Julge laulda, julge elada!

Sean sammud taaskordsele väelaulude õhtule. Jõuan kohale päris varakult, ring on alles moodustumas. Istun ja vaatan, kuidas inimesed kogunevad.

Näen seda ilusate naeratavate silmadega noort meest, kes eelmisel korral mulle laulis. Nimelt palus Tom meil igaühel ruumist ühe inimese valida, temaga silmside luua ja talle laulda. Nii hea soe tunne on teda näha  - vaid ühe lauluga sai armas ühendus loodud. 

Järjest tuleb inimesi juurde. Rõõmustan tuttavate inimeste kohalolu üle ja uudistan uusi nägusid.

Jääme ühe hea tuttavaga rääkima, ta jagab mulle oma praegust kitsaskohta elus ja mina kuulan. Tunnen ära, see on täpselt sama teema, mis minul! “Oh, ma ei ole selles üksi, see ei toimu ainult minuga…”mõtlen tänuga. Ja tunnen, kuidas lõdvestun. Tunnen endas suurt usalduse lainet oma elu vastu.

Hakkame laulma.
Esimesed lood laulan päris kangena... Isegi märkan endas mingit kummalist hinnangulisust... Lauldes kõigepealt laulu “Tierra Es MI Cuerpo – Maa on mu keha”... ja siis “Emamaa”. Oeh... Kurk jääb ka valusaks... Tunnen, et ei suuda nii suurelt hingata, kui laulu jaoks oleks vaja. Enne laulu algust palub Tom Emamaalt julgust ja see läheb minu palvega kokku küll. Toetun vastu põrandat, kummardun Maaema ees ja palun julgust. Ja võtan kokku kogu oma jõu, et suurelt hingata. Ja laulda.

Minu vastas istuvad kaks umbes minuvanust naist. Kui vahel silmad lahti teen ja näen, millise silmapaistva rõõmuga nad laulavad... siis see paneb mind ühtpidi oma sisemist muserdumist rohkem tajuma ja teistpidi inspireerib ning kutsub kaasa.

Jane ja Tom kutsuvad oma sisemist naeratust naeratama. Ja Jane räägib oma loo... Kuidas talle Lavakas öeldi, et a la “sina küll laulda ei oska, nii et ela sellega”. Ja kui ta Tane Mahuta bändi kutsuti, ta tegi näo, et oskab küll ja ennäe... avastas, et laulmine on tegelikult sama lihtne kui rääkimine.
Ja mina lisan oma avastuse, et ka naermine on laulmisega sarnane. Naerdes me võtame vahel väga kõrgeid ja selgeid noote, avatult, ilma hirmuta. Minu vastas olev naine naeratab mulle, justkui oma mõtet ära tundes :)

Laulame „Tänu Sulle päevakene“... Ja ma esimest korda päriselt ka kuulen seda laulu. Nii toetav! Paluda, igal ööl enne magamaminekut, et öö mind jõustaks ja väestaks! :) Püüan naeratada nii oma sisemist ja ka välimist naeratust... Tunnen küll, et see on kõik nii võlts... naeratada... kui sees, sisimas... on allhoovusena muserdus ja ebamugavus selle olukorra tõttu, kuhu elus sattunud olen... Sisemine mure. Mitte sisemine rõõm. Rõõmu tõmban nagu ainult kardinaks...
Aga laul mõjub hästi... tunnen, et võingi oma mured öö varju jätta... ja öö varjust teadmisi ja jõudu ammutada. Paluda igal uuel päeval valgustada oma tegemisi ja kirgastada mu nägemusi...

Järgmisena kõlab minu armastatuim laul „Vaikus kutsub mind“. Mmm... küll seda on hea laulda! Armastan seda laulu niiväga! Laulsin seda Indias olles pea iga päev, Gangese jõe ääres… Meenub õhtu HTI kursarahvaga Kassinurme Hiies, kui võtsin kogu oma julguse kokku ja laulsin kursusekaaslaste ees seda laulu. Ohverdusega hiiele: „Ma kuulen, vaikus kutsub mind... nii vaikselt kutusub mind... sinna kus on minu hing...“
Vaatan jälle neid naisi oma vastas, kes nii rõõmsa jõuga – sisemise tugevusega -  kaasa laulavad, näod naerusuil ja kehad kaasa tantsimas. Ohh... mulle on ju ka alati meeldinud niimoodi laulda ja kaasa tantsida… Kuidas ma ometi sellises kohas olen...?!
Selle lauluga on lihtne naeratuse suule panna, aga kehaga ja kätega tantsimine on algusel kohmakas ja tehtud... Aga mida edasi, seda enam lähen ma laulu sisse... ning järjest enam hakkavad käed ise tantsima.

Järgmine laul on üks minu vaieldamatutest lemmikutest, mis teeb alati nagu iseenesest hääle lahti: „Durga“. Pealegi on Durga tugev hindu Jumalanna, kellelt võib alati jõudu ja julgust paluda. Tom on teinud sellele mantrale ka imeilusad eestikeelsed sõnad: “Julge, julge… julge elada! Ela nagu eilset ei oleks… ela nagu homset ei tuleks…”
Oo, kui ilus see on! Mu hääl tantsib ja mängib... Kuulatan lummatult…. kogu mu hääle ilu tuleb nähtavale... Mmm, kui tore! See rõõmustab mind väga ning ma lähen üleni laulu sisse ja keha tantsib juba täitsa ise kaasa :)

Lauldes „Julge, julge, julge elada!“ saan ma aru, et laulan seda endale. Julge elada, Signe! Tee seda, mida oled ette võtnud! Käi oma rada! Julge, julge ometi elada!
„Ela nagu eilset ei oleks... ela nagu homset ei tuleks... suren igal ööl kui silmad sulgen, ärkan jälle uuena…“ Oh, kui hea tunne on peale seda laulu! Tunnen, kuidas julgus ja elujõud mu soontesse voolavad! Keha suriseb ja tuksleb. Ja mu süda rõõmustab! Sisemist naeratust ei ole vaja enam ette manada, see on seal juba ise :)
Ühel hetkel ulatab Krista mulle suure tassi veega, joomiseks. Võtan vastu ja märkan, et minu ees on kusagilt mujalt ringiga tulnud juba ka teine tass, kus on veelgi rohkem vett sees! Milline küllus! Milline imeline märk! Võtan rõõmuga vastu ja joon mõlemast :)

Järgmiseks lauluks on „Step by step“. Vana hea laul :) Tajun, et laulan kuidagi eriti pehmelt ja õrnalt... ning tunnen ühtäkki väga selgelt, kuidas ma koos selle lauluga liigun vaikselt-vaikselt, sammhaaval, hingamisehaaval... lähemale iseendale... lähemale, sügavamale… iseendasse. Lähemale sellele, mis on nii minu sees, kui sinu, kõigi teiste sees. Mis ongi Kõiksus.
Ja siis - saan ma kingituse osaliseks! Tom on siia uue lõpu teinud:“Every day I love this life – a little bit more, a little bit more...“ Vauu... ja ma tunnen, et kõigist oma väljakutsetest ja raskustest hoolimata, on see tõesti nii. Ma rõõmustan ja laulan, tantsin ja rõõmustan! Aitäh, Tom, et Sa aitad meil näha! Aitäh, Tom, et Sa aitad meil ära tunda, mis on tegelikult tõde! Mu süda avaneb ja ma olen üleni laulus. Suure tänutundega :)

Lauluringi lõppedes tuleb see naine, sealt minu vastast, minu juurde. Tervitama ja kallistama :) Saame tuttavaks. Selline kirss ka veel tordi peale!

Kui ei mäletaks, ei usuks praegu ise ka, et kunagi oli aeg, kus ma arvasin, et ma ei oska laulda. Päriselt ka. 
Alguses lauluringides käima hakates pigistasin silmad kõvasti kinni ja laulsin aralt ja arglikult kaasa… Ajaga on julgus kasvanud – teha vigu, laulda mööda ja valesti… Sellest ei ole ju midagi! Ei pea olema täiuslik :) Laul ise on õpetaja. Muusika ise on õpetaja. Kasvanud on usaldus oma hääle vastu.

Muusika ja laul on tõelised hingeravimid… Olen korduvalt tulnud laulma, olles millesti maadligi surutud… ära minnes aga pole jalad enam maad puudutanud, nii  kõrgele tõstavad need laulud, nii pehmelt lahti teevad südame…