I päev ajamajas

Mõnikord pöördume me Jumala poole, kui meie alusmüürid rapuvad, saamaks teada, et see on Jumal, kes neid kõigutab… Vali tuul ei kõiguta habraste noorte puude kohal selleks, et neid kahjustada, vaid selleks, et õpetada nende juuri kindlamini maasse toetuma.

Hommikusöök  päikeselise välistrepi peal on tõeliselt mõnus. Kodus saab ju ka õues päikese käes hommikust süüa, aga selles paigas on ikka eriline rahu.  Hommik on soe ja tuulevaikne.

Tuleb kärbes ja istub mu paberite peale. Istub ja asutab end hoolega pesema. Vaatlen teda… Ta naudib ennast ja mu tähelepanu :))
Me oleme tavaliselt harjunud kärbsed ära ajama. Mõtlen, et miks peaks üldse kärbest (või ka sääske) tapma? Miks üldse peaks kedagi tapma, et mul oleks hea olla? Vot parmudega on mul keerulisem, nad teevad hullult haiget… aga sääski ja kärbseid ma küll enamasti ei tapa.  Kärbes on ju ka Looja looming. Miks on ta kehvem kui lind või rebane? Kui lind istuks paberiservale, vaataksid teda kõik hingestatult, kuni ta ise ära lendab. Miks me ei anna sama vabadust kärbsele?
Ja miks peaks üldse tegema kellelegi haiget, et mul oleks hea olla?

Mõtisklen eile õhtul nähtud nägemuse peale…  Kas tõesti ei kuula ma ikka veel mingeid osi endast?
Ma ju tean, kui oluline on kuulata enda sisemisi osi. Nende allasurumisest just palju hädasid tulebki. Ja nähtud pildist tundub mulle küll, et mulle ilmutas end osa minust, mis oli  üleväsinud, ülepingest kurnatud, murdumise äärel. Ma ei olnud teda kuulanud – temast hoolinud… Kuidas ma küll ometi asjad iseendas nii kaugele lasin? Kingsepp on omad kingad hooletusse jätnud?!

Peale seda mõtisklust tunnen endas suurt armastust voolamas ja tunnen, et soovin seda selle majaga jagada.
Koristan, sätin asju enda jaoks hubasemaks ja hahaa:)) – majal on mulle tore sõnum: “Vii KOGU oma PRÜGI välja!” 
Nimelt - ahju puhastades leian, et ahjualune tuhka puupüsti täis. Et seda välja viia, võtan kompostiämbri… ja avastan, et eelmised elanikud on selle kiiruga tühjendamata unustanud… Ja seal kihab juba hoogne elu! Teen kõik tühjaks ja ise itsitan: “ Aitäh, Maja, prügi väljaviimise sõnum on vastu võetud :)” Tuleb kuplialust puhastada.
Tunnen, kuidas majas toimetamine loob Maja ja minu vahele suhte. Eile olin veel külaline, täna juba oma inimene.
Toon puid ja teen ahju alla tule, sest tunnen majast õhkuvat jahedust ja eluta olekut. 

Teen tiiru külasse, vaja juba poodi minna :) Tulehakatuseks ajalehti osta ja kuna ruumis õdusat valgust pole, tuleb küünlaid juurde võtta. Nii hea on olla avatuses ja suhelda kohalikega. “Koju” tagasi sõites näitab elu mulle oma külluslikku palet. Tee äärde on kastiga õunu pandud, justkui võtmiseks. Pean auto kinni, küsin aias toimetavalt pererahvalt, et “kas võib?” ja nii nende kui enda rõõmuks võtan kohe sületäie õunu.
Keerates suurelt teelt sisse, näen ühe maja juures hulgaliselt kõrgeid kollaseid lilli kasvamas. “Nii ilus ja tore oleks, kui need oleks laua peal vaasis...” mõtisklen. Natuke kõhe on, aga otsustan oma piire avardada ja sõidan majale lähemale, et pererahvalt küsida, kas nad on ehk valmis oma lilli minuga jagama.
Maja juurde jalutades suhtlen kõigepealt tuliselt maja kaitsva hundikoeraga.  Kiidan muudkui tema haukumisele vastuseks teda tubli töö eest, ja ennäe, mõne aja pärast ta liputab saba ja kõnnib eemale. Vahepeal uratab küll, et “ära sa siin end liiga koduselt tunne”. Viipan aknast piiluva memme välja, kes mind kohe lahkelt oma lilledesse lubab. Õigupoolest olla see hoopis õitsema läinud maapirn ja mina võin võtta nii palju õisi, kui süda kutsub :)
Need toredad kogemused on minussegi kerguse ja elurõõmu tagasi toonud, nii et tagasiteel oma Maja juurde, peatan auto ühe tee ääres kõndiva noormehe juures, et küsida, kas ta küüti soovib. On teine õige üllatunud, tänab ja ütleb, et ta läheb siiasamasse. Mina aga tunnen, kuidas tuttav hea tunne - kergus ja elurõõm taas mu soontes voolab…

Majja tagasi jõudes naudin terassil päikese paid ja imetlen silmi kissitades taevas oma niitide otsas lendavaid ämblikulapsi… Küll on neid palju… ja milline imeilus, lausa lummav vaatepilt! Päike mängib nende helklevatel niitidel…. ja seal nad lendavad, sinises taevas, täielikus usalduses Elu vastu. Teadmata, kuhu tuul neid viib, mis neid ees ootamas on…  Mõtisklen enda peale… miks mina praegu ei suuda niimoodi tuulel end kanda lasta…? Ma ei pea ju ka ette teadma, kuhu see olukord mind kannab :)
Küll on hea saada Elult selliseid väikesi märke, mis panevad enda peale mõtlema ja Elult saadud sõnumit kuulama.
Vaatan, kuidas taamal järv sädeleb… pikalt vaadates tekib tunne, nagu tõesti peaks haldjarahvas seal tantsupidu…
Ja siis lendab üks väike ämblik oma niidi otsas otseteed minu lahtisest terassiuksest tuppa. Ütlen talle: “Tere tulemast! Siin on Sinu uus kodu:)”

Küll on hea olla, kui mitte midagi ei pea tegema. Teen kõike seda, mida tahan.  Ja olen väga tähelepanelik, et ei tuleks ühtegi “ma peaks…."´it. Lihtsalt igal hetkel  küsin endalt: “Mida ma nüüd kõige enam teha tahaks?” Kas ma tahan minna metsa? Või rappa? Või hoopis lugeda? Enne siiatulekut seisin oma raamaturiiuli ees, võtsin järjest lahti raamatuid, mis mind kutsusid ja tegin suvalisest kohast lahti. Kui loetud ütlus märki tabas, võtsin kaasa. Usun, et sain endale head kaaslased.  Minuga tuli Barbara De Angelis, Pia Mellody, Mia Törnblom, Louis L. Hay, Sanaya Roman, Diana Cooper, Dan Millman… ja transpersonaalse psühholoogia ja psühhiaatria tekstikogumik…
Aga praegu tahan hoopis metsa….

Et mulle see igaveks meelde jääks – kui on raske, mine metsa! Loodus lummab ja avitab… Metsal on eriline võime. Läksin, saba sorgus, tulin tagasi, süda avatud ja käed metsa kingitusi täis.  
Rohe-rohelisse metsa-oaasi jätsin maha oma hirmud ja puudusteadvuse. Vahetasin need usalduse ja tänulikkuse vastu. Tegin selleks metsale palve ja ma tundsin, et ta toetas mind heameelega.

Edasi mets ise juhtis mind. Kutsus ja juhtis. Läbi mehelike ja rahulike mändide ning läbi naiselike ja nõtkuvate kaskede. Veesilmast mööda ja  künkast üles…  ja ühel hetkel jõudsin nelja tee ristumiskohta. Niipea kui seda nägin, tajusin, kui eriline ja maagiline paik see on. Vähemalt sel hetkel, minu jaoks.

Nii maagiline ja tähenduslik, et tsremoniaalne rituaal tuli iseenesest ja täiesti spontaanselt.  Kirjeldan seda natuke, vb inspireerib ka kedagi.

Kõigepealt tegin iga nelja ilmakaare poole palved – mida enda ellu kutsuda soovin – idast, läänest, põhjast ja lõunast. Ütlesin need omaette valjusti välja. Enne palvete tegemist ohverdasin oma sülge ja peale palveid oma uriini. Muud mul kaasas polnud :) ja need mõlemad väga isiklikud. Ka oma hingeõhku võib ohverdada. (Pühades hiites ohverdati sageli midagi nii isiklikku ja intiimset kui uriin. Meie oleme selle vedeliku püha tähenduse kaotanud… ) Seejärel laulsin nelja ilmakaare poole, nelja tuule vaimudele ja Suurele Vaimule, et nad mind toetaksid. Teades, et meie elu juhivad sageli alateadlikud otsused, ja kes teab, milline neist mind sellesse olukorda on toonud, kus ma oma elus praegu olen. Igatahes tegin uue ja teadliku otsustuse: Kuulata iseennast ja olla enda vastu kogu aeg aus. Läksin sellesse tundesse ja sain aru, kui palju see otsus elus asju lihtsamaks teeb. Noh, keerulisemaks mõistagi ka :D Aga teistmoodi. Ja iseenda suhtes on see väga armastav ja hooliv. Siis tuli üks suur ja värviline kiil mulle meelde tuletama – it´s time to celebrate! Hüppasin ja kilkasin rõõmust ja tänutundest! :) Ja siis tuli mulle pähe sõnum: nüüd vaata ringi, Sulle on siin üks kingitus! Ma nägin teda kohe. Ja võtsin ta kaasa. Võrratult tõstev kogemus! :)

Ja nii oligi – tulin tagasi käed kingitusi täis :) Kasetohtu tulehakatuseks ja kukeseeni lõunasöögiks. Ja üllatuskingitused pealekauba :)

Kukeseenepraega ma tõesti ei olnud osanud arvestada, nii et elu lahke ja külluslik kohtlemine oli üllatuslik, rõõmustav ja väga toetav märk.

Õhtupoole lähen jalutan veel mööda veepiire… Loojang värvib taeva punaseks…. Õhtu on soe ja sume… Järve peal sätivad kalamehes end öiseks kalastusretkeks valmis.

Varsti hakkab pimedaks minema….
Valges on kõik nii lihtne. Elu nagu elu ikka. Aga kui pimedus laskub, tekib nagu uus maailm. Pimeduse kuningriik, mil tuleb kõik ebamugav nähtavale. Nii otseselt kui metafooriliselt. See on ka nagu Narnia… teine maailm.
Kogesin eile seda pimeduse maagiat väga selgelt. Koduses, turvalises (linna-)keskkonnas ei taju seda. Aga siin on nagu teise dimensiooni minek.
Siin, üksinda olles,  vaid iseenda, Maja ja kusagil lagede vahel krabistava hiirega, on see keeruline aeg.

Kell on pool üheksa, pimedus läheneb kiiresti. Näen, kuidas ta hiilib mööda taevaääri… Pimedus järjest läheneb ja matab kõik endasse... Nagu Urr Muumimaal…

Tuli on ahjus ja küünlad põlevad. Täna on tuba soe :)
Mõistan, et kardinate ettetõmbamine pimeduse kaitseks on kuidagi sümboolne. Eks me tõmbame ka oma tunnetele sageli kardinad ette, kui liiga hirmutavaks läheb.
Nii tundub turvalisem, ei näe seda pimedust…. Mina enam nii ei saa ega taha. Tahan olla kohal kõigis oma tunnetes.

Siin ei ole kardinaid, kolme suunda on aga aknad.. ja see tekitab teatud alastuse tunde. Mind nähakse, aga mina ei näe. 
Kaks kõhedat hetke on juba olnud. Tegelikult mitte midagi erilist, aga tundsin, kuidas hirm halvas koheselt terve mu keha. Tahaksin väga minna seda tähistaevast imetlema, aga kui eile vaid üle terassiäre õue vaatasin, võttis miski mind kohe eriliselt õõnsaks…
Nii, täna võtan ette oma piiride avardamise ja lähen õue. Tähistaevas on tõesti lummav… tihedalt tähti täistipitud, siin ja seal liiguvad täpikestena lennukid, Linnutee helendab... Saan seda natuke nautida, kui märkan, et aianurgas hiilgavad kellegi silmad. See, et mõistusega võttes silmade kõrguse järgi ei saa see olla suurem kui kass või rebane, mind ei lohuta,  hirmureaktsioon käivitus, keha tõmbus pigule ja ma taganen maja turvalisusesse. Hirm ei allu ju ratsionaalsusele ja loogikale. Huvitavad õppetunnid mul selle hirmu ja pimedusega siin. Väga sümboolne ja tähenduslik.

Tajun kuidas majaseinad on kui piirid. Olen neist teadlik. Ja olen neid ka kindlustanud :) Omamoodi loob valgus neid piire. Ja et sügavamat puhastust oleks, puhastasin ruumi Lõuna-Ameerikast pärit vaigurohke ja lõhnava püha puidu – Palo Santo- suitsuga. Lisaks panin akende juurde pihlakakobaraid ja pihlakaoksi vaasi. Esialgu tegelikult ilu pärast, aga siis meenus, et pihlakatel on kaitsevõime.  Ja siis sättisin juba teadlikult :)

See on nagu sümboolne minu piiride seadmine. Kui piirid on paigas, tunneme end turvaliselt ega mõtle sellele, mis väljaspool on. Tunnen end hästi ja usaldan oma turvalist olekut. Reageerin küll aegajalt krabinatele, kuid lõdvestun kiiresti. Küll siin Ajamajas olemine on nagu üks suur metafooriline õppimine!
Soovin, et samasuguse turvalisuse tundega suudan kontakti hoida ka siis, kui siit tagasi igapäevaellu lähen. Krabinatele võib ju reageerida, vajadusel kontrollida, ega midgai (elu)ohtlikku pole ja siis lõdvestuda :) Mina aga jäin ju oma hirmudesse kinni…

Juba esimene päev on andud kuhjaga rohkem kui oskasin oodata…..