus on tabav. See kool ei anna sulle valmis vastuseid, aga neid saad sa sealt saadava abil ise leida. Kas oled selleks valmis? Tagasiteed ei ole…

Millest kõik alguse sai?
Minu koolimineku otsus ei tulnud iseenda otsingutest tingituna ega janust vastuste järgi. Ma ei tundnud sisemist tühjust või segadust, mis sageli on sisemise arengu suunanäitajaks. Minu elu oli igati “normaalne,” et mitte öelda hea.  Või vähemalt nii ma arvasin.
Minu valik oli enda haridustee jätkamine. “Lapsed on mõlemad kooliga kohanenud, nüüd on mul samuti aeg uute õpingutega alustada”, mõtlesin. Olin juba aastaid vaadanud Tartu Ülikooli psühholoogiaõpet, aga nende õppekavasid lugedes tundus mulle see ikkagi kuidagi liiga teoreetiline ja inimkauge…  ning kohati koguni eluvõõrana tunduv. Nagu inimene oleks bioloogiline masin, mitte midagi sügavamat… Rääkisin mitme psühholoogiga ja mu tunne sai kinnitust. Olles eemalt paar aastat Holistika Instituudi tegemisi kõrvalt vaadanud, hakkas tunne selle koha pealt tugevamaks muutuma. Teadsin, et ma ei taha vaid teoreetilisi teadmisi, seda võin ise ka raamatutest lugeda. Tahan  asjade sisse ja nende taha näha, sügavuti mõista ja iseendas ära tunda.

2009.aastal, kui tegin otsuse minna HIsse õppima ja läksin oktoobris oma esimesse teraapianelikusse, ei osanud ma arvatagi, kui oluliseks eelolevad aastad saavad.

P.S. Siin lingi all viide ühele artiklile kooli avatud uste päevadest, kus käisin.

Mis seal koolis tehakse?
Kooli õppekavasse kuulub kaks peamist kursust – holistiline treening, mis on iseenda sisemisele arengule suunatud koolitus. Kursus kestab 1 aasta ja on aeg puhtalt iseendale.  Kes soovib minna edasi, õppida terapeudiks või minna teemadega sügavamale, võib minna terapeudiõppesse, mille esimeseks aastaks on ikkagi seesama holistiline treening.
Minu lugudest inspireerituna on juba päris paljud sõbrad-sugulased-tuttavad holistilise treeningu ette võtnud ja ma olen aru saanud, et see on olnud kõigi jaoks kui kingitus. See on kvaliteetaeg iseendaga, kõige sügavamal viisil.

Tollal ma seda mõistagi veel ei teadnud. Lihtsalt niiväga nautisin neid koolipäevi üle kuu neljapäevast pühapäevani.
Huvitav, et tagantjärgi oskab asju hoopis teise pilguga vaadata. Mulle tõesti sobis väga see, kuidas kooli asutaja ja juhataja,  Marina Paula Eberth oli talle omase struktuursuse ja põhjalikkusega selle õpetuse üles ehitanud – põimides läbi inimese energiakeskuste kokku kõik inimese elus olulised teemad.
Meie õpetajaks oli tollal Katariina Liisa Martens. Ja alates teisest kursusest kuni neljandani õpetasid nad meid koos.
Mitte iga kord ei olnud koolipäevad lihtsad ja põnevad. Kuna teoreetilised teadmistejagamised vaid toetasid iseseisvat tööd (suurt hulka loetavat kirjandust), siis põhifookus oli grupitöödel, aruteludel, läbitegemistel-kogemistel, iseendale sügavalt otsa vaatamistel. Eneseteraapiatel. Ja see kõik polnud sugugi igakord mugav…
Mäletan, et kui Soomest pärit Christiana Harle meiega eneseväljenduse ja hääleteemasid käsitles, siis jäi pool gruppi haigeks või ei saanud erinevatel põhjustel osaleda… Nii tugev energia oli seal – nõudis korralikku eneseületust ja aitas mõistagi “punni” eest ära saada.

Ja nii sai tasahilju, uks-ukse haaval, enda sisemaailma uksed lahti tehtud.
Vastavalt universumi seadustele saab välispidine maailm alguse sisemisest. Niisiis, kui seal teha muudatusi, siis algavad muudatused ka meid ümbritsevas maailmas.

Esimese aasta jooksul vaatasime otsa iseenda ja oma elu erinevatele osadele: * Turvatunne ja usaldus elu ja inimeste vastu. Külluseteadvus. Suhted emaga ja perekonnaga. Uskumused. Oma meele juhtimine, teadlikkus sise- ja välismaailmast. Alateadlik ja teadlik mina. Pisuke blogikokkuvõte. * Duaalsus ja elu paradoksid. Suhted ja valikud. Sünkroonsused. Sisemine Mees ja sisemine Naine (Anima ja Animus). Seksuaalsus. Suhted isaga. Loovus ja loomingulisus. Suhted rahaga.  Vari. Kõrgem Mina. Siin ka blogikokkuvõte. * Mina ise – usaldus enda vastu, enesekindlus, enesehinnang  ja ühendus iseendaga, oma tunnete, soovide, vajaduste ja piiridega.  Eneseväärikus. Vastutustunne. Isiklik vägi. Sisemine laps kui haavatud tunnete peegel ja kui meie loomingulisuse ja mängulisuse allikas. Blogikokkuvõte. * Südametarkus. Armastuse, andestamise, kaastundega seotud õppetunnid. Tingimustega ja tingimusteta armastus. Iseenda sisemine kriitik.  Andestamine on tee armastuse väe juurde.  * Hääle, eneseväljenduse ja tahtega seotud õppetunnid. Oma tõe väljendamine. Sõnade vägi. Helid ja alghelid. Blogikokkuvõte + Christiana osa: hääle vägi.  * Mõistuse, intuitsiooni, tarkuse ja teadlikkuse õppetunnid. Tõe eristamine, maailma nägemine “kolmanda silmaga”. Ühendus oma sisemise Tarkusega. Sümbolid, müüdid, unenäod, arhetüübid. Elu mõte ja eesmärk. Blogikokkuvõte. * Õppetunnid, mis seotud vaimse ärkamisega. Vaimuga ehk Loojaga teadliku kontakti loomine ja hoidmine. Karmaseadus. Vaba tahe. Isa arhetüüp. Surm. Ülesehitaja ja Looja. Blogikokkuvõte esimesest kursusest: Vaimsus argielus.

Kui neid ridu loed, siis võid märgata, et need on kõik väga suured ja mahukad teemad.
Iga valdkond on sügav ja mahutab palju! Ühtpidi oli see väga huvitav, teisalt aga päris väljakutsuv selliste teemadega iseenda sees tõtt vaadata.
Sageli juhtus, et juba enne kui järgmine koolimoodul algas, käivitusid nii mul kui mitmetel teistel peatselt käsitlemist leidvate teemadega seotud protsessid :)

See oli väga valgustav. Tundsin, et terve aja jooksul olid parasjagu fookuses olevad teemad justkui luubi all. Valgustasin kõik nurgad ja nurgatagused endast läbi. Mitmetest ustest sisse vaadates tuli sealt nähtavale moondunud, väändunud asju…

Miks see vajalik on?
Marina ütleb, et “See pole nii, et üks jama teise järel. See on üks ja seesama jama, mis ikka ja jälle tagasi tuleb.” Ja nii see on.
Et need teemad, millega elus pidevalt silmitsi seisame, enam üles ei kerkiks, tuleb seda toitev “allikas” kinni panna. Kusagil on mingi olukord, mis on meie puhast olemust moonutanud. Meile on õpetatud, et me ei tohiks ennast kuulata, end usaldada, end väljendada. Ja nüüd ei olegi me enam võimelised end kuulama, usaldama, väljendama… Ega oska seda ka teistega seoses teha. Me ei saa arugi, mis meis toimub. Miski on meid ära lõiganud meie turvatundest, usaldusest elu, inimeste, iseenda, meest/naiste vastu. Mis see on? Mis hoiab meid läbi ajaloo veel tänagi oma kütkes?
Vahel nii, et me sellest enne ise arugi ei saa, kui keegi tähelepanu ei juhi… Väga südamesse läks mulle ühel mu koolitusel ühe tunnustatud lastekirjaniku sõnad, kes ütles, et “"olen 40 aastat kuulnud kõrvus oma õpetaja sõnu, et sina ju ometi ei oska kirjutada! Ja iga kord uut raamatut kirjutama hakates, kuulen neid sõnu ja kahtlen endas…”

Mõned nopped holistika põhimõtetest: * Inimene on tervik, mille osad (keha, mõtted, tunded, hing ja vaim) on omavahel lahutamatult seotud ja mõjutavad üksteist. * Inimese põhiolemus on hea. Eluprobleemid, halvad mõtted, negatiivsed uskumused, viha, ängistus, kadedus – need on kõik nagu pilved, mis varjutavad su sisemist säravat, armastavat ja rõõmsat olemust. * Inimese probleemide peapõhjus on see, et inimesel puudub kontakt iseendaga, oma minaga (oma kehaga, mõtete, tunnetega, oma hinge ja vaimuga); * Iga inimene loob ennast oma valikute kaudu. Millised on oma minevikus tehtud valikute ja võimalike tulevikuvalikute tagajärjed? Ja milliseid alternatiivseid valikuid veel on? * Reaalsus eksisteerib sellisena, nagu inimene seda tajub ja mõistab. Iga inimese sisemaailm on erinev. Elus toimuvast olulisem on tähendused, mida inimene annab iseendale ja oma elule – millist lugu sa iseendale oma elu kohta räägid? * Holistilise teraapia  eesmärgiks on aidata inimesel saavutada endale sobivat elukvaliteeti. Selleks aidatakse tal teadvustada iseenda vastutust oma heaolu eest ja teha muutusi mõtteviisis, elustiilis ja tegevuses (parandades sellega ka tervislikku seisundit).

Esimesel õppeaastal sai vaadatud igast uksest korra sisse ja siis edasi mindud. Nii mõnelgi teemal sai vaid korra katet kergitatud.
Järgnevate aastate jooksul sai nende sisemiste teemadega edasi töötatud, sügavamale – juurteni ja algpõhjusteni mindud. Lõpuni läbivalgustatud, mis valgustamist vajas.

Foto: Dylan Guest
Sai nende sisemiste moondunud minadega – jalutute, kätetute, silmitute… haavatud südamete ja enesekriitiliste minu erinevate nooremate minadega korduvalt kohtutud. Erinevas vanuses - lapsepõlves, teismeeas, noores täiskasvanueas… Sai mahasurutud valud uuesti läbi kogetud, iseennast kuulatud, armastatud, toetatud. Andestatud endale, andestatud teistele. 
Ei olnud lihtne oma lapsepõlve seikadesse vaadata. Tol ajal ei olnud palju teadlikkust ega südame järgi tegutsemist. Minu ema sündis sõjajärgse lapsena. Kust olekski pidanud tolle aja naised peale sõjakoledusi võtma julguse järgida oma südant ja hoida head ühendust iseendaga?! Ikka järgiti dr.Spocki ja vitsakasvatust. Kellelgi ei olnud aega ega oskust kuulata, mida üks väike inimene vajab. Ammugi ei õppinud mina seda iseenda sees kuulatama. Nii reageerisin täiskasvanuna pigem sellele, mis väljaspool toimus, ega olnud ühenduses sellega, mis seespool oli, mida ise vajasin ja soovisin.


Mul läks kaua, tervelt neli aastat, enne kui suutsin lapsena saadud hingehaavu lõpuni tervendada. Näha seda, millist koormat mu ema kandis ja suuta talle südamest andestada. Eks ma olin ju juba lapsena nagu tulesäde. Ja mida aeg edasi, seda suuremaks tuli kasvas…, olles tugev ja kohati kontrollimatu… see võis tõesti olla päris hirmutav.

Nüüd olen õppinud iseenda tuld armastama, austama ja valitsema.

Palju samme on iseenda sees käidud nende kooliaastate jooksul. Nähtud äärmiselt põnevaid sisemisi maastikke! Olen saanud selle kooliaja jooksul nii palju kingitusi – iseenda sisemaailmas ja ka välismaailmast. Tõesti, tänulikkuse ja sooja kodutundega mõtlen sellele koolile…

Toon välja mõned kingitused – n.ö. uued jooned minus, mis praegu meelde tulevad (+ üks väike blogikokkuvõte): * Tundetarkus ja ühendus reaalsusega. Sain aru, et päikeseline taevas, mis mind enne kooli ümbritses, oli kohati… joonistatud. See polnud alati päris – ma ei olnud võimeline nägema fassaadi taha. Ma ei tea, kui mõistetav see tundub… minu jaoks oli see päikesepaiste reaalne, aga ühendust kõigi enda osadega polnud. Olin eesriide vahele tõmmanud, et hakkama saaksin. Igal juhul mõistagi parem kui õnnetusehunniku otsas istumine :D Näiteks tundus mulle aastaid, et vitsakaristus ei tähendanud mulle lapsena suurt midagi. Aga kui ükskord see uks lahti tuli ja see valu välja sai… siis see oli ikka väga valus. Aga samas – see valu, sügavatesse hingesoppidesse peidetud valu, alandus, häbi ja viha – oli mind alati minu emast eemal hoidnud. Alateadlikult, igaks juhuks, ei lasknud ma teda ligi. Hirm oli haiget saada, kaitsed olid alati püsti... ise aru saamatagi, miks. Nüüd ei ole enam vajadust antenne püsti hoida, valu on teadlikkusesse toodud ja vabastatud.  Mitmekümne tundenüansi asemel on paljudel inimestel vaid “head” ja “halvad” tunded. Täna tean, et tunded on head ja helded õpetajad ja juhendajad. Neid ei tasu peljata… Viha, pahameel ja ärritus viitavad sellele, et keegi on meie piire ületamas (võibolla me ise ei väljenda ennast?), kadedus annab viiteid sinu sisemiste soovide ja igatsuste suunas; puhas häbi ja piinlikkus meenutavad meile meie ekslikkust, õpetavad meid vastutust võtma ja teisi austama; jne. Kõik tunded on lubatud, head ja teretulnud. * Tundlikkuse ja teadlikkuse kasv. Koos julgusega oma tundeid tunda, iseennast märgata tekkis tundlikkus. Verbaalselt polegi seda ehk kõige lihtsam selgitada. Aga oskan iseennast ja teisi paremini kuulatada ja mõista. Ka seda, mida palja silmaga ei näe ja kõrvaga ei kuule.  Tajun selgemalt, märkan rohkem  ja olen rohkem kohal. Elu toimub praegu. * Suhete paranemine. Kõige olulisemate suhetena tooksin ära suhted iseenda, oma ema ja oma isaga. Viimasega polnud me suhelnud 25 aastat…  Olin ta oma elust ära kustutanud. Kuni mõistsin, et suhe isaga – see, kuidas mina seda näen – on algmustrina (naise jaoks on isa esimene suhe mehega) väga oluline. Nii hea on armastada ja austada iseennast. Olla hea sõber kõige “nahalähedasema” inimesega, kes elus eales olla võib! Ja kindlasti olen tänu tänastele teadmistele ja teadlikkusele parem ema oma lastele, kui ma eales muidu oleks osanud olla. * Ja julgus lükata end lahti tööandja kütkeist ja tegutseda ettevõtjana – usaldades ennast ja elu, teenides oma elueesmärki, jagades inimestega oma kingitusi, oma ande. Jagan rõõmu ja tänulikkusega saadud õpetusi oma koolitustel ja kursustel. Aitan läbi koolituste, arenguprogrammide ja nõustamiste-teraapiate kaasa inimeste (ja ettevõtete) teadlikule arengule ja – nende teadlikkuse kasvule.  Koos teadlikkusega pääseme me ligi oma sisemistele ressurssidele ja oskame oma elu suurema rõõmuga elada.  Viimasel ajal on mind kutsutud erinevatesse kohtadesse naisteringe ja naiselikkuse kursusi tegema – et me naistena saaksime ühendust iseendaga ja oma ürgse naiselikkusega. (vt. http://www.teadlikareng.ee )

Kokkuvõtteks
Läksin õppima, et oma teadmisi ja oskusi kasvatada. Üllatuskingituseks sain kaasa hea ühenduse iseendaga ja end armastava Mina. Täielik boonuspilet!
Väga hästi iseloomustab ja võtab tulemuse kokku Charlie Chaplini luuletus “Kui ma hakkasin ennast armastama”.

Aitäh Sulle, Marina, et oled oma sügavate teadmiste ja nakkava huumoriga mind nii palju inspireerinud ja teadlikkuse juurde toonud! Aitäh Sulle, Katariina, Su rahumeelse ja kannatliku olemasolu ja toetuse eest!

P.S. teen millalgi ka postituse raamatutest, mis mind eriti kõnetasid. Ehk saab keegi lugemis-mõtlemisainet, teeotsa edasiminekuks.

Elu kingitused

Kõik on pidevas muutumises… nagu eelmises posituses kirjutasin. Küll see on hea! Aega oleks nagu lõputult jaanuarist möödunud…. vett nii palju vahepeal merre voolanud… :)
Imelisi sügavaid sisemisi protsesse olen läbinud. Olen võrratult tänulik selle eest, mida ma kogenud olen ja kus praegu hetkel olen! Kõik need kogemused ei ole olnud lihtsad. Elu testib meid ja meie avardumise võimet kogu aeg :) Sageli alles olukordadest läbi tulles saad aru, mida kõike need endas kätkes. Olen nii tänulik teadlikkuse eest. Avardumiste ja ühendumiste eest.
Elu on tõeline kingitus.
Ehk võtan ja hakkan selliseid kogemusi ka siin rohkem jagama. Praegu ei ole veel söandanud :)

Juuni alguses tähistasin oma sündimise päeva. Minu elus täitus 40.aastakäik. Sain aru, et väljakutsuvad ajad = protsessid, mida iseendas viimase kolmveerand aasta jooksul olin kogenud, olid kui sünniprotsessiks mu uuele sisemele tasemele jõudmisel. Ega ei ole veel isegi täpselt lahti pakkinud, millisele tasemele :). Olen kogenud, et see kätkeb endas uut teadlikkust ja uusi kogemusi seoses emotsionaalsusega, vaimsuse ja spirituaalsusega, tunnetustasandi ja energiamaailmaga.

Üks ootamatumaid kingitusi, ja millel on kindlasti mu elule oluline mõju, on see, et ma sain kingituseks uue nime.  See lihtsalt tuli, ülevalt alla. Ja ma sain kohe aru, et nii ongi. Olen väga tänulik, et sain enda jaoks õnnistuse sellele nii oma emalt kui oma õpetajalt. Minu nimeks on nüüd Ingelise.

Kuidas ometi olla, kui kõik on pidevas muutumises?

Me loome oma tõde kogu aeg uuesti. Õigemini oma ühendust Tõega.
Ühel hetkel võib olla see selge nagu värske hommikune allikavesi. „Oh, ma nüüd lõpuks tean! Ma mõistan... Küll on hea tunne... Olen vist kohale jõudnud.. :)“ kõlab meie sees. Ja järgmisel hommikul – nagu minagi sageli kogenud olen – on see uduse loori taga varjus ja ühendust kuidagi ei saa.
Sellepärast need, kes me oleme sisemise rahupaigaga, Tõe ja Ülima Armastusega ühendust saanud, otsime nagu ikka ja jälle uuesti. Püsima sellesse õndsasse seisundisse jääda on kuidagi erakordselt keeruline. Ja eks valgustunuteks me nimetamegi neid, kes on suutnud sellesse seisundisse püsima jääda.
Mulle tundub, et vähemalt Eestimaa peal on palju neid, kes on valgustatuse hetki korduvalt kogenud. Sealt meie igatsus seda jälle kogeda, selles ollagi. Hoida seda seisundit... aga teatavasti on ainuke kindel asi see, et kõik muutub. Mitte midagi ei jää püsima. Kõik ON pidevas muutumises.

Seepärast on hea ikka ja jälle leida meeldetuletust Tõest. Armu kohalolust. Keskenduda tänulikkusele. Esimest aitavad meeles hoida sõbrad – vennad ja õed, kellega tunned ühendatust. Nagu Sofikene eelmise loo peale kirjutas: „Tean, aga olin unustanud.“ Unustuse loor on kerge üle meie laskuma. Õhtul veel oli kõik nii selge... ja täna... olen segaduses. Kuhu see küll kadus?
Ja kui hommikune argirutt peale tuleb, on lihtne ära kaduda. Peas siblivad igasugused mõtted, meel on pungil täis algava päevaga seotut... oleme oma tähelepanus juba kontoris, kliendikohtumisel või sellel, mida veel teha tuleb... Igatahes ei ole me enam siin, selles hetkes, mis on. Aga see hetk on ainus, mis on.

Kui suudad võtta hommikul aega, et tähelepanu enda sisse viia (meditatsioonis või ka lihtsalt vaikses hetkes, tee- või kohvitass käes), ja lubada olla kõigel mis on, on ühenduse seisundi kogemisel rohkem võimalust.

Ja Armu kohalolekut - võib tegelikult kogeda iga hetk... Selleks on vaja lihtsalt aeglustuda. Aeglustuda... peatumiseni. Ja selles hetkes märgata seda mis on.
Tule vaikne naksumine kaminas, puud hõõgumas punakasoranzilt, tulekeeled liikumas nagu silitamisi piki puuhalgude krobelisi kehasid, aegajalt justkui ootamatust rõõmusähvatusest sädemeid välja paisates..., õhksoojuspumba kauge ühtlane mühin, kella monotoonne tiksumine, kõrval magava koera nohin, iseenda südamelöökide kume põksumine... tajun kuidas mind ümbritseb krõbekülm talvehommik... hommikupäike värvimas hahetavat taevast ja lumistes kasukates puid lillakasroosaks... Mitte ühtegi mõtet ei ole...  on vaid see hetk... täis ääretut tänutunnet ja aupaklikkust elu vastu... Ja ujun elu lõputus Armastuse ookeanis.

Kui Sa ei taju, määratus Armastuse väljas sa viibid, siis alusta sellest, et tunneta oma olemuse piiritut lõpmatust.
Selleks taju oma energiat, mis ümbritseb su füüsilist keha. Avarda seda (oma kujutluses või läbi tunnetuse), nii et kui keegi istuks su kõrval, siis su energia võtaks tema oma mulli sisse. Nüüd avarda seda veelgi... nii et su energeetilised piirid ulatuksid toa/korteri/maja seinteni... sealt edasi kvartaliservadesse... linna või maakonnapiirini... üle terve Eestimaa... valgudes üle kogu maakera... avardudes veelgi... Kuuni.. Päikeseni... viimaste planeetideni meie päikessüsteemis... luba sellel valguda veelgi kaugemale... taju tervet galaktikat oma energias olevana... ja sealt veel edasi... Sul ei olegi piire. Meil ei olegi piire. Oleme lõputud energeetilised olendid.

Isegi kontoris olles on võimalik seda ühendust luua. Kuigi nõuab pingutust, sellal kui looduses olles juhtub see pingutuseta. On hea, kui saad minna oma vaimusilmas või mõne foto abil ilusasse looduslikku paika. Looduses olemine aitab alati saada ühendust Elu lõputu olemusega, Looja võrratu loominguga, lummab hinge, paneb peatuma ja märkama.  Mingem metsa :)

Hetke püüdis kinni: Janek Laanemäe

Olen väga tänulik, et mul on praegu palju aega. Nii palju on võimalust elu ilu kogeda.

I päev ajamajas

Mõnikord pöördume me Jumala poole, kui meie alusmüürid rapuvad, saamaks teada, et see on Jumal, kes neid kõigutab… Vali tuul ei kõiguta habraste noorte puude kohal selleks, et neid kahjustada, vaid selleks, et õpetada nende juuri kindlamini maasse toetuma.

Hommikusöök  päikeselise välistrepi peal on tõeliselt mõnus. Kodus saab ju ka õues päikese käes hommikust süüa, aga selles paigas on ikka eriline rahu.  Hommik on soe ja tuulevaikne.

Tuleb kärbes ja istub mu paberite peale. Istub ja asutab end hoolega pesema. Vaatlen teda… Ta naudib ennast ja mu tähelepanu :))
Me oleme tavaliselt harjunud kärbsed ära ajama. Mõtlen, et miks peaks üldse kärbest (või ka sääske) tapma? Miks üldse peaks kedagi tapma, et mul oleks hea olla? Vot parmudega on mul keerulisem, nad teevad hullult haiget… aga sääski ja kärbseid ma küll enamasti ei tapa.  Kärbes on ju ka Looja looming. Miks on ta kehvem kui lind või rebane? Kui lind istuks paberiservale, vaataksid teda kõik hingestatult, kuni ta ise ära lendab. Miks me ei anna sama vabadust kärbsele?
Ja miks peaks üldse tegema kellelegi haiget, et mul oleks hea olla?

Mõtisklen eile õhtul nähtud nägemuse peale…  Kas tõesti ei kuula ma ikka veel mingeid osi endast?
Ma ju tean, kui oluline on kuulata enda sisemisi osi. Nende allasurumisest just palju hädasid tulebki. Ja nähtud pildist tundub mulle küll, et mulle ilmutas end osa minust, mis oli  üleväsinud, ülepingest kurnatud, murdumise äärel. Ma ei olnud teda kuulanud – temast hoolinud… Kuidas ma küll ometi asjad iseendas nii kaugele lasin? Kingsepp on omad kingad hooletusse jätnud?!

Peale seda mõtisklust tunnen endas suurt armastust voolamas ja tunnen, et soovin seda selle majaga jagada.
Koristan, sätin asju enda jaoks hubasemaks ja hahaa:)) – majal on mulle tore sõnum: “Vii KOGU oma PRÜGI välja!” 
Nimelt - ahju puhastades leian, et ahjualune tuhka puupüsti täis. Et seda välja viia, võtan kompostiämbri… ja avastan, et eelmised elanikud on selle kiiruga tühjendamata unustanud… Ja seal kihab juba hoogne elu! Teen kõik tühjaks ja ise itsitan: “ Aitäh, Maja, prügi väljaviimise sõnum on vastu võetud :)” Tuleb kuplialust puhastada.
Tunnen, kuidas majas toimetamine loob Maja ja minu vahele suhte. Eile olin veel külaline, täna juba oma inimene.
Toon puid ja teen ahju alla tule, sest tunnen majast õhkuvat jahedust ja eluta olekut. 

Teen tiiru külasse, vaja juba poodi minna :) Tulehakatuseks ajalehti osta ja kuna ruumis õdusat valgust pole, tuleb küünlaid juurde võtta. Nii hea on olla avatuses ja suhelda kohalikega. “Koju” tagasi sõites näitab elu mulle oma külluslikku palet. Tee äärde on kastiga õunu pandud, justkui võtmiseks. Pean auto kinni, küsin aias toimetavalt pererahvalt, et “kas võib?” ja nii nende kui enda rõõmuks võtan kohe sületäie õunu.
Keerates suurelt teelt sisse, näen ühe maja juures hulgaliselt kõrgeid kollaseid lilli kasvamas. “Nii ilus ja tore oleks, kui need oleks laua peal vaasis...” mõtisklen. Natuke kõhe on, aga otsustan oma piire avardada ja sõidan majale lähemale, et pererahvalt küsida, kas nad on ehk valmis oma lilli minuga jagama.
Maja juurde jalutades suhtlen kõigepealt tuliselt maja kaitsva hundikoeraga.  Kiidan muudkui tema haukumisele vastuseks teda tubli töö eest, ja ennäe, mõne aja pärast ta liputab saba ja kõnnib eemale. Vahepeal uratab küll, et “ära sa siin end liiga koduselt tunne”. Viipan aknast piiluva memme välja, kes mind kohe lahkelt oma lilledesse lubab. Õigupoolest olla see hoopis õitsema läinud maapirn ja mina võin võtta nii palju õisi, kui süda kutsub :)
Need toredad kogemused on minussegi kerguse ja elurõõmu tagasi toonud, nii et tagasiteel oma Maja juurde, peatan auto ühe tee ääres kõndiva noormehe juures, et küsida, kas ta küüti soovib. On teine õige üllatunud, tänab ja ütleb, et ta läheb siiasamasse. Mina aga tunnen, kuidas tuttav hea tunne - kergus ja elurõõm taas mu soontes voolab…

Majja tagasi jõudes naudin terassil päikese paid ja imetlen silmi kissitades taevas oma niitide otsas lendavaid ämblikulapsi… Küll on neid palju… ja milline imeilus, lausa lummav vaatepilt! Päike mängib nende helklevatel niitidel…. ja seal nad lendavad, sinises taevas, täielikus usalduses Elu vastu. Teadmata, kuhu tuul neid viib, mis neid ees ootamas on…  Mõtisklen enda peale… miks mina praegu ei suuda niimoodi tuulel end kanda lasta…? Ma ei pea ju ka ette teadma, kuhu see olukord mind kannab :)
Küll on hea saada Elult selliseid väikesi märke, mis panevad enda peale mõtlema ja Elult saadud sõnumit kuulama.
Vaatan, kuidas taamal järv sädeleb… pikalt vaadates tekib tunne, nagu tõesti peaks haldjarahvas seal tantsupidu…
Ja siis lendab üks väike ämblik oma niidi otsas otseteed minu lahtisest terassiuksest tuppa. Ütlen talle: “Tere tulemast! Siin on Sinu uus kodu:)”

Küll on hea olla, kui mitte midagi ei pea tegema. Teen kõike seda, mida tahan.  Ja olen väga tähelepanelik, et ei tuleks ühtegi “ma peaks…."´it. Lihtsalt igal hetkel  küsin endalt: “Mida ma nüüd kõige enam teha tahaks?” Kas ma tahan minna metsa? Või rappa? Või hoopis lugeda? Enne siiatulekut seisin oma raamaturiiuli ees, võtsin järjest lahti raamatuid, mis mind kutsusid ja tegin suvalisest kohast lahti. Kui loetud ütlus märki tabas, võtsin kaasa. Usun, et sain endale head kaaslased.  Minuga tuli Barbara De Angelis, Pia Mellody, Mia Törnblom, Louis L. Hay, Sanaya Roman, Diana Cooper, Dan Millman… ja transpersonaalse psühholoogia ja psühhiaatria tekstikogumik…
Aga praegu tahan hoopis metsa….

Et mulle see igaveks meelde jääks – kui on raske, mine metsa! Loodus lummab ja avitab… Metsal on eriline võime. Läksin, saba sorgus, tulin tagasi, süda avatud ja käed metsa kingitusi täis.  
Rohe-rohelisse metsa-oaasi jätsin maha oma hirmud ja puudusteadvuse. Vahetasin need usalduse ja tänulikkuse vastu. Tegin selleks metsale palve ja ma tundsin, et ta toetas mind heameelega.

Edasi mets ise juhtis mind. Kutsus ja juhtis. Läbi mehelike ja rahulike mändide ning läbi naiselike ja nõtkuvate kaskede. Veesilmast mööda ja  künkast üles…  ja ühel hetkel jõudsin nelja tee ristumiskohta. Niipea kui seda nägin, tajusin, kui eriline ja maagiline paik see on. Vähemalt sel hetkel, minu jaoks.

Nii maagiline ja tähenduslik, et tsremoniaalne rituaal tuli iseenesest ja täiesti spontaanselt.  Kirjeldan seda natuke, vb inspireerib ka kedagi.

Kõigepealt tegin iga nelja ilmakaare poole palved – mida enda ellu kutsuda soovin – idast, läänest, põhjast ja lõunast. Ütlesin need omaette valjusti välja. Enne palvete tegemist ohverdasin oma sülge ja peale palveid oma uriini. Muud mul kaasas polnud :) ja need mõlemad väga isiklikud. Ka oma hingeõhku võib ohverdada. (Pühades hiites ohverdati sageli midagi nii isiklikku ja intiimset kui uriin. Meie oleme selle vedeliku püha tähenduse kaotanud… ) Seejärel laulsin nelja ilmakaare poole, nelja tuule vaimudele ja Suurele Vaimule, et nad mind toetaksid. Teades, et meie elu juhivad sageli alateadlikud otsused, ja kes teab, milline neist mind sellesse olukorda on toonud, kus ma oma elus praegu olen. Igatahes tegin uue ja teadliku otsustuse: Kuulata iseennast ja olla enda vastu kogu aeg aus. Läksin sellesse tundesse ja sain aru, kui palju see otsus elus asju lihtsamaks teeb. Noh, keerulisemaks mõistagi ka :D Aga teistmoodi. Ja iseenda suhtes on see väga armastav ja hooliv. Siis tuli üks suur ja värviline kiil mulle meelde tuletama – it´s time to celebrate! Hüppasin ja kilkasin rõõmust ja tänutundest! :) Ja siis tuli mulle pähe sõnum: nüüd vaata ringi, Sulle on siin üks kingitus! Ma nägin teda kohe. Ja võtsin ta kaasa. Võrratult tõstev kogemus! :)

Ja nii oligi – tulin tagasi käed kingitusi täis :) Kasetohtu tulehakatuseks ja kukeseeni lõunasöögiks. Ja üllatuskingitused pealekauba :)

Kukeseenepraega ma tõesti ei olnud osanud arvestada, nii et elu lahke ja külluslik kohtlemine oli üllatuslik, rõõmustav ja väga toetav märk.

Õhtupoole lähen jalutan veel mööda veepiire… Loojang värvib taeva punaseks…. Õhtu on soe ja sume… Järve peal sätivad kalamehes end öiseks kalastusretkeks valmis.

Varsti hakkab pimedaks minema….
Valges on kõik nii lihtne. Elu nagu elu ikka. Aga kui pimedus laskub, tekib nagu uus maailm. Pimeduse kuningriik, mil tuleb kõik ebamugav nähtavale. Nii otseselt kui metafooriliselt. See on ka nagu Narnia… teine maailm.
Kogesin eile seda pimeduse maagiat väga selgelt. Koduses, turvalises (linna-)keskkonnas ei taju seda. Aga siin on nagu teise dimensiooni minek.
Siin, üksinda olles,  vaid iseenda, Maja ja kusagil lagede vahel krabistava hiirega, on see keeruline aeg.

Kell on pool üheksa, pimedus läheneb kiiresti. Näen, kuidas ta hiilib mööda taevaääri… Pimedus järjest läheneb ja matab kõik endasse... Nagu Urr Muumimaal…

Tuli on ahjus ja küünlad põlevad. Täna on tuba soe :)
Mõistan, et kardinate ettetõmbamine pimeduse kaitseks on kuidagi sümboolne. Eks me tõmbame ka oma tunnetele sageli kardinad ette, kui liiga hirmutavaks läheb.
Nii tundub turvalisem, ei näe seda pimedust…. Mina enam nii ei saa ega taha. Tahan olla kohal kõigis oma tunnetes.

Siin ei ole kardinaid, kolme suunda on aga aknad.. ja see tekitab teatud alastuse tunde. Mind nähakse, aga mina ei näe. 
Kaks kõhedat hetke on juba olnud. Tegelikult mitte midagi erilist, aga tundsin, kuidas hirm halvas koheselt terve mu keha. Tahaksin väga minna seda tähistaevast imetlema, aga kui eile vaid üle terassiäre õue vaatasin, võttis miski mind kohe eriliselt õõnsaks…
Nii, täna võtan ette oma piiride avardamise ja lähen õue. Tähistaevas on tõesti lummav… tihedalt tähti täistipitud, siin ja seal liiguvad täpikestena lennukid, Linnutee helendab... Saan seda natuke nautida, kui märkan, et aianurgas hiilgavad kellegi silmad. See, et mõistusega võttes silmade kõrguse järgi ei saa see olla suurem kui kass või rebane, mind ei lohuta,  hirmureaktsioon käivitus, keha tõmbus pigule ja ma taganen maja turvalisusesse. Hirm ei allu ju ratsionaalsusele ja loogikale. Huvitavad õppetunnid mul selle hirmu ja pimedusega siin. Väga sümboolne ja tähenduslik.

Tajun kuidas majaseinad on kui piirid. Olen neist teadlik. Ja olen neid ka kindlustanud :) Omamoodi loob valgus neid piire. Ja et sügavamat puhastust oleks, puhastasin ruumi Lõuna-Ameerikast pärit vaigurohke ja lõhnava püha puidu – Palo Santo- suitsuga. Lisaks panin akende juurde pihlakakobaraid ja pihlakaoksi vaasi. Esialgu tegelikult ilu pärast, aga siis meenus, et pihlakatel on kaitsevõime.  Ja siis sättisin juba teadlikult :)

See on nagu sümboolne minu piiride seadmine. Kui piirid on paigas, tunneme end turvaliselt ega mõtle sellele, mis väljaspool on. Tunnen end hästi ja usaldan oma turvalist olekut. Reageerin küll aegajalt krabinatele, kuid lõdvestun kiiresti. Küll siin Ajamajas olemine on nagu üks suur metafooriline õppimine!
Soovin, et samasuguse turvalisuse tundega suudan kontakti hoida ka siis, kui siit tagasi igapäevaellu lähen. Krabinatele võib ju reageerida, vajadusel kontrollida, ega midgai (elu)ohtlikku pole ja siis lõdvestuda :) Mina aga jäin ju oma hirmudesse kinni…

Juba esimene päev on andud kuhjaga rohkem kui oskasin oodata…..

Kuidas jääda endale kindlaks, kui Su lähedased Sind ei mõista?

Selleks, et oma südameteel oleks võimalik jätkuva rõõmuga liikuda, on vaja hoolitseda kütuse eest. Sellel teel ei ole võimalik liikuda autopiloodil.

Eriti hoolikas tasub olla siis, kui meid ümbritsevad inimesed, kes püüavad meid sellel teel tagasi tõmmata. Tuleb mõista, et nad ei tee seda paha pärast - neid käivitavad nende hirmud (või kadedus, mis on ka hirm - tahaks ise ka, aga ei julge). Ja hirmu taga on sageli peidus armastus meie vastu.

Aga see hirm ei teeni ega toeta kedagi, vaid võib hoopis ka meid nakatada, meisse kahtlusi süstida... meid jõuetuks teha. Ja peas hakkavad tiirlema küsimused: Kas ma olen ikka õigel teel…? Kas mu valikud on ikka õiged…?

Parim kütus on tähelepanu. Sinna kuhu läheb meie tähelepanu, sinna läheb ka meie energia ja meie armastus, ütleb universumi seadus. Sinna kuhu läheb meie tähelepanu, see hakkab kasvama.

Hoia oma tähelepanu sellel, mida luua soovid. Mitte sellel, mis muretsema paneb :) Tuleta endale seda ikka ja jälle meelde.

* Võta iga päev aega oma praktikateks - need aitavad Sul mõtted (mentaalsuse) kõrvale panna ja täidavad Sind energiaga. Ja jõudu on kohe palju rohkem!

* Hoia ühendust iseendaga - kuula ja märka iseennast. Kogu aeg. Ole teadvel ja ole kohal. Hoia oma sisemist tähelepanu iseendal. Ja õpi eristama seda, mida meel ütleb, sellest infost, mis tuleb südamest. Kehateadlikkus (keha kuulamine või tunnetamine) on siin suureks abiks.

* Leia enda ümber inimesi, kes Sind mõistavad ja toetavad. Üksinda on raske sel teel liikuda, koos on lihtsam ja lõbusam. Neid inimesi leiab kohtadest, mis ka Sind kutsuvad. Ja loo kontakti! Usu mind, see võetakse rõõmuga vastu!

* Leia viise, et lõdvestuda ja tulla usalduse juurde. Niipea kui Sa lubad endal lõdvestuda, hakkab energia voolama - märkad endas uusi ideid, häid mõtteid ja jõudu tegutsemiseks.

* Loe märke! "Kokkusattumused" ja "juhused" on viited Sinu sünkroonsusele. Kuuled kogemata pealt jutukatket, mis on just nagu Sulle mõeldud... kohtud kellegagi, kes räägib nagu juhuslikult Sulle olulisel teemal...keegi jagab FB-s midagi, mis Sind puudutab... või just selle sihtkoha lennupiletid, kuhu tahad minna, on erakordselt soodsa kampaaniahinnaga ;) Seegi pole kindlasti pelk "juhus", et Sa seda siin loed :)

Ja ära unusta, et käies oma südameteed, Elu kannab Sind.

Mõistagi on ka sellel teel nii tõuse kui langusi. Meie roll on hoida oma energiat, oma fookust ja tähelepanu. Toita end sisemiselt. Iga päev. Ja leida igas päevas seda, mida vastu võtta, tänuga :)

Kirjutama inspireeris mind Tara Mullarkey tõlkeartikkel: http://www.telegram.ee/vaimsus/kuidas-jaada-endale-kindlaks-kui-lahedased-sind-ei-moista#.UgVFHZIqw7T  Ja see, et just mõnda aega tagasi olin ka ise samas kohas, kus tuli endale meelde tuletada, kuidas end toetada, kui lähedased ei mõista.

Kõik on KOGU AEG muutumises

Kiirustavat ja kohati mõttetut liiklust täis tänavad…, rasket ronimist nõudvad, kuid samas omamoodi põnevad ja üllatusi täis mäed… mis pakuvad peale mäe seljatamist hingematvaid vaatepilte…  ja käänulised teed, mis viivad vahel nii madalatesse ja süngetesse kohtadesse, et võtab kohe tuju ära… kohad, mis vahest nii udused, et jalga jala ette panna ei näe… ja siis orud, mis tunduvad lõppematult sügavikku viivat… aga kuhu kohale jõudes tervitavad sillerdavad veesilmad ja imelised lilled… ja ma ei räägi üldse lendamistest sinise ja lõputu taeva all, hingematvates kõrgustes… Need on olnud minu selle suve retked… minu sisemaailmates.

Nagu sellest maastikukirjeldusest võib aimata, ei ole see aeg ainult lust ja lillepidu olnud :D Vahepeal tundus, nagu oleks esimesse klassi tagasi läinud :D
Ja lõpuks see just ongi põnev, kui hirmudest lahti suuta lasta ja vaadata  lapsemeelse uudishimuga: “Mis nüüd siis toimuma võiks hakata?” ;-)
Ja tõesti.. ilu on samuti võrreldamatult palju olnud. Esialgu isegi ei märganud,  KUI palju :)

Olen selle suvega nii palju kogenud, õppinud ja nautinud! Ja minus on nii palju tänulikkust selle eest!

Märksõnad, mida taaskord endale meelde tuletasin:
Lõdvestu. Alati võib usaldada.
Kogu aeg ei pea tegema. Võib rahulikult lihtsalt olla. Ja lasta meelel tühjeneda.
Sõbrad on väga väärtuslik kingitus.
Ümbritse end inimestega, kes toetavad Sind sellisena nagu Sa oled.
Järgne rõõmule.
Muuda hirm uudishimuks :)
Kõigil inimestel, kellega me kokku puutume, on meile sõnum.
Aeglustu. Siis kuuled, siis märkad, siis tajud.
Kõik algab kehast.
Nii hea on armastust vastu võtta.
Loo vastavad tingimused ja see mida Sa soovid, juhtub.
Hinga.
Lihtsalt armasta ennast. Tee seda, mis Sind ennast kõige enam rõõmustab.
Puuduta kõike armastusega.

Kõik on kogu aeg muutumises… Nii hea meeldetuletus!
Ja ise ma olen valinud oma sisemaa rännakuteks “igava Tartu-Tallinn maantee asemel lustliku kuplitega Võrumaa :D”
Küll on hea, kui keegi vahel unustatud tõdesid meelde tuletab. Ja küll on hea, kui on koht, kus käia ka ise meeldetuletust otsimas :)

Kingitused Rishikeshist. Või hoopis… Narniast?

Väga huvitav on Indiast tagasi olles tajuda, kuidas kogemus järjest kohale jõuab. Selgineb ja kristalliseerub. Oli väga-väga võrratu! Olen endale väga tänulik, et julgesin selle otsuse teha ja minna. Usaldada, et kõik, ka kodused asjad korralduvad. Ja nii see oligi!
Kindlasti  saab see aeg seal Rishikeshis olema minu Elu Hetkede Raamatus väga oluliselt kohal.. et mitte öelda, olles üks minu elu tipphetki. Niinimetatud tipukogemusi on õnneks viimasel ajal tõesti järjest rohkem ja rohkem :)

Puutusin kokku nii sügavate väärtustega… inimestes ja iseenda sees. Tundsin palju rõõmu ja elulusti, sillerdav rõõmus naer oli igas päevas mu saatja. See oli nii tore! Sain kogeda soojust, tähelepanu ja armastust. Nii tingimusteta ja täielikult, et mulle jäi vaid üle avaneda ja rõõmus ja tänulikkuses vastu võtta.

Kogesin õrnust, pehmust, kergust ja  paindlikkust… aga ka kannatlikkust, pühendumist, kaastundlikkust, iseendaga rahusolemist ja sisemist kindlustunnet… ja elurõõmu ja mängulisust.

Sain esmakordselt nii tugevalt ja järjepidevalt kogema kundalini tõusu - energeetilisi vibratsioone ja üldse erinevaid energiad. Seda nii läbi tantrakoolituse, mitmete praktikate kui suheldes erinevate inimestega ja külastades erinevaid pühapaikasid. Rishikesh, see püha linn, on energeetiliselt väga avatud ja helde!

Tajusin, kuidas energia on seal igal pool nii pehme, sujuv ja paindlik. Eestis on nüüd kevade tulekuga see ka pehmemaks läinud, aga kui talvel (märtsis) tagasi tulin, siis kogesin, et kõik oli ka energeetiliselt külmunud ja teatud moel… nurgeline ja jäik. Eks inimeste teatud jäikust ja “oma ruumi” hoidmist on siin ikka. Vaja on lihtsalt ise teadlikuks jääda, ise avatusse jääda. Nii kogen sageli, kuidas  ka ümbritsevad, sageli täiesti võõrad inimesed, avanevad. Ja see teeb neile endile ka rõõmu :)

Rishikeshis oli nii kerge saada ühendust oma voolava ja naiseliku Shakti energiaga. Sain tundma ja kogema, mida tähendab ütlus, et “naiselik veetlus – see on oskus laadida endaga õhku”. Ütleks, et see on pigem võime kui oskus:) sest midagi TEHA selleks otseselt ju ei saa. See on võrratu tunne, ja ma soovin, et kõik naised saaksid seda kogema!

Mäletan, et viimastes kooseludes olin takerdunud teatud maskuliinsesse energiasse… olin naisena ka mehelikku vastutust ja tegevusi oma õlgadele võtnud. Nii hea on nüüd tunda, et minus ei ole enam seda kohati lausa tugevat maskuliinsust, minus on puhas, pehmelt naiselik ja vastuvõtlik energia! Sihiteadlikku ja loovat energiat on muidugi ka igal naisel vaja :)

Palju tarkust ja palju tervenemist. Mitmed mu varasemad mustrid tulid väga selgelt nähtavale. Ja selles kohas ei olnudki sugugi raske neist lahti lasta ja uuesti valida :)

Kui ma esimest korda Rishikeshi minnes tundsin, et lähen tundmatusse ja määramatusesse, siis seekord hakates tagasi tulema, tundus mulle, et hoopis nüüd lähen (tulen) täielikku teadmatusse.
Olles märtsis otsuse teinud uuesti minna, tundsin, nagu ma peaksin oma minekut muudkui kuidagi õigustama… eks see otsus, nii kiiresti tagasi minna, tekitas mu ümber mõistmatust. Aga nagu üks mu sõber hästi ütles: “The heart has reasons the mind could never understand”. Nii see on. Nüüd ma tean, et sageli saamegi me neist põhjustest aru alles hiljem.  Pealegi tunnen ma täna, et kogu selle looga on midagi suuremat kui mina…

Midagi on selle Rishikeshiga veel. Seda on isegi natuke keeruline kirjeldada…. 
Algul oli see koht nagu iga teinegi… majade, inimeste, tegevuste ja loodusega, lindude ja õhuga. Aga ühel hetkel hakkasin ma nägema ja tajuma mingist kihist läbi. Ja mulle avanes nagu teine maailm… Sügavam, sisemine, nagu muinasjutumaailm, nagu teine dimensioon.
Esimese hooga meenutas see Alice´it, kes jäneseurust läbi kukkudes jõudis võlumaailma. Aga too oli seal nii neurootiline maailm, kuhu tema sattus… Nii et see oli siin pigem nagu muinasjutuline Narnia... kuhu pääses läbi riidekapi... Ja kus sinna sattunud tegelased said ühendust oma sisemiste väärtuste, võimete ja ressurssidega…  või Neverland (Eikunagimaa), kuhu pääses koos Peeter Paaniga lennates...
See on hoopis teine maailm... teised seadused, teised reeglid... oluliselt peenemad…. põnevad ja mängulised, mitte nagu seal teisel pool, hihh...

Teisel korral, aprillis tagasi minnes ei olnud ma kindel, et kas ma saan enam (kunagi) ühendust selle õige Narniaga... õige Eikellegimaaga... Aga sain! See ootas mind… ja niipea, kui jala Laxman Jhula sillale asetasin, tundsin, et olen seal. Olen kodus.

Eks näis, mis Elu edasi toob :) Põnev!

Nii hea on olla usalduses

Me saame luua ainult seda, mida oleme iseenda sees näinud (või kuulnud). Niiöelda –oma vaimusilmas - nagu eesti keeli kenasti öeldakse.
Sellepärast ongi taotlused nii olulised. See on meie loomisjõud. Läbi soovide ja taotluste saame kutsuda oma ellu seda, mida näha, kuulda või kogeda soovime.

Nii hea on istuda laupäeva varahommikul, kui kõik veel magavad.... Istuda vaikuses, õues kõlavad vaid lindude kevadhommikused trillerdused, rõõmustamas sooja lõunatuule, hommikusest vihmast tekkinud värskuse ja pilvede vahelt välja tulnud päikese üle.
Nii hea on selles hetkes mõelda, mida tänaselt päevalt soovin.  Kergust… asjade sujuvat voolamist… lõdvestumist… usaldamist… loomingulisust… külluslikkust… tervenemist… märkamist…  aeglustumist… õrnust… mida iganes, mis mind rõõmustamas on :)

Ja ikka ja jälle õhtuti märgata ja tänulikkuses rõõmustada, et mu soov ja taotlus on päevaga koos just sellele vastava kuju ja vormi võtnud.

Nii hea on olla usalduses.

Kirjutamisest… ja otsustamisest

Ma nii rõõmustan, kuidas mu (väljapoole) kirjutamise soon on taas lahti minemas :)

Endale kirjutan ma ju nagunii, ja ilmse(lge)lt on see ka põhjus, et miks pole enam sisemist kipitavat vajadust siia veebiveergudele oma mõtteid ritta lükkida. Tunnen küll teatud kutset oma lugusid ja kogemusi jagada… Aga nägemus, kas kirjutada oma lugusid või oma mõtteid… või mõlemaid koos… pole piisavalt selge ega kutsuv olnud.  Ja sisemine kutse pole olnud nii selge kui mitmed välised kutsed. Aitäh teile, kes te olete valinud jagada minuga, et minu lood või minu poolt jagatu on teid mingil moel inspireerinud ja/või toetanud! Ilma teieta ma ilmselt siin ei jätkaks.

Kuna motivatsioon ei tulnud seestpoolt, läbi oma vajaduse, siis ei suutnud ma ikka piisavalt otsustavalt oma täidesaatvat jõudu sellesse kirjutamise kanalisse suunata. Ja - bingo! Olen seda ju varemgi kogenud, et täpselt see ongi vajalik, et tahe saaks ellu viidud – on vaja OTSUST.

Mõned nädalapäevad tagasi, koos sõpradega istudes, sain nii palju inspiratsiooni ja toetust, energia tõusis nii üles, et tundsin ära, et sisimas ma tahan ju kirjutada… ja tegin otsuse, kirjutada. Tahan uskuda, et mul on, mida jagada.
 
Soovin, et see otsuse energia kannaks mind endaga, sest ma tean, et niipea kui me järgime oma südame sisemist kutset ja oma tegevuse voolu sisse saame, siis võib vabalt lõdvestuda ja lasta end kanda, täiesti pingutuseta.

Samas, ka selles voolus end kanda lastes on hea tunda karisid, mis varitseda võivad. Ja nagu kümnesse, oli täna toetuseks Epu viimane sissekanne , kus ta tõi välja kõige enam alahinnatud soovituse alustavale kirjanikule.
See on: “Get rid of internet! Mine kusagile, kus internetti ei ole, ja tee kindlaks, et seda sinna lihtsa vaevaga panna ei saa. See on kõige esimene oluline samm kirjutama hakkamisel!”  Eks olen isegi korduvalt sellesse kinni jäänud, et võtan arvuti lahti, sirvin läbi mõned lehed, vaatan korra FB-sse… suhtlen mõne sõbraga… ja siis märkan, et kirjutamise energia ja inspiratsiooni on kadunud nagu õhk laste poolt unustatud ja tühjaks läinud õhupallist…
Aga ma arvan, et selleks pole ilmtingimata vaja metsa minna või kaugele maale sõita. Võib teha otsuse – kõigepealt kirjutan. Ja kui lugu valmis, siis võin kiigata internetiavarustesse :).

Olen mitmeid kordi kogenud, kuidas OTSUS on kõik, mis meil on vaja teha. Olen tundnud, et otsuse tegemisest vallandub nii palju energiat, et asjad hakkavad ise liikuma. Tuleb muidugi oma otsust ja pühendumist hoida, et energia koos püsiks.

Nii juhtus siis, kui 2010 aastal ütlesin endale: “Jah, ma tulen pangast töölt ära.” Otsuse energia tõi mõistagi kaasa nii minupoolse tegutsemise, kantuna sisemisest jõust, mis tekkis, aga ka täiesti välispidisest (ja pealtnäha minust sõltumatust) liikumistest.
Nii juhtus siis, kui ütlesin eelmise aasta sügisel endale, et “Jah, ma tahan minna rändama ja ma lähen Indiasse.” Teadmata, kuidas see rahaliselt võimalik on ja kuidas saavad lapsed sel ajal hoitud. Kõik sujus kiiremini ja lihtsamini, kui arvanud oleksin.
Soovin, et ka ka nüüd toetaks ja kannaks mind ikka saatnud Paulo Coleho mõte:” Kui Sa midagi väga tahad, aitab sind salamisi kogu maailm”. Tean, et nii see on. Aitäh :)

Namaste.

Lugesin oma viimast sissekannet enne Indiasse sõitu …On kuidagi eeltähenduslik, et olin valinud tsiteerida Paulo Coelhot. Sest kõige enam toetas mu rännakut Paulo Coelho kõige esimene raamat “Maagi rännak”. See resoneerus nii tugevalt sellega, mida minagi kogesin, ainult teises kontekstis.

“Ringi rännates kogetakse taassündi kõige otsesemas mõttes. Tekivad täiesti uued olukorrad, päevad mööduvad aeglasemalt. Sa oled justkui äsjasündinud laps. Sa hakkad ümbritsevale palju rohkem tähelepanu pöörama, sest sellest sõltub Sinu ellujäämine. Sa muutud palju avatumaks teiste inimeste suhtes. Ja iga kõige väiksemagi teene võtad Sa jumalatelt rõõmuga vastu, justkui oleks tegu milegagi, mida mäletada oma elupäevade lõpuni. Kuna kõik asjad Su ümber on uued, näed Sa neis vaid ilu ja oled õnnelik, et elad.”

Täpselt nii see oligi. Tajusin, et märkasin rohkem kui varem. Iga hingetõmbe juures olin kohal ja võtsin vastu kõik selle ilu (ja ka kohatise ebamugavuse ja oma piiride laiendamise), mida Elu mulle järjest kinkis.

Mõistsin ka seda, et 2008.ndal Indias käies ja kinnises ashramis elades, ei olnud ma üldse Indiat näinud. Eks ma nüüd nägin seda ka vaid läbi ühe linna silmade läbi, aga see oli märksa enam kui eelmisel korral. Kogu aeg ühes paigas kohal olemine loob suhte selle paigaga. Ja täna ma ei imesta enam üldse, kuidas Rishikeshis  kohatud rändurid juba vaat et aastakümneid igal aastal siin käinud.

Eks kogetut on praegu veel raske sõnadesse põimida. Tunnen, et India, õigemini Rishikesh, loksutas minus olevad mustrid paigast lahti. Ja alles nüüd, kodus olles, olen ma nägemas, mis mustrid need olid. Näen täiesti selgelt, kuidas need vanad mustrid on oma kuju minetamas, lagunemas ja kuidas ma olen valimas uusi lähenemisi. Neid, mis toetavad minu elu, sisemist rahulolu ja õnne järjest enam.

Kogu reisi võtavad väga hästi kokku Mooji sõnad: “If you choose life, life chooses you. “ Eesti keeles: “Kui valid elu, valib elu sinu. ” Nii see tõesti on!

Mida ma siis nägin, tegin, kogesin…? Kõige esimene, mis tuleb – India on kontrastide maa. Nägin musta ja valget, püha ja räpast, endassehoitust  ja avatust… jpm.
Esialgu nägin Indiat, millisena see paistab (värskelt turvaliste koduseinte vahelt tulnud) valge inimese silmade läbi, kes on ebakindel ja kardab, et kohalikud näevad temas vaid rahakotti. Eks seda on palju ja me olemegi ju nende elatusallikas. Aga mida aeg edasi, seda enam nägin Indiat, mida võib täiesti usaldada, mis on avatud ja abivalmis. Aga eks see on vastastikune… Nagu mu kohalik sõber ütles, et ta pole enne näinud valget turisti, kes hooliks nii palju restoraniomanikust, poepidajast või oma majutuskoha teenindajast… :)
Nagu sees nii ka väljas, kogen seda kogu aeg.

Nautisin parimat teenindust maailmas– minu ja paljude teiste vaieldamatult lemmikus söögikohas Ganga Beach Cafe.  Peale seda, kui esimesel nädalal sai käidud läbi kõik ümberkaudsed toidukohad, sai Ganga Beach Cafest minu teine kodu.
Küll on tore astuda uksest sisse, kui Sind võetakse vastu kui vana sõpra – “Namaste, Signeji, how are You?”

Namaste on sõna, millega indialased tervitavad. See on märksa enam kui tere. ““Hello” või “Hi” ei tähenda ju tegelikult midagi”, ütlevad nad ise. Namaste tähendab seda, et ma tervitan Sind sellisena nagu Sa sügavaimal tasandil oled - kummardan Sind ja jumalikkust Sinu ees.
Jumalikkus minus austab jumalikkust Sinus. 
“Namaste” tuleb sanskriti keelest, kus Namah tähendab “kummardama”, ja “te” – “Sind”. Aga nagu enamikel sanskriti sõnadel ei ole tähendus nii lihtne ja ühene. Lisan siia pildina ka ühe pikema kirjelduse selle sõna tähendusest.

Ja sõnaliide –ji – lisatakse ülima austuse märgiks.

Ja kõige selle juures ma ei imesta, et Ganga Beachi omaniku ja peremehe (kes meid ka peamiselt teenindas) tema nimi on Mohan – mis tõlkes tähendab “lummav”, “vaimustav” või “võluv”. Muide enamik India nimesid tähendab midagi, nii et nad olid väga üllatunud, et meie nimed ei tähenda midagi…
Imetlesin, kui palju Mohanil jätkus sooja tähelepanu kõigi oma külaliste jaoks, kuidas ta oma energia ja olemusega lõi õhkkonda… nii et (eriti õhtuti) seal istuvad, omavahel võõrad inimesed, oleksid nagu olnud üks mõnus ühine seltskond… jään seda väga-väga igatsema :)

Nägin kohalikke kodusid, kuidas ülimas lihtsuses osatakse olla õnnelik ja rahul sellega mis on. (Paratamatult meenusid meie kodud, mis on häärberid nende kodude kõrval… ja kuidas nagu ikka pole küll… ikka tuleb rabada, lihvida, vuntsida…ja ikka pole nagu päris rahul…).
Süüa tehakse väikesel gaasipliidil, toitu tükeldatakse ja chiabattitainast rullitakse põrandal (põrandapinda on ju piisavalt, milleks mingeid laudu juurde tekitada!), väikestel marmortahvlitel ja selleks pole ruumi vaja enam kui paar ruutmeetrit… Ja millised keelt-alla-viivad road niimoodi valmisid! 
Ja kuigi päevinäinud ja väsinud, olid kodud puhtad ja hoolitsetud.

Ja ilmselgelt kõige  vaesemate ulualused, kes olid oma kodud lihtsalt jõesängi ehitanud… Tekkis küll küsimus, et kas jõesäng on päris tühi… et üldse ei täitu?

 
Muidugi oli ju palju ka neid, kes elasid päris tänaval, aga ma kahtlustan, et nemad küll kõige vaesemad ei ole. Pealegi ei olnud neil enamasti vaja kellegi eest hoolitseda…

Nautisin iga oma ihurakuga kohalikku kööki (vähemalt esimestel nädalatel... hiljem oli energia nii kõrge, et süüa polnud üldse vaja, hihh…) – nurr, kui sõnulseletamatult maitsev! Ja keha ei ole pärast üldse väsinud ega liiga täis, vaid lihtsalt nurrub mõnust :)
Mul ei olnud kordagi mingit probleemi seedimisega, korduvalt sai söödud tänaval (mmm… suu hakkab kohe samosade (õlis küpsetatud vürtsikad suupisted, mis kujutavad endast taignasse keeratud ohtrate vürtsidega maitsestatud purustatud kartuli, herneste jm köögivilja segu) või värskelt pressitud mahla järgi vett jooksma.
Oled Sa kunagi joonud päikese käes küpsenud, värskelt pressitud viinamarjade mahla?! Või küpse mango ja magusa laimi mahla… Ooeh :)

Rishikeshis süüakse vaid taimetoitu (ja ka alkoholi ei müüda kusagil) ning see on tõesti võrratult hea. Huvitav oli kuulda, kui suure teadlikkusega kohalikud inimesed, (peamiselt mehed!), rääkisid oma toitumisest. Mida nad eelistavad süüa hommikul, mida õhtul, mida jahedal ja mida soojal ajal – põhjendades vastavalt, kuidas ühe või teise toidu mõju oma kehas tuntakse. Ja kui teadlikud meie oleme (või näiteks meie mehed on, kes siin vastu rinda löövad, et “roheline on jänestele ja kui lihata pole söök?!”) ? Kui suur on teadlikkus oma kehast  ja keha tegelikest vajadustest siin, “arenenud kultuuris”?

Indiaskäigule pühendatud blogis võtan kindlasti kõik need teemad ka lähema vaatluse alla, siin tahaksin lihtsalt linnulennult ülevaate teha, nii põgusa ja ülevaatliku kui parasjagu minust välja voolab. Toidule pühendan kindlasti mitmeid artikleid – koos soovitustega, kus ja mida Rishikeshis süüa, kuni retseptide ja õpetusteni välja. Käisime seal kokakursustel, tõin kaasa mitmeid vürtse, maitseaineid, retsepte ja kokaraamatuid - hakkan järjest katsetama :)

Eks kindlasti tunnevad inimesed huvi, kuidas siis oli selle prügi ja rämpsu ja tänavatel liikuvate lehmadega. Miskipärast kütab see alati kirgi. Muidugi oli kurb vaadata suuremat sorti prügihunnikuid, aga ma võtsin seda lihtsalt nii nagu see on.  Tänavad olid minu meelest suhteliselt puhtad. Arvan, et suurlinnad mujal maailmas on märksa hullemad. 
Tasub tegeleda asjadega, mida ma saan mõjutada – olin oma prügi suhtes tähelepanelik, püüdsin seda võimalikult vähe tekitada (ei lasknud enam poes kaupu jälle uude kotti pakkida),  sorteerisin, viisin puuviljade jäägid jmt lehmadele. Kohalikud sussutavad sageli õhtuti oma kodu juures oma prahti põletada. Või viivad kohalikule, keset linna asuvatele prügimägedele – tühjadele kruntidele… Huvitav oli, et sellest prügilõhna üldse ei tulnud – meenutan võdinaga, kuidas meie prügilad vanasti haisesid… 
Ja oli kuidagi täiesti normaalne kõndida mööda tänavat, koos inimeste ja loomadega :) Eks nad ise ikka peletasid neid eemale nagu tüütuid kärbseid :))

 

Ega ma ei teadnud ise ka, miks ma Indiasse üldse läksin. Lihtsalt tundsin juba mõnda aega, et pean kusagile minema. Ja Rishikesh kutsus mind juba mitu aastat.

Mõtiskledes, et mida ma kogeda tahan, sain selgust, et mul on suur soov saada Rishikeshis ühendust veelgi sügavama pühalikkusega. Tegu ikkagi maailma spirituaalse pealinnaga, nagu öeldakse. Olin algul päris pettunud ja rahutu sellest, et see “pühadus ja pühalikkus” ei paistnud üldse avalduvat… Mõtlesin, et “hmhh… isegi mu igapäevases eesti elus on rohkem pühalikkust ja ühendatust Loojaga kui siin!”. Aga Rishikesh ilmselgelt kõigepealt vaatles mind… sest siis kui lahti läks, siis see oli nagu kiirteele oleksin sattunud… Nii intensiivne oli kõik :)
Ja “kuidas saab sellist ühendust üldse oodata ja tellida?!” :)) ajab mind praegu naerma. Kust ma üldse võtsin, et ma tunnen kohe pealtnäha ära, mis on ühenduses sügavama pühalikkusega ja mis mitte?! Nagu sellel oleks mingi vorm! :))  Jah, selleks et tekiks suurem ühendus, tuleb luua vastav ruum enda sees... 
“Where is no expectations, there is no limitations” nagu ütleb mu kallis sõber Elina. Niipea, kui lahti lasin ja vastu võtma hakkasin, tundsin end kui Alice imedemaal.

Muidugi on ka mitmeid sellised kohti ja ettevõtmisi, mis tunduvad meile pühaduse ja jumalikkusega enam seotud olevat ja me ootame neilt nagu mingit ilmutust... Eks nad ongi, väga otseselt, aga tõeline liikumine toimub ikka iseenda sees.
Päikeseloojangu pujad, aarti, raagad, Mooji satsangid, erinevad templid, pühakojad, Babade külastused, mantrate laulmine, püha Gangese jõgi ja enda pühitsemine selles… Isegi kui sa ei saa aru, kuidas see sulle mõjub, siis mõjub ikka. Miski minus lihtsalt laoti ümber… seda ei oskagi teistmoodi põhjedada, kui et toimus mingi energeetiline nihe. Sa ei pea saama aru hinduismist ja selle jumalatest, aga isegi läbi nende jumalakujude saad sa sellegipoolest otseühenduse suure energiaväljaga. Mõnede puhul oli see täiesti selgelt tuntav ja tajutav. Mida päev edasi, seda enam.
Minu meelest oli lõpuks isegi Rishikeshi õhk pühalikkusest ja Lord Shiva kohalolekust tiine.
Kirjutan kõigest lähemalt India blogis. Loodetavasti õige peatselt :P

 

Viimasel pildil on Shivalingad – Lord Shiva loova jõu ja viljakuse altarid. Enamasti on lingam (fallos) koos yoniga (vagiina), et pühitseda jagamatut ühtsust meheliku ja naiseliku, aktiivse aja ja passiivse ruumi vahel, millest pärineb kogu elu. Parempoolsel pildil on lingamil roosid, mis mulle kingiti (olin küll imestunud – Indias ja roosid!) ja milled ma koos oma palvega Shivale ohverdasin.

Kui ma arvasin, et ma lähen Rishikeshi kindla soovi ja kavatsusega osaleda erinevate kursustel ja palju joogatada (et saada ka oma elus joogarütm tagasi), siis elul oli mulle oma plaan varuks. Lihtsalt nautida ja elust rõõmu tunda. Kohe päris erinevatel tasanditel… Algul maadlesin sellega, et see mida ma siin kogen, on teistmoodi, kui plaanisin (kas pole naiivne!:)) aga siis sain aru, et minu meel, minu ego on teinud endale mingi plaani, kuidas asjad peaksid käima… Niipea kui lõdvestusin ja lasin oma enda nägemusest, soovidest ja ootustest lahti, tuli minuni lainena elu tõeline, mänguline ja naudinguline pale.
Toidunautlemine. Hennamaalingud. Massaaz. Seelikute ja ehete ostmine:)). Suhtlemine. Lihtsalt olemine.  Üksiolemine – koosolemine – üksolemine. Naer, rõõm ja lust. Loodus. Vabadus ja kergus.  Tsiklisõidud looduses ja öises linnas. Uued sõbrad, imelised ühendused erinevate inimestega. Õhtused mantrate laulmised… ja veel palju muud :) Selle kõige meenutamine paitab mu hinge kui pehme ja soe suvine tuuleiil…

Olles kõige selle sees, ma lihtsalt ahmisin neid kogemusi endasse, tajusin, tunnetasin… olles kogu aeg kohal, igas hetkes… võttes kõik endasse, salvestades oma rakumällu... Tajudes kuidas neist hetkedest moodustub elu parimate hetkede kee. :)

Enamikust neist muidugi pilte pole… Ostlemisest vaid natuke :)

 


Joogatunnis käisin ka, aga kõige enam joogatasin enda kodu katusel :)

Igatsugu inimesed avaldasid soovi minuga koos pilti teha.. :)) Nii enda fotokatesse kui minu omasse :D Ma ei olnud muidugi kade – mul on energiat küll, mida jagada ;)
Ja pealegi – paljud inimesed ei näe kunagi muud maailma kui see, mis on Indias. Isegi India piires ei liigu paljud kunagi kogu oma eluaja jooksul. Miks siis mitte viia nendeni teiste, kaugete ja võõraste maade ja kultuuride hõngu :)

Tore oli naudelda erinevates kohvikutes, lihtsalt istuda ja olla, kirjutada või suhelda inimestega, kes seal läbi voolasid.

 

Loodus… Rishikesh asub Himaalajate mäestiku jalamil ja on väga ilus ja roheline linn. Ühel pool kõrguvad mäed, teisel pool rahvuspargid neis (metsikult) elutsevate elevantide, tiigrite ja leoparditega… Ja kui veel linnast natukenegi välja sõita, siis loodus võtab sõnatuks ja lihtsalt lummab…
Esimesel pildil on vaade Rishikeshile, mägedest.

 
 


Loodus tuli muidugi ka koju kätte – minu kodu oli kohe Gangese kaldal. All vaated minu terassilt. Viimane pilt on tehtud üle jõe vaatena, kus hoonetekompleksi paremas osas on kollakas-oranzikalt näha minu peatumispaik :)
Kodust ära minnes olin valmis elama märksa kesisemates tingimustes… Aga tegelikkus oli hoopis suurejoonelisem. Hommikuti  vaatasin terassilt kui näitemängu - kuidas kohalikud mehed, naised ja lapsed end Püha jõe Gangese vette kastsid. Õhtul algasid uued etendused – inimesed tulid loojangu ajal jõe äärde tuleseremooniaid tegema… Viibutasid põlevate tulega igasse ilmakaarde ja ohverdasid lilli jõele.

Istudes õhtuti terassil, vaadates päikese loojumist ja lastes tema viimastel soojadel kiirtel oma põski paitada, tundus Eestimaa nii kauge ja vaevuhoomatav kui lumi kuumal juulikuu ööl…

 

Nagu väga sageli, kogesin ka siin, et mulle teeb rõõmu inimestega suhtlemine. Saada luba näha inimesi päris lähedalt, saada nendega sügavamat ühendust, võlub mind väga.
Esimesel pildil pere, kelle juures me  hennamaalinguid käisime tegemas ja hiljem ka kohalikku kokakunsti õppisime.

Sõbralik reisifirmajuht Surya (tõlkes Päike) meie ashramist (Sant Sewa Ashram), kellega koos käisime nii Kunjapuri templis kui Beatlesite järgi kuulsaks saanud Maharishi Maheshi mahajäetud ashramis.
(Muidugi enamik ashrameid Rishikeshis on pigem hostelid kui ashramid :) )

Vennad Nittu ja Satya (kelle nimi on tõlkes Tõde), kelle ehetekaupluses Jewellery Mines me imelisi poolvääriskividega ehteid käisime imetlemas. Ostsin endale sealt kuukiviga sõrmuse ja elulille, mis all paremal pildil mul kaelas on. Õigupoolest pani Nittu mulle ka sinna kuukivi sisse, enne oli seal minu jaoks üldse mitte ahvatlev karneool…

Nendega oli huvitav kogeda seda, kuidas ma algusel pelgasin, et mul nahk üle kõrvade tõmmatakse. Esimene kord ei julgenud ostagi, äkki on mingi petuvärk… Aga kui ma neid inimestena lähemalt tundma õppisin, nägin kui siirad ja pühendunud nad klientidega töötades tegelikult on.

Vinod Kumar, kes on ayurveda arst ja koolitab ka sel teemal. Eestlastest said nii mitmedki tema käest abi oma haiguste ja tervisehädade puhul ja/või konsultatsiooni oma ayurveda kehatüübi määramisel, et osata oma keha paremini jälgida ja oma toitumist vastavalt sellele kujundada.



Kohalike naistega lähemalt suhelda ei saanudki. Nägin neid ainult tööd tegemas või kodus toimetamas…  Mõtlesin, et päris huvitav oleks kuulda ka just naiste vaatenurka sealsele elule. Mehed on oma tegemistes ja liikumistes vabamad, nendega oli lihtne suhelda ja ühendust saada. Aga kuidas naised oma elu näevad, seda ma tegelikult teada ei saanudki.

Eestlasi oli Rishikeshis kogu aeg! :) Kui mina kohale jõudsin, oli neid seal juba mitu – hea sõber Janek ja Kersti, pikaaegne hea sõber Kelli, kes elab praegu Delhis, värskelt vabaks maailmaränduriks hakanud Taivo… saime tuttavaks Lehoga, kes õpib Rishikeshis flööti ja käisime tema ja ta õpetaja kontserdil… ja siis tulid mu head sõbrad Kristi ja Martin väikese tütre Leenaga… siis juba  Erki, Karl, Merilin, Tom ja Jane ning koos nendega paalju eestlasi :) Nii et minu viimase õhtu peol Ganga Beachis oli kokku 14 eestlast :)

Siin pildil ongi kõik (teadaolevad) eestlased kokku tulnud (aga ka mõned kohalikud sõbrad), sõime kooki ja tähistasime minu viimast õhtut Rishikeshis.

…

Mul pole üheltki reisilt olnud nii raske tagasi tulla. Esimestel päevadel vaatasin ennast, oma käsi ja jalgu… nägin seda, et mu keha on siin… nägin, mis on minu ümber… aga minu sees oli tühjus -  ei olnud kedagi kodus. See miski ei olnud veel kohale jõudnud. “Kas ta jäi Rishikeshi või alles lendab siiapoole…?” mõtisklesin. Tegin mitu meditatsiooni ja sõna otseses mõttes kutsusin enda osad koju.

Tänaseks olen igati maandunud.
Just koolitused aitasid mul esmajärjekorras tagasi tulla. Hea on teha tööd inimestega, näha et sellel on inimeste eludele positiivne mõju. Tunda, et see on minu panus, oma oma loomingulises voolus.
Ja sõbrad. Nii imeliselt ilusaid koosloomisi olen kogenud ka siin, ühist energeetilist kudumit koonud… see paitab hinge ja teeb elu võrratult elamisväärseks kogemuseks! Avab südame ja  täidab tänulikkusega… tundega, mille kirjeldamiseks pole veel sõnu välja mõeldud. Ainus mida tahaks öelda, on: “Namaste…. Ma kummardan sügavalt Sinu (jumalikkuse) ees. “ 
Soovin kummardada kõigi nende ees, kelle hing on minu hingega kokku puutunud selles ühises loomingulises ja mängulises elutantsus.


See, mida kogesin, on iga päev - kogu aeg, minuga koos. See töötab ja tegutseb minu sees… puudutab, paitab, lagundab ja ehitab uuesti üles… Mängib ja armatseb minuga…
Ja ma tunnen, et – see ei ole selle loo lõpp…. see on alles algus ;)