Jõuan ajamajja

Kuigi meel säutsub pidevalt:”Mis sa sinna ikka lähed! Jää parem koju…” pakin asjad kokku, panen autole hääled sisse ja lähen.

Olen otsustanud, mul on praegu vaja võtta aeg maha, muidu ma murdun… “Miks sa nii palju asju kaasa võtsid?! Kas sa tõesti arvad, et Sul on seda kõike metsas vaja?” säutsub meel mu ka autos edasi. “Ehh…” mõtlen ja hakkan laulma “Om Mani Padme Hum”, et ta jutt minuni ei kostaks. Laulan ja tunnen, kuidas suur kurbus tõuseb minus üles. Ja ma lasen tal tulla. Nutan… südantlõhestavalt, nagu oleksin ma lõpuks kellegi lohutavasse kaissu pugenud, kuumad pisarad voolavad mööda mu põski alla ja teevad kurgukaeluse märjaks… Laulan edasi, pea terve tee. Ja laul pakub mulle omamoodi kergendust.

Jõuan Ajamajja. Nii lohutav on näha, et korstnast tõuseb suitsu - mind oodatakse :)

Majaperemees Meelis tuleb ukse peale vastu... Oh, küll on hea toetuda heade sõprade olemasolule. Ajame natuke juttu, Meelist huvitab ka, mis protsessides ma olen. Sellist meeleheitlikku olukorda pole ma ju ei ise ega ka mu sõbrad minu juures näinud.

Kui üksi jään, kodunen natuke majaga. Mis seal salata, pimeduses hakkab kergelt kõhe.
Ahjus põleb tuli, see loob omamoodi turvatunnet. Tuli on nagu elav, tekib tunne, et ta on siin minuga koos.
Praegu on mul küll hea meel, et nii palju asju kaasa võtsin... mida see meel seal enne õiendas! Nii hea on pakkida oma asjad lahti ja teha olemine koduseks ja õdusaks.

Panen lambanaha ahjusuu ette, ümberringi küünlad põlema, mässin end sooja pleedi sisse  ja võtan kitarri kätte. Lood, mis tahavad laulmist, tulevad ise…. Tajun, kuidas maja kuulatab, nagu natuke üllatunult… aga tundub, et talle meeldib :) Minu jaoks on hääle tegemine selles võõras majas, kesk pimedat ööd, justkui maja ja minuvahelise suhte sisseõnnistamine. Tunnen, kuidas muusika ja hääl loovad ja mina ise lõdvestun natuke. Sügavamal tunnetan, et minus elab osa, mis on allasurutud ja hirmu all.

Peatselt on aeg minna magama. Kui olen pikali heitnud, näen üht nägemust.

Minu sees, minu ees näen tumedapäist, lühikeste juustega naist. Ta on nagu osa minust, kuigi tumeda peaga. Algul ta lihtsalt räägib midagi, aga tema rääkimine läheb järjest intensiivsemaks ja intensiivsemaks, kuni ta hakkab karjuma… Karjub, rabeleb, röögib…. ja ise täiesti moondub sel ajal  - vajub näost ära… näkku tulevad suured vaod, silmad on tumedates aukudes… lausa verevermeis… lõppkokkuvõttes kukkudes kokku… väikeseks tombuks… nuuksudes, nagu täiesti armastusest ilmajäetuna, tohutus valus, kurbuses, meeleheites…. Ma võtan ta oma käte vahele… ta tundub minust palju väiksem, tõesti nagu tombuke… hoian vastu oma südant ja kinnitan, et armastan teda. Sellisena nagu ta on. Täiesti ilma tingimusteta. Ja kujustan, kuidas sulab minusse. Ning et meile mõlemale jõudu anda, kujustan, kuidas valget valgust minu kohalolevast kannust mu kehasse voolab.

Jõuan vaid korra mõelda, et mida see küll mulle õpetama on tulnud?  Kas see on osa minust, mis  ei ole jaksanud enam tööpingele ja tempole vastu pidada?  Või oli see pilt sellest, mis minuga oleks juhtunud, kui ma poleks aega maha võtnud..?
Ja uinun.